A Travellerspoint blog

Colombia

Kalimaaaa

ehk pitsapoisid tembutavad jälle

overcast 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Huiabella, saldejums ja lakkupekka lakritsa!

Olen hetkel Kolumbia ja Ekuadori piirilinnas (Kolumbia poolel) Ipialas (vist oli siuke nimi). Tegemist on tohutu finants- ja kultuurikeskusega. On ta jee, tegelt on mingi nii mõttetu linn, kus ma olen teinud ca 150 sammu ja teen täna umbes sama palju veel (netikohvikust hotelli, 2 tänavat). Nagu üks mõttetu piirilinn ikka, ma arvan vähemalt. Homme hommikul siis piiriületus ja siis bussipoiss Quitosse (vist 5-6 tundi).

P4231560.jpg

P4231567.jpg

P4231570.jpg

P4241580.jpg

Viimastel päevadel midagi väga põrutavat pole just suutnud korda saata. Bogotast võtsin siis ööbussi salsa ja maailma ilusaimate naiste pealinna Calisse. Kahjuks ei õnnestunud ka seekord magada, sest pitsapoisid olid jällegi bussis ja terve sõit meenutas jällegi ratastel pitseeriat. Joomaiooo, no on ikka vaja. Ja just minu kõrvalistmel. Loomulikult!

Põhapäevane Cali nägi küll välja nagu sõjajärgne Berliin (vist?). Ühesõnaga muffigi. Ja siukest vihma tuli ka, et kohe oli. Esmaspäeval otsustasin külastada siis kohalikku loomaaeda. Polegi reisi jooksul veel külastanud ühtegi ja Calis pidavat olema üks parimaid ja suurimaid, pilet 8 000 P. Ei tea, polnd ta nii hea midagi. Minu südame võitis siiski üks sipelgakaru. Jummal kus sellel kodanikul on ikka pikk nina. Ja kui pikk keel veel.

P4211544-1.jpg

P4211550.jpg

Pärast kohtasin jällegi linnapeal samu Itaalia rännumehi ja otsustasime õhtul koos õhtust süüa ja õlled teha. Ja üks Austraalia rännumees liitus ka. Miskit erilist ei oskagi selle õhtu kohta kosta, õlut sai võetud küll ja juttu sai puhutud. Hispaania keeles õnneks.

Ja päeva tähtsaim küsimus, et kas siis olid Cali naised maailma ilusaimad? No mina neid maailma kõige ilusamaid ei näinud, kuigi ei saa öelda, et nad koledad oleks. Otse vastupidi, päris kenad, kuigi maailma parimad nad kindlasti pole. Mulatte on palju. Ja erilist äksionit ka ei toimund. Öeldi, et nädalavahetusel on hoopis teine lugu. Kahjuks polnud aega oodata seda nädalavahetust.

Calist sai võetud 3 tunnine buss (seekord non-pitsabuss) Popayani. Väike linnake, pidi olema hirmus kena, kuigi mulle mingit erilist muljet ei jätnud. No ta ei olnud kole, kuigi mitte ka ilusaim. Olulisim oli leida kiiresti tuba telekaga ja ESPN kanaliga, et vutti vaadata. Tehtud! Hiljem tiba jalutasin ja siis netitasin ja siis sõin ja siis läksingi tuttu, et hommikul jälle sigavara ärgata ja piirilinna ennast sebida.

P4221558.jpg

Tegin ilgelt uhke plaani, et kolmapäevast vutti näha ja võtsin 2 bussi et vahemaandumine teha ja vutt bussiterminalis ära vaadata ning siis edasi põrutada. Deem, ajasin bussijaama ülema välja ja andsin talle lähteülesande. Paraku ei suutnud sell seda täita ja seega jäi nägemata, no on lohhid kohati. Aga õhtul on kordus ja selleks ajaks ajan ennast koju.

Ja varsti-varsti on aeg oma armukest nabale suudelda ja ta maha jätta, Kolumbia siis. Seega siis tõmbame selleks korraks stepsli Kolumbia osas välja. Ja soovitus kaasmaalastele (ärge siis teistele rääkige, eks). Kui teil on võimalus, siis külastage seda riiki ja võimalikult ruttu ja te ei kahetse. Kui teil ei ole sellist võimalust, siis jumala eest looge endale see võimalus ja külastage seda riiki. See on ainult aja küsimus, millal see riik turistide poolt vallutatakse. Viimase paari aastaga on siin kohalike sõnul ikka väha palju muutunud paremuse poole, kuigi väljaspool ei ole see mulje nii kiire muutuma ja seega on väljas palju eelarvamusi. UN PAIS INCREIBLE!!!

OK, sae pekki!

Ahjaa, pilte ei saa, sest miskipärast on mingid applõudi probleemid. Ehk millaski hiljem.

Update: Nüüd siis on käes ajahetk "hiljem" ja pildid on juurde topitud.

Posted by jakokruuse 17:23 Archived in Colombia Comments (0)

Ood Kolumbiast

overcast 22 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Ma siin tegin Venetsueela kohta siukse kerge resumee ka. Mõtlesin, et panen ka Kolumbia kohta.

Turvalisus. Üldiselt, sellele riigile on ikka sajaga liiga tehtud. Ses mõttes, et riigi kuulsus ei ole just kiita väljaspool Kolumbiat. Ma ei julge öelda, et see päris alusetu on olnud (FARC jne), kuid käesoleval hetkel ei ole nendel juttudel minu arust erilist alust. Nagu kirjutatud, ei ole ma ennast veel nii turvaliselt üheski külastatud Ladina-Ameerika riigis tundnud, kui siin Kolumbias. Samas on see minu vaatevinklist hea, sest järelikult ei ole ka liiga palju turiste (va Cartagena). Ja Kolumbialased on ise ka kuidagi nii õnnelikud, kui näevad mõnda valget, et tulevad nii sageli juurde tänama sõna otseses mõttes: "küll on hea, et sa Kolumbiasse tulid ja nüüd palun räägi teistele valgetele, kui tore siin on". Ja seda ma just praegu teengi. Igal sammul tunnen end siin uskumatult teretulnuna. Ja taksojuhid on maaaaaailma sõbralikud, üldiselt üritavad nad ikka tünga teha, kuid Kolumbias on asi teisiti. Nad on nii abivalimis, et lausa uskumatu.

