A Travellerspoint blog

Nicaragua

Nica viimsed päevad ja samas ka möttetera ARKile

sunny 34 °C

Noh, ikka veel siin vä? Midagi muud töesti teha pole? No jah, oma asi.

Mu venna Nikas viibimise viimasel päeval suudeti siiski ka tema kott Managuasse toimetada. Nojah, läksime siis viimasel päeva lennujaamast läbi ja saimegi koti kätte. Selleks muidugi, et see paari tunni pärast jälle samade onude kätte anda ja vastupidisel suunal NYCi tagasi saata :-) Viimane Nica päev läks yldse kuidagi väga kiireks. Lisaks kotile oli veel tarvis turult yht-teist hankida ja mul oli tarvis ka omale bussipilet Costa Ricasse sebida.

"Jah, reedesele bussile saab" vastas mulle Ticabusi onu, kui ytlesin, et tahaks Costa Ricasse söita. "Aga täna on ju alles esmaspäev ja seega ma peaks siin veel 4 päeva passima?" halasin mina. Aiaa, kus nyyd anti löök alakehasse. Tavaliselt pole mingit probleemi kohtadega, pole kunagi midagi siinkandis broneerinud. Bussides ma mötlen. Samas, pole muidugi ka eriti peale kanabussi millegiga reisind. Tsekkasin veel ka King Quality ofisit ehk konkureerivat ettevötmist. Parem, saaks neljapäevaks koha. Paraku olen ma Managuas veetnud vist kokku ca nädala ja seega ei taha töesti enam yhtegi tundi siin passida. Seega VASTUVÖETAMATU. Löpuks leidsin mingi kolmanda vähetuntud tegija, millel buss läheb 04:30. Kehv aeg aga mis teha. Pilet vöeti ära pärast sekundilist analyysi, 15$ ja 9 tundi. Hea oli jälle olla.

Yle jäi veel mingi taksistiga yks suuremat sorti bisness kokku leppida. Nimelt vend siis tarvis lennujaama toimetada sydaööks, ma siis tagasi paariks tunniks pikutama ja siis neljaks öösel bussijaama. Bussijaam kyll ca 500 meetrit, kuid sealkandis ei saa isegi 10 meetrit öösel seljakotiga gringo teha. Trussikud varastatakse ka käigupealt jalast ära No töesti. Esimene taksist tahtis 30$ mille peale ta nägi minu keskmist sörme. Teise taksisti valisin hoolikalt bensujaamast välja. Justnagu tiiger oma saagi, hihiiiii. Vana päss lakkus just oma mädanenud Kiat lapiga. Lubasin 15 taala, kirjutasin kogu jutu ka igaks juhuks paberile (papil hakkas pea ringi käima nende marsruutide ja kellaaegade peale) ja saingi nöusoleku. Edasi sujus köik libedalt. Kuuldavasti ka vennal.

Söit Costasse ei olnud hullemate kirjast, sest ma öösel ei magand midagi ja seega siis lasin hommikul sliipi bussis. Buss täitsa täis. Selgus, et täna öhtul San Jose's esineb Iron Maiden, soojendavad Terminaator ja Koit Toome. Ilmselt olen kohal. Hetkel siis pesitsen Costa Rica pealinnas San Joses, majutusasutuses nimega "Costa Rica Backpackers". 3 meetrit minust on bassein, taustaks mängib St Germain, vörkkiiged jne. Jälle, krt. Aga ega ma siia kauaks ei jää. Homseks on juba pilet olemas Panamasse, Costa Rica vöetaksegi ainult puusalt lastes paraku. Panamasse vötan alternatiivruudi idarannikult, sest tahaks minna Bocas del Toro'sse esmalt.

