A Travellerspoint blog

Mexico

Siga külm ehk Mehhiko

Samas ka pikem kirjeldus, kuidas mitte Mehhikost Guatemalasse sõita

sunny 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere kõik armsad televaatajad. Alljärgnevalt anna ülevaate viimasel ajal toimunust.

Nimelt põrutasin neljapäeva (08.11.07) varahommikul Mehhiko poole. Minu kallis ema oli sealkandis ringreisil ja seega avanes mul hea võimalus teda näha ja ühtlasi saata koju mõned riided, et kotti kergendada ning vahetada välja ka seljakott uue vastu, mille kallis Maris mulle vahepeal Eestist ostis. Well, sõit algas kl 5 am. Kihutasin 3 chickenbussiga (see on siis see buss millega kogu pere reisib - ema, isa, lapsed, vanaisa, vanaema, õed, vennad, koerad, kassid, kitsed ja loomulikult kanad) Guatemala ja Mehhiko piirile. Aega võttis see tsirkus ca 8 tundi. Piiriületus läks üsna libedasti ning juba Mehhiko poole peal astusin uljalt luksbussi (muud lihtsalt polnud), mis mind 3 tunniga San Cristobali viis. Kokku läks siis 12 tundi reisimisele. Guatemala poolel maksin vastavalt Q20, Q15 ja Q15 sõitude eest. Mehhiko poolel 70 peesot (kurss ca 1 peeso = 1,1 krooni)m kokku ca 150 krooni.

San Cristobal üllatas kohe räige külmaga. No lund ei olnud maas, kuid palju vist puudu ka ei olnud. Asub 2200 m peal, ei ole nagu eriti kõrgel aga ei teagi miks seal nii külm oli. Aga hea oli see, et sain üle pika aja kasutada väga tugeva survega dushi, millest tuli lausa tulist vett. Mmmmm, ligunesin ikka päris kaua. Mul nimelt kodus on selle dushi värgiga tiba nigelad lood - üldiselt eelistan käia jaheda vee all, kuna sooja veega dushist ei jaksa sisuliselt vesi eriti väljuda. St survet pole üldse. Samas seda jaheda veega dushi armastab perenaine pidevalt veevõrgust lahti ühendada, seega pean jälle ütlema, et kle keera vesi lahti. Aga see selleks.

Üle vaheaja võttis ka minu EMT kaart eluvaimu sisse, kuigi selgus, et helistamiseks ei kõlba Mehhiko (vähemalt alumise otsa) mobiiliühendus küll üldse mitte. Loodetavasti Nokia, Eircssoni või Siemensi esindajad loevad seda blogi ja teevad omad järeldused. Aga helistada oli mul hädasti tarvis selleks, et teada saada kus mu ema ööbib. Nimelt leppisime enne kokku, et kohtume ühes hotellis see ja see kell. Lendasin siis sinna kohale ja mulle öeldakse, et siin kohe kindlasti mingeid eestlasi ei ööbi ega saagi ööbima lähiajal. Lõpuks sain ikka ema kuidagi kätte ja saime kenasti kokku. Nimelt oli hotelli vahepeal muudetud.

Mu ema rääkis siis selle Eesti grupi giidid pehmeks (siinkohal tervitused Marele, Triinule ja Pepele), et ma võiksin nendega mõne päeva kaasas jõlkuda. Sobis, seega sõitsingi siis koos grupi eestlastega San Cristobalis ja selle lähiümbruses ning laupäeval Palenque'sse. Vahelduseks oli päris hea pehme istmega bussiga sõita, kus sul ei istu paar inimest süles ning kanad ei kaaguta kogu aeg.

San Cristobalist aga veel nii palju, et esimesel ööl eriti magada ei saanud. Nagu öeldud, siis nii külm lihtsalt oli. Halba ette aimates jätsin maga minnes särgi selga. Keset ööd ajasin selga veel pulloveri ning jalga sokid. Vastu hommikut aga jalga veel teksased ning selga veel fliis (krt, sellise riietusega peaks rahulikult alla 0 kraadises ilmas vastu) + mul oli ka veel 2 lina, 1 tekk ja 1 õhuke mingi lina-teki vahepealne asi. Teisel õhtul lahendasin külma mure sellega, et nõudsin endale 2 lisatekki. Seega kokku siis 3. Seekord oli soe.