Areng. Peab ütlema, et riik on üsna hästi arenenud, vähemalt paistab välja nii. Kõik on puhas, korras, renoveeritud, uhked sillad, bussid, tänavad jne. Ja internetiseeritus on ikka väga, väga kõrge ning kiirused on üldjuhul väga head. Ja Skype on väga laialt levinud. Kui siiani on minu küsimusele, et: "kas arvutis Skype on?" küsitud, et: "mis asi?", siis Kolumbias on see peaaegu kõikides purkides sees, vähemalt suuremates kohtades.

Ja kultuuri on ka igal sammul ning inimesed on ilusad ja hästi ning stiilselt riietatud (no mitte kõik muidugi). Eks selle kõige koosmõju see vast olegi, mis tast nii toreda riigi teeb.

Liiklusohutus on väga popp teema. Kõik tsiklistid nimelt peavad kandma veste, kus peal kirjas võrri number. Ja kaasreisijad samuti + kõigil on kiivrid millel on loomulikult ka võrri number kirjas. Kõikides bussides on salongis spidomeeter, mis hakkab huilgama, kui juht kiirust ületab (max 80km/h). Samuti on kõikidel 4 ja rohkema rattalistel sõidukitel taga kleeps, mis küsib: "Como conduzco?" ja tel. number. Ehk siis, liiklusliin helistamaks ja hindamaks, kuidas nimetatud juht ka oma sõidukit juhib.

Bussijaamades on väga lahedad teadetetahvlid. Nimelt näitavad nad erinevate bussifirmade õnnetusjuhtumeid ning surmaga lõppenud juhtumeid nii kuu lõikes, kui aasta lõikes akumuleeruvalt. Reisijal on väga lihtne vaadata, millist transpordiettevõtmist vältida. Natuke on see muidugi ülekohtune, sest bussifirmad on erineva suurusega. Nt üks suurimad "Brasilia" omab loomulikult ka mõnevõrra suuremat õnnetuste arvu, kui mõni väiksem tegija. Kuid siiski, minu arust päris huvitav mõte.

P4161464.jpg

Ega see liikluskultuur muidugi Skandinaavia ei ole, kuid samas pole ka minu arust eriti hullu. No Indiaga ei saa ikka midagi võrrelda ja Kesk-Ameerika oli ka tiba hullem, kuigi ka mitte halb minu arust.

Hindadest nii palju, et üldiselt ei ole see odavaim riik, kus ma reisinud olen. Eriti kallis on transport (seljakotireisija mõttes siis), mis on vähemalt sama Eestiga võrreldes. Vahe aint selles, et siin vahemaad suuremad ja seega alla 400-500 eeku ots eriti pole. Samas bussid on suht tühjad, vast 20 reisijat on heal juhul. Ei teagi, kas oleks rohkem kui hind oleks madalam?

Söömine (eriti suurlinnades) on kallim kui eelnevates riikides, kuid mitte siiski liiga kallis. Samas, üllatavalt odav on minu arust ööbimine. 7-10 taalaga öö olen ma ööbinud ikka väks luks kohtades võrreldes eelnevate riikidega. Telekad, puhtad linad, soe vesi jne. Bogota on muidugi eraldi keis, st oluliselt kallim, kui mujal.

Renault on väääääga popp auto siinkandis. Parim oli San Gilis, kus (ma ei liialda hetkel) 40-50% sõiduautodest olid Renaultid. Kui ma selle anomaalia kohta uurisin, öeldi: "mis mõttes imelik, see on ju lihtsalt nii hea auto?". Nojah, pole kunagi omanud ja ausalt hetkel ei fäänsi ka. Aga olen ka teistsuguseid arvamusi kuulnud.

Ok, tõmba nüüd uttu arvutitagant.

Posted by jakokruuse 15:10 Archived in Colombia Comments (0)

Booooogotaaaa

overcast 24 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Algatuseks teadaanne Ossule - sa jäta selle postituse lugemine järgmiseks nädalaks, muidu loed kohe korraga 2 tükki. Ma ei jõua nii kiiresti jälle üllitada neid uudiseid :-)

Kirjutan sulle seda kirja hetkel Bogotas, kus olen veetnud viimased 4 päeva ja olen veel lähemad 4-5 tundi. Natuke kurb tunne on, sest Bogota rebib hetkel Panama Cityga esikoha pärast minu Ladina-Ameerika lemmiklinnade hulgas ja kahju on siit lahkuda. Oleksin hea meelega siin veel 4-5 päeva. Kuid, jällegi on olemas kaval plaan kasutada ööbussi, et see mind kenasti toimetaks Calisse. Linna, millel on kohalike Kolumbia meeste seas täiesti müstiline aura. Nimelt on Cali Kolumbia salsa pealinn ja samuti on seal jutujärgi Kolumbia kõige ilusamad naised. Ja kõik kohalikud mehed ütlevad nagu ühest suust, et Calisse lihtsalt peab minema. Nojah, kui peab, siis peab.

Aga nüüd Bogotast. Siin ei ole väga palju asju, mis annaksid mõista, et olen Ladina-Ameerikas. Vähemalt sellel kujul nagu mina seda seni näinud olen. Pigem tunnen nagu oleksin Prantsusmaal või Itaalias või kusagil Vana-Euroopa riigis. Ka kliima on selline nagu oleks juba käes Jaanipäev Eestis. Kindlasti mitte üle 25C ja õhtuti ilmselt kusagil 20C kandis. Samuti on harilikult pilvine ja mõnikord tibutab kergelt. Aga mõnes mõttes loogiline ka või mis. Asub see kivihunnik ju 2600 m kõrgusel.

