A Travellerspoint blog

Peru

Kumm tühi, nali läbi, stepsel välja

overcast 22 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere mu väike lontiskõrvadega, kongus ninaga, kõverate jalgadega ja mustade ning kottis silmaalustega sõber. Mis täristad? Ah et varud Jaanipäevaks sardelle, Rakvere kanasashlõkki, Bocki õlut, Laua viina, aspiriini ja Alkaseltserit? Mõistlik mõte. Loll aga see-eest ettenägelik, midagi pole öelda. Jõudu sulle!

Viimased päevad on võimust võtnud väga mõnus ärevus. Kojuminemise pärast muidugi. Umbes samasugune, kui enne reisi. Hästi imelik tunne on. Et juba päeva-kahe pärast ei peagi ma enam oma kotti kokku-lahti pakkima, otsima mingit elamist omale, tsekkama bussipileteid, vaidlema taksistidega jne jne. See on juba nii koduseks saanud. Loomulikult on mul olemas detailne plaan, et mida ma kõike kohe Eestisse jõudes teha tahan jne - a la sea pekki ja silku süüa ;-) A kunagi ei lähe tegelt nii. Jah, ootusärevus on tõesti suureks paisunud.

Tulin internetti, et oma veeb tsekk inn ära teha, kuid kahjuks teatab mulle Spanairi koduleht, et minusuguse nimega sellile ja buking numbrile vastust ei leita. Seepärast mõtlesin, et panen siis veel mõned read paberile. Viimast korda, luban. Või noh, kuid viitsin millaski, siis ehk kirjutan oma muinasjutule ka mingi kokkuvõtte moodi lõpu või nii. Eks näe, et kas ja millal ma viitsin. Aga jah, tõepoolest, olen teel koju. Aitab küll ringi tuuseldamisest vahelduseks. Varsti juba näen sind Tallinna tänavatel ringi töllerdamas.

Mnjah, tore lugu ikka küll selle tsekk inniga. Tegelt pole hullu. Mul nimelt on päris mitme vahemaandumisega väga peenelt komplekteeritud lend. Juba homme hommikul kl 10 peaks LAN toimetama mind Guayaquili kaudu kolmapäeva hommikuks Madriidi. Sellele lennule on mul juba boordin pääss olemas, nii, et Euroopasse peaks välja jõudma kenasti. Sealt on aga juba koju pudeliga visata, eks midagi ikka välja mõtleb. Madriidis on mul ka ca 1,5 tundi lendude vahel. Arvestades latiino värki ja suht pikka lendu, siis üleliia tõenäoline just ka minu Spanairi lennule jõudmine ei tundu. Seepärast siis tahtsingi eelnevalt juba ennast sisse tsekkida aga näe ei õnnestunud. No et nad teaksid, et ma ikka tulemas olen. Need lollakad ju juba tund enne lendu panevad geidi kinni ja peale ei lase enam.

Passisin seal Mancoras, rannas vist mingi 4-5 päeva. Reede õhtul võtsin ööbussi tagasi Limasse (Tepsa, 90 SOLi, 18 h). Kusjuures esmakordselt sisaldus sõidus mitte lihtsal õhtusöök bussis (suht sama jamps mis lennukites) vaid viidi lausa restorani sööma. Anti kala ja riisi. Kala sõin ära (nämma oli), riisi jätsin murjamitele. Ega ma seal Mancoras midagi teha enam ei viitsinud. Mõtlesin veel tiba surfata, kuid laineid polnud absoluutselt. No Ülemiste järvel on ka suuremad lained, kui seal praegu oli. Kohtasin seal ka 4 naabrit - Sommi siis. Jaurasime ja lällutasime nendega seal vaikselt ja vaatasime vutti. Aga aeg lendas kiirelt.

Limasse tagasi jõudsin laupäeval. Laupäevane päev läks suuresti meenete ostmisele. Tarvis ju midagi ka koju tassida (erineva heledus- ja kangusastmega pulbrid peamiselt). Õhtul otsustasime Kiidosega aga vutti vaatama minna. Nimelt oli Peruu nädalaga häbist üle saanud (Mehhiko - Peruu 4:0) ja laamad olid juba jälle härga täis ning lubasid Kolumbialastest Inca Kolat ja Cevichet teha. Vastav linnaosa muidugi jummala umbes, liikuma ei saa jne. Lõpuks suutsime mingi ullikese taksisti ikka orki tõmmata. Küll sell hädaldas, kui aru sai, mis konksu ta alla oli neelanud. Ainult seisime ummikutes. Aga imekombel õnnestus kohale jõuda ja ka isegi piletid sebida. Hind oli muidugi kerge üllatus - 60 SOLi, kusjuures oli ka 100 SOLiga. Räme kirves. Aru ma ei saa, kuidas need alpaakad on nõus sellist hinda maksma.

P6161858.jpg

Kui 5-10 pärast mängu algust statale lõpuks jõudsime, juhtis Kolumbia juba laamade vastu 1:0 :-D Juhhuuuu. Algus oli küll väga nutune, kuid teine poolaeg muutus üsna tuliseks ja ilusaks. Lõppes mäng ilma kaklusteta ning tulemusega 1:1. Hea töö, Peruu!

Pühapäev oli jällegi Kiidose juures projekt nimega: "Kodu korda", sõnaga köögimööbli paigaldus vol.2 Ja ei jõudnud me endid ära imestada ega kiita, kui kenasti kõik kapid seina said. Kogu aeg oli siuke tunne, et kusagil peab nüüd mingi suur kala välja tulema - liiga lihtne ja ilus, et tõsi olla. Viimase, kõige suurema jätsime küll esmaspäevaks, kuna naabrimutt tuli urisema, et pühapäeval ei tohi puurida.

P6161856.jpg

Õhtuks palusin Kiidosel ja Paolal ennast üles vuntsida, et neid välja sööma viia. Sisuliselt viimane õhtu või nii. Panin omale ka lausa triiksärgi selga (ostsin siit, tarvis oli pittu minna millaski). Muljusime head liha ning lüristasime Pisco sauerit peale. Lõpetasime õhtu sigariga loomulikult. Super luks ma ütlen.

Ahjaa, peaaegu unustasin. Täna, esmaspäeval siis oli minu esimene käik juba hommikul vara lennujaama. Mis sinna? Et oma fotoka laadija ja fotokas ära tuua!!! Jaaaa, usu või mitte, kuid eestlaslik jonn seljatas seekord peruuliku ükskõiksuse. Täiesti uskumatu, kuid pärast 4 nädalat jebunnimist, pidevat meilitamist, minu ja Kiidose sõimukõnesid jne on mul olemas uus fotoka laadija. Kusjuures isegi mitte mingi universaal jurakas vaid täpselt sama asi. Heheeeeeee.

Kuna päev oli kenasti alanud, võtsin veel käigupealt ka Lima ligi. Nimelt ma siin kogu aeg räägin Limast. Tegelikult olen ma elanud kogu aeg Mirafloreses, mis on üks linnaosa või nii. Kesklinnas polnud kunagi käinud, kuigi ma olen Limas vast kokku veetnud 2 nädalat kindlasti. Poole tunniga oli purgis. Täpselt nagu iga Ladina-Ameerika linn.