Käisin ka kakerdamas linna peal reede õhtul ja sattusin peale ühele väga buenole kohalikule jazz bändile. Damn, ikka ja jälle peab tõdema, et on olemas miljoneid ja miljoneid sigahäid jazz punte, mis paraku eales laiema avalikkuse ette ei jõua. Aga ilmselt ongi see hea, muidu läheks kommertsiks kätte. Aeg-ajalt olen ikka siin ja seal leidnud (üldjuhul väga ajuvabades linnades ja klubides) uskumatult häid bände esinemas. Nii ka seekord. Kuna ainult hea muusika siiski sooja anda ei suutnud, siis pidin temperatuuri kruvima Mezcal'iga. (pilt San Cristobali tänavast)
PB090312.jpg

Palenque. Tegin koos grupiga kaasa reisi ühe endise Maya linna varemetesse, Tee peal külastati ka mõningaid koskesid, kus avanes ka ujumisvõimalus. Mnjah, päris lahe oli, kuigi ega ta nüüd Angor Wat ikka ka ei olnud. Seejärel oli aeg grupiga hüvasti jätta ning tagasi "kodu" poole sõitma hakata. (paar pilti Palenque varemetest, koskedest ning minust koos emaga)
PB110334.jpg
PB110336.jpg
PB110327.jpg
PB100324.jpg
PB110326.jpg

Edasi tuleb pikem kirjeldus minu reisist koju ja väärib lugemist vaid neil, kes lähiajal seisavad sama probleemi ees - kuidas saada Palenquest, Mehhikos San Pedrosse, Guatemalas. Teistel soovitan nüüd õlu või vein lahti nööpida ning "Tantsud tähtedega" või "Kodu keset linna" käima panna.

Heietasin seal, et kuidas kõige parem tagasi sõita oleks. Parim ja loogilisim, kuid samas igavaim võimalus oleks olnud sõita sama teed tagasi - Palenque-San Cristobal-La Mesilla-San Pedro. Samas, Mehhiko poolel oleks sõidu aeg olnud 8 h + Guatemala poolel siis järgmisel päeval (ühe päevaga ei liigu ära) ca 8 h.

Uurisin ja puurisin seal kaarti ja tundus nagu, et peaks saama ka teiskaudu, ehk siis sisuliselt otse Palenquest itta, mis oleks mind viinud Guatemala põhjaosasse. Sealt siis sisuliselt otse alla San Pedrosse. Samas, Interamericana läks just läbi tuldud tee ja ka kaarti uurides tekkis küsimus, et kui tihe ja kas üldse bussiühendus on. Samas, grupi mehhiklasest giid Pepe uuris mingite vanade käest ja need ka ütlesid, et pole ikka mõtet tagasi minna vaid kõige kiirem ja parem on ületada piir Palenquest idas. Nojah, kui targemad nii ütlevad, siis tuleb ju sõna kuulata. Kahtlus tiba suurenes, kui selgus, et sinna piirilinna (Frontier Corozal) läheb vaid mingi minivan, mitte suur buss. Okeeeii, sounds a bit suspicious or what? Samas luksbussist San Cristobali olin maha jäänud, seega nagu midagi eriti üle ei jäänudki. Ostsin pileti vanile ära kl 13'ks. Kuna tiba oli aega, siis hakkasin lugema oma reisiraamatut, et kuidas ma nüüd Guatemala poolelt ikkagi kõige paremini koju pääsen.

Ütleme nii, et hakkas kerge külm higi otsaette tekkima, kui kaardi peal ca 100 km läbimise kohta öeldi, et läheb 2 bussi päevas ja aega võtab 6-7 tundi. Ühesõnaga panin ikka sajaga pange, pekkis ühesõnaga. Aga kaotada polnud ka enam midagi.
3 tunniga olin piirilinnas (õigem oleks öelda piirikülas, sest oli ainult 1 kruusatee).

Järgmine lõbus üllatus tabas, kui minu küsimuse peale, et kus asub Guatemala piiripunkt, öeldi, et: "seal pool jõge". Jõgi, kakoi jõgi? Aaa, selgus, et jõge polnud ma märganud, kuna see on piiriks ja lookleb minu kaardi peal siis piirijoone all - fantoomjõgi või nii. No mis seal ikka, ületame siis jõe ära. Karp vajus aga lahti, kui jõe ületamise eest küsiti 25$. See ei ole Eesti mõistes just liiga suur raha aga siin elan ma sellega ikka päris mitu päeva + Mehhikosse sõit läks kõik kokku vaid ca 10 $. Hind sellepärast nii kirves, et sellest piiripunktist normaalsed inimesed piiri ei ületa ja seega terve paat vaid minu pärast tarvis pöördesse ajada. Sõit ca 30 minutit. Ka piirivalvur aeti kodunt välja - ta vist ei viitsi passida oma putkas, kuna nii ehk nii turiste ei käi ja kohalikke ei viitsi kontrollida. Lajatas rahulikult templi ilma pikema jututa ära. Aga vähemalt paadisõit oli päris lahe ja seega ma siis nautisin oma makstud 25$ nii palju kui võimalik. Kahjuks väga häid pilte ei saanud, sest hakkas juba hämaraks minema ja valgust jäi väheks.

Jõudsin siis 16:30'ks jõe ületatud (Guatemalasse sisselogimise kohta öeldi, et mõne kilomeetri pärast on piiripunkt - kui soovid võid templi võtta, kui ei soovi, siis pole ka vast hullu :-) Paanika aga aina suurenes, kuna tegemist oli ikka täieliku urka külaga ja hakkas juba kergelt pimedaks minema. Üldjuhul siinkandis transport seiskub pimeduse saabudes ehk siis kl 18. (all pilt piiriküla peamagistraalist)
PB120339.jpg

Kergenduseks ütles mingi onukene, et viimane buss siiski veel läheb kl 17 ja viib mind linna nimega El Subin (ca 2 tundi, maksis krt Q50. Tavaliselt Q15). Buss tuligi 17:30 paiku, bussijuht oli lahke mees ja tegi ka peatuse piiripunkti juures ning ootas, kuni mind riiki jälle sisse logiti (piiriületuse kohta peab ainult häid sõnu ütlema, mingit peedistamist pole olnud, kuigi selliste remote piiripunktide kohta olin täiesti valmis mingit bakshiishi viskama).

2,5 tundi hiljem karjus järsku, et "El Subin" ja viskas mind bussist maha. Ja seal ma siis seisin tee kõrval. Mõlemal pool tee ääres 1 putka mille ümber ca 10 inimest + paar poisikest paugutajatega. Üks maja oli ka eemal näha. Minu küsimusele, et kus siin hostelid asuvad hakkas tütarlaps naerma ja ütles, et siin ei ole mitte midagi. Hispaania keeles on selleks väga lahe sõna - "nada", mis kõlas sellel hetkel üsna hirmsana. Vaikselt hakkas reaalsus kohale jõudma. Nimelt muretsesin enne pidevalt kas jõuan ikka seda kaudu esmaspäeva õhtuks koju. Jõudsin sinna maale, et teoreetiliselt on see võimalik, kui kõik bussid lähevad viivituseta. Nüüd aga selgus, et asi polnudki nii hull, kui ma esialgu kartsin. Hoopis sadu kordi hullem, sest:
a) ma olen kruusatee ääres, mida mööda liikus poole tunni jooksul 1 veoauto
b) ühtegi majutusasutust pole ja isegi maju ei paista olevat
c) inimesed hakkavad vaikselt laiali minema, kuna kell juba 20 ja on kottpime
d) esimene asustatud küla on 25 km eemal
e) mul puudus magamiskott

Üllataval kombel ei paistnud keegi eriti minu murest huvivatud olema. Tavaliselt näritakse olukord kohe läbi ja keeratakse rahateenimiseks endakasuks. Siin aga paraku mitte. Lubasin siis mingile sellile dollareid ja quetzale ja mida iganes, et ta mind kusagile ööbima toimetaks. Kutt aga ütles pidevalt, et on hilja ja ta nüüd läheb ära ning haigutas rahulolevalt. Nägin mingit mopeedi seismas ja viimases hädas mangusin, et äkki selle omanik saab mind sadulasse võtta ja lähimasse linna ära viia (25 km). Ei saa, hilja, pime, uni ja ei viitsi.