Ah et miks see linn mulle nii väga meeldib? No vaata, minu jaoks peab ühel linnal olema teatud omadused, mis teevad temast laheda linna ja annavad linnale "hinge". Kindlasti peab olema linnas ülikoole, mida rohkem seda uhkem, sest siis on ju üliõpilasi ja igast muud boheemseltskonda. Samuti on hädavajalik, et oleks kerjuseid, tänavaartiste, hangeldajaid, litse, punkareid, pintsaklipslasi, musti, valgeid, kollaseid, rohelisi, parke, rohelust, kirikuid, ilusat arhitektuuri, teatreid, baare, vinoteeke, launze jne jne. Ühesõnaga, minu lemmiklinnad on täielikud segud kõigest ja kõigist. Ja Bogota seda kahtlemata on. Lisaks on linnal ka väga huvitavalt lahendatud transpordivärk, mis on samuti oluline. Nimelt taheti ka Bogotasse teha metrood, kuid ühel hetkel otsustati siiski lõõtsbusside kasuks. Aga need bussid sõidavadki nagu metroo, ainult valgusfooride taga peatuvad aeg-ajalt. Nimelt on bussidel kogu linna ulatuses oma sõidurada, kus ükski muu aparaat liikuda ei tohi. Ja seega on see väga kiire ja mugav, kuigi suht ülerahvastatud - justnagu metroo. Ja inimesed on ka väga kuulid siin. Käivad stiilselt riides ja näevad muidu ka väga head välja.

P4181535.jpg

P4181532.jpg

P4171492.jpg

Millega tegelenud olen? Niisama linnapeal jõlkunud, sest siin ei olegi tarvis tegelikult mingit erilist etteplaneeritud tegevust, sest see linn ise pakub sulle kogu aeg midagi uut ja huvitavat välja. Aga olen siiski jõudnud ligi võtta järjekordse Botero muuseumi (no ta annetas ka Bogotale kõvasti oma töid), kuna ta mulle ikka nii meeldima hakkas (tasuta muuseas). Käisin ka kinos vaatamas Kolumbia eile väljatulnud hittfilmi "Perro come perro" ehk koer sööb koera. Päris normaalne põmmutamisfilm, kuid siiski päris hea (9 000 P). Osaletud on ka mingil paraadil, mille toimumismotiividest mul küll täielik ülevaade kahjuks puudub. Aga trumm mürtsus ja pasun tuututas sajaga.

P4161478.jpg

P4161469.jpg

Käisin ka köisraudteega mingi kohaliku künka otsas, kus avanes vägagi normaalne vaade linnale (14 000 P). Sattusin sinna just sellisel ajal, kus hakkas pimedaks minema. Ja künka otsa saab minna kuni 12'ni öösel, st sealt saab alla kuni selle kellani :-) Seega ronib sinna õhtuti igasugu noori üksteist kabistama ja musitama. Seal langes temperatuur lause 17 kraadini, mis on ikka tõeliselt külm juba. Hirmuga mõtlen, et kuidas mul see aklimatiseerumine Eestis välja hakkab nägema.

P4171514.jpg

Noja reedese päeva pühendasin Bogota lähedal asuvale väikeselel linnakesele nimega Zipa ehk Zipaquira. Seal nimelt asuvad soolakaevandused, vastavateemalised muuseumid ning ka soolamäe sisse ehitatud huvitav kaevandus-katedraal kombinatsioon. Võtsin komplektpileti (18 000 P), mis sisaldas sissepääsu ka kaevandusmuuseumi ning arheoloogiamuuseumi (jurad). Nojah, kaevandus-katedraal oli nagu ta oli. Eriti midagi ei võitnud selle külastamisega ja ega eriti midagi ei kaotanud ka. Hunnik käike, kuid suhteliselt suured ja kõrged, oleks väiksemad tunnelid olnud, oleks lahedam vast olnud.

P4181523.jpg

Sama atraktsiooniga seoses sai siis jällegi kohalikul telemaastikul üles astutud. Nimelt pidi sinna katedraali kõndima ja ma siis sattusin kõrvuti kõndima mehe ja naisega, kes olid Bogotast ja esindasid mingit telekanalit. Ja pärast väikest kõmpimise ajal peetud vestlust, öeldi, et nüüd oleks tarvis ka intervjuu teha. Mis seal ikka, ajasin rinna kummi ja siis pajatasin neile üht-teist - et kust ma pärit olen ja mis ma siin teen, uuriti mu reisi kohta ja loomulikult, et kuidas ikka Kolumbia meeldib. No ja ma siis pajatasin ja kiitsin kõvasti. Aeg-ajalt pidin aga üle küsima, sest mul on siiski probleeme Hispaania keelest arusaamisega siin Kolumbias. Nad tulistavad siin seda keelt ikka väga kiiresti. Seega, pean väga sageli üle küsima. Honorari kahjuks ei makstud ja ma ei hakand küsima ka, las jääda. Ja unustasin küsimata ka et kus ja millal näidatakse. Ilmselt "Breaking news" CNN, kus mujal.

Õhtuti olen aga käinud ööelu natukene uudistamas. Siin on hordide viisi igasugu diskoteeke, salsateeke ja kõikvõimalikke muid teeke. Tundub, et elu selles linnas ei seisku hetkekski. Nt eile jalutasin kella 2 paiku öösel oma kodu poole kesklinnas ja siuke rokk käis igal pool, et hollallaaaa. Kusjuures, mul oli kaelas kott, kus sees kaamera jne. Ei ole ma veel üheski Ladina-Ameerika linnas (ja ka riigis) tundnud ennast nii turvaliselt kui siin. Üldiselt ei saa peale 7-8 õhtul enamus suurlinnades eriti ilma taksota välja ülse minnagi (kesklinnas ma mõtlen), rääkimata peale südaööd jalutamisest. Kusjuures ei olnud lõvi rinnus, sest joonud olin vaid 3 väikest õlut.

Ahjaa, jalutasin 2 paiku, kuna kohtasin kahte tuttavat rännumeest Itaaliast, kes Hispaanias hostelit koos peavad ja Zapaka ning Trabandi poega meenutava massinaga ringi reisivad. Kohtasime neid Venetzueelas. Seega puhusime niisama juttu ja tegime mõned õlled.

http://www.movingslowly.com/
(siin infot nende kohta)

Täna tegin magamisrekordi ja põõnasin 9:30ni hommikul. Oli kui hea oli kohe lebotada nii kaua. Pärast ärkamist vaatasin kalendrisse (mida mul ei ole, kuna ma selle ära kaotasin). Kalender näitas, et päevaks oli 2 peamist ülesannet. Esiteks, külastada Ladina-Ameerika suurimat teadus- ja tehnoloogiakeskust - tead küll, siuke koht kus saab igasugu masinaid näppida ja proovida igasugu vidinaid jne. Mulle need hirmsasti meeldivad, kuid reisi jooksul pole õnnestunud neid külastada, kuna pole eriti ette sattunud. Õhin oli suur. Paraku selgus kohalejõudes, et vot just täna oleme suletud. Pegerioks küll ma ütlen. No ja teine ülesanne oli külastada kohalikku staadioni ja vaadata üks korralik jalgpallimats. Na paraku ei õnnestunud ka see, kuna normaalsed klubid sellel nädalal Bogotas ei mängi. Ühesõnaga, sellepärast ilmubki täna lausa 2 üllitist korraga.

Hetkel kõik, näpud villis klaveri toksimisest ja kõht tühi. Ahjaa, seda veel ka, et Bogotas olen ma suutnud ikka oluliselt rohkem raha laiaks lüüa, kui kusagil mujal. Linn lihtsalt on nii palju kallim - no näeb välja ka ju kui Euroopa. Samas, igat senti väärt. Palju asju on Eesti hinnatasemega (toit, jook, transport jne) ja seega krõbisevat tuleb ikka pidevalt juurde ammutada seinast. Ja seda ka veel, et mulle on jällegi ka meeldima hakanud suurlinnad, metropolid. Vahepeal sai siin neid kirutud. Ju siis polnud piisavalt häid linnu lihtsalt ;-)

Chau!

Posted by jakokruuse 14:34 Archived in Colombia Comments (0)

Kes tellis ülisuure pitsa seente ja ananassidega?

overcast 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii pudulojused. Kas teile tööandja pole öelnud, et tööajal ei ole ilus logeleda ja tööväliste asjadega tegeleda? Ah et on küll öelnud. Aga miks sa siis siin lehel passid tööajast? Häbi, aga heakene küll. Võid edasi lugeda.

Nii, ööbuss toimetas mind ilma suuremate vahejuhtumiteta kenasti Medellini. Ja mulle hakkas see linn kohe meeldima jälle. Esiteks, seal on metroo. Ja minu arust on metroo üks kuradima tähtis asi ühele enesest lugupidavale linnale. Linnapeal hakkas muidugi kohe silma kerjuste hordid, kes kõik muidugi arvavad, et kodanik Kruuse peaks neile kõigile münti viskama. Ma olen ikka siin andnud ka kerjustele kopsi (vanasti ma ei andnud üldse, kuid nüüd vist olen leebund tiba), kuid mitte mingitele alkohoolikutest töllakatele. Endal käed ja jalad küljes, kurat mine varasta midagi mitte ära kerja. Vihaseks ajavad osad kohe. Annan neile, kes tõenäoliselt ei saa enam varastada midagi. Ja armastusemüüjaid on ka õhtuti kõvasti. Mul sattus jälle kogemata siuke armupesa hotell, kus siis õhtuti igasugu mõõtu prussakad uksepeal puusi hööritasid ja muidkui meelitasid ja keelitasid pahale teele.

P4111428.jpg

P4111426.jpg

Ja siis avastasin ühe väga laheda Kolumbia kunstniku, Fernando Botero (ma tean kunstist samapalju kui põrsas kelgutamisest, nojah - ühesõnaga vähe). Nimelt on ta siis annetanud hunniku oma töid (nii maale, kui skulptuure) Medellini linnale ja siis üks peamine väljak ongi tema kujusid täis. Nii lahedad, kiiksuga kujud on. Samas väljakul on ka muuseum, mille kohe ka ligi võtsin (8 000 P), kuid kujud väljakul meeldisid siiski kõige rohkem. Samas, stiil on väga ühesugune ja erilist vahet pole kas vaatad neid 5 tükki või 50.

P4111422.jpg

P4111421.jpg

... ja keda ma järsku linnapeal kohtan.... Karlsson, vana sõber. Kurat küll kus ta on vanaks jäänud ja paksuks läinud. Hädaldaski, et propeller ei jaksa teda juba ammu maast lahti kergitada, rääkimata lendamisest linnakohal. Tegime ühe õlle ja siis vana hakkas ajama, et vot temal ikka tarvis lennata, kuna kasvatab tagaaias väikest viisi (oma tarbeks muidugi) kanepit ja kokat. Ja putukad raisad närivad taimi. Et tarvis kahjuritõrjet teha lennates ja et ta on just omale soetanud mingi Saksa varju, mis peaks kasvõi 20 malmradiaatorit taevasse kergitama. Et olgu ma hea mees ja ma pritsigu taimi, sellel ajal kui tema juhib varju. No kuna olime juba õlle võtnud ning mul oli järgmise ärikohtumiseni just 2 tundi vaba aega, siis olin nõus.

Aga tegelt siis sai möödunud laupäeval heietatud ka ühe atraktsiooni ligivõtmisest. Nimelt, mu Medellini mineku peamine põhjus oli tegelikult paragliding (langevarjuga lendamine?), mida sealkandis on väga hea harrastada tänu väga headele mägedele ja seal vahel keerutavatele tuultele. Nojah, buss toimetas mind tunniga õigesse kohta. Pilet 80 000 P (ca 450 eeku) ja siis instruktor Hector Vasquez võttis mind oma varju pardale (väga muhe sell oli ka muidugi). ........ ja läks ikka saba jälle nii kuradi hullult rõngasse, et kohe valus hakkas sabal jälle. Viimasel ajal on siuke adreka vajadus tekkinud ja see süstis kenasti normaalse tilga minu toitesüsteemi.

