A Travellerspoint blog

November 2007

Reisikava ja muud tähelepanekud

ehk kuuaruanne

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nii. Nüüdseks olen San Pedros viibinud ca 1 kuu ja aeg on teha vahekokkuvõte. Samuti on siin ühe ja teisega jutuks võimalik kokku saamine siin pool kera, seega üritan ka mingi väga kirvega tahutud reisiplaani (pigem nagu heade kavatsuste kokkulepe :-) siia kirja panna. Ja avastasin, et ma pole ka oma tel. numbrit siia toppinud (hehee, Eestist muidugi sellele helistada ei saa, kuid kuid Kesk- ja Põhja-Ameerikast peaks saama). Ehk kui keegi seal kandis ja kavatseb siia poole ennast sebida, siis võtku aga õhendust. Telefoni number on 5111 6008 (Guate kood vist oli 502).

Kokkuvõtvalt on aeg lausa lennanud ja nüüdseks olen eluga väga ära harjunud. Ja mis seal salata, mulle meeldib siin üha rohkem (kuigi sõpru ja muidu kalleid inimesi tahaks näha). Kohtad ko

Bussid. Bussid viivad sind Guatemalas kõikjale, ja mitte ainult Guatemalas vaid üldjuhul kogu Kesk- ja Lõuna- Ameerikas. Busse on erinevaid, kuid koorekihi moodustavad Blue Bird`id ehk siis vanad USA school bus`id. Nad on aeglased, kolisevad, räigelt tossavad, väikese istmevahega jne kuid nad sõidavad. Ja viivad sind kuhu iganes soovid (well, peaaegu). Kui päike väljas, väljub neid kõikvõimalikesse linnadesse sagedasti. Nagu paljudes riikides - üks sell ripub uksest väljas ja siis lõugab linna, kuhu parasjagu sõidetakse. Sama süsteem vist töötab kõikides arenduriikides. Ja nad on odavad. Üldiselt maksab 2-3 tunnine sõit Q20.

Iga kord kui ma nendega sõidan (üldjuhul sõidangi just nendega), tuleb mulle meelde kooliaeg, mil ma SM Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi muusikakoolist bussiga nr 114 koju sõitsin kalatööstuse peatusest nii umbes kella 4 ajal päeval. See oli lahe. Bussipeatus oli alati kalast haisvaid mutikesi paksult täis. Ja sageli näris bussijuht juba eemalt läbi, et kõik nii ehk nii peale ei mahu. Seega kutt peatus ca 100 m enne või pärast peatust, et ainult reisijad maha lasta. Oi bljääd, kus mutid pistsid alati sajatades siis liduma, kuid üldjuhul jõudis bussijuht nad siiski maha raputada. Ja nad kurat ei õppinud ka, iga kord sama tsirkus. Mahasaamisega oli ka tegu. Koolipoisil nagu mina ei pruukinud see alati õnnestuda, sest ei näinud kus sa parasjagu oled, kuna mammide suured tissid lihtsalt olid näkku muljutud. Ning ega ka erilist vahet polnud, sest polnud lihtsalt võimalik läbi inimeste trügida. Seega, väljuda sai siis, kui rahvast vähemaks läks. Üldjuhul minu kodust ikka mitu peatust eemal.
Aga jah, bussiliiklus on selle riigi selgroog :-)

Liiklus. Damn, peab ütlema et liiklus on siin minu arust väga hea. Kohati isegi parem, kui Eestis - uskuge või mitte. Selles mõttes, et lastakse nt mõnes linnakeses isegi inimesi üle tee jne. Täiesti ootamatu igal juhul. Aga muus mõttes, liiklustihedus ei ole minu arust eriti suur ning erilist kihutamist ka ei toimu (võib-olla see tundub mulle ainult nii, kuna on olemas võrdlusmoment India ja mõne teise Aasia riigiga). Sõidetakse küll aeg-ajalt vastassuunas (bussid), kuid kõik nagu jagavad mängu ja mingeid erilisi ohtlikke olukordasid pole ma küll näinud. Ja avariisid pole ka eriti kohanud (paar korda vist). Ühesõnaga pisut ootamatu - arvasin, et siin käib ikka tõsine dog-eat-dog värk tänavatel. Aga ei.

Riietus. Mnjah. Üldjuhul on kõik mist USAst pärit väga in ja hea. Polegi oluline mis, peamine et USAst oleks. Ka poodidel on sageli reklaamisilt, mis ütleb, et "riided USAst". Ja rohkem polegi tarvis selgitada. Noorem seltskond jookseb kohe tormi nendele. Samas väiksemates kohtades käib rahvas ikka rahvariietes. Siin San Pedros käivad kõik naised ja tüdrukud rahvariietes, samuti vahemad mehed. Noored poisid muidugi käivad ikka teksades, T-särkides ja kindlasti kannavad nokamütsi. Ühesõnaga on "coolid".

Gringo naised ja lapsed. Guatemalas on päris uhke laste müügi bisnäss. Ehk siis vanemad müüvad oma lapse või lapsed mõnele välismaalasele. Üsna sageli võib näha valgeid noori aga ka tiba vanemaid naisi koos kohalike väikeste lastega. Ka iga päevalehe vahel on nö väike "Kuldne börs" , kus siis muuhulgas lapsi pradaitatakse. Ei oskagi ausalt öeldes midagi selle kohta arvata - on see hea või halb. Ma arvan, et pigem hea, kuigi üsna kohusetundetu vms?

Toit. Millalgi sai mainitud ka tiba. Tänavatel on peamine toit friteeritud kanakints ja ports friikartulaid või siis tortilla koos kraabitud liharibade, sibula ja oamöksiga. Üldse on tumepruun/must omaplöga ning ka avokaadoplöga vöga popid. Aga kodus antakse lisaks plögadele ja tortilladele veel riisi, kartulaid (ka kartuliputru), palju kana (väga hea), mõnikord liha, viinereid, päris palju muna (omlett peamiselt), pannkooke jne. Ühesõnaga, kui tortillad mängust välja jätta, siis on väga sarnande Eestis söödavale toidule. Oa- ja avokaadopläga ka vist mitte just eriti ei sööda.

Narkobisnäss. Tuleb välja, et suusapealinn San Pedro on Guatemalas tuntud päris hästi narkolinnana. Ehk siis narko on väga uhkelt siin leviv. Mingi seltskond kohalikke (ja ka valgeid hipisid) on siin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni täiesti sodid.

Toanaaber. Alates pühapäeva öösest paigutati minu toa kõrval asuvasse ruumi (just, seal kus enne oli kodukootud altar ning põrand oli täis kohviube ja maisi) üks tädi. Ta ise ka ei oska öelda, kust ta parasjagu pärit on. Sündinud ja elanud Islandil, samas ema on prantslanne ja isa inglane + viimasel ajal on Taanis elanud. Tädi on enne hispaania keelt õppinud paar aastat Taanis. Praegu oleme üksteisele keele osas suhteliselt võrdsed partnerid ja päris hea on spanishit harjutada.

Suvila San Pedros? Kuidagi tuli õpetajaga jutuks, et tema pere müüb parasjagu maad. Ca 2000 m2. Daamid ja härrad. Uskuge või mitte aga müüdi hinnaga ca 15 000 eeku! Järve ääres. Ütleme nii, et ei ole väga kole koht just. Aga see oli muidugi odav diil (nimelt ta vanamees vist kirjutas täis peaga mingi gringoga lepingule alla, normaalne). Aga taolise krundi normaalne hind on ca 30 000 eeku. Maja ehitamine siin maksab ca 150 000 eeku.

Sõbrad, kas võtan kamba peale mingi kena tükikese maad ära? Mägedes on veel odavam ja oluliselt ilusam ka (aint üles peab ronima/sõitma). Üldiselt öeldakse selle järve kohta, et see on kas sellel maamunal kõige ilusam või siis vähemalt top 3s. Ütleme nii, et tiitel pole asjata antud. Pensionile oleks siia ka muidugi hea tulla, on soovijaid?

Laulurahvas. Krt ma mõtlesin, et Eesti on laulurahvas aga võta nõpust. San Pedro kipub vägisi seda tiitlit meilt näppama. Eriti meie tänava rahvas. Krt selline laul käib kogu aeg et hoia aga alt. Kusjuures naljakas, et siin on mingi siuke komme, et laudlakse nagu ainult mingi 4-8 takti ja siis korratakse ca 150-200 korda. Ehk siis 20 sekundilist lõiku muudkui kedratakse mitu tundi. Õnneks mängib vähemalt saateorkester noodist täiesti mööda. Ja naabrimees tuututab ka iga õhtu oma trompetit. Päris lahe kakofoonia on kokku.

Edasised plaanid ja ligikaudne reisikava.
Lugu siis selline, et kusagil jõuludeni (ilmselt 4 nädalat veel) olen San Pedrost ja käin veel koolis. Pärast seda tarvis käia Guatemala põhjaosas (Tikal, Flores), kust edasi kiman Belisesse (Caye Caulker) umbes nädalaks - snorkeldama. Kahjuks pole mul PADI ja seega seal sukelduda ei saa (kallis teha, teen Hondurases ilmselt). Seejärel siis läbi Guatemala Kariibimere ranniku (Livingstone, Puerto Barrios) Hondurasesse (Coban, Mosquita). Umbes nädala peatun ilmselt Bay Islandil, et sukelduda ja teha siis PADI omale (200$ 4-5 päeva, ei oo kallista nagu Lemps väidab). Seejärel siis El Salvadori, kus hakatakse tegelema surfamisega. Ajeeeee, here I come.
Nendes riikides (Guatemala, Belize, Honduras ja El Salvador) olen ilmselt jaanuari lõpuni.
Seejärel siis võtame järjest ette. Ja tähestikus on meil järgmisena ....... Nicaragua. Palju õnne! Ilmselt Corn Islads (rannad), Granada jne. Võib juhtuda, et kui surfamine meeldima hakkas Salvadoris, siis kinnistatakse siin teadmisi. Osad räägivad, et pidavat isegi parem olema kui El Salvadoris. Eks näe. Costa Ricast üritaks vist suhteliselt kiiresti üle tuisata, kuna kallis, arenenud, palju turiste jne. Öäkk. Panamaga sama lugu. Samas, ootan põnevusega, et näha inimeselooma poolt ehitatud üht suurimat ettevõtmist siin keral - Panama kanalit ja neid lüüse jne. Lahe. Ja ühes või mitmes neist riikides tegelen kindlasti ka raftinguga.

Ja ongi aeg seal maal, et ennast Lõuna-Ameerikasse sebida. Ehk siis ilmselt veebruari lõpp.

Lõuna-Ameerika kohta pole jõudnud midagi erilist uurida. Üht-teist olen kuulnud ja tundub, et tuleb sisse põigata kindlasti Columbiasse, ilmselt Venezuelasse, kindlasti Equatori ja Peruusse ning loodetavasti ka Boliiviasse. Kuna riigid üsna larakad, siis ei hakka hetkel nagu rohkemast unistama. Eks näe, kuidas ajaga lood on (pole tegelikult välja mõeldnud, kui kaha üldse reisida, kuid ilmselt juunini või nii).
Ehk suure tõenäosusega näeb Lõuna-Ameerika avastamine välja umbes nii:
märts - Kolumbia (3 nädalat)
märts/aprill - Venezuela (3 nädalat)
aprill - Equador (2 nädalat)
mai - Peru (3 nädalat)
mai/juuni - Boliivia
Kõik võib muidugi muutuda, kuid hetkel on selline ähmane nägemus. Ehk siis, kellel veel puhkust ja pappi on, lennutage oma assid siia kanti.

Tsikli võimalik ost. Olen siin pikemat aega kaalunud mingi tsiklinäru ostmist. Et oleks nagu parem ringi liikuda (kas ikka oleks?) ja lahe oleks siin sõita ka muidugi. Rentida pole mõtet, sest on kallim kui Euroopas + saad mingi ilge saasta. Samas, tsikli üle piiri toimetamisega kaasneb teatud paberi jant (omandiõigus, kindlustus, tehnoülevaatus jne), mis tiba pärsib üritust, kuid ei ole kindlasti ka mitte liiga suur pidur. Samuti on piduriteks varastamine - suht suur tõenäosus, et piistu pannakse. Samas, ma ostaks ilmselt mingi vana 250 cc Honda krossiga ca 10 000 eeguga, millest just mitte liiga kahju poleks. Samuti on jama riietusega, või õigemini seda pole. Õieti polegi tegelikult eriti tarvis (nii kaua kui käna ei pane :-) kuid samas kliima vaheldub väga palju (merepinnal on väga palav, mägedes väga külm jne). Lisaks on veel see jant, et siis oled nagu selle ratta külge aheldatud - ei saa muud moodi eriti reisida.

Pluss poolelt samas näeks oluliselt lahedamaid kohti (pisikesed külad jne) kuhu muidu ei sattuks. Ja kliima ei ole ka üldiselt just liiga halb, et siin rattaga ringi liikuda. Variant on ka osta see hoopis siis, kui Lõuna-Ameerikasse jõuan, sest pidavat mingi jant olema massinate toimetamisega Panamast Kolumbiasse (pole veel ise viitsinud uurida). Eks vaata veel seda asja.

OK, aitab selleks korraks. Niigi juba pusin seda kava/üllitist siin mitmendat päeva järjest.

Posted by jakokruuse 20:22 Archived in Guatemala Comments (0)

Antigua

heade mõtete linn

sunny 30 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii. Reedel pärast kooli võtsin koti selga ja kimasin Antiguasse. Kõigepealt paadiga Panajacheli (0,5h, Q20), sealt chicken busiga Chimaltenangosse (2,5h, Q20) ja sealt teise chicken busiga Antiguasse (0,5h, Q4). Enne pimedat jõudsin kohale ilma probleemideta. Pakkisin ennast kolmandas või neljandas kohas lahti (Q55 öö).

Kuna ca kuu aega olen siin ainult õppinud ja jõudnud õpingutega nii kaugele, et kõvaketas on tiba täis igasugu rämpsu, siis mõtlesin väikest mürtsu reede õhtul teha. Cuba libre ja G&T maitses hea, kuigi järjekordselt olin oma võimeid tublisti üle hinnanud. Keskööks tuli räige uni peale ja pärast mõningast ringiratast tiirutamist leidsin ka oma kodu ning voodi üles. Kusjuures puhaste linadega väga decent urgas. Ilus ka veel.

Antigua on iseenest päris kena linnakene. Tegemist siis vana pealinnaga. Paraku on aga seda linna nii palju maavärinaid tabanud, et mingi hetk rahvas otsustas mitte enam maju uuesti üles ehitada vaid kolida pealinn tiba eemale - nii tekkis Guatemala City. Arhitektuur on samas hästi ilus. Ja mulle eriti meeldivad need värvilised majad, nii lahedad. (mõned pildid)
PB180359.jpg
PB180365.jpg
PB180369.jpg

Seltskond ise on suht gringolik. Elik siis tegemist on peamise linnaga, kuhu gringod keelt õppima sõidavad. Paraku on gringod ka linnakese hinnad sellega mõnevõrra kõrgemale ajanud, seda muidugi Guatemala mõttes. Aga samas on hästi lahe vahetevahel kohata ja juttu puhuda teiste reisumeeste ja -naistega. Liiga sageli ka seda teha ei viitsi, kuna muutub üksluiseks ja tüütavaks, kuid mulle hakkab see üha enam ja enam meeldima. Saab hästi palju igast kasulikku infot.

Maailm on ikka kuradi väike. Aga mulle meeldib.

Näide 1 - olen siin pidevalt mõeldud mingi tsikli nässi ostmisele (kirjutan sellest teemast hiljem tiba pikemalt). Sellega seoses läksin siis mingite onukeste juurde, kes matkatsiklitega Antigua Parque Central`is seisid. Tahtsin uurida, et mis probleeme ja jamasid tsikliga nendes riikides reisides esineda võib. Paraku selgus, et tegemist Guatemaltecoga ja ta mind aidata ei osanud. Samas, tema sõber hakkas kohe uurima, et kust ma pärit olen. Kuuldes, et Eestist, hakkas silmi pööritama ja seletama, et tema sõber abiellus hiljuti eestlannaga.

Näide 2 - istun laupäeva õhtul mingis Antigua joomakohas ja joon õlut. Baarimeheks on USAst pärit kutt, vestlusringi sekkub veel üks Kanadast pärit sell. Sama teema, pärast seda kui baarman kuuleb, et olen Eestist hakkab ullult kilkama. Nimelt tema parim sõber on Eestlane, kes elab Ühendriikides - Andrus. Well, vahetasime pärast kontakte ja sama kutt ning Andrus pidid järgmisel nädalal San Pedrosse tulema. Siis saame kokku ja teeme 100 ja seened. Btw, kutt (baarman siis) töötab ise National Geographic`u fotograafina ning saadeti Guatemalasse 4 kuuks. Aprillis läheb paariks kuuks kusagile Aafrikasse ja siis sealt edasi Indiasse. Töötab lihtsalt ajaviiteks ja inimestega suhtlemise eesmärgil baaris. '

Teiseks on maailm sageli väga erinev, kuid samal ajal väga ühesugune. Eriti siin on väga palju sarnasusi minu arust Eestiga. Ikka ja jälle mõtlen nendele (kirjutan ka tiba hiljem sellest põhjalikumalt). Aga üks konkreetne näide.

Kohvik "Moskva" vs "Parque central". Nimelt on ka siin ühiskonnas jõukamaid (ja edevamaid) tegelinskeid, kes omale ka normaalseid punnvõrre on suutnud soetada (üldjuhul on 200cc Hiina võrr Kymco maksimum). Aga Antiguas olid nii kõvad vennad, et isegi Harleyd, Triumphid, Jaapani riisiveskid ning isegi Ducati 999 olid välja aetud. Aga point siis sama, et sellid töristavad räige tuuritamise saatel sinna keskparki, pargivad tsiklid ära ja hakkavad siis omavahel juttu ajama. Natukese aja pärast kargavad sadulasse, tuuritavad räigelt ning sõidavad uljalt minema. Poole tunni pärast on tagasi ja kordub sama mäng. Täpselt nagu meil Eestis kohvik Moskva ees. Tuttav vaatepilt, eks? Kusjuures siin teeb asja pisut veel koomilisemaks see, et üldjuhul on siinsed jõukamad tüübid ka tiba pontsikud või nii. No ütleme nii, et paljud neist väevad suhteliselt kera moodi välja. Või nagu Karlssonid. Aga kujutage nüüd ette, et need samad pallikesed on ennast mingi ime läbi (Fairy tõenäoliselt) suutnud Dainese jne kombedesse muljuda. Välja näevad küll nii, et kohe-kohe lendab lukk eest lahti ja räige vats vupsab välja.

Midagi erilist ei oskagi selle Antiguga kohta rohkem öelda. Palju turiste ja pikalt ei kannataks olla, kuid lühikest aega on seal tore veeta. Ja ilus ka. Ning häid söögi- ja joogiurkaid on kõik kohad täis. Polegi ammu saanud mingit muud cuisine`t proovida, sest Rosa toidab mind niigi palju. Antiguas olin vahelduseks Hiina toidule - krevetidieet. Mmmmmm, nämm nämm.
(veel mõned pildid)
PB180362.jpg
PB180364.jpg
PB170348.jpg

Veel oli mul tarvis mõned pisiasjad osta. Nimelt on mul siin enamus ajast jalaotsas sandaalid, mille Indiast mõned aastad tagasi ostsin. Kuradid on nii mugavad, et ei saa neid lihtsalt ära visata. Olen neid turgutanud igat moodi - elektrishokk, kunstlik hingamine, vereülekanded jne. St tallad vahetanud (Eestis), siin kahel korral lasknud õmmelda ja liimida ja jebida jne. Ühesõnaga, vaikselt valmistun kurbusega selleks, et ühel kurval päeval heidavad nad mul hinge. Ja see päev ei ole enam kaugel. Seega, otsustasin sebida omale uued sandaalid. San Pedros pole see kahjuks võimalik aga Antigua turult lõpuks siiski leidsin omale uued viisud. Ja lausa 46 number (tiba liialdatud, sest mul 44,5 või 45 ja mulle parajad). Maksid Q110.
(Kas tõesti Che Guevara on elus või on hoopis tegemist subcomandante Marcos-ega?)
PB180373.jpg

Veel oli tarvis paari särki, avastasin, et mul lühikeste käistega Tsärke eriti pole enam. Saatsin emaga koju mõned, mis mulle ei meeldinud. Ühesõnaga, ka väike shoping või nii. Lisaks üritasin oma fotokale uut päikesesirmi osta, kuna see pani mul laupäeval ajama (või oli kellelgi seda tarvis, milles muidugi kahtlen aga mine tea). Paraku fotovärki siit eriti ei leia, peale filmide. Samas pole mul vist seda ka eriti tarvis. Eks näe.

Tagasi San Pedrosse sõitsin shuttlega (enamus gringosin sõidab sellega). Hind on suhteliselt sama, kuid mõnevõrra igavam üldjuhul. Samas, nagu öeldud, saab väga palju häid vihjeid ja infot, kuhu, kuidas ja millal reisida ja mida teha ning mitte teha (nendest kogutud teadmistest ka tiba hiljem). Sõit oli 3 tundi ja maksis Q70.

Lõpetuseks väike naljalugu. Nimelt lugesin seda kohalikust gringo ajakirjast, ilmub kord kuus - "Xela Who". Jutt siis kohalikust saiaärist. Selgitusena nii palju taustainfot, et siin käib hunnik tädikesi ringi kauss saiakestega peas ning siis iga 1 minuti tagant uurib, et ega saia isu pole gringol tekkinud. Kusjuures, see Maria "The Jackal" Mendoza kellele viidatakse on tõesti kõige aktiivsem. Mina igaljuhul naersin ikka väga kõvasti ja lugesin seda päris mitu head korda.
PB160346.jpg

Vot nii, selleks korraks on ülekanne lõppenud. Voolime ja maalime.

Posted by jakokruuse 15:38 Archived in Guatemala Comments (0)

Siga külm ehk Mehhiko

Samas ka pikem kirjeldus, kuidas mitte Mehhikost Guatemalasse sõita

sunny 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere kõik armsad televaatajad. Alljärgnevalt anna ülevaate viimasel ajal toimunust.

Nimelt põrutasin neljapäeva (08.11.07) varahommikul Mehhiko poole. Minu kallis ema oli sealkandis ringreisil ja seega avanes mul hea võimalus teda näha ja ühtlasi saata koju mõned riided, et kotti kergendada ning vahetada välja ka seljakott uue vastu, mille kallis Maris mulle vahepeal Eestist ostis. Well, sõit algas kl 5 am. Kihutasin 3 chickenbussiga (see on siis see buss millega kogu pere reisib - ema, isa, lapsed, vanaisa, vanaema, õed, vennad, koerad, kassid, kitsed ja loomulikult kanad) Guatemala ja Mehhiko piirile. Aega võttis see tsirkus ca 8 tundi. Piiriületus läks üsna libedasti ning juba Mehhiko poole peal astusin uljalt luksbussi (muud lihtsalt polnud), mis mind 3 tunniga San Cristobali viis. Kokku läks siis 12 tundi reisimisele. Guatemala poolel maksin vastavalt Q20, Q15 ja Q15 sõitude eest. Mehhiko poolel 70 peesot (kurss ca 1 peeso = 1,1 krooni)m kokku ca 150 krooni.

San Cristobal üllatas kohe räige külmaga. No lund ei olnud maas, kuid palju vist puudu ka ei olnud. Asub 2200 m peal, ei ole nagu eriti kõrgel aga ei teagi miks seal nii külm oli. Aga hea oli see, et sain üle pika aja kasutada väga tugeva survega dushi, millest tuli lausa tulist vett. Mmmmm, ligunesin ikka päris kaua. Mul nimelt kodus on selle dushi värgiga tiba nigelad lood - üldiselt eelistan käia jaheda vee all, kuna sooja veega dushist ei jaksa sisuliselt vesi eriti väljuda. St survet pole üldse. Samas seda jaheda veega dushi armastab perenaine pidevalt veevõrgust lahti ühendada, seega pean jälle ütlema, et kle keera vesi lahti. Aga see selleks.

Üle vaheaja võttis ka minu EMT kaart eluvaimu sisse, kuigi selgus, et helistamiseks ei kõlba Mehhiko (vähemalt alumise otsa) mobiiliühendus küll üldse mitte. Loodetavasti Nokia, Eircssoni või Siemensi esindajad loevad seda blogi ja teevad omad järeldused. Aga helistada oli mul hädasti tarvis selleks, et teada saada kus mu ema ööbib. Nimelt leppisime enne kokku, et kohtume ühes hotellis see ja see kell. Lendasin siis sinna kohale ja mulle öeldakse, et siin kohe kindlasti mingeid eestlasi ei ööbi ega saagi ööbima lähiajal. Lõpuks sain ikka ema kuidagi kätte ja saime kenasti kokku. Nimelt oli hotelli vahepeal muudetud.

Mu ema rääkis siis selle Eesti grupi giidid pehmeks (siinkohal tervitused Marele, Triinule ja Pepele), et ma võiksin nendega mõne päeva kaasas jõlkuda. Sobis, seega sõitsingi siis koos grupi eestlastega San Cristobalis ja selle lähiümbruses ning laupäeval Palenque'sse. Vahelduseks oli päris hea pehme istmega bussiga sõita, kus sul ei istu paar inimest süles ning kanad ei kaaguta kogu aeg.

San Cristobalist aga veel nii palju, et esimesel ööl eriti magada ei saanud. Nagu öeldud, siis nii külm lihtsalt oli. Halba ette aimates jätsin maga minnes särgi selga. Keset ööd ajasin selga veel pulloveri ning jalga sokid. Vastu hommikut aga jalga veel teksased ning selga veel fliis (krt, sellise riietusega peaks rahulikult alla 0 kraadises ilmas vastu) + mul oli ka veel 2 lina, 1 tekk ja 1 õhuke mingi lina-teki vahepealne asi. Teisel õhtul lahendasin külma mure sellega, et nõudsin endale 2 lisatekki. Seega kokku siis 3. Seekord oli soe.

Käisin ka kakerdamas linna peal reede õhtul ja sattusin peale ühele väga buenole kohalikule jazz bändile. Damn, ikka ja jälle peab tõdema, et on olemas miljoneid ja miljoneid sigahäid jazz punte, mis paraku eales laiema avalikkuse ette ei jõua. Aga ilmselt ongi see hea, muidu läheks kommertsiks kätte. Aeg-ajalt olen ikka siin ja seal leidnud (üldjuhul väga ajuvabades linnades ja klubides) uskumatult häid bände esinemas. Nii ka seekord. Kuna ainult hea muusika siiski sooja anda ei suutnud, siis pidin temperatuuri kruvima Mezcal'iga. (pilt San Cristobali tänavast)
PB090312.jpg

Palenque. Tegin koos grupiga kaasa reisi ühe endise Maya linna varemetesse, Tee peal külastati ka mõningaid koskesid, kus avanes ka ujumisvõimalus. Mnjah, päris lahe oli, kuigi ega ta nüüd Angor Wat ikka ka ei olnud. Seejärel oli aeg grupiga hüvasti jätta ning tagasi "kodu" poole sõitma hakata. (paar pilti Palenque varemetest, koskedest ning minust koos emaga)
PB110334.jpg
PB110336.jpg
PB110327.jpg
PB100324.jpg
PB110326.jpg

Edasi tuleb pikem kirjeldus minu reisist koju ja väärib lugemist vaid neil, kes lähiajal seisavad sama probleemi ees - kuidas saada Palenquest, Mehhikos San Pedrosse, Guatemalas. Teistel soovitan nüüd õlu või vein lahti nööpida ning "Tantsud tähtedega" või "Kodu keset linna" käima panna.

Heietasin seal, et kuidas kõige parem tagasi sõita oleks. Parim ja loogilisim, kuid samas igavaim võimalus oleks olnud sõita sama teed tagasi - Palenque-San Cristobal-La Mesilla-San Pedro. Samas, Mehhiko poolel oleks sõidu aeg olnud 8 h + Guatemala poolel siis järgmisel päeval (ühe päevaga ei liigu ära) ca 8 h.

Uurisin ja puurisin seal kaarti ja tundus nagu, et peaks saama ka teiskaudu, ehk siis sisuliselt otse Palenquest itta, mis oleks mind viinud Guatemala põhjaosasse. Sealt siis sisuliselt otse alla San Pedrosse. Samas, Interamericana läks just läbi tuldud tee ja ka kaarti uurides tekkis küsimus, et kui tihe ja kas üldse bussiühendus on. Samas, grupi mehhiklasest giid Pepe uuris mingite vanade käest ja need ka ütlesid, et pole ikka mõtet tagasi minna vaid kõige kiirem ja parem on ületada piir Palenquest idas. Nojah, kui targemad nii ütlevad, siis tuleb ju sõna kuulata. Kahtlus tiba suurenes, kui selgus, et sinna piirilinna (Frontier Corozal) läheb vaid mingi minivan, mitte suur buss. Okeeeii, sounds a bit suspicious or what? Samas luksbussist San Cristobali olin maha jäänud, seega nagu midagi eriti üle ei jäänudki. Ostsin pileti vanile ära kl 13'ks. Kuna tiba oli aega, siis hakkasin lugema oma reisiraamatut, et kuidas ma nüüd Guatemala poolelt ikkagi kõige paremini koju pääsen.

Ütleme nii, et hakkas kerge külm higi otsaette tekkima, kui kaardi peal ca 100 km läbimise kohta öeldi, et läheb 2 bussi päevas ja aega võtab 6-7 tundi. Ühesõnaga panin ikka sajaga pange, pekkis ühesõnaga. Aga kaotada polnud ka enam midagi.
3 tunniga olin piirilinnas (õigem oleks öelda piirikülas, sest oli ainult 1 kruusatee).

Järgmine lõbus üllatus tabas, kui minu küsimuse peale, et kus asub Guatemala piiripunkt, öeldi, et: "seal pool jõge". Jõgi, kakoi jõgi? Aaa, selgus, et jõge polnud ma märganud, kuna see on piiriks ja lookleb minu kaardi peal siis piirijoone all - fantoomjõgi või nii. No mis seal ikka, ületame siis jõe ära. Karp vajus aga lahti, kui jõe ületamise eest küsiti 25$. See ei ole Eesti mõistes just liiga suur raha aga siin elan ma sellega ikka päris mitu päeva + Mehhikosse sõit läks kõik kokku vaid ca 10 $. Hind sellepärast nii kirves, et sellest piiripunktist normaalsed inimesed piiri ei ületa ja seega terve paat vaid minu pärast tarvis pöördesse ajada. Sõit ca 30 minutit. Ka piirivalvur aeti kodunt välja - ta vist ei viitsi passida oma putkas, kuna nii ehk nii turiste ei käi ja kohalikke ei viitsi kontrollida. Lajatas rahulikult templi ilma pikema jututa ära. Aga vähemalt paadisõit oli päris lahe ja seega ma siis nautisin oma makstud 25$ nii palju kui võimalik. Kahjuks väga häid pilte ei saanud, sest hakkas juba hämaraks minema ja valgust jäi väheks.

Jõudsin siis 16:30'ks jõe ületatud (Guatemalasse sisselogimise kohta öeldi, et mõne kilomeetri pärast on piiripunkt - kui soovid võid templi võtta, kui ei soovi, siis pole ka vast hullu :-) Paanika aga aina suurenes, kuna tegemist oli ikka täieliku urka külaga ja hakkas juba kergelt pimedaks minema. Üldjuhul siinkandis transport seiskub pimeduse saabudes ehk siis kl 18. (all pilt piiriküla peamagistraalist)
PB120339.jpg

Kergenduseks ütles mingi onukene, et viimane buss siiski veel läheb kl 17 ja viib mind linna nimega El Subin (ca 2 tundi, maksis krt Q50. Tavaliselt Q15). Buss tuligi 17:30 paiku, bussijuht oli lahke mees ja tegi ka peatuse piiripunkti juures ning ootas, kuni mind riiki jälle sisse logiti (piiriületuse kohta peab ainult häid sõnu ütlema, mingit peedistamist pole olnud, kuigi selliste remote piiripunktide kohta olin täiesti valmis mingit bakshiishi viskama).

2,5 tundi hiljem karjus järsku, et "El Subin" ja viskas mind bussist maha. Ja seal ma siis seisin tee kõrval. Mõlemal pool tee ääres 1 putka mille ümber ca 10 inimest + paar poisikest paugutajatega. Üks maja oli ka eemal näha. Minu küsimusele, et kus siin hostelid asuvad hakkas tütarlaps naerma ja ütles, et siin ei ole mitte midagi. Hispaania keeles on selleks väga lahe sõna - "nada", mis kõlas sellel hetkel üsna hirmsana. Vaikselt hakkas reaalsus kohale jõudma. Nimelt muretsesin enne pidevalt kas jõuan ikka seda kaudu esmaspäeva õhtuks koju. Jõudsin sinna maale, et teoreetiliselt on see võimalik, kui kõik bussid lähevad viivituseta. Nüüd aga selgus, et asi polnudki nii hull, kui ma esialgu kartsin. Hoopis sadu kordi hullem, sest:
a) ma olen kruusatee ääres, mida mööda liikus poole tunni jooksul 1 veoauto
b) ühtegi majutusasutust pole ja isegi maju ei paista olevat
c) inimesed hakkavad vaikselt laiali minema, kuna kell juba 20 ja on kottpime
d) esimene asustatud küla on 25 km eemal
e) mul puudus magamiskott

Üllataval kombel ei paistnud keegi eriti minu murest huvivatud olema. Tavaliselt näritakse olukord kohe läbi ja keeratakse rahateenimiseks endakasuks. Siin aga paraku mitte. Lubasin siis mingile sellile dollareid ja quetzale ja mida iganes, et ta mind kusagile ööbima toimetaks. Kutt aga ütles pidevalt, et on hilja ja ta nüüd läheb ära ning haigutas rahulolevalt. Nägin mingit mopeedi seismas ja viimases hädas mangusin, et äkki selle omanik saab mind sadulasse võtta ja lähimasse linna ära viia (25 km). Ei saa, hilja, pime, uni ja ei viitsi.

Siis kui ma hakkasin juba sellele mõtlema, et palun sellilt tooli, millel võiksin hommikuni tukkuda, tekkis ei-tea-kust küla ainukene ärivaistuga kodanik. Nomuidugi, taksist. Oi mul oli hea meel teda näha. Q120 eest viskab lähimasse linna. Kirves ja tegin ka hädise katse tiba tingida, kuid mõistin ise enne teda juba, et kuu ja tähtede seis ei rääkinud tingimise osas eriti minu kasuks tollel hetkel :-) Olgu Allah tänatud. Pärast 5 mindist sõitu teatas, kutt, et on võimalik sõita ka Floresi (70 km, asub üsna põhja Guatemalas). Sealt läheb buss öösel Guatemala Citysse (otse minu koju ei saagi, tuleb läbi pealinna ning Kariibimere ranniku minna. Normaalne, ca 7 h ring). Buss sõidab kokku 10 tundi ja on mugavad istmed. 2 sekundiga mõtlesin välja, et see on minu parim võimalus ja käskisin suund Floresi peale võtta. Ma olin nii ehk nii räigelt väsinud ja seega polnud mul erilist vahet enam kus magada. Seda enam teha seda siis bussis, mis viib mind minu une ajal oluliselt lähemale mu kodule.

Floresisse jõudes muutus järsku taksist meeldivast mehikesest sekundiga ebameeldivaks, kui hakkas minult sõidu eest 50$ nõudma (ma nimelt avaldasin soovi taalas maksta, kuna quetzale oli vähe ja tarvis bussi jaoks)? WTF??? Leppisime ju kokku Q200, mis on ca 30$. Kutt siis selgitas, et esiteks on kurss hoopis teine (no otse loomulikult ju) + meie kokkulepe puudutas linna toimetamist, mitte linnas asuvasse bussijaama toimetamist (vahe kilomeetrites ca 1,3 km). Saatsin ta esialgu lihtsalt perse mille peale kutt muutus päris kurjaks ja kukkus lõugama. Lõpuks suutsime kusagile vahepeal kokkuleppele saada ja uuesti ära leppida (ma olin lihtsalt nii väsinud, et mul ei olnud enam erilist jaksu vaielda ja tingida jne).

10 tunnine bussisõit pealinna maksis Q100 ja kestis 10 tundi. Hommikul kl 7 olin pealinnas. Kusjuures isegi magasin suhteliselt normaalselt. Enne sõitu õngitsesin välja ka oma reisipadja (täispuhutav), mille esimese raksuga kohe lõhki puhusin :-D Normaalne, kopsud ikka veel toimivad.

Kokkuvõttes oli see üks esimesi tõsisemaid katsumusi seniveedetus reisiaja jooksul. Samas, olen ka enne sarnastesse olukordadesse sattunud (Jaak, suhteliselt sarnane olukord, kui meil sinuga Kambodza-Vietnami piiril. Mäletad?) ja teadsin juba ette, et tagantjärele on hea meenutada seda olukorda, mis toimumise hetkel tundus nii lootusetu ja masendav. Kokku kestis siis sõit ca 25 tundi järjest ning maksis ca 1100 krooni (ca 10 korda rohkem, kui minek). Samas, nägin ju oma ema, lõpuks ju jõudsin kenasti koju ilusasti ja tervesti, küll tiba väsinuna ja suus oli mingi imelik vedru maitse.
(punasega on märgitud minu naasmine Guatemalasse, rohelisega on märgitud "õige tee", mis on väga korralik ja hea tee)
large_PB1603451.jpg

Mehhikot Guatemalaga siiski väga võrrelda ei saa. Elu-olu osas ma mõtlen. Umbes sama nagu nõuka ajal Eesti ja Soome võrdlemine (Guatemala võrdluseks ei ole hetkel Soome).

Kuulmiseni ja nägemiseni. