A Travellerspoint blog

Honduras

Tiigrisaar

sunny 30 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere 6htust!

Ilmselt otsustati siiski viimasel hetkel Eesti "air-force-only-one" 6hurynnak Bogotale ara jatta (k6rge naftahinnat6ttu ilmselt) ja seega on mul passis kena Kolumbia viisa. Ja kehtivusega 3.5 kuud! Et kui ettev6tlikel eestlastel on tarvis midagi Kolumbiast saata Eestisse, siis ma v6in m66duka tasu eest organiseerida - mul seal aega molutada kyll.

Kui passile jargi laksin oli kogu personal veelgi rohkem sillas kui eelmisel paeval. Ja kui ma veel pildid CDl ulatasin, aeti kogu seltskond kokku ja vaatasime siis neid k6ik koos nagu yks suur pere, hihii. Ja yhel hetkel jai konsul tiba m6tlikuks, vaatas mulle sygavalt silma ja ytles: "ma paistan nii vana". Sellepeale mina kohe lohutama, et mis sa lapsuke nyyd oma rumala jutuga siin, sa alles nii noor. No ja selle peale siis kysiti, et: "paku, kui vana ma olen". Mnjah, aimasin libastumisohtu ja ytlesin, et ma kunagi sellele kysimusele ei vasta. Sinnapaika ta jái, ilmselt vastus rahuldas.

Samas, Onu Raivo oli 66 jooksul tapeedirullipikkuse nimekirja Cartagena hotellidest koos telefonidega suutnud genereerida. Vaga uhke ja kena temast. Ja siis asuti jallegi selgitama ikkagi Cartagena tegemisi. Konsul kinkis kaardi ja Onu Raivo asus kaardilugejaks. Ja mingil hetkel leidsin ennast kui k6rvalt olukorda vaatamas ja analyysimas. Istun Kolumbia saatkonnas konsuli kabinetis, konsul vaatab arvutist temast minu poolt tehtud pilti ja m6tiskleb oma vanus yle, Onu Raivo on ennast pysti ajanud ning demonstreerib vagagi elavalt puusi h66ritades, kuidas mina peaksin Cartagena 66klubides imeilusate naistega tantsima. Aeg-ajalt konsul ka kiikab ja kiidab takka, et just just. Vagisi tuli naer peale. Ja l6puks siis veel kasti mul kirjutada oma k6ik kontaktid + Onu Raivo ja konsul andsid mulle oma kontaktid. Onu Raivo kais peale nagu uni, et kui ma Bogotasse j6uan, et siis kindlasti talle kirjutaks v6 helistaks. Et ta varsti kolib sinna ja siis lahme koos pidutsema ja m6llutama. Kui Bogotasse j6uan, siis v6tan kindlasti yhendust. Seniks, olge terved minu Kolumbia s6brad! Lahkusime yksteisest pisaraid valades.

P2060700.jpg
(suur vajadus on muidugi pildi jarele viisa peal)

Nujah, viisa kaes, p6rutasin pealinnast minema. Eesmárk oli nadalavahetuseks Nikaraagua pealinna, Managuasse j6uda. Seega tuli kiire otsus tsivilisatsioonist eemalduda ja m6ned paevad pisikesel saarel nimega Isla el Tigre ehk Tiigrisaar veeta. Kahe bussiga kokku 4 tundi ning paadiga 15 minti ja kena saareke v6ttiski mind vastu. Ja enne Hondurasest lahkumist siiski leidsin ka yhe vulkaani, justnimelt sellelt saarelt. Nyyd siis selge, kuidas see riik ikkagi eksisteerida saab.

Saare peamisteks sissetulekuallikateks on: ............ aaaa, neid polegi, kui valja jatta m6ned Aasia ja Euroopa valitsuste abiprojektid (ka KfW kammalt silmab ikka siinkandis). Seega rahvas tegeleb peamiselt ......... mitte millegi tegemisega. Vot sellist molutamist pole mina veel enne nainud. Mitte keegi ei tee mitte kui midagi. Ja nii paevad otsa. Nujah, yritasin siis ise ka reisivaltel kogutud kogemusi selles osas rakendada. Paar paeva isegi 6nnestus, kuid rohkem poleks siiski vist suutnud. No ikka mitte munagi pole teha. Samas ma olin saarel ainuke turist, mis oli vaga meeldiv ja keele osas vaga kasulik.

P2080729.jpg

P2070723.jpg

P2070720.jpg

Yhe paeva sisustasin sellega, et v6tsin ette jalgsimatka ymber saare, ca 20 km. Alahindasin muidugi selle asupaiga paikeseaktiivsust, mis ikka r6vedalt mind keevitas. Samas 4.5 tunni ja kahe boksipeatusega sain hakkama. Teisalt, ylehindasin oma nadal tagasi ostetud (ja sellest 4 paeva kotis olnud) ilusaid ja mugavaid platusid, mis lihtsalt ara kulusid ja jargmisel hommikul saba panid. Ehk siis pidasid vastu 2.5 paeva.

P2060701.jpg
(minu ilusad ja sigamugavad, kuid kaesolevaks hetkeks juba surnud platud)

Aga Hondurase osa l6puks nagin siis ara ka normaalse hinnataseme (no ei olnud eriti kallis) ning tavaelu, paraku ikkagi ka kurva poole sellest - no ei ole ikkagi suurel osal inimestest mitte kottigi teha ja elatist

Reede hommikul alustasin siis teekonda Nicaragua poole. Parast yhte paadis6itu, kolme kanabussi, yhte mikrobussi, yhte luksbusi (Ticabus) ning 8 tundi olin Nikaraagua pealinnas Managuas. Piiriyletus laks imelibedalt ja kiirelt. Maksin 7 taala ja asi mutt. Viimased lempsid (lempiirad) vahetasin cordobateks. Kurss tundub olevat enam-vahem sama, seega arveldamised suht lihtsad. Et siis 1 EEK = 1.9 cordobat umbes v6i teistpidi siis ca 1 cordoba = 0.55 EEK. Kuna Ticabus oli just ka piiril, maksin juhile mingi poolametliku 10 taala ja sain kogeda esimest korda ka paljukiidetud Ticabusi teenuseid. DVD player hakkis sajaga ja nagu oodata, oli vaga kylm konditsioneeri t6ttu, kuid see-eest vaga mugav.

