A Travellerspoint blog

Venezuela

Õupen jor maind

sunny 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

"sesenta, por favor" ütles mulle piletimüüjast tädike möödunud kolmapäeva hommikul 08:30 teleferico ehk siis köisraudtee kassas, kui olin küsinud, et palju pilet maksab. 60B ehk ca 15$ musta turu järgi.

P4021275.jpg

Ja neli erinevat köiel rippuvat burksi putkat toimetasid ca 30 huvilist (enamus kohalikud) mäe otsa, kokku vist ca tunniga. Ma neid mägesid ikka näid ka juba, siiani vist rekord mingi 3,5 km peal. Nojah, kolmas putka toimetaski meid ca 3,5 km peale merepinnast. Aga vot see neljas trip, mis tippu viis, oli lahe. Krt siukse laksu lõi ikka pähe, et kohe oli. Pea käis uhkelt ringi ja jalad olid all nagu nuudlid. Iga pisikenegi samm võtab ikka väga läbi ja hingeldad nagu ahelsuitsetajast pühapäevasportlane pärast 1 km jooksu. Aga eks see oli ju ette teada ka. Aga krt 5000 m jäi ikka tiba puudu, väike valearusaam oli.

P4021288.jpg

P4021306.jpg
(burksi putka)

Ma olin muidugi otsinud kotipõhjas välja ka oma soojad riided - olen neid nimelt kaasas tassinud nüüdseks juba ca pool aastat, kuid vist korra olen selga saanud. Isegi kindad ja müts on kaasas. Ja sellel päeval läksid käiku, kuigi kindaid poleks vast vajagi olnud. Ei olnud tipus nii külm midagi, vahepeal pilvedes oli hullem.

P4021290.jpg

Need burksi putkad liiguvad seal ülesse ja alla pidevalt, kui aga putkas piisavalt rahvast. No ma siis passisin ja mõtlesin, et ootan kuni minu putkaga üles sõitnud rahvas jalga laseb. Ja siis mingil hetkel olin ma seal mäe otsas sisuliselt üksinda. Ma olen mõelnud mitu päeva, et kuidas seda kirjeldada ja juba üritasin ka, kuid see ei tule eriti hästi välja. Nimelt see, et mis tunne mul seal üleval oli. Ma pole sellist rahu tunnet veel varem tundnud - istud üksinda seal mäe otsas, all on pilved. Ainult tuul vaikselt puhub ja päike paistab. No siuke tunne, et oled nagu kõigest täiesti ära eraldatud. Lihtsalt nii võimas. Samas, see kõrgus ei ole ju tegelikult veel mingi eriline kõrguski. Ja siis mõtled uudistele ja probleemidele nagu "Ruhnu karu kimbutab külaelanikke" ja "Kurjad linnud viisid kogu saagi minema" jne. See kõik tundub nii naljakas siin mäe otsas, et hirmsasti ajab naerma. Ah ei suuda, sõnadest jääb puudu. Sellel kohal muidugi sügav kummardus Alar Sikk'ule ja teistele Eesti mägedevallutajatele. Ma olen juba aastaid mõelnud, et see mägironimine on ikka ultimate asi minu arust ja need mehed ja naised, kes sellega tegelevad on ikka kuidagi erilisemad kui me ülejäänud (Paris-Dakar'il osalemine on teine sarnane asi minu jaoks - Rätsa ja Luik, saludos!). Kahjuks ise vist väga sellele alale ei kipu oma Buratino puusadega.