Nonii, nüüd lähen koju. Tarvis kott veel pakkida. Rohkem ülesandeid ei ole. Pole suurt seljakotti juba vast 4 kuud täitsa tühjaks teinud. Huvitav, mida sealt kõike leida võib. Varsti näeme!

Posted by jakokruuse 16:38 Archived in Peru Comments (0)

Tööstress

ehk teie kanakoivad

sunny 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Jaa, karta on, et ka Eestit on tabanud ülisuur tööstressi laine, mis kestab ajavahemikul 07.06-29.06, eriti meestöötajate seas. Ja loomulikult on ju lisaks veel samal ajal käimas ka vuti EM nii, et kogu negatiivne efekt niigi põdurale Eesti majandusele on ikka vägagi suur. Seda tööstressi ikka esineb, kindlasti iga nelja aasta tagant suveti, kuid mõnevõrra väiksemal määral ka iga kahe aasta tagant. Jummal küll, nüüd pole muud kui Allahi kui kõigevägevama poole vaadata. Ehk saab tema veel kuidagi aidata.

Aga jalgpallist rääkides, siis olen kenasti laupäevast alates olnud suhteliselt naelutatud teleka ette. Krooniks oli muidugi tänane Holland-Itaalia mäng. SUPER!

Olen hetkel põhja-Peruus, Mancoras. Rannas ühesõnaga. Otsustasin lumised tipud jätta teistele ning suhteliselt rahulikult võtta. Nimelt mul käimas viimane nädal. Oehhhh. Tegelt ootan juba üsna kojusõitu. Mitte et ei tahaks veel reisida, kuid vahepeal oleks tore korra kodus ka käia ja mulle kalleid inimesi kohata :-)

Siia randa saamiseks tuli võtta 2 bussi Limast, kõigepealt Piurasse 15 tundi ja 70 SOLi (Tepsa seekord) ja siis minivänn 2,5 tundi ja 25 SOLi. Piuras olen juba korra olnud, siis kui Peruusse saabusin kuu tagasi. Paraku küll lennukist maha ei lastud tookord ja ega eriti ei kippund ka.

Terve sõidu jooksul toimus hirmus võidujooks ajaga, sest mul oli HÄDASTI tarvis näha Itaalia-Hollandi mängu. Vahepeal tuli nutuvõru jälle suuümber, kui Piurast teatati, et buss, mille peale saaksin, toimetaks mind heal juhul mängu lõpuks kohale. Viimasel hetkel leiti mulle mingi alternatiivkoht ja Kankkunenist bussijuht toimetas mind Mancorasse 13:52'ks mis hetkeks oli mäng käinud 4 minutit. Juhhuuuuuu.

No mida mängu oli, eh??? Holland! Holland! Holland! Poleks uskunud, et apelsinides nii palju särtsu sees on. Super luks ma ütleks. OK, las see vutt jääb nüüd homset ootama. Ah jaa, eile vaatasin ka bussijaamas 25 minti vutti. Peruu-Mehhiko. Peruu imes 25 minutiks 0:4. Hea töö, laamad!

OK, vutt vutiks. Tuttav televaataja küsib, et kas ma vahepeal midagi asjalikku ka teinud olen? No mis loll küsimus see on. Kuradi alpaaka selline. Aga noh, ega see tuttav televaataja ei ole ka kõige teravam pliiats, et mitte öelda, et ta ikka väga nüri kohe on. No muidugi olen kasulikku teinud. Päeva pikad, kõik päevad.

Kui buss mind oma tsiklisõidust lõhkiste suunurkade ning valutava sabaga kenasti Limasse toimetas, oli esimene visiit kohe Kiidose juurde jälle. Kõva remont käimas. Neljapäev ja reede möödusid möllates. Kiidos värvis peamiselt lage ja seinu ja mina kruvisin siis köögimööblit kokku. Ei suutnudki mingit erilist kahju (veel) tekitada Kiidose korterile :-)

DSCN9283.jpg

DSCN9288.jpg

DSCN9287.jpg

Mõnevõrra põnevamad seiklused leidsid aset aga minu vanas-heas hotellis. Kõigepealt, olin just neljapäeva öösel magama jäänud, kui mingi debiilik hakkas uksele koputama. Tõmbasin teki üle pea ja mõtlesin ignoreerida, kuid Peruulane ei anna alla. Kloppis ja kloppis. Kui ma lõpuks küsisin, et mis sa tahad, öeldi, et mu tellitud kanakoivad on kohal. Mähh??? Saatsid selli otse perse oma koibadega. Nati veel kloppis, kuid siis andis ka tema alla. Ilmselt sõi ise ära.

Aga ei saanudki kaua kenasti tudida, kui 4 paiku hakkas järgmine kloppimine. Seekord naabertoa uksele. Nimelt üks naisterahvas palus kedagi (ilmselt oma meest), et see ukse lahti teeks ja talle tema asjad annaks. Mees vist magas sügavasti või oli surnud, sest ust lahti ei tehtud. Nojah, ega tädi polnud ka sita pealt riisutud - kloppis hinnanguliselt 30 minutit ja röökis terve selle aja. Selle aja peale olid muidugi koridori lisandunud veel hotelli admin, mingi naabertoa naine + politsei. Ja otse loomulikult (latiinod noh) röökisid nad kõik korraga üksteise peale. Oehh. Tunniga oli asi lahendatud ja seega lasin jälle silma kinni.

Kolmas äratus tuli kl 8, kui admin teatas, et mind oodatakse all. Mähh, kes ootab? Kiidos? Kui täiesti magamata poolalasti alla jõudsin, seisis seal mingi täiesti suvaline jorss, kes vabandas ja ütles, et ilmselt eksis toaga. Kuradi koerakoonlane selline, ahjualune, raisk. Juhe oli ausalt öeldes selle ööga ikka väga kokku aetud, kuid ma olin liiga väsinud, et mingit trianglit ise veel looma hakata.

Reede möödus siis ka puurides ja meisterdades. Päris tore oli vahelduseks midagi teha :-) Pärast tööpäeva käisime korra ka veel Barrancos, kuid pärast paari õlut otsustasime siiski tuttu ära minna. Oli ilmselt hea otsus. Mõtlesin, et põõnan laupäeval pikalt, esimene vajalik asi oli alles kl 11 - vutt loomulikult. Paraku ei saanud ka see hommik eriti pikalt uriseda, sest kusagil 8 paiku hakkas voodi kenasti toas hüppama. Blääääääd, "terremoto - väristab kusagil koorikut" kerkis päris kiiresti pähe mõte. Sekundi jooksul käiks peast läbi hotelli esimese korruse plaan (mis ei olnud väga keeruline, st minu voodist õue vast 4 meetrit), et kiiremas korras ennast alasti tänavale toimetada. Paraku lõpetati mu voodi rapuramine paari sekundiga ja seega ei õnnestunud linnakodanikes furoori tekitada oma alasti tänavale ilmumisega.

Aga jah, Kiidos pärast rääkis, et oli 4,5 palline, kusagil 50 km Limast. Sellel aastal vist 78s. Ses mõttes jah, et eks ta siinkandis ikka väristab kogu aeg. Minu jaoks oli see teine kord vastav sündmus oma VHSile salvestada. Esimene kord oli Guatemaalas. Siis ei saanud muffigi aru. Unise peaga tuli toona esimene mõte pugeda voodi alla. Mõistlik, see on tõesti mõistlik mõte ja kogu maavärinaalane kirjandus toetab sellist käitumist täielikult. Hea oli, et asi kiiresti ja kahjudeta tookord üle läks ja voodi alla pugemata jäi. Krdi idiootsed mõtted võivad ikka mõnikord pähe tulla. Täitsa uskumatu kohe. Aga seekord olin enda üle uhke, sest nagu öeldud, valmis kibekärmelt peas üsnagi hea evakuatsiooniplaan.

Kokkuvõttes peab ütlema, et tegelikult on selle tunde tundmine ikka ääretult rõve, ei tahaks seda uuesti tunda (kuigi samas nagu öeldud, esimene kogemus õpetas). Ok 4-5 palli vast veel, kuid suuremaid kindlasti mitte. Kui juba kapid kukkuma hakkavad ja asjad lendama, siis oleks ikka väga närune tunne vist. Eriti pärast Pisco külastamist. See linn on ikka praktiliseslt poolenisti maapealt pühitud, kusjuures väristas seal aasta tagasi. Loodame et, et rohkem ei koge. Adrenaliini paisati kütusesüsteemi muidugi jällegi ohtrasti.

Oki siis praegu. Ma nüüd passin siin rannas mõned päevad, kavatsen mittemidagitegemises uuele levelile lausa pääseda. Ja otseloomulikult toituda ainult mereandidest. Nämmmmmma. Ja siis tagasi Limasse, tõmban seal otsad kokku ja siis juba järgmisel teisipäeval on mul aeg 32 pesupulbrikotikest alla neelata ning lendavasse hambapastatuubi ennast sebida. Ahjaa, vahepeal tarvis ka kaamera kätte saada. Pole nad suutnud 2 nädalaga mulle laadijat leida. Täna mingi sheff saatis jälle meili, et läheb isiklikult otsima - alluvad ei saa hakkama :-) irw

Heakene küll, mine nüüd puhka. Ega see tööstress ei ole mingi naljaasi. Ca 3 nädalat veel stressi ju ees ka. Ma arvan küll, et võid ühe õlle ka endale lubada.

Posted by jakokruuse 11:12 Archived in Peru Comments (0)

Aitab juba, palun lõpetage. Ei taha enam adrekat. Pliiiiiiis

saba räigelt valutab ja suunurgad on täitsa lõhki

sunny 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nüüdsest on lisandunud minu garderoobi oranz T-särk, millele kirjas, et olen "Death road survivor". Tõepoolest, eluvaim jäi täitsa sisse ning kondid jäid terveks. Isegi ühtegi "lubavat" olukorda vist ei tekkinud. Aga samas laksakas adrekat oli ikka ülivõimas, käed-jalad siiamaani surisevad. Täitsa hull lugu kohe.

Laskumistiim moodustus 6 gringost - mina, sell Amsterdamist, 2 tshikat Londonist ning üks Prantsuse paarike, kes väga ei seltsind meiega. Lisaks siis veel giid ja shafjor. Pühapäeva hommikul 8 paiku asusime siis vana Länkkariga teele, rattad katusel ja uni silmas. Paremat ilma ei oleks osanud enam tahta. Pärast kerget kruvimist mägedes, olimegi stardikohas 4700m kandis. Noja siis jagati rattad rahvale kätte, topiti kübarad pähe-kindad kätte ning lükatigi hoog sisse. Esimene ots oli asfalt. Ma kohe sebisin ennast muidugi esimeseks, kohe jaamakorraldaja kannule, et siis paremaid kiiruseid arendada - mõnevõrra suurem kaal rääkis ka minu kasuks. Ikka sigalahe oli tuisata mõnust huilates mööda teed alla, kurvitades vasakule ja paremale, tegemata ühtegi vändapööret seejuures. Vastupidi, päris tihti tuli hoopis pidurihoobasid muljuda. Tore nali oli muidugi see, et minu rattal oli keegi hea mehhaanik ära vahetanud piduritrossid nii, et vasaku käe all oli tagapidur ja parema all esipidur. Üldiselt nagu vastupidi. Hea et ma selle asfaldi osal selgeks sain, mitte kruusateel. Jaamakorraldaja kohkus ka selle peale üsna ära.

DSC06733.jpg

(enne starti)

DSC06724.jpg

Pärast umbes tunnist sõitu jõudsime siis lõpuks "surmateele". Surmatee on hetkel suuremalt jaolt ratturite päralt, kuigi üksikuid autosid liigub ikka ka. Nimelt valmis mõni aeg tagasi uus tee ja seega arusaadavatel põhjustel suunati liiklus ümber. Ma juba seletasin ju, et miks seda surmateeks kutsutakse. Ikka selle pärast, et seal nii turvaline sõita on. Kui tee veel laiemalt kasutuses oli, viskas seal umbes 200 selli aastas ketsid nurka. Peamiselt seeläbi, kui mõni bussijuht otsustas kurvi lõigata tiba ja seejärel gravitatsioonile vaba voli andis. Riste vedeleb igal pool tee ääres. Jalgrattureid on parematele jahimaadele läinud 7 aasta jooksul 13, viimane lasi "hüppesse" aprilli keskpaigas. Ja tee on tõepoolest üsna kõhe, kuigi rattaga ilmselt mitte nii kõhe kui mõne suurema loomaga. Üldiselt olen ammu lõpetanud muretsemise busside teemal ja äraharjunud mägedes kruvimistega, kuid sellel teel mingit öist ilma piduriteta ja mälus juhiga lass-bussi võtta vist siiski ei tahaks. Teekatteks kruus, mingeid ääriseid pole (ja mida need aitakski), aeg-ajalt kergelt soppa, koskesid ja vett kaela ning ohtralt kurve ja veel ohtramini kuristikku.

DSC06798.jpg

DSC06780.jpg

DSC06736.jpg

Kusagil poole distantsi pealt viskas vist jaamakorraldajal ka lühisesse ja sell ütles, et nüüd aitab õppimisest ja igaüks lasku sellise tempoga nagu soovib - sahfjor korjab aeglasemad üles. No ei olnud see öeldud kurtidele kõrvadele. Haakisime hollandlasega ennast sellile sappa ning võtsime käed piduritelt. Vot kus siis tuli alles mõnutunne. Auuuuuuuuuuuuuuuu. Ja sellest hetkest alates sain aru, kui hea ratas mul oli. Jummal küll, raputas ja logistas ikka sajaga, kuid kordagi ei olnud sellist tunnet, et kusagilt midagi järgi annaks. Ja lõuna peatuses oli lahe vaadata teise grupi kadedaid pilke meie rataste, ülipika käiguga esiamordi ning lõuakaitsega kiivrite suunal.

Kokku oli distants siiski 64 km (ennist vist valetasin tiba väiksemaks) ning kokku sai vast hea 4-5 tundi seda distantsi lastud koos pausidega. Ja sajaga seda hinda ning pikka valimist väärt. Kindlasti üks reisi parimaid ja meeldejäävamaid kogemusi. Ja pärast viidi meid veel Coroicosse, kus nuumati veel kõht ka head-paremat täis ning lasti basseini mulistama. Oioioioioi, no mida paremat veel ühelt pühapäevalt oodata. Nomaeitea.

DSC06803.jpg

DSC06807.jpg

DSC06822.jpg

Ahjaa, alguses oli jutt shafjoriga, et see klõpsab usinasti pilte. No klõpsis küll usinasti. Kuradi debiilik selline! Võiks ikka enne suunata ka kaamera objekti suunas, kui nuppu vajutad. Pilte on vast CD peal mingi 100, kuid normaalseid on sealt vast 5-6. Ülejäänud on täiesti fookusest väljas, täiesti suvalistest asjadest tehtud, ülevalgustatud, mitmekordselt jne. Ausalt öeldes jääbki nagu mulje nagu sell oleks meelega üritanud võimalikult kehvasti pilte teha, sest ka kõige saamatum pildistaja saaks vist parema tulemuse, kui see oinas. Kuradi laama selline, alpaaka raisk. Nojah, aga see ei varjuta tegelt saadud positiivset laksakat, mille najal ilmselt veel kaua purjetan.

Pühapäevale järgnes esmaspäev, millal seati sammud hommikul vara bussijaama, et tagasi Peruusse ennast kelgutada. Kokku 140 BOBi ja 13 tundi ning olin jällegi vanas heas Arequipas. Tuttav koht juba mulle. Arequipasse tagasi toimetasin ennast sellepärast, et siin ligivõtta järgmine sahmakas adrekat, otse veeni loomulikult. Tegelt oli hädasti vaja ligi võtta veel üks tsiklituur.

Juba tuttav turistiabistaja tädi müüski mulle 6 tunnise tuuri teisipäevaks. Kokku 65$ ja start kodanik Eddyga järgmisel päeval kl 10:00. Kl 10 ei juhtunud veel muidugi midagi, kuid umbes pool tundi hiljem leidsingi ennast kodanik Eddy 250 Honda XRi Baja pakikalt. Eddy ratas ei tundunud just eile ostetud, pigem kusagil 10-15 aastat tagasi, kuid mulle oli see ratas varasemast tuttav. Nimelt ükskord Jaaguga Kambodzas võtsime sama relva. Logiseb küll igalt poolt, kuid samas ära ei lagune selline relv kunagi. Väga hea aparaat ja omale valisin ka just sama.

DSCN9278.jpg

Eddy juures veeretasime minu ratta köögist kenasti läbi elutoa ja magamistoa välja (köögis oli veel 9 rohkemal või vähemal määral ühes tükis ratast) ning sõit võis alata. Esialgu oli tunne tiba kahtlev, sest ratas nägi suht logu välja, kiiver teibiga kinni tõmmatud ning kinnasteks pakuti suusakindaid. Asjaga käis kaasas muidugi tuttav jutt, et kõige olulisem on turvalisus. Turvalisus mai ääss.

Aga pärast 10 minutit hakkas vaikelt suu naerule kiskuma. Pärast esimest tundi olid suunurgad naeratusest juba täiesti valusad, saba loomulikult ka. Esialgu kurvitamine mägede vahel asfaltkattel. Seejärel keerasime mingile väiksemalte kruusa-liivakattega teele. Aeg-ajalt tegime pause, küll looduse imetlemiseks, küll Chicha joomisele pisikeses külas (maisist tehtud jook), küll suplemiseks looduslikus mineraalvee mülkas, küll lehma koonu söömiseks (toidu nime ei mäleta, ei olnud minu suur lemmik) jne.

DSCN9270.jpg

DSCN9269.jpg

(Chicha)

DSCN9271.jpg

Ma ei suuda seda tunnet siin mingit moodi kirja panna, mida tundsin. Ja lai naeratus on veel täna ning ilmselt ka järgnevatel nädalatel veel suul. Lihtsalt nii lahe oli see elamus, et sae või pekki. Kõige rohkem meeldiski mulle see, et olime Eddyga kahekesi. Ja Eddy oli väga muhe sell, kellele endale meeldis samuti lihtsalt krossikaga mööda mägesid ja kõrbesid ringi lasta, eriti kui gringo veel bensu maksab ja tiba ka taskusse jätab. Ühesõnaga asjaarmastaja, mitte mingi "lõunli plänet soovitab mind" jaamakorraldaja.

Ja need ted, augud ja urud, mida Eddy tundis, olid täiesti uskumatud. Ma arvan, et neid gringosid, kes sellistesse kohtadesse siin Arequipa kandis on jõudnud, ei ole palju. Ja ütleme nii, et sai ikka need rattad suhteliselt proovile pandud, sest teekatet nägime igasugust. Vahepeal "ronisime" ratastega üle kivide, siis sõitsime madalas jões, siis pikalt mööda liiva jne jne. Algul oli küll tiba kõhe, kuna ma pole eriti siuksel pinnasel sõitnud (eriti liiv), kuid üsna pea harjusin enam-vähem ära. No ja ei õnnestunud isegi ühtegi korda käna panna. Korra jäin küll paksu liiva kinni, kuid see oli ka kõik. Peab muidugi ütlema, et igakord koeri nähes võttis mind tiba valvsaks. Need värdjad ju tahavad hirmsasti ikka säärest kinni võtta. Läks õnneks seekord. Hotelli jõudsin 5 paiku õhtul nagu tolmuahv. Valvelaua vend vaatas küll sellise pilguga, et: "mis sinuga küll juhtus? vaata milline sa välja näed. ja ise veel naerad selle üle, jah?".

DSCN9266.jpg

(amigo, Eddy)

DSCN9267.jpg

DSCN9274.jpg

(koht, kus aastaid tagasi sadas alla üks lennuk. siiani vedeleb igal pool lennuki juppe)

DSCN9279.jpg

Kokkuvõttes on viimased päevad olnud täis niivõrd suuri positiivseid kogemusi, et ei jõuagi tegelikult ära ohhetada ja ahhetada. Lihtsalt SUPER!!! Rattaga Death-roadi läbimine oli super, kuid eilne krossikaga kimamine oli veelgi võimsam kogemus. Viimastel päevadel on kogu aeg muie suul olnud, rõõmupisarad silmanurgas ja mõte peas: "no kuidas nii küll saab rallit sõita?" Juhhuuuuuuuuu. Selle kurva sõnumiga siit lõpetangi.

Nüüd lähen minema, et midagi süüa ja siis ööbuss Lima suunal võtta (15 h ja 70 SOLi). Mul on praegu nii hea tuju, et ei suuda sind isegi seekord sõimata. No olgu sul ka hea päev. Aga jäägu see viimaseks korraks.

Posted by jakokruuse 15:07 Archived in Peru Comments (0)

Maiustus "King Kong"

overcast 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

"1976 aastal sündinud eestlane jäi Lima, Jorge Chavez´i lennujaamas vahele 4,7 kg kokaiiniga, mis oli peidetud Peruus tuntud maiustuse "King Kong" sisse."

Umbes selline uudis ilmus eelmise nädala lõpus siis korraks uudistesse nii siin, kui ka Delfis. Palju õnne sellele `76 aastal sündinud eestlasele! Hea töö! Ei noh, tipp-topp.

Aga üldse on eestlased siinkandis kõvad tegijad. Eesti lipp lehvib juba pikalt Mirafloreses (see siis Limas), Larco ja Benavidese ristil asuva hotelli katusel. Olen sealt viimase 4-5 päeva jooksul korduvalt mööda jalutanud ja alati tuleb hea tunne nii lipu, kui selle "King Kongi" mehe tõttu.

Ah et miks ma siin Limas nii kaua juba passin? Aga miks mitte? Tegelt ka, noh. Põhjusi on mitu. Esiteks, lõppes Siiri reis Peruusse laupäeval ja seega saabusime Limasse tagasi juba neljapäeval. Samuti, on tarvis olnud Kristjaniga koos ringi hõljuda ja igasugu ettevõtmisi korraldada. Ja lõpuks selle pärast, et mingi väike värdjas, kes elab lennuki kõhus või kusagil lennujaama lintide vahel, arvas, et hädasti oleks tarvis Jako kotist igasugu asju vasakule panna (Kristjan teadis rääkida, et selline väike mehike elab peamiselt siinsete busside pagasiruumis, kes sorteerib siis kodanike kotte ja sealt halvad ja ebavajalikud asjad välja võtab). Tõesti, aitab juba. Hakkab juba räigelt närvidele käima see asjade kadumine, kuigi jah, pidevalt peaksin nagu seeläbi jälle õnnelikumaks saama. Ju siis tuleb see arusaamine mul hiljem. Ja on üsna tõenäoline, et te pilte siin enam edaspidi ei näe.

Aga asjast rääkides, siis saabusime neljapäeval lennukiga (jällegi AeroCondor, 1 h ja 115$) Cuzcost Limasse. Kotti lennujaamast lindilt ära võttes nägin kohe, et midagi on viltu. Üks sahtel oli kuidagi tühi, kuigi mäletan, kuidas ma seda kinni pressisin Cuzcos. Kuna viimased asjad, mida sinna paigutasin, olid sigarilõikaja ja välgumihkel ja nendega on alati lennates probleeme, siis olid loomulikult need ka esimesed asjad kaduma. Kohe muidugi lendas mingi abivalmis vunts kohale ja minu pahanduse peale lendas kusagile taharuumi. Ja hopsti oli vunts tagasi mõne minuti pärast, käes minu sigarilõikaja. Normaalne! Kust kurat see vana selle küll nüüd välja imes, täiesti uskumatu. Kuna välgumihkel oli peaaegu tühi, siis seda ei hakanud taga nutma.

Kena üllatus tuli aga kodus (öömajas siis), kui tahtsin esmalt fotoka akut laadima panna ja avastasin, et ka laadija on kadunud. Mõni tund hiljem välja minnes, selgus, et ka plätud (johhaidiii, krt ma ei tea palju ma neid juba ostnud olen) on kadunud. Ja mõni päev hiljem selgus, et ka vöö on pihta pandud. No ma ei saa aru sellisest asjast. Kellel krt on selliseid asju tarvis, mida nad nendega peale hakkavad? Ilmselt lihtsalt mingi tont tiris välja ja siis visati minema vms. Ei tea.

Nüüd siis jagelen iga päev AeroCondori ja lennujaama ametnikega, et köhige mu asjad kohe välja. Seni olen saanud hüvituseks 2 väikest pakki soolapähkleid ja lugematu arv "gracias senjoor". Lööks käega, sest sandaalid ja vöö on väärt ilmselt ca 100 eeku kuid terve tänase päeva tulemuseks oli tõdemine, et laadijat ei ole võimalik eraldi Limast osta. Vähemalt minul pole see õnnestunud, kuigi olen tüütanud igasugu ime poode ja asutusi selle küsimusega. Minge pekki tõesti sellid.

Aga nüüd aitab halast. Ära nuta sõber, küll ma hakkama saan. Pühi pisarad ja joo üks tass palderjani teed rahustuseks.

Jutt jäi vist eelmine kord pooleli Cuzcost. No vot, sinna jõudsime kenasti selle saun-bussiga hommikul vara. Esimene käik oli kohe raudteejaama, kuna ausalt öeldes hakkas selle kuradi kivijuraka, matsu pitsu külastamise osas kergeid kahtlusi ja probleeme tekkima. Nimelt, Matchu Picchule saab Cuzcost vaid rongiga. Samas, rongi pileteid netist osta ei õnnestunud, kuna esiteks polnud nagu saadaval päris täpselt sellisteks kuupäevadeks nagu soovisime ja teiseks on Visa kasutusele võtnud mingi laheda vidina nimega "visa verified" vms. See aga tähendas, et ei minu ega Siiri krediitkaardiga ei õnnestunud kastaneid piletite osas neti-tulestst välja tuua. Aga raudteejaamas sujus kõik super kenasti ja piletid olid pärast 2x79$ loovutamist meie. Tõsi, tagasitulek Cuzcosse pidi toimuma kombinatsioonis "rong-buss".

Järgmine lülitus tuli siis teha lennupiletite osas, et tagasi Limasse jõuda. Sellega sama lugu - teretulemast visa verified mittekasutaja. Minge muffi. Õnneks AeroCondor polnud ilmselt sellisest vidinast veel kuulnud ja seega läks nende lehelt kaart läbi ja piletid tulid kenasti ära.

Cuzco. Jah, ei saa öelda, et tegemist oleks mingi väga koleda ja vastiku kohaga. Saati vastupidi, jällegi üsna kena kohakene, asub raibe muidugi üsna kõrgel - vist ka ca 3500 m. Palju turiste voorib muidugi ringi igal pool. Ei tea jah miks. Klotsi tahavad vahtima sõita siit. Üldiselt käib muidugi asi jälle sama rada - tee aga pilti koos beibi alpaakadega jne. Sööge savi, ausalt. Ei taha.

P5192066.jpg

P5192049.jpg

P5192043.jpg

P5192034.jpg

P5192031.jpg

Järgmisel hommikul paigutati meid siis 6:50 am rongile marsruudil Cuzco - Aguas Calientes etteantud saabumisajaga 10:50. Umbes siis me ka kohale jõudsime. Sõit oli täitsa ok, kuigi ruumi oli istmete vahel täpselt nii palju, et ........ No ei olnd ruumi.

P5202074.jpg

Kuumad veed ehk Aguas Calientes on muidugi otse persest koht. Kõik kohad täis mingeid õudsaid restorane ja kõik muuidku lällavad, et tulgu me aga nende boski ja maitsku vingeid hõrgutisi. No jummal küll, ma pole sellist sitta sööki veel enne saand, mis seal linnakeses/külakeses pakuti. Õudne lihtsalt. See on see globaliseerumine, kui hindu hakkab Mulgikapsaid tegema ja lätlane Singapuri nuudleid. Ei tule midagi head välja sellest.

P5202079.jpg

P5201734.jpg

Järgmiseks hommikuks koostasime hirmuäratava sõjaplaani, mis nägi ette kell 4:30 tõusmist ja siis paaritunnist kõmpimist matsu pitsu klotsini. Bussiga oleks ka saand, kuid tahtsime asja huvitavaks teha ja peab ütlema, et ei pidanud kahetsema. Jalutuskäik oli tore. Klotsi sisse saamine maksis 40$. Nojah, nagu arvata võis, on sellest asjast tehtud ka ikka kena turistilõks. Kokkuvõttes ei saa öelda, et oleks kõige vägevam jurakas olnud, mida näinud olen, kuid kindlasti mitte ka kõige kehvem. Ikka päris muljetavaldav asi vaatamata turistide hulgale ja kogu selle ümber käivale jurale ning minu isiklikus topis siiski üsna kõrgel kohal. Päris mitu head tundi suutsime seal molutada, et keskpäeva paiku sammud tagasi kuumadesse vetesse seada, et tähistada Chelsea võitu ManU üle........ Paraku läks midagi valesti ja tulemus tuli hoopis vastupidi nagu teate. Pekki küll. Suur tänu teile.

P5211819.jpg

P5211807.jpg

P5211795.jpg

P5211774.jpg

P5211780.jpg

P5211764.jpg

P5211762.jpg

P5211753.jpg

Õhtul siis rong mingisse kolkakülla (ei mäleta isegi nime) ja sealt edasi buss tagasi Cuzcosse. Kohale jõudsime kenasti peale keskööd.

Järgmisel päeval tuli küll kena nutuvõru suu ümber, kui avastasime, et terve linn on igasugu kaunistusi ja vidinaid täis, kõikjal juba hommikust saati muusika, tantsimine, ilutulestik jne. Cuzcos nimelt mingi suur pidu - nagu mingi püha ja samas nagu õllefestival ka ühendatud. Hea asi, et meil 12:30 juba lend Limasse. Bläääääääd. Just siis kui huvitavaks hakkas minema.

P5221821.jpg

P5221838.jpg

P5221825.jpg

Nojah, ja mis edasi sai, juba kirjutasin eespool. Siiriga jätsime kenasti laupäeval lennujaamas hüvasti, millele eelnesid reedel üsnagi vägevad pidustused kohalikus dsässiklubis koos Kristjaniga (Siiri, Kristjan - mäletate veel neid madalaid toole ja meest, kes 55 kartulit pidi iga burksi vahele lugema?). Jube hea bänd oli, auuuuuu. St tegelt oli 2 bändi, algatuseks dzäss ja siis tuli salsa. Oioioioioioioioi, mis vihmaussi tantsu sai pandud. Ja kogu õhtut soendas kohalik "Chicletsi" mängija. See on üks Ladina-Ameerika pill, kes käinud, see teab. Mängitakse igal pool - bussides, tänavatel jne.

Pühapäeval käidi Kristjaniga koos ühe tema sõbra sünnipäeval. Oi oi, mis sats oli sinna kokku tulnud. Väga lahedad tegelased. Väga huvitav oli, kusjuures täiesti karp vajus lahti selle peale, mida need vennast teadsid ja millest arutlesid. Üks sell oli küll nagu kuradi elav entsüklopeeida. Väga kuumaks läksid arutelud muidugi jalgpalli ning salsa ümber. Ja loomulikult saatis kogu asja Ceviche ning Pisco erinevates formaatides. Super lahe oli igastahes.

P5251853.jpg

Lõpetuseks peab ütlema, et viimasel ajal on tekkinud kerge turismiagendi tunne. Pole nagu ammu seda tööd teinud ja algul oli nati harjumatu, kuid nüüd olen jälle kenasti meelde tuletanud ameti. Et siis igasugu rongipiletite, lennupiletite jne jne sebimine. Siiani on minu reis üldiselt kulgenud nii, et lähen bussijaama ja ütlen, et sooviks sõita sinna. Ja mulle vastatakse, et buss läheb 5 minuti pärast. Ja vali omale milline koht iganes. Siinkandis on asi tiba keerulisem ja mängu tuleb vana mitte-nii-hea planeerimise värk. Nagu Indias oleks, kus pead kogu aeg 5-7 päeva ette mõtlema oma minekute kohta. Ei ole hea nii, parem on bussijaama ootesaalis kulli ja kirja visata kas minna edasi Tshiilisse või Boliiviasse. Just seda kavatsen homme hommikul teha - vaatame, kumb tuleb.

Ahjaa, nii palju veel, et tiba harjumatu on ka valeraha teema. Nimelt, enne veel, kui Peruusse oma jala panin, sain juba Ecuadori poolel esimese tünga. Vahetasin aint 20 taala, rohkem ei julgend, kuid isegi sellega suudeti vale saja soline ligi võtta. Hiljem olen veel saanud vale kümnese. Kusjuures kõige ajuvabam oli, kui mingi sell ütles minu antud 1 solise mündi kohta, et võltsitud. Võltsitud????? 1 soline münt??? See on ju, eeee........ väärt tervelt 3,8 krooni. Seda tasub ju räigelt võltsida ja vermida vms? Uskumatu. Ühesõnaga nüüd on kogu aeg mingi jant, et ära tunda milline on õige ja milline vale sol.

Oioioioii, kui pikk see jura tuli. Ära väsisin kohe. Lähen koju ära. Muuseas, ilm Limas ei olegi nii halb kui esialgu nähtud. Viimase päevad on väga head olnud.

PS Siiri, su kotist ei leitudki seda maiustust "King Kong" mille sinna surusin? Läks õnneks? Või pole lihtsalt uudised veel siia jõudnud, et: "`76 aastal sündinud eestlasele lisandus ka maiasmokast eestlanna" ;-)

Posted by jakokruuse 12:58 Archived in Peru Comments (0)

Beibi alpaaka

sunny 24 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

"Senjooor, beibi alpaaka. Guud praiss, õunli for juu. Piktsö meibi?"
Umbes selliste filosoofiliste vestlustega alustavad viimasel ajal juttu igasugu mutikesed tänavatel ja ka igal pool mujal. Krdi alpaaka, see näeb veel lollim välja kui lammas. Teengi ettepaneku edaspidi kasutusele võtta väljend: " loll kui alpaaka" senise lamba asemel.

Aga nüüd siis lendan jällegi vana hea ajamasinaga tagasi eelmisesse nädalasse, et jätkata sealt, kust muna maha kukkus. Nii, kuna jutujärgi oli tegemist mingi õnnetusega, siis tuli meie Arequipa buss alles kl 1 öösel kella 10 asemel. Nojah, jõllasime seni telkut. 10 tundi kohalikega koos loksumist "economica" klassis ja juba olimegi kohal Arequipas. Tegemist siis oluliselt suurema linnaga, kui viimasel ajal nähtud. Ja päris ilus on ka linn, jällegi meenutab tiba Havannat. Keskplats jne. Turiste muidugi on üsna palju ja kogu asi keerleb ka turistide ümber. Üldse peab ütlema, et Peruu on ikka üks turistiderohkemaid LA riike, milles käinud olen. Eks ta ole loogiline ka - neil ju mingi klots kusagil võsas, matsu pitsu või pitsu matsu või midagi sarnast. Ja turistid miskipärast tahavad hirmsasti seda näha. Lollakad sellised, no ei tea mis seal vahtida on. Minge vaadake parem Naissaarel või Saaremaal lõhkilastud Vene bunkreid.

P5182017.jpg

P5182016.jpg

P5161946.jpg

P5182015.jpg

P5161954.jpg

P5161949.jpg

Aga, Arequipa lähistel on nimelt üks üsnagi jurakas kanjon. Räägitakse, et suurim/sügavaim või mis iganes. Gran Canyon USAs pidi väike pragu olema sellega võrreldes, hihihiiii. Ja eks meilgi oli hirmus soov minna mõneks ajaks seda uudistama. Uurisime ja puurisime ka varianti rentida tsikkel ja sellega minna, kuid ega erilist valikut ei olnud, aega suht vähe ja samuti taheti raudruuna eest üsna soolast hinda saada. Saatsime pikalt ja otsustasime hoopis bussiga siiski minna. 3 h ja 12 soli.

Chivay on siis linn, kuhu buss meid toimetas. Tegemist väga pisikese külamoodi linnakesega, mis 3500 m peal asub. Ja kohe olid muidugi vastas bussijaamas mingid mutikesed oma loomadega ja jutuga "beibi alpaca, piktsö?" Ei taha, tõmmake uttu! Juba bussisõidu ajal närisime natukene koka lehti, kuna tee läks vahepeal 4700 m pealt ja seal hakkas ikka jõud kehast üsna kiiresti kahanema. Ja ega see 3500 m peal ringi tatsamine ka ilma aklimatita mingi tükk kooki ei ole. Linnake ise meenutas mulle natukene kunagist koduküla Guatemaalas - San Pedrot, kus kõik kõiki alati tervitavad tänavatel, loomad igal pool ringi sebivad jne.

Et trekkimisega algust teha, võtsime ette mingi kohaliku künka, mis meid mõlemaid ikka alguses väga läbi võttis. Siiski, pärast mõningat sisseelamist ja ventileerimist hakkas mootor enam-vähem harjuma kõrgusega ja õnnestus jällegi normaalseguga edasi sõita. Pärast ronimist turgutasime ennast veel Matega (koka lehtedest tee), et sooja saada ja tiba kõrgusest tingitud vässat eemale ajada. Pärast päikese loojumist muutub see kohake kaunis külmaks nimelt. Ja kaunis külmaks all mõtlen ma seda, et temp langeb alla nulli ja hommikul on lombikestel jää peal. Tegemist on äärmiselt kuiva regiooniga + kõrgus ka normaalne mis kokku annabki siis öösiti suht OK troopilise temperatuuri. Öö veetsin mina igaljuhul matkapükstes ning 3 paksu teki all. Kuradi palav hakkas hoopis ja Siir naeris veel mitu päeva mind :-)

P5171974.jpg

P5182000.jpg

Järgmisel hommikul ajasime ennast varakult üles, et teha väike matk/jalutuskäik. Kollektiivoga sõitsime naaberkülla ja siis kõmpisime sealt mõne tunniga tagasi. Väga tore jalutuskäik oli ja palju sai pilte tehtud. Imeilus loodus ja rahulik, täiesti gringovaba. Tiigreid ja lõvisid ei näinud, kuid kärbseid ja kaktuseid see-eest ohtrasti.

P5181993.jpg

P5182011.jpg

Ja seejärel oli juba aeg koon jällegi Arequipa poole tagasi seada, et sealt ööbuss Cuzcosse võtta. Seekord sai võetud "ejecutivo" klass (eelmine kord lihtsalt polnud). 50 soli ja 10 tundi. Siiris tekitas nati elevust bussijaamas näpujälje võtmine ning iga sõitja molu filmimine. Mulle oli see tuttav varasemast ajast. Bussiks siis vana hea kahekordne "Marcopolo", mis Venetsueelas ja Kolumbias juba nii koduseks sai. Lisana oli õhtusöök ning saun ning väga täpne väljumine ja saabumine. St temperatuur salongis oli vist küll 35, sest ma olin igatahes täiesti higine ja eriti magada palavuse tõttu ei saanud. Damn, alati on mingi jama nende luks bussidega. Venetsueelas olid nad hirmus külmad, nüüd siis vastupidi. Hirmutasin Siirit ka enne, et buss on kindlasti jää külm ja tuleb kõvasti riideid selga panna. Oli ta jee külm, dzõuk.

Hommikul kl 6 aeti meid siis bussist maha ja teatati et oleme saabunud Cuzcosse. Aga sellest, mis Cuzcos sai, kuuled juba järgmisel korral. Eeldusel et ma muidugi viitsin sellest üldse kirjutada. Nüüd aga lähen otsin mingi normaalse koha, et vaikselt valmistuda homseks Meistrite Liiga finaaliks!!! Go Chelsea!!! Go Chelsea!!! Go Chelsea!!! Sa võid ka õlle külma panna.

Posted by jakokruuse 12:21 Archived in Peru Comments (1)

"Vaese mehe Galapagos"

sunny 27 °C

Nooh seenelised-marjulised, kas laks jalle uni ara? Tapìtahti ei ole ega tule, aparaadil lihtsalt pole neid mulle pakkuda ja ma ei viitsi minna teist kohta otsima ka. ... ja mis sa yldse virised? Ja kui ma nyyd seda m6la ei postita, siis jargmine variant on ehk nadala parast. Seega, parem sean kohe konksud ritta, et meelest ara ei laheks.

Usinamatele oktroobrilastele ja komnoortele soovitaks muuseas oma kolleegi Kaido blogi, kelle poolt hiljuti tallatud radu hetkel koos Siiriga uuesti tallame.

Aerocondori lennuk toimetas mind vahemaandumisega (Piura kaudu) kenasti lubatud ajaks ehk sisuliselt reede syda66ks Limasse. Kuna Siiri oli orgunnind hotelli, siis pidi ka mulle seal samast mingi taat lennujaama vastu tulema. No oligi vastas. Sell muidugi uurima, et ega harral midagi selle vastu pole, kui me ootame 10 minti, et peale v6tta veel yks reisija. OK, 10 minti pole probleem. Noja járgmine kord nagin teda tunni parast, kui l6puks saabus mingi lend kahe vene daamiga. Mis seal ikka, vahet pole kas j6uan hotelli kl 1 v6i 2 66sel. Ladina-Ameerika aeg nagu 6eldakse.

P5121828.jpg

Laupaeva kakerdasime siis koos Siiriga Limas. Lima on muidugi sellel aastaajal vaga lahedalt tatine linn. St mingi udu ja ega eriti palav ka just ei ole. Imehea Ceviche ja Pisco sour jne aitasid meil aega veeta. Ja muidugi tarvis ju palju lobiseda ka ja uurida, et kuidas kodumaal asjad jne. 6htuks lepiti siis kokku kohtumine valijatega ehk Kituga, kes Limas elab. Kristjan kohalikuna tiris meid igasugu p6nevatesse neib6rhuudidesse ja baaridesse, kuhu me ise ilmselt ealeski ei oleks osanud minna. Vaga lahe ja p6nev 6htu oli igal juhul. Loodetavasti saame midagi sarnast korrata, kui Limasse tagasi j6uame. Kitu, pane vaim jalle valmis ;-)

Jargmisel hommikul siis Sojuz bussiga Pisco poole (vist oli mingi 2h), et seal atraktsioon nimega "vaese mehe Galapagos" ligi v6tta. Esmapilt linnakesest oli muidugi muljetavaldav - sisuliselt ainult varemed, udu ja ehitustolm. Nimelt rasis eelmisel aastal yks vagagi normaalne maavarinapoiss seda piirkonda (vist 8-9 palli R) ja seega on pilt ikka masenav. Umbes nii, et iga teine maja on haihtunud ja alles vaid kivihunnik. Linn ise on hetkel yks m6ttetumaid muidugi kuhu eales sattunud olen. Enne oli loodetavasti kena linn, kuid hetkel pole seal kottigi teha. Kui just katt kylge ehitamisel ei taha panna.

P5111819.jpg

Jargmiseks hommikuks oli siis pilet (45 Soli peale tingimist) vaese mehe Galapagosele - kunagi oli see vaga oluline koht, kust linnusitta korjati, et seda siis Euroopasse ja mujale vaetisena myya. Ja peab ytlema, et see oli ikka t6esti vagagi vaese mehe Galapagos, kuigi igasugu elukaid sai tegelt nahtud kyll. Asi ise oli siuke niru. K6igepealt jalle vana hea ootamine paar tundi (selgitus: 4-5 korda aastas juhtub seda, et on siuke udu ja merele ei tohi minna jne - jee rait) ja siis paadireis kokku 2 tundi stiilis: "vaadake, keerulise nimega lind paremal" v6i "pildistage nyyd seda elukat seal vasakul" jne. See ei olekski yldse mitte nii vaga vaese mehe Galapagos, kui sinna minna omaette naiteks kajakiga v6i mingi erapaadiga, kuid 3 paaditaie turistidega, kes siis elu eest pilte pl6ksivad - no ma ei tea (ise ka muidugi samasugused, hihihiii).

P5121855.jpg

(need junne meenutavad asjandused on meril6vid hoopis)

P5121849.jpg

P5121846.jpg

(Guaano kogumise massin)

P5121831.jpg

Jargmine peatus - Ica. Jaa, kliima meenutab rohkem seda, mis mulle viimasel ajal meeldinud on. Ehk siis soe ja paikseline. Ica pani meid ennast kylastama liivadyynide t6ttu. Nimelt on sealkadis (yldse L6una-Peruus) vagagi normaalne ja larakas k6rb, millelaadses minul pole au olnud enne kaia. P6hiatraktsioon on Icast m6ni km eemal asuv kohake, kust saab siis rentida sand-boorde ja bagidega s6ita.

P5131885.jpg

Tehtud! Vot see atraktsioon oli midagi hoopis teisest puust, kui see kuradi meril6vi-molude vahtimine. Vaga m6nus oli lauaga dyynides hullata ja m6llata, kuigi jalgsi dyynide otsa ronimine on ikka vaga ropp ettev6tmine. Parast tunnist omapead lauatamist, otsustati siiski ka tunniajane bagis6it ligi v6tta (40 Soli per naase), kuigi malestused eelmise paeva "toredast" gringoyritusest olid liigagi hasti veel meeles. Ytleme nii, et s6it v6ttis ikka huilgama kyll, kui yle liivaluidete sai tuisatud. Iga natukese aja tagant meie shafjor peatub, annab meile lauad, millega me jargmisest n6lvast alla s6idame (no ohtrate kukkumistega muidugi) ja siis meid dyyni alt jalle peale korjab, et edasi kimada. Kuuuuuul! Muidugi 2 paeva hiljem tuli veel k6rvast liiva ja hotelli koristajatadi sai ilmselt sydari, kui avastas, et me oli toast ranna teinud.

P5131861.jpg

P5131876.jpg

P5131877.jpg

No vot, ja siis juba toimetas meid jargmine Sojuzi buss edasi Nazcasse (2,5 h ja 8 soli). Kusjuures teed on juba ka mitu viimast bussis6itu sisuliselt ainult yks sirge triip keset liivavaljasid. Vaga huvitav. Nazcas on nimelt mingid sellid (no Nazcad loomulikult) ammu aegu tagasi suurest igavusest v6tnud katte ja terve k6rbe mingeid sirgeldusi tais sodinud. On t6llakad ma ytlen, kes peab nende sodimisi nyyd puhastama? K6rb on iseenesest ikka vagagi kuiv + mingi muu jant oli veel, millest hasti aru ei saanud, kuid mis tahendab, et igasugune kriips ja kraaps pysib siin vaaaaga pikka aega, ka nt autojaljed.

P5141895.jpg

A k6ige rohkem meeldis mulle ikka selgitus asjale - mingi Saksa matemaatikust tadi m6llas siinkandis ikka paris pikalt ja tuli valja jutuga, et tegemist on sisuliselt mingi taevakaardiga. Samas, see pidavat vastama vaid ca 30% ulatuses, hihihiii. Paris tapne kaart v6i nii. Jura vist yhes6naga. Et taevast tahti vaadates ei ole ilmselt olemas kujundit, mida ei suudaks sealt vahegi mingit ettekujutlusv6imet omav inimene leida. Olgu siis manki v6i laion v6i jalakaikudega mopeed "Delta".

Mulle need sirgeldused ise ei olnudki nii tahtsad, kui meeldiv v6imalus neid ylalt vaikelennuki aknast uurida. Varem mainitud VHS lint "Jako elu" nimelt ei sisalda ka kaadreid vaikelennukitega lendamisest ja seega oli hirmus soov ikka siukse lendava sapikaga tutvust teha. Kuna ysna hiljuti potsastas yks selline siin alla (kulude kokkuhoiu m6ttes jne lendasid osad sellid a la 76 bensiiniga jne), mist6ttu disklafiti ca pooled lennukid ja lendurid. See muidugi tahendas ainult head - hinnad ju loomulikult t6usid. S6naga, 55 $ karsa kohta pidi meile tagama kohad 4 kohalise Cesna pardal.

P5151902.jpg

Nagu omane sellele piirkonnala ja igasugu gringo atraktsioonidele, hakkas asi jallegi kena jutuga, et k6ige olulisem on meie turvalisus ja teenuse kvaliteet jne. Parast paaritunnist ootamist ja pahurdamist/vaidlemist (a la ilm on kehv ja torn ei anna lennuluba, kuigi lennukid tulevad ja lahevad kogu aeg ja paremat ilma ei oska tahta) leidsime siiski endid aparaadi k6hust. Pool tundi tuuritamist ja p66ritamist neljanda reisija (vist hispaanlanna) oksendamise saatel m66dus kiiresti. Mulle pakkus erilist huvi ikka see, kui lihtsalt siuke vaike pann 6htku t6useb ja man66verdab jne. Ja maandub ka suhteliselt l6dva randmega. Lahe, peaks Eestis ka uurima ja ennast mingi siukse aparaadi pardale manguma.

P5151940.jpg

P5151911.jpg

Nyyd ootame vaikselt 6htust bussi, mis peaks meid 8 tunniga toimetama jargmisesse linna nimega Arequipa. Eks nae, mis seal saab. Pole vaga viitsinud uurida. Ja k6ht annab juba ammu marku, et midagi on valesti - kell juba 2 paeval aga yhtegi 6lut pole veel joodud. Nii lihtsa koha pealt rohkem ei eksi!

Nyyd v6id jalle valja muru niitma v6i lund rookima minna!

Posted by jakokruuse 10:58 Archived in Peru Comments (0)

(Entries 1 - 6 of 6) Page [1]