Hondurase kohta kokkuv6tvalt 6eldes - oli tore. Kahtlemata oli meeldejaavaim aeg Utilas, sukeldumisega tegeledes ning lahedate inimestega aega koos veetes. Kokku tuli Hondurases vist 25 paeva. Samas, kui see sukeldumine valja jatta, siis see riik mulle just yleliia ka ei meeldinud. V6i noh, ega tal midagi viga polnud, kuid El Salvador tundus oluliselt lahedam. Kindlasti teen hetkel liiga tiba, sest Hondurases oli ka vaga toredaid ja haid kogemusi, kuid samas selline mulje mulle kokkuv6ttes jai. Mis teha.

Hetkel siis teist 6htut Managuas. Esmamulje Nikaraaguast, pigem Managuast on super! Kiire internet, skype laialt levinud, head k6rvaklapid, hea 6lu ja superhea rumm, sigaodavad hinnad, sigarid, oluliselt haritumad ja ka ilusamad inimesed jne. Auuuu. Ma meelega jatsin Nikaraagua osas omal igasugused eelarvamused kujundamata, kuid k6hutunne ytleb, et selles riigis seiklemine saab olema yks parimaid. tana tegelesin shopinguga, kuna tarvis oli uusi platusid. Suutsin 2 tundi sellele kulutada, sest 45 numbrit ei ole siitkandist kerge leida. L6puks tuli 6nn 6uele ja 200 C eest anti mulle uued platud. Ja pesupaev oli ka tana. Kuulmiseni!

Ahjaa, unustasin k6ige tahtsama. 6htul tarvis veel vaike s6it lennujaama teha. Nimelt kallis vennas just teatas SMSi teel, et on siinkandis komandeeringus ning v6iks kokku saada ja m6ned 6lled teha. Paraku jatkuSMS teatas just, et lend hilineb ja seega tuleb t6enaoliselt pikk 66. Samas, on laupaeva 6htu ja kuuba liibred ei l6ppe siinkandis kunagi! Ja mul on aega teda oodata ka.

Posted by jakokruuse 15:16 Archived in Honduras Comments (1)

No mas FARC!

ehk Kolumbia viisa

overcast -17 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Kui suurlinnadele jutt laks, siis hetkel passin pealinnas Tegucigalpas teist 6htut. Ja vahemalt 2 66d pean veel siin olema, et esmaspaeval saatkonda peale lennata. 6nneks on siin lahistal vaiksemaid magilinnakesi ja seega ei pea kogu aeg siin m6ttetus ja narvilises ning diislisuitsuses linnas vahtima. Elamisega jalle lood sellised, et 1 kahest hostelist oli oma tegevuse l6petanud ning teine oli tais. Seega elan jalle nagu kuninga kass. Suur voodi, telekas ja yllatys-yllatus - kolmandat korda selle reisi jooksul minu kasutada soe, isegi kuradima kuum vesi ja seda k6ike ilma selle "suicide" aparaadita, millest tiba aega tagasi kirjutasin. 300L 66.

P2020668.jpg
(Lähedal asuv mägilinnake Santa Lucia)

P2030674.jpg
(senine lemmikkirik Tegucigalpas. Viimasel ajal meeldib neid pildistada, sest igas linnas ju Parque Central ja seega ka kirik. Ja kõik muidugi erinevad)

Nagu näha on see jupp kirjutatud juba täpitähtedega ja mõned päevad hiljem. Valdava osa pühapäevast veetsin internetis ning selle kasutamist oodates. Lahe, kiirused on siin 56k stiilist, ehk siis tuletage meelde aegu, millal netis modemiga käidi :-) Õhtul likvideerisin ühe vana võla ning käisin kinos. Polnudki veel selle reisi jooksul kinno jõudnud. Krt filmi nime ei mäleta, kuid suht hea film isegi oli. Mingi hollivuudi jant, siuke tiba guy ritchi stiilis, kus kõik tegevused seotud ja kogu aeg muutuvad. Inglise keeles ja hispaania tiitritega. Maksis 32L, ei oo kallista.

Hetkel on esmaspäeva õhtu ning kell ca seitse. Täna oli kuradima hea päev. Ikka kuradima hea kohe. Lendasin kohe hommikul Kolumbia saatkonda peale, enne üheksat juba. Otsustasin oma heleda suveülikonna (loe: plätud, shortsid ja maika) vahetada pidulikuma kaherealise tumeda ülikonna vastu (loe: teksased, kraega särk ja tossud) - ikkagi ametnikega kohtumine või nii. Ja Kuuba saatkond mõlkus ka meeles muidugi.