P4021277.jpg

P4021285.jpg

P4021291.jpg

Mis siis veel. Ausalt öeldes, oli mul päris hea meel, et see teleferico remondis oli mõnda aega. Sai rahulikult igasugu asjadega tegeleda, milleks muidu aega pole. Näiteks läksid teksased lõhki ja seega oli tarvis uued soetada. Väga popid sain, ca 20$. Kirves krt ;-) Ja Meistrite liigat sai vaadatud. Pole vutti just ammu korralikult näinud. Ja pesu sai pestud jne (oi-oi kui hästi lõhnab, Mireya pesupulber)

Nagu öeldud, siis ma elasin ühe väga kena naisterahva nimega Mireya juures. Tal oma maja Meridas, või noh selle eeslinnas. Hommikuti ma siis põrutasin linna ja õhtul tagasi. Hommikul linna sõit võttis ükskord isegi tipptunnil 1,5 tundi kokku. Ühel päeval soovitas Mireya mul külastada Merida lähedal mägedes asuvat rahvusparki (no ei mäleta nime), kus asub mägijärveke. Sebis mulle oma ihu rikshajuhi ja puha. Kokku vist 5 tundi, päris lahe oli. Järv ka, kuid mulle meeldib lihtsalt hirmsasti mägedes ka niisama sõita. Igasugu ilusaid vaateid on ja põnevaid selle liigub ringi. Igal juhul, väga luks elu oli Meridas. Siinkohal, miljon tänu Mireya sulle!!!

P4021311.jpg

P4011251.jpg

P4011259.jpg

Meridast endast nii palju veel, et kogu värk näeb ikka väga luks välja. Sotsialism õitseb sajaga. Uus uhke trolliliin ja puha linnas. Tasuta loomulikult. Ja teed-tänavad väga korras ja nagu äsja ehitatud. Ja esimest korda nägin ka siukest Ladina-Ameerikale omast koloniaalstiilis maju. Merida kesklinn on väga kena. Ja ka siuke natuke boheemlaslik rahvas liigub ringi, mis lisab veelgi ilu. Seal nimelt oluline ülikool.

P4011267.jpg

Ja sellega sai selleks korraks siis Venetsueelaga hüvasti jäetud. Kokku tuli 3,5 nädalat, tiba rohkem, kui esialgu arvasin. Neljapäeva hommikul asusin teele oma kauaoodatud armukese, Kolumbia poole.

Posted by jakokruuse 14:58 Archived in Venezuela Comments (0)

Venezuelast üldisemalt

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Üritan siin natukene üldisemalt kirjutada sellest, mis mul Venezuela puhul silma jäi.
Üldiselt, esmamulje oli suhteliselt ebameeldiv. Täiesti olematu arhitektuur, mingid kastid ainult. Linnad nagu suured sipelgapesad ja suhteliselt arenenud ikka kogu elu-olu. Öäkkk, täiesti hingetud linnad minu jaoks, suhteliselt koledad ikka va mõni erand väikelinnade näol. Samas, kuna eks ole tiba reisitud ka ja peab ütlema, et eks need kiviklotsid ja kirikud jne suudavad mulle üha vähem ja vähem muljet avaldada. Üha enam seega on minu jaoks olulised kohalikud inimesed ning vaib, mis linnas on. ... ja seda peab ütlema, et Venezuelas on see viimane üsna hea.

St inimesed on üldjuhul väga sõbralikud. Ma ei ole üheski teises riigis saanud niipalju kingitusi või tasuta asju, kui siin. Kuuldavasti on Kolumbia selles osas muidugi veel parem, kuid mulje oli väga üllatav. Näiteks kasutasin üks päev ca 2 tundi netti. Kui soovisin maksta, siis öeldi, et pole tarvis - tegemist oli nimelt arvutipoega, mitte netikohvikuga nagu esmalt arvasin. Küsid tänavalt teed puuviljamüüjalt ja tädi annab pärast vastust mingi mandariini või midagi muud head. jne jne, ilgelt armas ikka, kohe nii hea tunne tekib. Eks ole muidugi ka teistsugust kogemust, kuid lahkus on olnud väga üllatav. Hetkelgi ju elan Meridas ühe kohaliku vanema naisterahva majas loodetavasti 3 päeva.

Liikluse kohta peab ütlema, et väga palju on igasugu ummikuid ja seisakuid. Pidevalt liigud nagu tigu ja praktiliselt sõltumata kellaajast. Mõnelpool siiski asi erinev.