Aga Nica kohta nii palju, et mulle see riik istus. Väga lahe. Kuigi yllatas turistide rohkusega vörreldes pöhjanaabriga. Nica peaks olema köige vaesem Kesk-Ameerika riik ja ma mötlesin, et siin turiste eriti pole. Ja eriti yllatav oli, et Nocasse on ennast sisse seadnud vägagi märkimisväärne arv ameeriklasi ja kanadalasi. Mitmel pool näha ka Eestile omast naf-nafi majakeste pystitamist pöldudele jne. Gringodele ikka. Ja gringod tulevad siia, sest ei taha USAs makse maksta vöi ei viitsi enam muul pöhjusel seal passida. Aga jah, päris palju neid ja pesitsemas alaliselt. Ja veel hakkas silma mönevörra suuremad käärid vaeste ja rikaste vahel. St siin ikka rikkad söna otseses möttes peedistavad ja kohtlevad vaeseid kui koeri. Mujal nagu nii hull pole olnud. Kahtlemata oli Nica reisi tipphetkedeks Maisisaared, eriti väike mais ja San Juan del Sur ning loomulikult venna kohalolek. Sinna soovitan teilgi oma kabjad seada.

Siinkohal tahaksin ylekande löpetyuseks anda ka väikesed soovitused ARKile ja PÖFFile möne kvaliteetfilmi osas, mida önnestus bussis näha. Näidati 3 filmi. Köik sarjast "motopoisid, kiired ja kurjad". No midagi sellist. Algus oli paljulubav. Näidati, kuidas kutid tsiklitega mööda kurvilisi mägiteid lasid. Lahe, hakkas endal ka käsi ja jalg sygelema. A siis läks ikka asi tösisemaks. Mingil hetkel söitis punt baigimehi körbes liiva sees, siis jälle metsas juurikate ja kändude vahel. Loomulikult baikidega ja nii, et kella seier vastu naela (umbes 260-280 km/h siis). Aga siis nägin ka 2 lahedat trikki, mida vöiks ARK lisada motoeskamile lisaks platsisöidu kaheksatele ja muudele viguritele. Et lased baigiga umbes 160-180 km/h liiva sees. Siis trambid esipidurit ja lased seega tagaotsa yles ning keerad ennast niiviisi kohapeal ringi. Oluline, et harjutus kindlasti liival tehtaks. Ja teine hea harjutus noortele motohuvilistele oleks nähtud rongiharjutus. Et kahekesi söidetakse kumbki erineval pool kihutavat rongi kaasa. Siis hypatakse koos tsiklitega rongi katusele ning kihutatakse seal edasi tagasi ringi, kusjuures rongi katusel tuleb ennast kohapeal mitu korda ringi keerata. Ja löpueksam seisneb siis selles, et nyyd hyppad koos tsikliga kahe vaguni vahelisele kinnitusele ning siis pörutad läbi 4-5 vaguni ja tamburite. Ja siis vöiks load kätte anda kyll minu arust, see peaks olema piisav. Et kaaluge seda kallid ametnikud. Uued harjutused toovad pönevust eksamile.

Yhesönaga, oodake pönevusega neid filme (krt nimesid ei mäleta kahjuks, kuid yhes mängis Ice Cube) tuleval PÖFFil! Äkki ETV ka millalgi näitab väärtfilmide sarjas.

Side löpp!

Posted by jakokruuse 14:22 Archived in Nicaragua Comments (0)

Sport, sport, sport - teate seda Ants Laidma superhitti ju

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Ahoi mu väike karvane sabaga söber! Kuidas sul läinud on? Ah, et ei saa väga kurta, kui igav ja nyristav töö, väike palk, sitt ilm ja pimedus, vastikud naabrid välja jätta. Rööm kuulda, ma ka väga nuriseda ei saa, kuigi hirmsasti tahaks.