Ja ossa kuradima raisakurat (nagu Nõgel tavatseb öelda) milline vastuvõtt mulle korraldati. Rääkisin loo ära, sekretäri tädi oli niiiiii abivalmis, et hoia aga alt. No ja siis tuli konsul, kohe tutvustati, et senjoor Jako (Hako nagu mulle sageli siinkandis öeldakse) on Eestist. Konsul (ka naisterahvas) kukkus ka kilkama, et tema on käinud Eestis, Riias nimelt ja et väga meeldis jne. Nõuka ajal. Ja kohe, et tulgu ma tema kabinetti ja ajame juttu jne. Nujah, tutvustasin tiba lähemalt geograafiat, oma reisiplaane, Eesti arengut jne. Ja ei ühtegi küsimust, et tõestage oma finantsvõimekust ning riigist lahkumist. Anti kohe ülevaade, mida Kolumbias teha, kuhu minna jne. Ainuke, mille üle tiba arutlesime, oli minu viisa pikkus. Nimelt, neil viisa hakkab välja andmisest (mõnel pool saad öelda, et mis peävast alates soovid). Aga mul siuke kange plaan, et veebruari lõpus minna jahiga Panamast üle Kolumbiasse, Cartagenasse. Kohalejõudes kimada kohe Caracasse, Venezuelas ja veeta suur osa märtsist seal. Ja seejärel naasta Kolumbiasse, et selle imelise riigiga põhjalikumalt tutvust teha. Aga kokkuvõttes tähendas see, et mul tarvis siis viisat 05.02.08 - 30.04.08. Et kuidagi pika võitu. Lõpuks nagu öeldi, et kui tarvis, siis tuleb anda. Ja veel, viisa ankeedil on siuke rida, et aadress, kus ma Kolumbias pesitsen. Ma siis, et ei tea aadressi, kuid võin netist otsida mõne hotelli aadressi, kui tõesti vaja. Nujah, öeldi, et ikka on vaja, kuid netti pole vaja tuhnima minna. Kõrvaltoast aeti välja mingi sõjaväemundris härra, kes olevat mingi kaitseatashee vms (selliseid hispaania keelseid sõnu mulle ei õpetatud ja seega ilmselt oli ta tiitel siiski mingi muu) ja kes ütleb mulle mõne hotelli. Ja sell jälle niiii kuradima sõbralik, et ohohoooo. Vägisi kiskus suu muigele, kui onu võttis paberilehe ja joonistas sinna Cartagena kesklinna kaardi, kuhu kenasti märkis, et selle ristikese kohal asub väga hea hotell, mille nime ta paraku ei mäleta jne. Nujah, ma tahtsin äärepealt küsida naljapoolest, et kas ma siis peaksin selle joonistatud kaardi oma viisataoltuse juurde lisama, kuid jätsin siiski küsimata.

Pärast ca pooletunnist vestlust kõigiga (kusjuures iga uue inimese tööle saabudes deklameerib sekretär jälle, et see härra, kes meid oma kohalolekuga õnnistab, on pärit Eestist), lugematuid käepigistusi ja õlelepatsutusi teatab mulle sekretär, et annavad viisa homme, kuna täna tarvis minna mingile rongkäigule. Et tulgu ma ka vaadaku.
Väga kahtlane minu äärmiselt tihedat päevakava silmaspidades - ärilõunad, intervjuud, kohtumised, koosolekud jne jne, kuid eks me vaata :-D. Õnneks tekkis just keskpäeva paiku üks väike vaba moment (hihihiiii) ja nii ma siis läksingi mingi kiriku juurde, kus kohalik Kolumbia kogukond ennast kokku ajas. Kõigil särgid seljas kirjadega "No mas FARC, libertad por todos jne" - ühesõnaga Eesti vabaks!

Kui konsul ja sekretär kohale saabusid, tervitasid nad mind juba ohtrate põsemuside ja kallistustega. Ja sõjaväemundris Onu Raivo patsutas ka pidevalt õlale - et tubli, tubli. Ja enne kui arugi sain, moositati mind ära rongkäiguga liituma. Konsul tiris mulle ka ühe loosungitega T-särgi selga ja rongkäik võis alata. Liiklus muidugi suleti tänaval (a la Narva mnt), ees ja taga politseieskort, kohal mitu telekanalit ja raadiot jne. Ühesõnaga täis tsirkus. Damn, intervjuud kahjuks mult ei küsitud, kuid pilti näidatakse täna kindlasti telekas. Peakski minema koju ja teleka käima panema. Kiitos, sul vist tuttav kogemus, heh :-D

Nojah, mis seal ikka. Ma siis ka marssisin koos seltskonnaga (ca 50 inimest), karjusin "Viva Colombia", "No mas FARC" jne ning üritasin mõned pildid samal ajal võtta. Hetkel olengi põletamas üht CDd konsulile, kes palus, et äkki ma saaks talle mõned pildid ja videod anda. No problem.

P2040680.jpg

P2040689.jpg
(konsulitädi ja sõjaväelasest Onu Raivo)

Homme hommikul kl 10 lähen siis saatkonda viisale järele. Tarvis veel esitada maksekorraldus viisalõivuga. Ja maksis kõigest 40$, San Salvadoris konsul rääkis, et 100$. Ei taha siin väga hõisata enne kui viisa käes, kuid ma ei suuda küll hetkel ühtegi asja ette kujutada, mis võiks viia mulle viisa mitteväljastamiseni. Ilmselt Eesti "air-force-only-one" õhurünnak Bogotale. Natuke pelgan, et nad võivad midagi mul vusserdada seal nende kuupäevadega ja viisa kehtivusega, sest ma selgitasin oma plaane neile päris mitu korda ja ei ole kindel, et nad kõike kenasti ka mäeletavad pärast suurt ropgkäiku. Aga eks siis saab lasta neil ümber teha, pole ilmselt probleemi. Kui viisa käes, siis kähku pealinnast minekut. Tekkis väike mõte veel enne Nicaraguasse minemist paar päevakest väikesel saarekesel nimega Isla el Tigre veeta.

Aga nüüd login ennast siit välja ja login sisse oma mailboksi. Nimelt, äkki on juba esimesed pakkumised postkastis seoses kohalikul telemaastikul mõnes seriaalis kaasa tegemisega seoses.

Ja blogimise osas olen küll kõik mineviku ja osad tulevikukohustused juba täitnud. Peatse mittekuulmiseni!

