A Travellerspoint blog

Ecuador

Kus on mu kapiuks? ... ja kingapael?

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere kallid Keskerakondlased! Mõni rida teile "Kesknädala" tarbeks.

Eelmine laupäev sai siis tehtud otsus, et jäetakse turnimine küngaste otsa ära ja minnakse hoopis rannaliivale. Ikka rasket lesimise ja vees hullamise tööd tegema. Selgus, et pole ikka peaaegu kuu aega randa juba näinud. Damn. Pühapäeval siis hommikul 5 paiku bussijaama, siis ca 12 tundi bussitamist ja kohal ma olingi. Et kus? No Canoas muidugi, kus siis veel. Rannikul.

Kuna Canoas on vägagi muljetavaldavad lained, siis ei saa ma üldse aru, et miks seal surfaritel olla meeldib? Ei tea, väga palju oli neid seal. Meenutas tiba nagu El Salvadoril veedetud aega. Ja nad oma ülbusega lausa nii kaugele läinud, et peavad seal aeg-ajalt mingeid suurejoonelisi maailmatasemel võistlusi isegi. No on loodrid, ma ütlen.

No ja ega ei saanud ju esisurfar Kruuse samuti kaua liival lesida vaid oli jällegi tarvis kapiuks laenutada, nöör jalakülge siduda ja lainetesse tormata. Ja kuna surfikogemused on ju nii suured, siis oli loomulikult tarvis ikka tõusuga proovima minna, mitte mõõnaga nagu enamus normaalseid gringosid. Paraku osutusid lained ja hoovus ikka nii kuradima võimsaks, et ei saanud korralikult valgest veestki edasi. Esimese katse peale lendas kapiuks jalaküljest minema (ütleme nii, et siukse asja eest võib ikka korralikult vasta hambaid saada surfatite käest), sest köis läks pooleks. Tädi Rum-pumpelit meenutav rentinik lahendas probleemi kiirelt ja operatiivselt - jämedama pruuni kingapaelaga :-) Paraku ei saanud ka järelkatsetel ühtegi korraliku etteastet. Jäigi sinnapaika see. Raske südamega otsustasin edasi pikutada, lugeda, krevette nosida ja õlut juua. Vastik, oi kui vastik ma ütlen.

Canoa oli iseenesest päris lahe kohakene. Rand (ja ega siit allapoole vist üldse) pole see, mis ikka Kariibi ääres 4 kuud nähtud, kuid samas lained jälle vägagi head ja võimsad. Ja vesi soe ning kena liivapõhi ka. Ja õhtuti on ka lahedaid bambushütt-baare igal pool, kus 1 dollari eest häpi-aüöril igasugu halbu kokteile võib limpsida. Ja pärast on öödiskod. Tulid jälle rannaajad meelde. Ja reggae aitas ka sellele kõvasti kaasa.

P5061779.jpg
(rannavutt)

P5051747.jpg

P5041735.jpg

Kolmapäeva hommikul lõin kannad kokku ja tõmbasin minema, et 10 tundi hiljem Quitos jälle olla ja sõber Em-Si Pähkliga (McNutt) õhtust süüa. Tal oli mingi sõbranna ka kaasas ja seega õhtustasime Quito uues linnaosas (täis baare, restorane, gringosid ja kohalikke yuppisid) ühes kenas Argentiina restoranis kolmekesi. Kusjuures pidevalt tehakse igasugu uhkeid pakkumisi kokaiini ja muude ravimite omandamise osas. Väga avalikult käib see asi seal Mariscalis ikka.

Neljapäeva peale olid aga pandud väga suured lootused. Nimelt oli mingi väike võimalus, et hommikul ajab mind üles hotelli admin ja teatab, et teid ootab all perekond Voitkad. No umbes nii läkski, kuigi ärkasin juba ise enne üles. Aga perekond Voitkadega õnnestus tõesti kokku saada ja selle üle oli mul ikka hirmus hea meel. Kurat, mul on neid kalleid külalisi ikka siinkandis päris palju käinud, kuid ikkagi on alati nii hea kokku saada sõpradega. Ja seda eriti teisel pool suurt kera. Superluks ma ütlen!

Veetsime Voitkadega koos toreda päeva. Kahju, et ainult ilm kehv oli - päike paistis ja palav oli ka, üldse mitte see Quito, mis varem oli olnud. Kuigi mul oli juba Voitkade saabumisest nii hea meel, tegi üks täiesti suvaline tädi mu tuju veel paremaks, kui ta mulle fotoaparaadi kinkis. Selguse mõttes peab muidugi ütlema, et kõigepealt otsustas ta selle siiski minu taskust oma tasku toimetada ilma minult küsimata. Ühesõnaga, mingi mutt arvas, et mul on ikka veel liiga palju asju ja ma olen tohutust asjade omamisest nii õnnetu, et kindlasti on tarvis mind rõõmsamaks teha ja minu digifotokas fliisi taskust ära varastada. A ma kahjuks märkasin, et mingi tädi käib imelikult lähedal järgi ja siis ühel hetkel tundsin, et midagi, mis enne vastu jalga tolgendas enam seda ei tee - fotokas. Märkasin siis tädi eemale jalutamas ja jooksin järgi ning võtsin tutist kinni. Pärast teist küsimist võluski hea inimene taskust minu fotoka ja ulatas selle mulle tagasi ning soovis kõike head. Krt, ma olen ikka tõesti hooletuks muutunud siin. Nüüd tõstsin igastahes oma sekjuuriti levelit rohelise pealt kollase peale. Ei taha, et mu aluspüksid ja sokid ka ära varastataks.

P5081802.jpg

P5081795.jpg
(kurikuulsa hotelli "Huasi Continental" numbritoa 204 rõdu)

P5081798.jpg

P5081808.jpg

P5081811.jpg

P5081812.jpg
(kahjuks ei saanudki sellist pilti, kus me kõik kolmekesi peal oleksime :-(

Õhtul koos väikesed kokteilid jällegi Mariscalis ja siis oli minul juba aeg ööbuss Ecuadori ja Peruu piiri poole võtta. Nii lühikeseks jäigi meie trefunks Voitkadega, kuid siiski oli see oluliselt parem, kui mittekohtumine. 10 taala ja 12 tundi Panamericanaga. Oli oksevaba buss õnneks, kuig üsna täis, väikese istmevahega ja palav. Eriti ei maganud, kuigi kõige hullem ka polnud.

Täna hommikul kl 12 ulatus mulle Peruu migratsiooniametnik käe, et "teretulemast Peruusse". Enne seda oli muidugi kerge tsekkamine raamatutest ja küsimine kolleegidelt jalgpalliklubi "Eesti" ja viisa vajaduse kohta. Väike valuutavahetus, nüüdsest kasutan ma siis Sole, uusi Sole st. Ma arvan, et kurss on ca 1 $ = 3 Soli vist.

Hetkel istun Peruu piirilinna Tumbes'e arvutiurkas ja naudin pärast Ecuadori jälle suht head netti. Teen samas ka aega parajaks, sest mul 4 tunni pärast lend Tumbesest Limasse (128$). Nimelt Limasse, sest tarvis veel häid ja kalleid inimesi kohata. Veel ja veel! Kui kõik sujub, siis peaksin juba täna südaöö paiku hea sõbra Siiriga kohtuma Limas. Ja homme on suured plaanid kodanik Sillaotsaga (Eesti aukonsul Peruus :-) ka kokku saada, et maailma asju arutada. Ajeeee!

Nüüd on küll kõht nii tühi, et rohkem ei jaksa kirjutada. Lähen otsin midagi süüa, merisiga loodetavasti ;-) Kes seda teab, millal järgmine postitus allakirjutanult tuleb. Kindlasti on jälle kõvasti ringi traalimist ja netti väga ei jõua.

Aga lörtsi teile (kuigi see vist ei pea enam paika Eestis osas?)

PS kodanik Voitkade seiklustest saate muuseas lugeda siit. Nad kuradid läksid (spetsiaalselt minu õrritamiseks kindlasti) täna hommikul Galapagosele. Tõprad!

http://voitkadindias.travellerspoint.com/archive/052008/

Posted by jakokruuse 11:37 Archived in Ecuador Comments (1)

See jurakas ongi see rong vää???

rain 17 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Arvuti, millel seda ballaadi mängin, on tiba häälest ära. Nimelt ei taha ta miskipärast mu asja vahepeal salvestada. Seega hoian hinge kinni, et möla enne valmis saaksin, kui pilt massinal eest kaob. Seda on varem korduvalt juhtunud ja kui nüüd juhtub, siis ei ilmu see post ilmselt enne juulit. Äkki siiski õnnestub ...

Nädal tagasi, laupäeval oli professor Timuskil ja härra Kruusel tarvis hädasti võtta 3 tunnine ja 2 taala maksev buss olümpialinna Otavalosse. Seal nimelt laupäeviti suur turg. Krt ei saandki hästi aru, et kas me ikka ei leidnud seda kõige suuremat osa üles või siis ei olnud siiski tegemist NII suure turuga. Aga igasugu nodi müüdi küll.

Ma ennist ei maininud, et juba Kolumbia lõuna osast hakkasid kohalikud ikka päris oluliselt muutuma. St pikkust oleks nagu kõvasti ära võetud, näod ka kuidagi lapikumaks voolitud ning juuksed veel mustemaks. Ja huvitavad riided ilmusid ka neile selga. Et teretulemast siis Inkade juurde. Eriti meeldivad mulle mutikeste (tegelt peaaegu kõigi naiste) kübarad.

Sõnaga, seal Otavalos siis olid peaaegu kõik sellised kübarakandjad, Inkad. Erilist käivet linnakesele ei teinud, kuigi doktor Timusk võttis ligi selle uhke nahast kaabu, millega eelmise posti lõpus poseerisin. Vist oli 20 dollarit.

P4261665.jpg

P4261645.jpg

P4261648.jpg

P4261659.jpg

P4261676.jpg

........ja jällegi võttis paar tundi päevast ära vana hea rõdul lebotamine.

P4261691.jpg

P4261690.jpg

(väga sheff kirik oli)

Otavalo purgis, liikusime tagasi baaslaagrisse Quitosse, et seal öö veeta ning järgmisel hommikul juba edasi Bañosesse liikuda. Päris korralikult saime ajusid ragistatud, kuna möödunud teisipäeval nimelt oli Quitos Copa Santander Libertadoresi jalgpallimatsh, mida väääääga hirmsasti staadionil näha oleks tahtnud. Paraku oli aega väha ja see oleks kogu ülejäänud tuuritamise Ekuadoris põõsasse keeranud. Seega, tegime raske südamega otsuse mängu telekast jälgida. Arrrrrrr.

Aga Baños. Tegemist on väikese linnakesega, mille suurimaks atraktsiooniks on kuumavee allikad, kus siis rahvas lösutada saab. 4 tundi bussi, 15 minutit rõduga öömaja otsimist ja kuumas basseinis me olimegi. Väga mõnus oli. Ja Bañose kliima oli ka palju, palju parem viimasel ajal kogetust, ikkagi ainult 1800 meetri kõrgusel.

P4291753.jpg

Linnake ise on üsna turistikas, st üüratult palju hotelle ja hosteleid ning igasugu söögi ja joogikohti, mis peamiselt gringodele orienteeritud. Ja väga paljude selliste asutuste omanikeks on Euroopast või USAst jalga lasknud tädid ja onud. Õnneks neil äri hästi ei läinud st turiste ei olnud just liiga palju, mis ei ole ilmtingimata halb asi, pigem otse vastupidi.

P4281717.jpg

Möödunud nädala keskel oli jällegi tarvis näidata kõrgtasemel planeerimisoskusi, sest teisipäeval ja kolmapäeval oli ju Meistrite Liiga mängud, millest mitte kuidagi ei saanud mööda hiilida, ligi oli tarvis võtta atraktsioone Bañoses ning samuti liikuda juba edasi Riobambasse, et seal järgmine atraktsioon ligi võtta.

Keeruline ülesanne lahendati nii, et järgmisel hommikul rentisime mõlemad omale Honda kahepoolesed krossikad, et nendega mägedes ringi tuuritada, 12 taala tund. Ja me mõlemad saime sellest nii hea elamuse, et kohe oli. Superilusad vaated, käänuline mägitee, ratastele täpselt sobiv pinnasekate jne. Väga lahe oli ikka töristada, võttes arvesse, et pole just hiljuti raudruunaga sõitnud. Allatulek oli algul tiba keeruline, kuna esipidur puudus sisuliselt ja ainult tagapidurist ja mootorist jäi mõnikord natukene väheks. Aga saime ilma kärnadeta hakkama.

P4291732.jpg

P4291736.jpg

Motikad ühes tükis tagastatud, soojendasime järjekordselt oma konte kuumas basseinis ning seejärel oli juba tarvis kohad sisse võtta kohalikus õllemajas, et Barca-ManU mängu vaadata. Peab ütlema, et oleks soovinud teistsugust tulemust näha. Pärast mängu kähku bussi peale, et koon juba Riobamba poole seada.

Plaan Riobambaga oli nimelt see, et sealt saab teha ühe turistidele mõeldud rongisõidu, mille tipphetkeks on Nariz del Diablo nimelise mäe ümber tiirutamine rongiga. Jutt atraktsiooni kohta oli väga vastukäiv. Kolleeg Kaido, kes jaanuaris atraktsiooni kaasa tegi, ütles, et rongi katusel sõita ei saa. Samas, mõned väitsid, et siiski peaks saama. Ja jutt rongi väljumise kohta oli ka vastukäiv, kuigi ülekaalus oli kolmapäeva, reede ja laupäeva hommikud.

Teisipäeva õhtul Riobambasse jõudes, oli esimene käik kohe raudteejaama. Aiii, siuke litter anti jälle pähklitesse. Pole kohti rongil!! Mis moodi??? Pidi ju mingi lõu siison olema ja puha? Aga tädi pakkus välja, et võtku me hommikul kl 6 buss järgmisse linna, Alausisse, kust sinna "Kuradinina" mäele saab ikkagi rongiga. Tädi vandus veel oma perekonna liikmete nimel, et meile hangeldatud bussipilet (2,50$) garanteerib meile kohad rongi katusel või sees - kus iganes soovime. Heakene küll, kuna vutimatshist Quitos sai selle atraktsiooni nimel loobutud ja siin me juba olime, mis siis ikka - enam sitemaks minna ei saanud.

P4291757.jpg

P4301792.jpg

Äratus kell 5 ja 2 tundi bussi toimetasid meid kella 8´ks Alausisse. Reisikorraldaja ütles, et rong läheb 20 mindi pärast. Nojah, 3 tundi hiljem üritas ta mind (ja teisi gringosid) juba vältida, kui tahtsin talt uurida, et kus see kuradi ronginäss siis on.

Kell 13 lendas tuututades lõpuks kohale mingi rongi meenutav ja rööbastel sõitev buss/veoauto. Muidugi, nii katus kui salong puupüsti gringosid täis. Ja üle väga pika aja ajas see jant mul ikka harja väga punaseks, eriti selle jalgapalli asja tõttu ilmselt. Aga teha pole midagi, võid ju karjuda ja lõuata, kuid sellest ei muutu midagi. Öeldi vaid, et vabandust, mingid kivimürakad olevat raudteele kukkunud ja seetõttu kolme reisi asemel ainult 1 ja sellest ka 3 korda rohkem rahvast. Kuidagi pressiti meid ikkagi lõpuks salongi ja minu korduvatele järelpärimistele katusele pääsemise osas kosteti, et poole tee peal vahetub salongi- ja katuserahvas. Mõned gringod muidugi jonnisid, kuid lõpuks kobisid siiski alla ja me Makuga saime omale parimad kohad katusel, et tagasisõitu nautida.

Kuigi meil mõlemal oli tuju väga ligilähedane nullile kogu selle jama tõttu + enamus katuseloleku ajast sadas päris uhkelt vihma, oli atraktsioon siiski (vist) päris ok. 7 taala maksis + taal padja eest katusel vastavalt soovile (me keeldusime maksmast). Ses mõttes, et kui seda jama poleks olnud, siis oleks vist üsna tore olnud. Kohati üsna kõhedaks tegev, sest raudtee on ikka vägagi kalju serval ning atraktsioon on väga turistikas, kuid siiski huvitav elamus.

Pärast seda huvitavat rongijanti oli meil jällegi aeg bussipoiss Quito poole võtta (6 h, 5 taala), et koos veel üks päev ja pool siin veeta ning siis sõpradena lahku minna ja järgmist korda oodata. Tehtud!

P4301775.jpg

(härra Piilupart)

P4301784.jpg

Nüüd olen sellest klimberdamisest nii väsinud, et viimane aeg on sõber Hamiltonile helistada ja mõned õlled kusagil koos teha. Loodetavasti leian endas veel energiat, et enne Ekuadorist lahkumist veel üks spämm siia üles riputada. Peruus nimelt kavatsen jälle looderdada ning netti mitte nii tihti sattuda. Tundub, et suudetakse siiski ka see jama arvutusmassina tõrksusest vaatamata üles riputada.

Salud!

Posted by jakokruuse 15:50 Archived in Ecuador Comments (3)

Kiito

ehk: "Oh päikesejänku (Kuradi isamaaline siga! Kõnts selline! Värdjas, raisk!) kus sa küll oled???"

rain 17 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Asjalood on nüüd sellised, et kuna väljas hakkas jälle sadama, siis otsustasin viimases hädas netti tulla, et sulle seda jura siin kirjutada. Üldiselt ongi viimased 10 päeva olnud tunne nagu oleksin juba kodus Eestis. Sajab iga päev ja temperatuur on ka 20 ringis või madalam. Sõnaga, lühikesi pükse pole jalga saanud pikemat aega ja jopp ja/või fliis on ka kogu aeg seljas. Andid ikkagi, 2800 meetrit. Kuna pole vist 10 päeva midagi üllitand, siis pean vist jälle 2 posti korraga laskma, muidu läheb liiga pikaks. Et alustaks siis Quitost.

Piiriületus Kolumbia ja Ekuadori vahel läks probleemideta, kuigi tuli piiripunktis ootamise rekord Kolumbia poolel. Ilgelt pikk saba oli ja ainult 1 onuke pressis plärakaid passidesse. Vist 1,5 tundi sai seistud. Aga samas, sai sabas juttu puhutud mitme gringoga, kellega koos siis ka Quitosse otse põrutasime.

Esimese asjana tabas mind täielik hinnashokk. Nimelt taheti bussipileti eest Quitosse 3 taala 50 senti!!! Röövlid, krt! Tegelt otse vastupidi. Põhimõtteliselt sõidaks nagu tasuta, sest sõit oli 5,5 tundi pikk. Kolumbias oleks sellise sõidu eest pidand vähemalt 20 taala maksma. Et päris märkimisväärne vahe või nii. Ja buss oli ka täitsa OK, kuigi mitte päris nii hea kui Venetsueelas või Kolumbias.

Nagu öeldud, haakisime gringodena ennast teineteise külge, et seltsis segasem oleks. Üks Austraalia poiss oli nimelt Quitos hiljuti olnud ja pakkus välja kohe ka mingi majutusasutuse. Ja sellega anti muidugi järgmine obadus pallidesse. Omanik küsis nimelt toa eest tervelt 3 taala, kaabakas selline. Jällegi ei suutnud aru saada, et kuidas ikka nii odav saab olla, kuigi ega ma väga kaua ei viitsinud ka talle vastu vaielda ja rohkem pakkuda. Ja suure õlu eest küsiti ka tervelt 80 senti ning komplektõhtusöögi eest 1,20. Komöödia. Siin riigis on võimalik alla 10 dollari päevas iseenesest hakkama saada. Kusjuures õlu on üle pika aja väga maitsev, Pilsener on mu lemmik. Aga meelikõditav oli mõnus rahehoog, mis kogu maa valgeks korraks tegi. Korraks siiski.

P4251590.jpg

P4251592.jpg

P4251601.jpg

Järgmisel päeval oli kohe hommikul tarvis lennujaama ennast sebida, et kallis sugulane Markus sealt ära noppida. Ülesande esimise poole lahendamiseks kasutasin trolli (muuseas palju korralikumad kui Eestis) ja bussi. Imekombel hilines lennuk vaid 15 minutit, mis on siinkandis ikkagi ebaharilik. Ja ennäe imet, tassiski lennumassin professor Timuski kenasti Quitosse.

Kohe algul tekkis ühisplaan, et tarvis oleks heas asukohas (vanalinnas) uut majutusasutust, millel oleks toas rõdu. Seal on nimelt jube hea istuda, kuuba liibret luristada ja siis vaadata ümber toimuvat. Ja üsna ruttu saigi vastav koht leitud, Huasi Continental, rõduga tuba 16 taala. Kohe samal õhtul õnnistas meid oma külaskäiguga ka Hr Hamilton - tuttav Guatemaala päevilt, kes nüüd Quitos elab.

P4251594.jpg

Noja sealt edasi veedetigi koos üsna märkimisväärne osa päevadest rõdul istudes, jooki limpsides ja juttu ajades. Sama argument jäigi sisuliselt ainukeseks järgnevate öömajade otsimisel.

Et televaatajal ei tekiks tunne, et rallipaar ainult logelemisega tegeles, annan ka lühiülevaate muudest sündmustest, millega Quitos aega tapetud sai. Purki sai võetud kohalik katedraal, mis küll päris valmis polegi veel saanud ja ilmselt ei saagi. Tegemist siis esimese katedraaliga minu repertuaaris, mille puhul teatati, et kahjuks sisse ei saa, kuid tornidesse küll. Johhaidiii. Mida paremat võiks veel tahta? Tavaliselt ju vastupidi, et tornidesse ei saa aga minge vahtige neid kujukesi seal sees ja põletage mõni küünal. Oli väga muljetavaldav ja meile mõlemale meeldis atraktsioon väga. Soovitan sullegi kallis sabaga sõber.

P4251626.jpg

P4251637.jpg

Ja linnapeal (vanalinnas siis) on ka päris märkimisväärselt kingatalda kulutatud. Jaa, pole midagi öelda. Ilus linn on, kuigi see krdi vihm ja udu käib kergelt juba närvidele. Ja muidugi oli tarvis ka järgmine telefeeriko ligi võtta, et trossiotsas rippuva kuudiga jälle mäkke rühkida. ... ja vot kus sealt alles avanes vaade, auuuuu. Mitte midagi peale enda käte ja jalgade polnud udu tõttu näha. Lahe. Aga oli seda 4 taala ühe pika ja sügava vaidlus/arutelu ning hea matka tõttu igati väärt.

Eile, st reede õhtul sai siis ka Quito uut linnaosa külastatud. Seal pesitsevad nimelt enamus gringod. No ma ei tea, ma seal küll ühtegi ööd veeta ei tahaks, kuigi ööelu on vägev. Tegime nö hüvastijätu õhtusöögi ja mõned dringid. Ja arvake ära (Guido, ära sa seekord ütle), mida siis ka tarbiti? Loomulikult, ikka merisiga, mida siis veel (sry kõik väikesed poisid ja tüdrukud, kellel teil Junnu, Liisi või Mäku nimelised merisead kodus on). See nimelt siinkandis üks rahvusroog. Ja ilusti moodustus söök eluka peast ning kahest koivast. Ma pean ütlema, et mulle see elukas meeldis ikka kohe väga, väga. Markusele ka, kuigi mitte nii palju, sest tema oli lapsena omanud merisiga nimega Moby. Ja kuna minu eluka paljaks poleeritud pea, millest kaks silmakest vaatasid talle koguaeg otsa, tegi teda rahutuks, siis viimase koiva toimetas ta siiski minule. Loomulikult kadus see kiiresti minu kõhtu.

Nojah, hommikul saatsin siis kalli külalise lennujaama ja üsnapea seadsingi sammud netti. Hetkel lugu selline, et oli suur tahtmine homme siin väike 5000 m tipp võtta. On ju siin kõrgusel aklimatiseerutud juba pikemat aega. Paraku ei ole mul taskus piletit ega ka suusõnalist lubadust, et ma homme võiksin lumiseid tippe näha ja seal tatsuda. Ei teagi mis teha, tõenäoliselt lähen homme-ülehomme hoopis rannikule, et natukenegi oma konte ja nahka päikesekäes soojendada, kuigi siis ei saa jälle hiljem seda tippu võtta suurte kõrguste vahe ning laheda peavalu tõttu. Häbematult palju aega on juba külmas ja vihmas veedetud. Aga järgmine neljapäev pean Quitos tagasi olema, et kallid sõbrad - Voitkad vastu võtta, nendega koos ehk mõned õlled teha ja siis juba hakata Peruu poole rühkima. Ja selleks on mulle ka ainult 1 päev antud, et siis juba Siiriga edasi tuuritada koos.

P4271697.jpg

(tangopaar Quito tänavatel)

... väike lisa ka. Sulle seda jama kirjutades arvas keegi hea inimene, et kindlasti oleks tarvis kodanik Jako jalavaeva kergendada ja tema kandamit tiba vähendada. Ühesõnaga, liigun visalt aga kindlalt õnnele lähemale, sest asju jääb mul üha vähemaks ja vähemaks. Nimelt, ilusat rohelist õlakotti mul enam ei ole. Ja otseloomulikult ka mitte selle sisu. Ega seal eriti midagi polnudki, kuid kahest CD plaadist, kus peal olid Kolumbia ja osad Venetsueela pildid, on küll kahju. Ning minu vaktsineerimispassist ja sukeldumise logiraamatust ka. Mnjah, tunnengi ennast juba tüki võrra õnnelikumana.

Jääge kuradiga! nagu Nõgel ikka tavatses öelda.

P5021812.jpg

(Indiana Dzõuns)

Posted by jakokruuse 10:59 Archived in Ecuador Comments (1)

(Entries 1 - 3 of 3) Page [1]