Nunii, väike apdeit jällegi viimastest syndmustest. Pärast Leoni ja Managuat sebiti siis ennast Granadasse, mis on Nicaraguas selline "must" koht. Nojah, oli ilus linn kyll, kuid väga turiste täis. Ööbisime seekord k6ige luksimas kohas yldse reisi jooksul, 18$ öö. Aga hinnad selles linnas ongi kallimad ja seega polnd midagi teha. Päeval kakerdasime ringi, nagu ikka. Öhtud veetsime majutus/toitlustusasutuses nimega "habemega ahv", kus leiti jöllegi yles juba vana hea tuttav Joonas Soomest (olen teda kohtanud Guatemaalas, El Salvadoris 2 korda, Hondurases ning Nikaraaguas 2 korda). Ja siis igast karvaseid ja sulelisi veelgi. Aga linn ise siuke hästi korras ja klants ja ilus ja igasugu peeneid kohvikuid jne täis. No kohe nagu pakatab jöukusest. Ja seda on ka hindadest näga. Paar päeva seal veeta on täitsa ok, kauem ei viitsiks.

P2200819.jpg

Granadast siis tulistati bussiga edasi Ometepele. Ometepe siis on saar, millel 2 vulkaani lausa peale löödud. Ja saar asub mitte just köige pisemal järvel. .......jah Guido Vändramaalt...... Töepoolest, järvel nimeks Nicaragua. Tubli poiss.

Kuna tegemist päris saarega, siis saarele saamiseks loomulikult ainult bussist ei piisanud vaid pidi ka praamiteenuseid kasutama. 60 C per naase ja tunniga yle. Kusjuures see järv suudab vägagi pirakaid laineid tekitada. Saarel sisuliselt 2 linna - Moyogalpa ja Agragracia vms. Valisime esimese ööbimiseks. Mnjah, no seal saarel peale lindude vaatlemise, sipelgate suguelu uurimise ning vulkaanironimise midagi teha pole. Suurest igavusest rentisime omale rattad ja otsustasime saarele ringi peale teha. Ei saandki aru, palju see ring on - tundus et nagu 40 km aga tegelt, vist ca 2 korda sama palju. Önneks magasime öige teeotsa maha ja seega tuligi umbes pool saart ja ca 40 km. Paraku oli ka see ikka räige katsumus. Ilge palavus + ratta tip-top keskjooks, mis kolmandal kilomeetril pöhimötteliselt kuulidest pulbri jahvatas. Vennal umbes samad probleemid. 5 tunniga seiklus löppes ilma eriliste probleemideta siiski. Nujah, ja siis 2 päeva pärast saarelt minema. Seekordseks suunaks siis jällegi ookean ja San Juan del Sur.

P2210822.jpg

P2220828.jpg

San Juan del Sur oli lahe, mulle meeldis. Kuigi siga turistikas ja vesi oli tiba kylm. St lausa osaliselt ameeriklaste ja kanadalaste poolt yle vöetud linnake. Aga väga elav linnake - palju rahvast öhtuti väljas ja baarid/diskoteegid möllu täis. Taustaks nii palju, et enamus linnakestes löpeb elu sisuliselt täielikult peale 09:30. Yks kanadalannast automaaler/pleku Granadas andis ka hea ööbimiskoha kontaktid (10$ tuba, Don Wilfredo). Ookeani nägemine tuletas meelde, et ma juba ammu soigusin yhest tösisemast kalaretkest. Eestis saigi eelmisel aastal kirja vaid yks hädine katse ja see löppes ka katkise ridvaga ja ilm ayhegi kalata. Loomulikult.