Posted by jakokruuse 16:46 Archived in Honduras Comments (1)

Libalend ja toredad inimesed

overcast
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere muidus66jad. Naete nyyd, tapitahed jalle kadunud. Krt see Hondurase IT majandus teeb mind kyll m6nikord ysna vihaseks. Skype praktiliselt ei tunta, kui Guatemalas ja El Salvadoris oli see igal pool olemas. Osades kohtades tuntakse isegi, kuid ei ole kasutusel. Ja kui ma palun luba installimiseks, teatatakse, et ei saa. Aga samas on teil meeldiv v6imalus kasutada meie telefoniteenust a la 1$ minut. Tanan vaga selle meeldiva v6imaluse eest!

Nujah, aga nyyd on seda Hondurast siin juba kirutud kyll. Aeg ka m6ni hea s6na 6elda. Parast Utilat v6tsin siis suuna linnakesse nimega Tela. Garifuna bisness jalle. Utilast siis laevaga jalle La Ceibasse ja sealt bussiga vist ca 1.5h ning 60L. Tegemist siis vaikese linnakesega, turiste praktiliselt pole, kogu linnakese v6tab purki ca 30-45 minutiga. Yhes6naga tore pisike kohake. Vedelesin niisama tiba rannas, kaisin muuseas ka juuksuris (40L, seekord ei tulnudki mingit yllatust). Lisaks toimetasin veel yhe reisibyrooga. Nimelt Kolumbia viisa jaoks tarvis siis pilet ette naidata - muidu ei ole ikka kindlust, et ma riigist lahkun. Yks tore tadikene siis tegin mulle bronni, l6i veel pitsati, et makstud ja puha ning printis mulle pileti valja.

Telas endas pole mitte midagi erilist. Kyll aga meeldis see koht mulle vaga, sest inimesed olid jalle S6BRALIKUD. Mitte kohe, kuid niipea, kui hakkad hispaania keeles raakima, muutuvad kardinaalselt. Utilas ja La Ceibas ei muutnud neid miski. Hakkasin juba m96tlema, et Honduras ongi selline ebas6bralike inimeste maa, kuid siiski 6nneks mitte - see rohkem vist endiste kolooniate vark nagu ikka. Rannasaared vist olid inglismannide kaes millaski. Yhe paeva jooksul 6nnestus saada isegi 2 tasuta teenust. K6igepealt internet (kasutasin ca 2 tundi, kuni yhendus katkes) ja siis see liba lennukipilet. Pika mangumise peale suutsin internetitadile maksta 2L, see siis tervelt 1 EEK. Reisibyroo tadile viisin aga jargmisel paeval yhe ilusa suure lille (krt nime t6esti ei tea). Tadi oli vaga r6ngas selle peale. Head inimesed olid seal. Majutusasutustega oli muidugi tiba jama. Ainuke seljakotireisija s6bralik asutus oli tais ning seega pidin elutsema hotellis (300L 66, telekas, 2 voodit ja puha). Luks vark!

P1300606.jpg

P1290601.jpg

P1290604.jpg

Parast paari Telas veedetud paeva seadsin sammud kalurikyla nimega Omoa poole. Sinna saamiseks tuli teha suht OK ring bussidega, kuid kokkuv6ttes siiski mitte midagi yletamatut ega liiga piinarikast. Omoa on siis vaga pisike kylakene, kuhu nadalavahetusel s6idavad kohalikud turistid mingit kindlust j6llitama. Nujah, kuna seal mitte munagi teha pole, siis hammustasin isegi selle kindluse + ka muuseumi hommikus66giks (kokku 1 tund, venitasin kummi ja 38L). 66bisin asutuses nimega Roli's Place hinnaga 150L 66. Siiani pole oma reiside jooksul veel nii seljakotireisijas6bralikku asutust veel kohanud. Tasuta jalgrataste laenutus (rattad iseenesest WWI ja WWII ajast, kuid liiguvad), igasugu mangude v6imalused jne. Vaga lahe koht. Kutt ise siis 1989 aastal Zurichist Toyota pikupiga reisima lainud sell, kellel mingil hetkel viskas reisimine kopa ette ja juhuslikult oli ta sellel hetkel Hondurases, Omoas. Ja seal ta siis nyyd elab. Igal hommiku putitab seda sama Toyotat, mis ikka veel liigub ja jagab seiklejatele oma kogemusi. Saludes, Roli!

P1310611.jpg
(elanikkond koguneb igal õhtul muulile kala püüdma)

P1310615.jpg
(1 neljast Hondurase õllest)

P1310638.jpg
(suursugune Omoa kindlus)

P1310648.jpg
(puhas rand)

Kui nyyd filosofeerima hakata, siis pean tunnistama, et viimasel ajal olen vaga palju oma ajast veetnud kas randades v6i siis vahemalt vee aares. Minust, kui p6lisest rannaslesimise vihkajast on saanud selle ameti yks austajaid. Kyll alles amat66r, kuid siiski. Mul tegelikult selle reisi yks eesmarke oli muuseas aru saada, kuidas ja miks ikkagi suur osa maamunal ringisibavatest kahejalgsetest kasutab s6na "mañana". Ja ytleme nii, et "mañana" kasutamisel on oma iva. Et kui nyyd kenasti jarele m6elda, siis t6enaoliselt enamusest asjadest, mida kipume tegema stiilis "kiire, kiire" tegemata jatmisest v6i m6ningase hilinemisega tegemisest ei juhtu maamunal t6esti mitte kui midagi. Lihtsalt see paneb m6tlema, et siin yldiselt ei tunta ikkagi eriti stressi. Eestis samas k6ik mossitavad. Nujah, eks see kliima ja paike mangib ka muidugi olulist rolli, kuid siiski ...