Bussidest juba rääkisin, mis on külmad kui surnukuurid. Jube lihtsalt, täiesti arusaamatu. Kõik on mütside, fliiside, kinnaste ja tekkidega. Ebanormaalne täiesti. Samas, pikamaa bussid on uuded ja väga mugavad Skannid ja Volvod. Ja hinnad pole ka liiga kallid. 10 tunnine sõit ca 12-13 $

Sõjavägi on ennast näidanud vägagi ebameeldiva nurga alt. St pidevalt on vaja bussid kinni peatada ja kõik läbi otsida ja mingeid dokumente nõuda jne jne. Ja loomulikult saadab seda pidevad loosungid, et see kõik on ikka meie endi huvides. Ja muuseas, aeg-ajalt tehakse enne bussi väljumist kõigist pilti. See on iseenesest hea mõte turvalisuse ärahoidmise seisukohast. Ja "suur vend" on ikka igal pool, täiesti uskumatu. Seepärast reisin aeg-ajalt aliase all.

Bensuhinnast juba rääkisin. Hinna juures 1 liiter = ca 20 Eesti senti võib vast öelda üsna kindlalt, et subsitakse tiba seda värki. Ehk siis ca 10 eegu eest saab paagi täis ja nädal aega sõita :-D dzõuk ikka. A samas autot on siin jälle kallis soetada.

Valuutavahetusest oli ka juttu, et tegemist on mingi X kursiga. Ja selle kursi järgi on kohalikel ikka väga raske elu. Meil, gringodel, kes saavad sula taaladega siia tulla, on elu muidugi suhteliselt odav, kuid mitte kohalikele. Ja nemad ei saa taala ju kusagilt eriti, limiit on nii väike.

Rääkides veel elust-olust, siis mõnes linnas on probleemiks vee- ja elektrikatkestused, mis elurütmi mõnevõrra segavad. Nt Maracaibos on veeteema suht keeruline, kuigi ilge larakas järv on ju seal.

Aga kokkuvõttes meeldib mulle Venezuela pärast 3 nädalast tuuri ikka üsna palju. Pole minu lemmikriik, kuid täitsa lahe.

Otsas.

Posted by jakokruuse 12:28 Archived in Venezuela Comments (0)

Lugejate küsimustele vastab jällegi Guido Jõgevamaalt

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere loodrid, liiderdajad, hangeldajad ja muidusööjad. Teid tervitab nädala töörügaja.
Pesitsen hetkel ikka veel Venezuelas. Linnas nimega Merida. Saabusin siia täna hommikul kl 5 am. Nimelt, siinkandis asub maailma pikim köisraudtee, mis toimetab minusuguseid turiste ca 1500 meetri pealt tiba üle 5000 meetri. Seega, võimatu oli mul sellest atraktsioonist mööda hiilida. Paraku selgus ka kurb tõsiasi, et täna ja homme on atraktsioonil hooldusremont ja seega pean siin passima loodetud 1 päeva asemel hoopis 3. Nojah, mis seal ikka. Saangi pikemalt ja tõsisemalt netti kasutada, sest mul on selles osas palju võlgasid. Samuti on viimased päevad ja ööd olnud suhteliselt kurnavad, sest palju on olnud pikki öiseid bussisõite.

Aga nüüd siis väike bäkk-tu-te-fjudsö hüpe ja kõigest järjekorras. Brasiilia piiriäärsest Santa Elena linnast õnnestus siis soovitud päeval ikkagi jalga lasta. Sõit kestis 25 tundi Caracasesse. Peab ütlema, et uue sooja tekiga polnudki midagi üleliia kurnavat. Üks öö Caracases ja siis viis meid buss kõigepealt Maracaysse ning sealt edasi kohe Puerto Colombiasse. Tegemist siis väga kena linnakesega. Ja kes arvab ära kus kohas? "Ja tundub, et meile kõigile ammu tuttav Guido Jõgevamaalt teab jällegi õiget vastust. Jah Guido... täpselt, asub asi jällegi ookeani ääres. Tubli, siin on sulle Guido üks banaan auhinnaks"

Tegemist siis väga armsa pisikese kohakesega - kaluriküla. Päevad sai veedetud lainetes möllates ning rannas lesides, kuna juba ca nädal polnud laineid näinud ja mul viimasel ajal on tekkinud ikka hirmus vajadus veeääres olla ja ookeanis hullata. Ja ööbimine ka väga kenas kohakeses nimega "hostal colonial", tuba kõigest 45 B, mis siis mustaturu kursi järgi on ca 10$. Kokku veetsime vist 3 päeva selles kalurikülas. Ja siis oli aeg tagasi Caracasesse põrutada, et Külli lennujaama saata ja ise ennast Maracaibosse toimetada.

P3251208.jpg

P3251204.jpg

P3241200.jpg

Maracaibosse sellepärast, et Voitka üks sõpradest - Jurgen pesitseb seal ning oli tahtmine klubikaaslasega kokku saada. Jurgen siis nimelt õpetab Maracaibos oktoobrist saadik inlgise keelt kohalikele. Sai võetud vana hea ööbuss (10 tundi, 50 B ehk ca 12 taala) ja laupäeva hommikul kl 8 olin kõpsti Maracaibos. Tegemist siis Venezuela naftapealinnaga ja see hakkab ka igal sammul silma. Pappi tundub selles linnas kõvasti olevat, vinge infra lebab igal pool.

P3291229.jpg

P3291227.jpg

P3301236.jpg

(laev-maja mingil sellil, hihihiii)

Jurgen tuli mulle kenasti bussijaama vastu ning viis mind siis enda poole, kus mul kenasti ka ööbida lubas. Terve laupäev sai veedetud linnapeal ringi hulkudes koos Jürgeni sõpradega (Branco, Patricia, Carol, Ece), linna vaadatud ja õlut limspitud. Krt ikka jube hea on kui satud uude linna ja keegi sinu eest hoolt kannab. St satud kohe mingisse seltskonda ja saad miljon korda kiiremini asjadele pihta kui omal käel. Ja pühapäev veedeti siis umbes samamoodi. Näiteks sain ka teada, mis otstarvet omavad kõik need vanad USA pannid, mis siinkandis ringi vuravad. Carritod nimelt, et maksad mingi 1B ja siis sõidad mingil marsruudil, nagu meil marsad umbes, kuid siis auto. Siiani ei teadnudki seda.

P3291232.jpg

(pildil Jurgen, Carol & Ece - loodetavasti kirjutasin õigesti)

P3301237.jpg

(ja sellel pildid veedame pühapäeva pärastlõunat basseiniääres Jurgeni, Branco ja Caroliga)

Igal juhul, oli väga lahe nädalavahetus koos väga lahkete inimestega eesotsas Jurgeniga. Tänud! Ja pühapäeval selgus veel, et korteriomanikust ülilahke naisterahvas, kes oli Maracaibos nädalavahetuseks ning kelle poeg Luis elab ka samas korteris Maracaibos, sõidab samuti pühapäeval Meridasse. Ta nimelt elab seal. Ja no muidugi tähendas see seda, et mind võeti kaasa ja pandi elama siis tema majja. Üldiselt on selline külalislahkus siinkandis ikkagi igapäevane asi ja ma olen tegelt suht ammu loobunud sellele vastu võitlemast. Seega, siin ma siis nüüd pesitsen ilmselt järgmised päevad. Superluks ma ütlen!

Nüüd küsin otse Guidolt: "Guido, mis sa arvad, kui palju maksab Venezuelas bensiiniliiter? Sa kindlasti tead."
Vastab Guido Jõgevamaalt: "eeeeeee, ööööö, äääääää ............. ma arvan, et üüüüks liiiiiter bensiiiiini maaaaksab uuumbes üüks krooon."
Jako ütleb: "Tubli Guido, lasid lähedale, kuid natukene jäi siiski puudu. Ka parimad eksivad mõnikord, kuid sellest pole midagi. Õige vastus oleks olnud ligikaudu 20 Eesti senti. Seega sinu pakutud 1 krooni eest saab siinkandis juba muruniitjale 5 lirtsase kanistritäie bentsu."