Uurisime maad ja vötsime vastu meeldiva pakkumise veeta paadis 3 tundi, kl 7'st 10¨ni. Olemas, 105$ - kirves aga mis teha. Cooler koos ölledega kaasa (no ei suutnud kokkuvöttes yhtegi ölle siiski juua), 3 assistenti/kaptenit/madrust ja meie vennaga. Ma kujutasin seda asja muidugi tiba teisiti ette - et suur ilus paat ja puha jne. Oli siuke tavaline Kesk-Ameerika igapäevapaat, panga vöi lancha kuidas soovite. A ridvad anti kyll uhked kätte. Krt ritv ise nagu männipuu, rull nagu auto velg, tamiil jäme kui sörm ja lant sama suur kui keskmine Eesti haug. Hirm tuli peal, kui mötlesin, mis siis saab, kui möni elukas seda lanti töesti hammustama peaks. St selle eluka suu (elukas ise ka ilmselt siis) peaks ikka väga suur olema. Noja kohe välja söites nägingi mingi veeeluka vägagi hirmuäratavalt suurt uime ikka ja jälle pinnale kerkimas. Nojah, önneks läks nii nagu alati, ehk siis isegi korra ei haakind kusagile. Krt isegi salatit ega silo ei saand. Vennal kyll korra midagi haakis, mille peale jungad kohe appi töttasid, sest kala silmevahe oli kindlasti oma meeter-kaks. Aga no ära läks. Aga positiivselt vaadates, polnud jälle muret, et mis selle hirmsa kalakogusega peale hakata :-)

P2240851.jpg

P2240848.jpg

Et juba viimased päevad hirmsa sporditegemise ja aktiivelu tähe all möödusid, siis otsustati pärast suurt kalasaaki veel surfama minna. Lauarent kahepeale 10$ + särgirent 2$ (mäletad, rääkisin kui lahe oli ilma särgita surfata Salvadoris - nyydseks juba nahk tagasi kasvanud) + kokku 10$ transpordiraha ka surfiranda jöudmiseks. No ei olnud vale otsus. Krt, väga head lained, liivapöhi, hea laud, särk jne. Vend hullas ka ja mölemal önnestus täiesti ilma igasuguste vigastustega päev öhtusse veeretada. Kusjuures, hahaa - tegin oma esimese lauapeal seismise ja sellel lainel liikumise (söitmine see siiski polnud) ära. Tuli kyll ilmselt ainult möned meetrid aga tore tunne oli siiski. Krt hakkas jälle meeldima, tuleb veel kusagil ette vötta.

P2250869.jpg

P2240857.jpg

Nyyd aitab, ära väsisin toksimisest. Lähen kargan vette vahepeal.

Posted by jakokruuse 13:49 Archived in Nicaragua Comments (1)

NYC, Dallas, Miami, Managua, Manila, Pärnu, Tehran

ehk pass ja hambahari ehk 1 cordoba = vist 0,55 eeku

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nii, kuna olen hetkel Nica pealinnas tagasi üheks õhtuks, tõesti mitte kottigi muud pole teha ja pole ammu kirjutanud, siis otsustasin kerge kiirülevaate anda viimase 10 päeva tegemistest. Viimast 10t päeva iseloomustab igapäevane (viimasel ajal pole enam viitsind tegelt eriti) helistamine erinevatesse lennujaamadesse. Aga sellest lähemalt juba meie põhiuudistes kl 21.

kl 21 samal päeval, Põhiuudised (teksti loeb Luule Zhavornok).

Nojah, üle-eelmise laupäeva õhtu ei veninud siiski liiga pikaks, kuna vennas teatas, et mitte ei jõua ettenähtud ajal ja päeval Nicasse. Paha ilm jne. Et katsub kaks päeva hiljem tulla. Normaalne. Kaks päeva hiljem õnnestus ta siiski mingi imeläbi lennujaamast öösel kätte saada. Paraku ilma pagasita. Nojah, kuna ma olin juba piisavalt pealinnas passinud ja tahtsin hirmsasti edasi liikuda, laenasin oma püksid ja põrutasime järgmisel hommikul bussiga Leoni. Tegemist siis siukse kena koloniaalstiilis ehitisi täis (oh imet küll) linnaga. Päris kena. Turiste oli küll mõnevõrra rohkem märgata kui viimasel ajal tavaks. Pesitsesime seal 2 päeva ja võtsime ette ka vana Leoni ehk Leon Viejo külastuse (mingi paar tundi bussijanti). Tegemist oli siis kõige mannetuma ja kurvema turistiatraktsiooniga, mida ma eales näinud olen. A samas anti tasuta giid. Et näidati mingit maast 1 meetri kõrgust müürijuppi ja puistati juurde juttu, et kujutage ette kui võimas see linn kunagi oli. Nikaraagua esimene pealinn siiski. No minge muffi. Ühesõnaga soovitan soojalt kõigil külastada kindlasti.

P2130762.jpg
(mingi kirik Leonis)

Pealinna paari päeva pärast tagasi saabudes, veetsime aega shopates (vennal ikka riideid polnud) ja siis lennujaamas kotti taga ajades. See viimane tähendas 2 tunnist trampimist vähemalt 15 erineva ofisi ja putka vahel ning vähemalt 30 erineva inimesega vestlemist, kes kõik midagi asjatasid, kuid lõpuks ikka midagi ära teha ei suutnud. Jutt kokkuvõttes siis selline, et pagasit siin Nicas pole ja keegi kahjuks ei tea ka, kus see üldse olla võib. Mnjah. No ja siit polnud enam raske osta edasi-tagasi lennukipiletid (ca 1 tund ja 165$) Maisisaarele ehk Corn Islandile. Valge liiv, palmid, helesinine vesi, külmad Cubad ja õlled jne. Ühesõnaga väga halb ja kole koht, ei soovita.

(maisisaarel)
P2180806.jpg

P2160782.jpg

P2160788.jpg

Lennukis puhusime mingi Shveitsi rännumehega juttu (Marcel) ja seega sattusime kolmesesse tuppa majutusasutuses nimega "Sweet Dreams" (20$ tuba). Nujah, mingeid erilisi saavutusi ei oskagi välja tuua - vedeled rannas, limpsid õlut, kuulad musa, käid ujumas. Mis seal muud. Vana jutt juba. Marceliga võtsime ligi ka väikesed sukeldumised jällegi. Seekord oli samuti lahe, kuid mitte nii lahe, kui Hondurases. Ja asjaajamine oli ka kuidagi palju lõdvem sellest, mis mulle koolis õpetati - et ikka kontrollime varustuse üle ja siis kõik koos laskume jne. Siin oli nii, et kolm, neli - kõik üle parda ja kohe põhja. Aga toimis. Ja oli tore, kuigi ma ei saanud täiega nautida, sest üks lest oli katki, regulaator ei püsinud korralikult suus ja mask lekkis sajaga. Aga noh, hea investeering oli kindlasti. 60$ kaks dive. Ja igasugu põnevaid elukaid nägin ka.

Eile sebisime ennast pooleks päevaks ka väikesele maisile (Little Corn). Paadiga pool tundi ja 110 Cordobat. Ja ütleme nii, et see saar tundus palju lahedam olevat. Nojah, selles mõttes, et seal ainult võrkkiiged ja palmid ja liiv. Suurel saarel oli ikka mingi kalavabrik ka. Ja mõned poed jne. Kahjuks ei saanud seal just liiga kaua olla, kuigi ma oleks ilmselt vägagi ilusasti suutnud seal võrkkiiges mingi 4-5 päevakest veeta, hihiiiii.

P2170798.jpg
(väike mais)

Ei, midagi pole öelda. Eluke seal on kena. Ja õnneks suhteliselt mitte turistikas. Avastamata veel. Ja mereannid on ka nii nämmad. A kõige naljakam asi, mida kogesin oli see, et igal pool mängitakse 80ndate kantri muusikat segamini reggaega. WTF??? Selgus, et seal oli kunagi mingi USA sõjaväebaas ja kohalikud siis sealt kuulsid. Ja nüüd kõik kuulavad kantrit, ja just nimelt 80ndatest. Hihihiiiiii, naljakas ja üldse ei lähe selle rasta ja kariibi eluga kokku.