Varem mulle meeldis ikka reisida vaheldumisi suurlinnades ja siis vaiksemates asutustes, kuid nyyd vaga nagu suurlinnadesse ei kipu, kui just vajadust minna pole. Kuigi aeg-ajalt on hea, sest seal on k6ik asjad olemas. Mis siis, et midagi tarvis ei ole, kuid hea on m6elda,e t kui ma tahaks midagi, siis v6iksin sealt ja sealt selle saada, hihiii :-)
Ja vormiriietus on ka juba mitmendat nadalat maika, shortsid ja platud. Aeg-ajalt ikka m6tlen, et miks kuradi parast ma vean mingit suurt seljakotti seljas. Lohutan ennast sellega, et tarvis ja L6una-Ameerikasse minna ja seal m6nel pool tiba jahedam.

Ja lisaks olen hakanud hirmsates kogustes licuadosid tarbima. Need on siis sisuliselt "milk-shaked". Nammmmm, kui head. Ja jaatist laheb ka muidugi k6vasti.

Hoidke sabad r6ngas!

Posted by jakokruuse 17:26 Archived in Honduras Comments (0)

Mull, mull, mull, mull väiksed kalad ehk sukeldumiseri

ehk kus on teie regulaator, BCD, raskusvöö, lestad, mask, kalipso, balloon???

sunny 37 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii. Jätkame sealt, kus pulk maha kukkus.

La Ceiba, Honduras on hüppelauaks "rannasaartele" ehk Islas de la Bahia. Mina otsustasin minna vähem populaarsele saarele nimega Utila. Guesthouses paigutusin dormitory'sse (ühistuba?), kuhu ennast magama soovis sättida ka kaks plikat Tsiilist - Josefina ja Trinidad. Oi kus mul oli hea meel üle pika aja jälle spanishit purssida, kuigi nende spanish on ikka hoopis midagi muud sellest, mis siinkandis räägitakse. Iga lause pidin üle küsima, et aru saada.

P1200535.jpg
(vasaskul Jose, paremal Trini)

Nendel plaan minna Roatani, mis on saartest kõige populaarsem. Üsna kähku suutsin nad ümber veenda ja hommikul sõitsime kõik koos kenasti laevaga Utilasse (takso 40L per kärss + laev 310L per kärss, ca 1,5 h). Haakisin ennast neile sappa, kuna laeval mingi kohalik suutis anda neile juba kiirülevaate parimatest sukeldumiskoolidest. Utilasse nimelt lähevad KÕIK sukelduma. Ja mul täpselt samad plaanid. Enne kui aru jõudsin saada, olin ennast reganud Utila Dive Center koolijütsiks ning majutunud asutusse nimega Mango Inn, samuti dormitory's koos Trini ja Josega.

No ei anta sealkandis aega atra seada. Vaevalt said pakid vööri pandud, kui kool juba pihta hakkas. Selgus, et meie grupist moodustas tugeva enamuse punt tiineidsereid Saksamaalt ja Hondurasest. Ühed siis siinkandis vahetusõpilastena ja teised siis olid millalgi Euroopas samamoodi. Kino hakkas koolis pihta sellega, kui esialgu antakse kõigile pihku ankeet täitmiseks. Tead küll, pead vanduma, et sul mingeid haigusi ega jamasid pole jne :-)

Samuti pead olema vähemalt 18 aastat vana, et omale litsents teha. Selgus paraku, et kogu grupp on 17. Nujah, kui instruktor tahtis tiineidserid koju tagasi saata, kargas üks neist püsti ja teatas, et temal on volitused kõigi esindamiseks ning on nende eestkostja. Kui selli vanust küsiti, tuli vastuseks 19 :-D Instruktorid kratsisid ikka pikalt kukalt, et mis selle seltskonnaga teha, kuid lõpuks ikkagi armastus võitis ja tiinekad lasti ka klassiruumi.

PADI Open Water kursus siis kokku 4-5 päeva ning maksumusega ca 250$ Kuna ma tundsin ennast grupis suhteliselt vanaisana, siis ei läinud kaua aega, kui teise vanaisaga väga headeks sõpradeks saime. Teiseks vanaisaks oli siis Roberto Toskaanast. Väga, väga lahe sell. Teeb muuseas teist magistrit sellises asjas nagu "Happiness science" Voits, sul oli kunagi (kui sa veel arvasid, et sa usin oled) plaan selles osas miskit puurida?

Blääd, vot seda ma poleks küll uskunud, et mulle mullitamine nii väga meeldima hakkab. Teadsin, et mul kõrvade tasakaalustamisega on probleeme ja seetõttu tiba pelgasin seda värki. No kartused osutusid tõeks, kuid lõpuks leidsin siiski mooduse kuidas kõrvu tasakaalustada - pidin lihtsalt teistest oluliselt aeglasemalt laskuma ja lõpuks rõhk peas ühtlustub.

Pärast edukat Open Water litsentsi saamist otsustasin suht kärmelt (pärast ühte Cuba Libret ja Roberto ja treener Jaagu kerget veenmist) teha ka Advanced Open Water (2 päeva, 5 dive ja 230$). Kui Open Water litsentsiga peab sukelduja piirudma 18m ja ei lasta nt hoovustega sukelduma. Advanced andis mulle loa minna kuni 30m. Siit alles lõbu algab, kuna sellel sügavusel on võimalus kogeda nn Nitrogen Narcosis't. Ühesõnaga tunne nagu oleks kerge laksu all. Ja mul õnnestus seda deep divel ka kenasti kogeda. Väga lahe oli. 30m peal anti pihku väike ruudustik, kus numbrid segamini 1-20. Aja peale tuleb siis numbrid reastada järjekorras. N asi võttis aega kõigest 1:14, kusjuures teistel (ja ka mul pinnal) ca 20 sekundit. Üks Argentiina plika oli ka sama õnnelik kui mina, teised ainult kadestasid.

P1270595.jpg

P1240581.jpg
(On ikka piisavalt raskusi vööl?)