Praegu kõik, võite sabad jälle rõngasse ajada.
Järgmine peatus - Kolumbia

Posted by jakokruuse 08:47 Archived in Venezuela Comments (2)

F50 filmikaga tehtud pildid

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Sai vennaga saadetud koju suurem hulk filmirulle, mille Maris kenasti lasi ilmutada ning siis yles riputas. Aitaaahh!!!
Siin nad on...

http://www.kodakgallery.com/I.jsp?c=wo1ozbi.ad3ubsza&x=0&y=wrvodc

Posted by jakokruuse 12:36 Archived in Venezuela Comments (0)

Sääsed sööge ausalt sitta, no ma ei või

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

... vaike apdeit, panin pildid ka juurde

Õnnistatud olgu internet, millega hetkel siin miilustan. Ta ei ole kõige kiirem ja ilusam, kuid siiski.
Kuna rohi on viimasest postitusest saadik tiba kasvanud, on aeg jälle mõned rahatähed netikasutamise eest välja käia ja hunnik kirjamärke ritta seada.

Tegemist siis esimese postiga Lõuna-Ameerikast, Venezuelast siis nimelt. Olen siin nüüdseks pesitsenud juba ca 10 päeva. Ja eks ole ka igasugu asju korda saadetud. Caracasse lendas mulle külla ka kallis külaline Eestist, Külli tal nimeks. Ja nii me siis koos siinkandis hetkel tuuritame.

Siinkohal Venezuelasse reisijatele väike soovitus - kindlasti vahetage kõik oma dollarid ja eurod kohe lennujaamas Bolivaarideks, saate kõige parema kursi raudselt, hihiiii. Võite ka julgelt ATMist kohalikku münti imeda. See soovitus oli nüüd tagurpidi antsu võtmes. Asi nimelt selles, et kuna siin õitseb demokraatia täiega, siis on onu Hugo määranud mingi X kursi kohalikule rahale - Bolivaarile. A la 1 $ = 2000 B. Kuna on ka eelnevalt tulnud mõned reisid ette, siis üritasin hoiduda lennujaamast raha vahetamisega, kuna sealt saab alati mingi rõveda kursi. Samas, mul ühtegi kohalikku polnud ja seega vahetasin ikka 100$, et saaks linna ja midagi hamba alla jne ka. Mõeldes, et:" no kui hull see kurss ikka olla saab". Ja siis hakkasin mõtlema, et kuidagi ikka räige kirves asi. Et takso linna ca 50$ jne - nagu NYC. No ja siis selgus kurb tõsiasi, et raha tuleb ikkagi mustal turul vahetada. Bläääd, aeg-ajalt õnnestub mul ikka nii lihtsa koha pealt eksida, et kohe hirmus häbi hakkab. Siis tuli meelde küll, kuidas Panamas üks Argentiina plika rääkis, et võta ikka sula taalasid kaasa ja vaheta tänaval ja ära sa jumala eest kusagil mujal vaheta ega ime seinast. Nujah. Õnneks ma just Panamast imesin mingi 500$ seinast ja seega vahetasin kõik need tänaval Bolivaarideks. Ja kursiks sain seekord 1$ = 4500 B. Kui nüüd ülipikk valemitejada vahele jätta, siis saan tulemuseks, et ametliku kursi alusel on elu Venezueelas minu jaoks üle 2 korra kallim. Seega saab ise omale elukalliduse siinkandis määrata :-) Jama muidugi selles, et kui sul pole sula taala kaasas, et mis siis saab?

Lend Caracasesse oli emotsioonitu, kui välja arvata see, et suutsin omale mingi väga rõveda nohu lennupäevaks hankida. Nojah, lennujaamast lasti kenasti läbi ja bussike sõidutas mind ka kenasti linna. Järgmiseks päevaks oli nohule lisandunud lahe palavik ja köha. Kuna mitte kohe ei tahtnud aega veeta hostelis lösutamisega ja kallid külalised kaugelt maalt kohale saabunud, võtsin ette teekonna kohalikku Caracase hospidali, et uurida, kuda siis sotsialismi tingimustes haigeid ka koheldakse (vahemärkus: krt mingeid nohusid-köhasid ikka aega-ajalt mul siin esineb. Räigelt närvi ajab, Eestis nagu ei mäleta, et sellised asjad piinanud oleks. Siin aga juba mitmes kord. Samas, paar päeva kehv olla ja siis jälle saba rõngas). Hospital oli väga vinks-vonks ja loomulikult on kõik tasuta! Hästi tore arstitädi ütles, et mingi gripp ja kirjutas peotäie rohtusid, ka antibiootikumid, mida 5 päeva närisin. Hetkel jälle kõik kenasti kombes ja asi unustatud.

Järgmine vahepeatus oli meil siis Margarita saar. Sinna saamine osutus mõnevõrra keerulisemaks, kui loodetud. Nimelt lubatud 5 tundi bussisõitu asendus 15 tunniga, kuna oli mingi avarii. Siis veel 3 tundi laevaga ja naksti saarel me olimegi. Ega seal muud ei viitsinudki eriti teha, kui passisime aga 2 päeva rannas ja kärsatasime nahka (vahemärkusena nii palju, et siis pärast 5 kuust reisimist õnnestus ikka kõhu pealt nahk esimest korda ka maha saada :-)

P31510801.jpg
(kursilt eksinud? v6i hoopis on V6ru poisid ikka oma haaret vagagi k6vasti laiendanud Venezuelasse, Margarita saarele?)

Sealt edasi väikesesse kalurikülla nimega Santa Fe. 2 ööd siis seal. Ja muidugi lasime ennast jälle randa vedida. Natuke snorgeldamist ja palju lesimist ning ujumist. Ja tagasitulles otsis paadimees meile välja ka suure karja delfiine, kes siis meiega koos sõita tahtsid ja pulli teha soovisid. Päris huvitav oli.

P3161103.jpg

P31610861.jpg

P31610981.jpg

P3161114.jpg

Pärast mitmeid meeltemuutusi otsustasime lõpuks siiski sõita päris alla Brasiilia piiri äärde, Santa Elenasse et seal tiba matkata. Hetkel siis siinkandis pesitsemegi 4 päeva. Siinkandis on hästi palju lamedaid mägesid (table mountain - kuda seda eesti keelde panna?) ja üldse on loodus ikka väga kummaline ja ilus. Nagu savann kohati ja siis jälle midagi muud. Bussisõit oli kokkuvõttes jällegi mingi 15 tundi vist + õnnestus saada järjekordne laks kollapalaviku vastast vaktsiini. Nimelt, mu ukhe vaktsiiniraamat ununes Caracasesse ja siiakanti ei lasta muidu sisse, sest palju on seda lotovõitu liikvel. Polnd hullu, mõlemasse õlga mingi litakas rohtu ja ajutine pass pihku. Kusjuures, arstitädi suutis mind üllatada sõnadega "ema ja isa". Selgus, et tädi mees on pool eestlane, pool leedukas. Väga muhe tädi oli. Ole tubli!

Kohalejõudes võtsime ligi kahepäevase matka/treki ühe kohaliku indiaani naisega (no ma ei tea täpselt mis tõugu või suguharu ta oli, seega nimetan indiaanlaseks). Kaalusime erinevate trekkide ja matkade vahel, kuid see nagu tundus kõige lahedam - 80$ nägu 2 päeva kohta. Ja ei pidanud kahetsema. 2 päeva siis täielikku vaikust kolmekesi metsas. Magamine võrkkiigedes, 3 korda päevas söök, trekkimine, lesimised naturaalsetes mägijõgedes/yacuuzides ilma kedagi teist kohtamata. Siinkandis otsivad kohalikud teemanteid. Ja ikka nii, et labidaga teed mingi augu ja siis sõelaga seal sobrad sita sees. Käisime ka mingit teist metslasperekonda vaatamas (tead küll - Tölpa ja Mõhk jne). Pakuti kala ja mingit poroloonimaitselist käkki, tagusime kohalike lastega hüttide vahel natukene vutti jne. Saime ka päris korraliku paduvihma, mis lisas veelgi vürtsi. Ainukesteks probleemideks on sääskede hordid, mis ei allu absoluutselt minu sääsetõrje vahenditele. Samuti ka kurb tõsiasi, et vihma tagajärjel pani ka minu iPod saba. Pekki küll - üks kõik mis aga mitte iPod. Nujah, nüüdseks hakkab seda tehnikat, mida kaasas tassida, üha vähemaks ja vähemaks jääma ja viimased aitemid on üsna räbalas olukorras.

P3191138.jpg

P3191156.jpg

P3191163.jpg
(Roraima magi pàrast vihma)

P3191170.jpg

P3191180.jpg
(siin siis v6rkkiigedes meie 66bimine + s66mised)

P3191155.jpg

P3191173.jpg

Ennist tuli küsimus, et mis siis saab kui sula taala enam pole aga ei taha ka mõrvarliku kursiga ATMi kasutada? Vot, kui olete Santa Elenas, siis võtate takso (5 B per kärss) ja sõidate üle piiri Brasiiliasse. Just nimelt nii me tegime. Ja keegi ei küsinud õnneks piiril ka passi (sellega on mingi imelik kamm, et nagu otseselt ei stämbita piirilinnas), sest eestlasi teatavasti ilma viisata ei lasta Brasiiliasse. Ja viisat meil loomulikult polnud. Aga diil siis siuke, et sõidad Brasiiliasse (ca 15 minti) võtad sealt ATMist Brasiilia reaali ja siis sõidad tagasi Venezuelasse ning vahetad need Bolivaarideks tänavahangeldajate abi kasutades. Kokkuvõttes kursiks ca 1 $ = 4000 B, mis on vähemalt 2 korda jällegi parem kui ametlik asi. Vot nii tehakse siinkandis, raha käiakse toomas Brasiilias. Tehke järgi. Ühtlasi õnnestus siis käigupealt ka oma jalg Brasiilia pinnale panna, mis oli kahtlemata hea tunne, hihihiiii. Hoopis teine tunne ikka ;-)

Ja veel üks soovitus. Jummala eest, kui bussidega reisite, pange selga selline riietus nagu oleksite Rootsis suusatamas. Nii kuradi külm on bussides, et ararrggrgrrrr. Täitsa dibiilikud ikka oma konditsioneeridega, no ei saa vaiksemaks keerata. Täna ostsimegi suure fliisist teki, et bussisõitu tagasi üldse saaks ette võtta. Ja valmistuge pidevateks peatusteks ja kokkupuudeteks sõduritega, kes soovivad igal sammul teid läbi otsida ja midagi peedistada. Krt, see on uus kogemus ja paraku mitte just kõige meeldivam. Peded sellised.

Ahjaa, ja see veel ka, et hetkel on suhteliselt sitt siinkandis (ja ilmselt kogu Ladina Ameerikas) reisida, sest käimas on Semana Santa ehk pühanädal. Ja see tähendab, et absoluutselt kõik hotellid on täis, kõik bussid on täis, kõik kohad on kohalikke turiste täis, midagi ei saa korraldada jne. No täielik kamm ikka. Me oleks pidanud eile õhtul siit linnast juba jalga laskma aga no ei saa. Täna oli isegi bussijaam kinni. Nüüd on mingi shanss, et homme hommikul vara sebime bussijaama ja siis ehk saab õhtuks mingid kohad bussile (bussisõit ca 24 tundi, lahe - vahemaad on ikka midagi muud kui Kesk-Ameerikas oli). Kahtlane, kuid lootust siiski pole kaotanud. Täitsa õudne ikka kohe. Ja krt mingi kuivseadus võeti ka käiku osaliselt selleks nädalaks nii, et ei saand eile õhtul isegi õlut osta. Fakk juu oma Semana Santaga!

Vässa tuli peale nüüd, peatse mittekuulmiseni!

Posted by jakokruuse 09:11 Archived in Venezuela Comments (1)

(Entries 1 - 5 of 5) Page [1]