P2170792.jpg

P2170794.jpg

Hetkel siis imekombel tagasi Managuas, et homme edasi keevitada Granadasse. Imekombel, sest nibin-nabin lasti lennuki peale. Asi selles, et tagasilennule tuli kindlasti koht bronnida. Üritasin isegi eile sinna helistada, kuid keegi muidugi vastu ei võta toru (Rastafar noh). Ja eks mul ka ellusuhtumine lõdvemaks siin läinud ja seega jätsime asja sinnapaika. Täna siis selgus, et lennuk täis. 5 minti enne lendu tõsteti meid lihtsalt konkureeriva lennufirma aparaati õnneks. Peale mõningast nurumist muidugi. Asi käis nii, et meie lennufirma tädi tuli lenduritädi juurde ja nurus korra, et no võtke poisid peale. Nujah, võetigi õnneks.

Ja pärast maandumist tsekkasime muidugi kohe pagasi olukorda, sest enne saartele minekut öeldi, et kindlasti on kohal eelmise nädala lõpuks. No ei ole kohal ja öeldi, et tõenäoliselt ei jõuagi Nicaraguasse. Et mul vend mingu tagasiminnes ja noppigu NYCist oma kott ära :-D Aga tõsi on see, et siin tõesti eriti peale plätude, särgi, shortside ja päikesekreemi midagi muud tarvis pole. Nii, et oli üldse mõttetu kaasa võtta :-)

Managua ise on jällegi suht mõttetu linn, kuigi siiski parem minu arust, kui paljud konkurendid siinkandis. Öid veedan hospedajes nimega "Castillo" mille omanik George on väga muhe vennike. Kutt istub hommikul 9:30st alates kiiktoolis õues ja joob Cuba Libresid. Kuni umbes kella 23-ni. Normaalne. Aga hind ja koht on tore ja kutt ise ka jagab igasugu head infot. Räägib vabalt nii inglishit kui spanishit.

Nujah, olen siin seda linna rünnanud iga nurga alt juba. Üldiselt asi selline, et jällegi - päevavalges kannatab praktiliselt igal pool ringi liikuda, kuid pimedas tõmmatakse aedik ikka oluliselt koomale ja jäetakse trampimiseks mõned tänavad. Ja ikka kohe üldse ei soovita kohalikud siin minna gringol üksi õhtul ukerdama suvalistesse kohtadesse. Aga ma olen sellega juba suht harjunud ja enam vähem on mingi tunne olemas, kuidas nendes linnades liikuda ja ellu jääda.

Linna on siin ka mitmel korral maavärinatega õnnistatud. Ma siin millaski mainisin, et viimasel ajal on igasugu kirikud meeldima hakanud, arhitektuuriliselt noh. Ja oi kui lahe katedraal on siin Managuas. Maha jäetud, st maavärinas räsitud. Siuke nagu kummitus-katedraal või nii. Seal ka mingi valvurionu, kellele üritasin tiba bakshiishi anda, et ka sisse saaks, kuid onu ei võtnud. Et toogu ma mingist ministeeriumist propusk, siis saab sisse ka.

P2100750.jpg
(siin siis vana katedraal)

Nujah, mööda turge olen siin ka ukerdanud ja järve ääres (kohalik Malecon, suht dzõuk muidugi) jne. Inimeste koha nii palju, et nad on põhjapoolsetest riikidest haritumad ja ka üsna kõvasti parema kehaehituse ning väljanägemisega (El Salvadori jätame välja). Samas, kerjatakse ka saja kahe-kolmekümnega. Aga mõistuse piirides - 1 cordoba ehk 50 senti. Keegi ei küsi, et: "viska 5 taala" või midagi sarnast, nagu mõnelpool. Ei, rahulikult. Kops siit, teine sealt jne.

Aga nüüd, nämmima. Ja homme siis jälle shoppama, sest esialgu soetati aint hädavajalikud asjad, kuid nüüd tarvis ikka kogu limiit põhja lüüa - 400 baksi ikkagi. Mul oleks sigareid juurde tarvis, äkki õnnestub ka kuidagi sisse mätsida. Vaatame.

Vaadake, et karv ikka läigiks!

Posted by jakokruuse 16:29 Archived in Nicaragua Comments (0)

(Entries 1 - 3 of 3) Page [1]