P4121457.jpg

P4121442.jpg
(see must asi on minu põlv siis)

Aga asi näeb siis välja nii, et mind haagiti mingi suure seljakotilaadse asjaga instruktori külge. Siis paar kiiremat sammu koos mäest alla ja juba veabki puri meid maast lahti, imelihtsalt. No ja siis ma lihtsalt huilgasin naudingust mõni minut kui tiirutasime mägede kohal, maapinnast mingi 400-500 m kõrgusel. Ja mingid kotkalaadsed lennumasinad tiirutavad seal koos meiega (Aguilad). Oi, oi, oi, oi, oi, oi kui lahe see oli. Hector muidkui uuris, et ega mul paha ei ole, kuid mul oli nägu nii naerul hoopis ja palusin lisaks ka väikeseid trikke näidata. Nojah, Hector läks ka härga täis ja hakkas siis mingeid vigureid tegema. Ja esimest korda elus tundsin tõesti ühest suuremat G-jõudu (tsikliga vast tunneb ka nati suuremat, kuid mitte midagi võrreldavat sellega). Selline tunne nagu pea oleks mingi pressi vahel, nii kõvasti surub verd ühest kolbaäärest teise. Aga samas lisas veelgi adrekat minu süsteemi. Ja siis oli sõit kahjuks läbi selleks korraks, ca pool tundi täielikku elamust. SUPER!!! Juba tekkis ka väike mõte, et võtan kohe ligi mingid kursused seal samas, nädal aega ja ca 500 $, kuid aega ei ole ja eks see va krõbiseva kogused on ka piiratud teatud määral. Teine kord, teises kohas vast....

P4121439.jpg

P4121433.jpg

Nojah, siis oligi aeg järgmine ööbuss Bucaramangasse võtta, et oma suur seljakott sealt ära noppida. Suht mitte midagi ütlev linn, ei viitsindki midagi teha ja kuna miskipärast ei maganud öösel eriti bussis, siis kustusin lihtsalt hostelisse ära. Järgmine päev lühiots (kõigest 3 tundi) järgmisse linna nimega San Gil. Sõit sujus normaalselt, kui välja arvata see, et üks tütarlaps bussi korraliku pitsa pani. Ja ma ei mõtle siin mingit keskmist pitsat, mitte paksupõhjaga suurt pannipitsat, isegi mitte perepitsat vaid korraliku poolt-bussi-katvat suguvõsa pitsat. Ma olen juba enne vaadand, et kohalikud eriti ei talu neid mägedes bussidega keerutamisi. Pidevalt jagatakse rahvale kilekotid pihku. Ja ütleme nii, et siinsed bussijuhid lasevad ikka täiega mägedes, ma ei jõua ära imestada, kuidas nad seda barankat jõuavad nii kiiresti ja nii palju ühele ja teisele poole kruvida. Müts maha, krt hullem kui Jüväkas, kummid vilisevad kogu aeg.

Nojah, lennati siis hooga mingisse sopaauku, kus oli mingi tädi voolikuga - sildilt võis lugeda et tegemist oli pesulaga. Rahvas välja ja survega kogu buss seest vett täis. 10 minti rookimist ja asi korras. Aga siis oli muidugi oksendajal ja tema emal tarvis hakata jonnima, et nemad ei maksa pesu eest. Et viga oli bussijuhis, kes niiviisi kihutas mägedes. Asi lahendati poole tunniga kohalikus politseis, kus kõik peale minu tunnistusi käisid andmas :-)

P4141464.jpg
(õnnetu oksendaja, mures bussijuht ja pesunaine)

San Gili mineku eesmärk oli tegelikult hankida täiendav laks adrenaliini, kuna vastava aine level minu veres hakkas ääretult madalaks juba vajuma. Seekord raftingu näol (Eesti keeles on see siis parvetamine vä?). 25 000 P ja 1,5 tundi. Kuna aega polnud eriti, siis mingit mitmepäevast asja ei suutnud ligi võtta. Instruktor, mina ja ca 45 aastased mees ja naine Kolumbiast. Ja jällegi läksid kõrvad kikki ja saba rõngasse (peaks viimase vist lahasesse panema juba). Esimese 10 minutiga käis muidugi meie ainukene naisreisija üle parda. Aga polnd hullu, korjasime uuesti peale ja reis võis jätkuda. Väga mõnus oli, kuigi lendamisele jäi ikka alla. Ja lõpuks oli muidugi tarvis instruktoril "meie endi huvides ja proovimise mõttes" kogu parv kummuli keerata. Ja see jõe vesi ei olnd ka kõige kuumem, umbes nagu suvel Pirita rannas vast. Pilte kahjuks sellest ettevõtmisest ei ole. Mingi operaator Kõps pistis küll pidevalt kusagilt kännu tagant oma peanupu välja ja klõpsis hoogsalt (väga head pildid olid iseenesest), kuid pärast tahtis CD täie piltide eest 25 000 P saada, mille peale ma tänasin viisakalt ja jätsin võimaluse kasutamata.

P4141477.jpg

P4151491.jpg

San Gilis võtsin ootamatult ligi ka kogu reisi parima elamise. Nimelt Hotell Hilton Plaza. Just hotell, mitte hostel. Superluks tuba, telekas, soe vesi, puhtad linad, uus suur voodi, ruum-söörvis jne jne. A ligi võtsin seetõttu, et asi maksis 14 000 P ehk ca 75 eeku. Üldiselt sellest odavamat hinda pole eriti sageli leidnudki. Ei teagi miks see nii odav oli. Aga pärast kahepäevast molutamist San Gilis oli aeg seada nina Bogota poole.

Nii, nüüd võid jälle näo teha nagu tegeleksid tööasjadega. Chau! nagu siinkandis öeldakse.

Posted by jakokruuse 16:33 Archived in Colombia Comments (0)

Kärupanija

sunny 32 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Täna saates:

Vaatame, kuidas läks Kruusepoisil plätuost

Külastame kohalikku juuksurisalongi

Heidame pilgu Cartagena vanalinnale

Vaatame, kuidas Eesti mees vulkaani kraatris ujumas käib

Kus on järgmine peatus?

Uurime, kas mangost on võimalik OD saada?

Järgmiste nädalate kohtumiste ülevaade

Ja nüüd kõigest lähemalt:

Plätud. Ostetud, 2 paari lausa. Esimene paar oli hädakorras ostetud. Siin enamus gringosid laseb ringi mingite kummist Brasiilias toodetud plätudega. Ja kuna minu kodukaubahallis olid need ainukesed, siis sai nad õhtul ligi võetud. Nojah, 10 minuti pärast sain aru, et ei olnud õige ost. Järgmine päev leidsin üllatusega mingi tänava, mis oli täielikult keskendunud jalanõudele. Paraku kulus ca tund, enne kui leidsin number 45 plätud. Aga need on kenad ja suht mugavad ka, kuigi need eelmised olid paremad.

Juuksur. Hiljuti sai käidud ka juuksuris. Nimelt hakkas see lakk ikka juba liiga pikaks venima, aeg-ajalt astusin juba juustele peale. Lendasin siis jällegi kohalikku peluqueriasse (muuseas, kolmas kord reisi jooksul, viimane oli Hondurases jaanuari lõpus :-) Onu pügas tiba ja siis küsis, et kas ajame habeme ka ära? Vaatasin kiirkerimisel läbi VHSi "Jako elu" ja avastasin, et see ei sisaldanud kaadreid habemeajamisest salongis (no ärge nüüd saage valesti aru salongist - st tool, peegel ja üks tont kääridega). Seega tuli otsus kergesti: "si, por favor" Ja sell siis asus noaga asja kallale. Ja lõug sai suht puhtaks küll, kuigi vahepeal oli härral vist vahust kahju, sest otsustas pigem kraapida lõuga, kui vahtu lisada. Aga suht huvitav kogemus. A ei olnud muidugi ka odav, kokku 20 000 peesot ehk ca 100 eeku. Jättes transpordihinna rahule, on see siiski siinkandis rõve kirves hind, kusagil 5 000 oleks normaalne olnud.

Cartagena. Aiaaa, vot see on alles linn. Iiiiiiimeliiiiilus koloniaalstiilist vanalinnaga, mis on äärmiselt kenasti korras ja kus käib räige elu kogu aeg. Hästi palju meenutab mulle Habanat. Samas on ka täiesti uus linnaosa, mis meenutab paljuski mulle Panama Cityt. Siin võib jäädagi hulkuma nendele vanalinna tänavatele. Aeg-ajalt jood midagi, istud pargis ja loed, külastad mõnd muuseumi ja siis kõnnid jälle edasi. Suhteliselt suvalises suunas muidugi. Eriti ilusana tundub Cartagena ka ilmselt seetõttu, et sai just Venetsueelast tuldud, kus nagu öeldud ei ole arhitektuur just kõige võluvam asi, mille pärast sinna sõita. Aga seda linna peetakse üldiselt ka Ladina-Ameerika üheks pärliks. Ja täiesti asja eest. See tiitel tähendab muidugi ka seda, et sarnaselt Tallinna vanalinnale, vallutavad mingil hetkel tuhanded USA turistid vanalinna. Kruiisilaevad, teate ju küll.

P4091391.jpg

P4091392.jpg

P4091393.jpg

P4091396.jpg

P4091397.jpg

P4081352.jpg

P4081366.jpg

(vot selliseid elukaid leidsin üks päev pargist. Isane, emane ja 2 poega. Ja tilk tuli naermisest püksi selle vaatamisest, kui aeglaselt see elukas suudab ennast liigutada. Mul olemas ka video, mida kahjuks siia panna ei suuda)

P4081355.jpg

Vulkaan. Nojah, sai ligi võetud järgmine vulkaan. Kõrgust oli sellel vast 30-40 meetrit merepinnast, mitte rohkem. Mis mõttes, et liiga madal? Tegelikult ei olnud siiski tegemist päris tavalise vulkaani otsa ronimisega vaid lausa kraatrisse ronimisega. Ja vulkaani kraater on täis muuuuuuuda. Paksu, halli, mittehaisvat muda ja mõnusat muda.

Võtsin siis täna hommikul paketi (25 000 P). Buss noppis 08:30 peale ja mingi tunni pooleteise pärast olimegi kraatri ääres. Käsutati paljaks (st püksid jalas), fotokas tuli mingi tondi kätte toimetada, kes siis kukkus pilte klõpsima ja ise tuli siis sinna mudaauku, hmhhh, vabandust - kraatrisse ronida. Ja see oli ikka räigelt lahe, no nii rõngasse läks saba selle peale, et kohe uhuhuuuu. Ja see muda on täiesti ajuvabalt kandev. Ses mõttes, et seisad seal aga mitte põhjas vaid see muda lihtsalt hoiab inimest üleval. Kohalikud ütlesid, et kraatri sügavus ongi ca 40 medra. Ja siis mingid kohalikud sellid siis järjest masseerivad veel kõiki gringosid. Aeg-ajalt paneb vulkaan väikese plumpsu nii, et kõigepealt käib hääl ja siis mõni sekund hiljem lõhkeb mull pinnal. Oi kui lahe. Kokku lasti pasas vedeleda 45 minti, misjärel kamandati ookeani ennast kasima. Pika küürimise peale tuli see saast isegi maha (vist). Kui satute siia kanti, võtke kindlasti see asi ligi. Ei pea kahetsema.

P4101405.jpg

Järgmine peatus. .... on Medellin. Kunagine pesupulbri pealinn, kuhu ööbuss mind täna 13 tunniga peaks toimetama. Nali maksab jällegi 80 000 P, mis on rõve. Krt mul on siin nädalaga ikka ilgem hunnik pappi ära haihtunud teadmata suunas. Peale transpordi ei olegi nii kallis, kuid eks on siin igasugu atraktsioone ka juba võetud.

Tahtsingi proovida siinset ööbussi. Nimelt gringod ikka räägivad, et öösel on ohtlik jne. Kohalikud samas seda ei kinnita ja ma pigem usun neid. Ja ausalt öeldes olen seni ennast Kolumbias tundnud kõikidest Ladina-Ameerika riikidest, mida külastanud, kõige turvalisemalt (koputab 3 korda lauale). Politseid ja sõjaväge on uhkelt liikvel. Ei tea, kas FARC kogub ennast nüüd, et Raul Reyesi eest kätte maksta. Tundub küll kergelt nagu selline vaikus enne tormi tunne.

Mangost OD? Eks see selgub lähiajal kas saab sellest viljast ODd saada või mitte. Eeldused on mul selleks olemas, sest joon siin päevas vähemalt 1,5-2 liitrit mango liquadot (segi aetud jää, piim ja mangod). No nii hea, et täitsa uskumatu. Lõpuks ometi on see mango hooaeg kätte jõudnud. Mango on minu lemmikvili, kuid tavaliselt kui reisin (veebruar-märts), siis ei ole mango hooaega. Nüüd on nad nii head kollased ja magusad. Nicaraguas ka ikka sõin, kuid siis olid veel rohelised ja hapud. Aga jah, eks siis katsetame kas on võimalik OD saada või mitte.

Kohtumised. Nimelt on meile saadetud informatsiooni põhjal alust arvata, et üsna pea, nimelt juba 25 aprillil kohtub Kruusepoiss Quitos, Ecuadoris kalli sugulasega Kanadast. Markus tema nimeks. Koos võetakse ette Ecuadori ilu ja võlu. Samuti pesitseb Quitos üks sõber - Hamilton Guatemaala koolipäevilt, kellel nimelt 24 aprillil sünnipäev. Juba ongi Hamiltoni kantselei saatnud Kruusepoisile kutse uhkel peol osalemiseks. Ja Kruusepoiss on selle kutse muidugi väga uhkelt aktsepteerinud. Hoidke alt, Quitolased!

Järgmine kohtumine on Kruusepoisil kokku lepitud Limas, ja seda juba 9 mail. Seekord kohtub Kruusepoiss kalli sõbra Siiriga kodumaalt. Jällegi, seigeldakse üheskoos paar nädalat. Ja kindlasti, kindlasti on millalgi Peruus viibimise ajal veel tarvis kokku saada ja loodetavasti ka koos palju aega veeta kodanik Sillaotsaga, kes sealkandis juba pikemat aega talvitub. Kiitos, kle kui seda loed, mis su number on? Erx andis mulle mingi, kuid see ei funkka. Ja Skypes pole sind tabanud.

Ja maybe, just maybe .... õnnestub veel millaski mais kohtuda mõne väga, väga hea sõbraga kusagil siin mandril. Eks näe.

Ja lõpetuseks midagi ebaharilikku. Nimelt on viimasel ajal kumm hakanud kergelt tühjemaks minema, ventiil vist annab läbi. Olen siin viimasel ajal mõnevõrra tõsisemate teemadega tegelenud - lennupileteid Eestisse otsinud, vaikselt olen mõelnud ka mõne tõsisema tööotsa leidmisele Eestis ja eks neid teemasid on veelgi olnud (minu jaoks siis tõsised, Ruhnu karu imelugusid muidugi sellega ei löö). Ilmselt ka seetõttu on kerge vässa ning koduigatsus peale tulnud, kuna tean, et ega mul siin kaua enam tuuritada ei ole jäänud. See tunne tuleb igal reisil, kui enesele aru annad, et varsti tuleb kott kokku pakkida ja tagasi põrutada. Samas, Kolumbia on superpaik seda väsimust peletama ja viimased päevad ongi jälle suhteliselt vanasse rütmi tagasi läinud ja suu on jälle kõrvuni.

Ahjaa, sai siis lõpuks soetatud omale lennupilet Eestisse. Ühe paberitüki kohaselt, mille loodetavasti Siiri mulle kenasti Limasse toimetab, peaks minu nimele lisaks kirjas olema, et suur lendav hambapastatuub toimetab mind tornidelinna Tallinnasse 18 juunil käesoleval aastal kl 17:35. Mul oli küll olemas juba ka tagasilend läbi NYCi, kuid see oli kahjuks juba 25 mail ja ilmselgelt ei oleks ma oma tuuritamistega selleks ajaks ühele poole saanud. Seega, jääb see pilet kasutamata.

Tagasilennu kuupäeva valisin selle järgi, et kusagil viimased 2 kuud olen ma ikka aeg-ajalt soigunud pöffi söömisest praesaiaga (no neid toite on muidugi veel mida tahaks, kuigi must leib isegi ei kuulu nende hulka). Mmmmmmm, klaviatuur on mõnusalt ila täis nüüd. Ja pöffi saab ainult üks kord aastas, 19 juunil, onu Tõnu sünnipäeval, kui tädi Jol suure poti pöffi teeb. Ja no Jaanipäevaks tahtsin kindlasti kodus olla.

Sellega täna lõpetamegi. Head ööd mudilased!

Posted by jakokruuse 16:46 Archived in Colombia Comments (0)

Ariel, Rex, Omo, Bio-Est jne

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Mis see siis oli? Eile õhtul hakkas vihma sadama. No ei ole ilus. Aga oligi liiga palav. Nimelt olen lõpuks jõudnud kauaoodatud kaunitari, Kolumbia juurde. Ja hetkel jällegi Kariibi ääres, Santa Martas. Ma olen siia Kolumbiasse jõudmisest tegelikult juba päris ammu unistanud. Ilmselt vist on mul selle riigi osas olnud kõige suuremad ootused. Tegemist ju ikkagi pesupulbri riigiga. See ei ole muidugi hea, sest kui on suured ootused, siis on ka suur oht pettuda. Õnneks, siiani (3,5 päeva) on olnud muljetavaldav. A natuke tuli üllatusena suht kallid hinnad, st jällegi osad asjad. Transport nt on kallis, ikka minu jaoks harjumatult kallis. Nt 10 tundi bussiga maksab ca 80 000 peesot ehk ca 450 eeku. Ah jah, käibel siis peso. 1 000 pesot = ca 5,5 eeku.

Aa, ma vist pole mainind kahte asja. Esiteks, et olen siis nüüd lõpuks jõudnud Andidesse. Et see Merida ei asu ka mitte lihtsalt mingi suvalise künka otsas vaid ikkagi Andides.

Teiseks, võtsin vastu ühe tööotsa. Nimelt on minu tööks viimased nädal olnud bussides istumine. Ja nagu ikka uue töö puhul, olen eriti usin. Iga päev ületunnid ning nädalavahetused ka tööl. Ja öised vahetused enamuses. Et ma siis pean istuma bussis, eriti midagi rohkem tegelt seal tegema ei peagi, kuid lihtsalt pean nagu istuma oma aja täis. No teate küll, sama mis teilgi iga päev, hihiiii ;-)
A jama on selles, et ma palka ei saa vaid pean ise maksma peale selle nalja eest. Ja Kolumbias veel eriti häbematult palju. Sõnaga, tegelt on siis viimane nädal olnud mingi hullem bussitamine. Ja kuna asun Andides nüüdseks, siis alla 11 tunnist sõitu enam eriti ei mäleta viimasest ajast, tavaline on ca 15 tundi. Samas bussid on muidugi ikka väga luksid, uued Volvod või Skannid. Ja ega need distantsid ei olekski vist võimalikud Kesk-Ameerikale omaste kanabussidega.

Reis marsruudil Venetsueela-Kolumbia möödus suht suuremate tõrgeteta. Startisin Meridast hommikul kl 6 ja Bucaramangasse, Kolumbiasse (kõlab nagu Scaramanga, Bondi filmist, eh?) jõudsin kl 12 öösel. Kokku seega 18 tundi erinevaid busse. Piiriületus sujus normaalselt, kuigi tädi ikka uuris mu passi ja viisat päris pikalt ja vaatas juhmi näoga mulle mitu korda otsa. Aga polnd probleeme lõpuks.

P4031312.jpg
(illegaalne piiriületus?)

P4031315.jpg

P4031316.jpg
(kütuseäri Kolumbia-Venetsueela piiril)

Noppisin siis bussi piirilinnast Cucutast Bucaramangasse. Kaardi peal paistis pudeliga visata, kuid sittagi - Andid ju. Ja siis see buss alustas kruvimist seal mägedes. Mulle kuidagi meeldis väga, rohkem kui senised mägede kruvimised, mida ei ole ka mitte vähe olnud. Eriti chevere (see tähendab lahe, hihiii)
oli see, kui mingi hetk vaatasin bussi aknast välja. Väljas pimedus, kuid kuu valgustab mägesid. Ja mägede vahel on iiiiiimeilusad pilved, nagu suhkruvatt. Näha kontuurid. Ma millaski kirjutasin ka sellest peal-pool-pilvi-bussiga kogemusest Guatemalas. Nüüd siis Kolumbias ka. Ja öine taevas on täis miljoneid tähti, mis tunduvad kuidagi eriti madalal olevat siin. Selline tunne tuli, et tahaks ühe pulga võtta ja sinna ümber keerutada natukene seda pilve-suhkruvatti ja siis noppida taevast peotäie tähti ja neid peale raputada. Ja siis süüa seda, nämm nämm. Hihiiii, nüüd läks küll vist tiba liiga romantiliseks.

Nagu öeldud, esmamuljed Kolumbiast on väga head. Kuidagi siuke hästi elav ja sõbralik rahvas on. Meenutab paljuski Kuubat. Ja linnakesed on ka ilusad. Ainuke asi mis mulle ei meeldi on muusika, mis ei ole nii hea kui Venetsueelas, või hoopis Kuubal. Venetzueelas nimelt oli ka igal autol ja bussil ilge kõlliring aparaati sisse topitud ja siis kogu aeg tuli hirmus kõvasti salsat. Kes mind rohkem tunnevad, teavad kui oluline mulle muusika on. Ja seega mulle see väga meeldis, mõnikord laulsin ise ka kaasa, kui sõnadest aru sain, hihii. A Kolumbias siis mingi muu musa. Akordion on väga kõva sõna, seega kui bussitöö väga palju raha ära sööb, siis ehk õnnestub mul radiaatori venitamisega väike lisapapp isegi teenida.

Ärist rääkides, siis kui kellelgi kallitest klubikaaslastest on tarvis, et ma siit odavat pesupulbrit saadaksin, siis andke aga julgesti teada. Ma panen paki kenasti teele. Kasulikum on kohe võtta 3 kilone säästupakk ja mitte hakata nende pisikeste kilostega üldse jändama. Saatmiskulud peate ise paraku tasuma. Andke siis märku, eks.

Nujah, eile veetsin päeva rannas. Juba nädal aega olen suhteliselt jahedas kliimas olnud ja pole laineid näind ja bussipinki nühkind. Seega, taastun nüüd rannas vähemalt 3-4 päeva. Ujun, joon õlut ja Sangriat, söön praetud kala ja krevette rannas jne. Seejärel edasi Cartagenasse. Ja homme lähen sukelduma. Eks näe, kuidas on. Võtsin tavapärase 2 ballooni, 100 000 pesot ehk ca 550 eeku. Hind suht sama vist igal pool maailmas. Kui meeldib, siis vast võtan isegi 2 ballooni veel millalgi lähipäevil.

P4051338.jpg

P4051335.jpg

P4051326.jpg

P4051323.jpg
(Mobira Citymani nikkel aku?)

P4061342.jpg

Updated järgmisel päeval:
Nii, vahepeal on nii palju asjad muutunud, et Sangriat ja õlut ilmselt siiski lähipäevadel ei joo. Eile õhtul nimelt üritasin igavusest omal näppe maha saagida. Siin on nimelt laed hästi madalad. Ja ma kohe vaatasin, et ventikas on siga madalal ja et võib millaski probleeme tekkida. No tekkiski. Hakkasin magama minema ja särki ära võttes suutsin käe ikka ventikasse toppida. Ai kui mõnusalt kõditas. A näpud jäid kenasti alles, tundub, et luud on ka terved. Paistes on küll ja valutavad ka tiba, kuid küll kiiresti ära paranevad. Seega, õlut ei joo vist paar päeva igaks juhuks. Ja plätud läksid ka katki õhtul. Vana hea duct tape tuli jälle appi ajutiselt ja lappis ajutiselt mul plätud ära.

P4051321.jpg
(silt mu toa seinal ütleb, et saadaval mitmesugused ergutid ja stimulaatorid, vaseliinid, õilid jne)

Ja sukeldumas on ka käidud nüüdseks. 2 daivi, nähtavus ei olnud muidugi parim, kui vast mingi 10m ikka. Kahekesi instruktoriga olimegi aint. Ja igasugu põnevaid kalu sai nähtud. Üks mingi mao taoline jurakas üritas instruktorit ka hammustada, kui too oli elukat sabast sikutanud. Siin linnakeses vist ikka rohkem sukelduma ei lähe, kuid ehk allpool. Kes teab.

Aga nüüd pean minema omale uusi plätusid ostma.

Posted by jakokruuse 15:25 Archived in Colombia Comments (0)

(Entries 1 - 6 of 6) Page [1]