Siis kui ma hakkasin juba sellele mõtlema, et palun sellilt tooli, millel võiksin hommikuni tukkuda, tekkis ei-tea-kust küla ainukene ärivaistuga kodanik. Nomuidugi, taksist. Oi mul oli hea meel teda näha. Q120 eest viskab lähimasse linna. Kirves ja tegin ka hädise katse tiba tingida, kuid mõistin ise enne teda juba, et kuu ja tähtede seis ei rääkinud tingimise osas eriti minu kasuks tollel hetkel :-) Olgu Allah tänatud. Pärast 5 mindist sõitu teatas, kutt, et on võimalik sõita ka Floresi (70 km, asub üsna põhja Guatemalas). Sealt läheb buss öösel Guatemala Citysse (otse minu koju ei saagi, tuleb läbi pealinna ning Kariibimere ranniku minna. Normaalne, ca 7 h ring). Buss sõidab kokku 10 tundi ja on mugavad istmed. 2 sekundiga mõtlesin välja, et see on minu parim võimalus ja käskisin suund Floresi peale võtta. Ma olin nii ehk nii räigelt väsinud ja seega polnud mul erilist vahet enam kus magada. Seda enam teha seda siis bussis, mis viib mind minu une ajal oluliselt lähemale mu kodule.

Floresisse jõudes muutus järsku taksist meeldivast mehikesest sekundiga ebameeldivaks, kui hakkas minult sõidu eest 50$ nõudma (ma nimelt avaldasin soovi taalas maksta, kuna quetzale oli vähe ja tarvis bussi jaoks)? WTF??? Leppisime ju kokku Q200, mis on ca 30$. Kutt siis selgitas, et esiteks on kurss hoopis teine (no otse loomulikult ju) + meie kokkulepe puudutas linna toimetamist, mitte linnas asuvasse bussijaama toimetamist (vahe kilomeetrites ca 1,3 km). Saatsin ta esialgu lihtsalt perse mille peale kutt muutus päris kurjaks ja kukkus lõugama. Lõpuks suutsime kusagile vahepeal kokkuleppele saada ja uuesti ära leppida (ma olin lihtsalt nii väsinud, et mul ei olnud enam erilist jaksu vaielda ja tingida jne).

10 tunnine bussisõit pealinna maksis Q100 ja kestis 10 tundi. Hommikul kl 7 olin pealinnas. Kusjuures isegi magasin suhteliselt normaalselt. Enne sõitu õngitsesin välja ka oma reisipadja (täispuhutav), mille esimese raksuga kohe lõhki puhusin :-D Normaalne, kopsud ikka veel toimivad.

Kokkuvõttes oli see üks esimesi tõsisemaid katsumusi seniveedetus reisiaja jooksul. Samas, olen ka enne sarnastesse olukordadesse sattunud (Jaak, suhteliselt sarnane olukord, kui meil sinuga Kambodza-Vietnami piiril. Mäletad?) ja teadsin juba ette, et tagantjärele on hea meenutada seda olukorda, mis toimumise hetkel tundus nii lootusetu ja masendav. Kokku kestis siis sõit ca 25 tundi järjest ning maksis ca 1100 krooni (ca 10 korda rohkem, kui minek). Samas, nägin ju oma ema, lõpuks ju jõudsin kenasti koju ilusasti ja tervesti, küll tiba väsinuna ja suus oli mingi imelik vedru maitse.
(punasega on märgitud minu naasmine Guatemalasse, rohelisega on märgitud "õige tee", mis on väga korralik ja hea tee)
large_PB1603451.jpg

Mehhikot Guatemalaga siiski väga võrrelda ei saa. Elu-olu osas ma mõtlen. Umbes sama nagu nõuka ajal Eesti ja Soome võrdlemine (Guatemala võrdluseks ei ole hetkel Soome).

Kuulmiseni ja nägemiseni. Tuleval nädalavahetusel on plaan minna Antiguasse. See on õnneks tihedalt sõidetav ots ja ei ole ka liiga kaugel - mul see tee juba päris selge.

Adios.

Posted by jakokruuse 15:05 Archived in Mexico Comments (1)

(Entries 1 - 1 of 1) Page [1]