P1230552.jpg
(pärast esimest veealust hingetõmmet)

Kui open Water litsentsi tegemine sisaldas palju harjutusi ja teooriat, siis advanced oli puhas lõbu. Sukeldumine, sukeldumine ja sukeldumine. Lasin vist 4-5 päeva järjest ca 3-4 dive päevas, ka öö- ja vrakisukeldumine. Ja ütleme nii, et pärast sellist päeva ei jaksa praktiliselt mitte muffigi enam teha. Kuidagi nii ära väsitab see värk.

Utilas veedetud 8st päevast tuli siis ilmselt ca pool vee all või paadis :-D Eriti lahedad olid viimased 2 päeva, kus kõik tundus juba nii lihtne ja selge ning sain täielikult nautida kogu üritust. Paned oma kola selga, vette, vee alla, vee peale, paati, balloonivahetus, väike pinnaintervall ning uuele sukeldumiskohale sõit ning kõik kordub uuesti. Kapteniks must rastapatsidega sell nimega "Cookie" ning taustaks reggae. Krt, elu on ikka lill, või hernes, või hoopis lillhernes.

Kokku tuli 13 logitud sukeldumist + mõned logimata üritused. Kui esimestel sukeldumistel olin mina alati see sell, kes vee all väike puna põsel pidi jälle "low-on-air" märki tegema ja kogu seltskond seega pinnale minema, siis viimased 6-7 dive olin ma üks säästlikemaid sukeldujaid meie grupis, kel pinnale naastes oli vähemalt 1000 psid õhku veel alles.

Kõige enam meeldiski mulle deep dive 30 meetri sügavusel asuvale vrakile. Ümberringi on lihtsalt sinine lõpmatus, all ja külgedel tiba tumedam, üleval heledam. Ja siis lihtsalt hõljud seal kaaluta olekus, ilma igasuguse vajaduseta liigutada käsi või jalgu. Ainukesed, millega enda asendit reguleerid on kopsud. Ja vaatad, kuidas mullid aeglaselt pinnale purjetavad. Oi-oi-oi milline ahvivaimustus on peal.

Utilast nii palju, et kohalikud inimesed olid ikka mega ebasõbralikud. Krdi peded, raisk. Ja hinnad ikka suht rõvedad arvestades Hondurast. Teistele reisisellidele nii palju soovituseks, et kui plaan ei ole sukelduda, siis ma hoiaks kindlasti sellest saarestikust ennast eemale (ma ei usu, et Roatan parem on). Ja kõik räägivad inglise keelt ka veel.

Kindlasti soovitan soojalt Utila Dive Centre't. Lisaks väga lahedale meeskonnale ja korraldusele on neil igalt neljapäeval suur BBQ pidu, millest kindlasti osa peab võtma.

P1250583.jpg
(Jako, Josefina, Roberto, Trinidad ning üks instruktoritest Isaac Norrast)

P1250586.jpg
(Afterparty Coco Loco's)

Samas, Utila kiituseks peab ära märkima loomariigi üllatused. Nimelt õnnestus mul lisaks igasugu veealustele elukatele (krt, Eagle Stingray'd ja Whale Shark'i ei õnnestunud kahjuks näha) kohata oma esimest ilusat, karvast, musta tarantlit. Oi kui ilus ta oli. Kõndis aeglaselt lihtsalt üle tee. Ja veel nägin mingit roti-kassi laadset elukat. Ühesõnaga, näeb välja kui rott, kuid ca kassi suurune aga siuke armas ja liigub aeglaselt ning ei karda eriti inimesi. Krt, selle eluka nime tahaks kusagilt välja uurida. Ja suuri kirjuid ilusaid banaaniäblikke ning iguaane on muidugi kõik kohad täis.

Lõpetuseks nii palju, et olen siin arvutanud pikemat aega ja jõudnud numbrini 24 567 EEK. Nimelt see summa tuleks mulle Välisministeeriumi tellimusel Rahandusministeeriumi poolt üle kanda, kui tasu Eesti promomise eest. Ja see on omahind, ilma igasuguse vahendustasuta ja kasumitaotluseta. Paluks siis üle kanda minu Hansa kontole. Mul tuli see lihtsalt meelde, kuna Roberto meelitasin Eestisse juba juuliks ning Tsiili plikad järgmiseks aastaks :-D Tsiili plikad tulevad nimelt mulle muuhulgas raha ära tooma, mille neile laenasin. Vaesekesed hakkasid nälga surema, kuna nende kaardid mitte ei tahtnud Utilas seina seest raha tuua.

Veelkord, vihma ja lörtsi teile

Posted by jakokruuse 14:37 Archived in Honduras Comments (6)

Imelikud lehmad

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere mu väike sabaga sõber. Pole ammu kuulnud või mis? Nujah, mul on tegemist olnud. Mis sul ka uut? Ah et sajab lörtsi? ... ja hirmus tuul on ka ning päikest pole juba ammu näinud? No see kõlab küll hästi ning teeb tõeliselt kadedaks. Mina pean siin ikka palavas higistama ja soolases vees ujuma. Ptüi ma ütlen.

Olen natukene laisk ka olnud, kuid käed-jalad on tegemist täis olnud ning ka internet Hondurases on pähh. Üritan siis väikese boksipeatuse teha ja mõned tähed siin ritta ajada.

Metsade ja järvede linnast Santa Rosa de Copan võtsin suuna siis Copani varemete peale. Tegemist siis järjekordse Maiade kivihunnikuga, mida miskipärast soovitatakse kahvanägudel vaatama ja ohhetama sõita. Ei no tegelt oli täitsa lahe seal uidata, kuid ma eraldi just sinna reisi ei planeeriks, kui just mingi hull fänn ei ole. Võtsin asja 2 tunniga purki ning magustoiduks hammustasin ühe Maia muuseumi ka veel peale (15$ + 7$). Tegin pesupäeva, lugesin, jõin kohvi ja likuaadosid. Õhtul mõned Cuba Libred jne. Kusjuures, õnnestus täitsa Eesti kroonidega osta omale 2 Cubat. Kurss polnud küll parim, kuid asi seegi. Tegelt mingi baarmenist sell siis hakkas ilgelt peale käima, kui kuulis, et Eestist pärit olen, et ma talle mingi rahatähe ikka sebiks (imelik, tavaliselt kõik siin teavad kus Eesti on ja on väga hästi kursis valitsuse tegemistega, sotsiaalprobleemidega ning meie rahvuskangelastega ;-) Jee rait! Kutt oli väga õnnelik ja ega mulgi kurb meel polnud.

P1180469.jpg
(Copan öösel)

P1180478.jpg
(Copani kivijurakas)

P1180501.jpg
(ja mina kivikuhja otsas)

Ahjaa, ma vist polegi veel maininud, et mul juba 2 nädalat käibel Lempira olnud. Kurss ca 1 Lempira = 0,55 EEK (vist oli midagi sellist).

Hondurase alumine ots siis (El Salvadori/Guatemaala poolne) on olnud üllatavalt roheline. Teed on suhteliselt kehvas korras, kuid samas väga lahedalt käänulised ja muudkui looklevad mägeda vahel. Väga lahe. Honduras on selles mõttes täiesti mõttetu ja õnnetu riik, et siin pole ühtegi vulkaani!!! No ma ei saa aru, mis riik see selline üldse on. Kuidas inimesed siis ilma vulkaanideta peaksid siin elama ja hakkama saama???

Ja palju on lehmi. Nagu Indias oleks. Ainult, et lehmad siin põevad kas hullulehma tõve või midagi veel karmimat, sest kõik söövad miskipärast rohtu erinevalt normaalsetest lehmadest, kes Indias ikka kilekotte ja plastikpudeleid näost sisse armastavad ajada. Seda lehmarohkust on ka poodides näha. Väga palju (suht häid) piimatooteid müügil ning ka lihakraami valik on lai. Et siis jällegi väga erinev naabritest. Ka kamraad Hugo (viitan siis hr Chavezele, kes siin nädal tagasi käis - ma paraku kuulsin alles õhtul ja lehvitama ei jõudnud) siin arvas, et Venezuela ja Honduras võiksid väga suured sõbrad olla ja naftat ning piima vahetada. Elagu!!!

Pärast kivijurakaid oli ette nähtud jällegi mereäärde tagasi (edasi) sõita. Hops bussi, bussijuhile 40L, hops 2 tunni pärast maha. Hops teise bussi, bussijuhile 70L ja 2 tunni pärast hops maha ning hops kolmandasse bussi, piletimüüjale 85L ja 3,5 tunni pärast La Ceibas maha. Panin siis ühe jutiga läbi San Pedro Sula, mis on suuruselt teine linn. Paraku otsustasin mitte seal eriti aega veeta. Ehk tagasiteel.

Teel La Ceibasse aga hakkas silma kümnete kilomeetrite viisi banaaniistandusi. Ikka räigelt oli neid seal. Ja piimavärki tuleb ka sealt kandist kõvasti. Ja San Pedro Sula bussijaam tegi ka karbi lahti - ütleme nii, et tiba suurem Tartu ja isegi Tallinna bussijaamast.

La Ceiba tervitas suhteliselt talumatu kuumuse ning niiskusega. Vähemalt esialgu tundus nii. Jagasime siis taksot ühe Argentiina naise ja Prantsuse kutiga, kellega otsustasime koos ühes ööbimiskohas peatuda ja ka hommikul koos laevaga edasi saarele sõita. Sihtsaareks siis Utila, mis on üks kolmest "Rannasaarest" ehk Islas de la Bahia. La Ceiba ise jättis mõttetu mulje. Tegemist siis Garifuna piirkonnaga, ehk siis Rastafar, reggae, mustad-afrod, kariibi, Kreool jne segamini. Toidud meeldivad mulle siinkandis rohkem (Guatemaalas oli samasuguseks piirkonnaks Livingston), kuid inimesed on väga ebasõbralikud. Ikka kohe väga ebasõbralikud. Hullem suhtumine kohati kui Kuubal kohtasin. Samas Kuubal oli see kuidagi oodatav, siin mitte. Ei tea, mis nende probleem on. Funk that!

Nu vot, et mitte posti liiga pikaks ajada, jätkan seiklustest saarel järgmises postis. Loodetavasti suudan ka selle suht kärmelt üles visata.

Lõpetuseks veel üks pilt kohalikust (hõlmab kindlasti kogu Guatemaalat, El Salvadori, Hondurast ning väga kindlasti ka ülejäänud Kesk-Ameerika ja arvatavasti ka Lõuna-Ameerika osasid riike) soojavee majandusest. Olen oma reisi jooksul kogenud kahel korral sooja vett väljumas mingist muust süsteemist, kui see pildil olev massinavärk. Seda siis perekond Kahude juures Guatemala Citys ning ühel korral Mehhikos vägagi nooblis hotellis, kui emaga kohtusin. Ülejäänud kohtadeson kas külm vesi (50%) või siis see aparaat (50%, millest omakorda 50% ei anna sooja vett). Kutsume seda hellitavalt suicide shower'iks, sest kui kui käsi või pea liiga lähedale satub aparaadile, siis aparaat annab sellest teada edastades mõõduka laengu voolu su keresse. Hea, et siinkandis 110V on :-D

P1190529.jpg

Teine pilt on seni nähtud suurimast prussakast. Tahtsin just tassist jooma hakata, kui tass tahtis käest punuma pista. Selgus, et sõber oli sinna ka jooma roninud. Veetsin ikka ca 15 minutit seda elukat jahtides. Lisage pildile veel tundlad ja jalad, mis paraku lömastatud ja saate kogupikkuseks enam-vähem 2/3 telefoni.

P1190533.jpg

Olge terved ja nautike täiel rinnal seda kena aastaaega, mis teile antud on hetkel.

Posted by jakokruuse 11:50 Archived in Honduras Comments (0)

Salida "El Salvador" - Entrada "Honduras"

sunny 27 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Halleluuja!

Väike reportaaz ja nädalaaruanne viimaste päevade tegemistest. Eile õnnestus end siis El Salvadorist välja logida ja samas kohe ka Hondurasesse sisse logida. Piiriületus läks valutult ainult migratsioonitädi pidi ootama ca pool tundi. Liikusin San Salvadorist bussiga Santa Ana'sse (1,5 h, 1$). Sealt edasi siis kahe bussiga Hondurase piirile (kokku 5 h, 3$ millest viimased 3 tundi oli väga lahe mägedevaheline kruusatee).

P1150464.jpg
(bussis)

Oleks saanud ka otsemini, kuid tahtsin just nimelt seda mägedevärki näha, kuna El Salvador niigi minujaoks piirdus suhteliselt palju vaid rannaga. Siiski, senini raudselt kõige suurem ja ägedam turg asub San Salvadoris, mida oma kohalolekuga lausa 3 korda õnnistasin.

P1140439.jpg
(turu ääres mingi katedraal)

P1150458.jpg
(Santa Ana)
P1150459.jpg
(Santa Ana)

P1140441.jpg
(Santa Ana)

Igaks juhuks siia ka väike info van der sellidele, kes Kesk-Ameerikasse plaanivad minna. Nimelt 4s riigis (vist olid Guatemala, Honduras, El Salvador ja Nicaragua) on kahvanägudel üldiselt õigus passida järjest 90 päeva. Seda saab ka pikendada või siis lihtsalt korra Mehhikos või Costa Ricas või kus iganes käia, mis annab hoobilt uuesti 90 päeva (mul juba 3 korda seda antud), kuid info selle reegli kohta on olnud mõnevõtta eksitav või mitte nii üheselt kättesaadav olnud. Mina seda igastahes kusagilt välja ei lugenud, mõned kahvanäod nagu teadsid rääkida, kuid asi sai lõpliku kinnituse, kui ei El Salvadoris ega Hondurases mingit märget passi ei lajatatud. Seega teen ettepaneku edastatud informatsioon teadmiseks võtta.

Hetkel olen mingis pisikeses linnakeses nimega Santa Rosa de Copan, kus pole ausalt öeldes mitte muffigi teha. Mõtlesin, et siit kaudu on hea liikuda edasi Copani varemetele (järgmine Maya kivihunnik) ja sealt edasi San Pedro Sula'sse. Ilmselt liigun homme, täna lebotan niisama - ei viitsi kohe edasi tuisata.

Nüüd aga väike kokkuvõte El Salvadori kohta. Peab ütlema, et see hiigelriik suutis mind vägagi positiivselt üllatada. Kuidagi väga lahe oli, kuigi südametunnistus tiba piinab, kuna põhimõtteliselt vedelesin enamus ajast rannas :-) ning veedetud aeg (vist oli ca 10 päeva) ei ole kindlasti piisav aeg mingite eriliste arvamuste jaoks. Aga siiski, kuna passisin Guatemalas kauem, siis saangi peamiselt selle riigiga El Salvadori võrrelda. Miskipärast oli mul ettekujutus, et see riik on üks vaesemaid ja vähemarenenumaid Kesk-Ameerika riike. Vale puha, elujärg tundus küllaltki hea olevat. Sigaheas korras ja hästi märgistatud maanteed, kõrgemad hinnad, uskumatud kogused igasugu hüper-, giga-, mega- ja supermarketeid (krt küll, isegi mingit Leedu vodkat müüakse kauplustes aga mitte ühtegi Eesti toodet ei leidnud), väga lõbusad inimesed jne - kõik see andis kinnitust, et asi areneb. Ja riik on mõnusalt väike nii, et naljalt üle 1,5-2 tunnist bussisõitu ei esine erinevalt suht tavapärasest 6-10 h bussisõidust Guatemalas.

Ja loomulikult, igal pereemal, koolieelikul ning vanaemal on vähemalt Colt vöövahel. Krt ma pole niipalju relvi ealeski näinud kui seal. Eks see on USAst naasnud gängimeeste ning mitte just liiga ammu lõppenud kodusõja vili. Igal pool on sildid, et palume mitte granaadiheitjaga kirikusse siseneda jne. El Salvadori iseloomustabki suhteliselt suur kuritegevus. Õnneks on see pigem gängidevaheline asi ja turiste üldjuhul ei puuduta. Seega pole tegelt meikäläise jaoks üldse oluline. Päevas vist notitakse gängide poolt ca 20 inimest, mis ei ole mitte vähe. Ja paljud salvadorenod näevadki välja nagu Hollywoodi "hoodi" filmide tegelased (krt kus mulle need filmid meeldisid vanasti). Täis tätoveeritud, ütleme nii, et poistel on enamusel ikka kered suhteliselt paiste aetud malmiväänamise tulemusel (paraku naised ei näe eriti kenad välja), reggeton-hip-hop silitab kõrva pidevalt jne. Lahe, mulle meeldis.

P1150442.jpg

Ainuke, mis mulle El Salvadoris ei meeldinud oli see, et ma rääkisin praktiliselt kogu aeg inglise keelt ja seega hakkas viimastel päevadel väike kassipoeg ukse vahelt piiluma. Rass kott kokku ja tsivilisatsioonist minema. Nüüd pole 3 päeva ühtegi turisti õnneks kohanud. Ja surfamises jäid paraku erilised tulemused saavutamata. Järgmine kord ehk Nicaraguas või kusagil sealkandis.

P1130417.jpg

P1130425.jpg

P1130428.jpg

P1110413.jpg

Aga nüüd vean stepsli seinast välja ja lähen loen natukene pargis hoopis. Vot sedasi.

Posted by jakokruuse 09:01 Archived in Honduras Comments (1)

(Entries 1 - 6 of 6) Page [1]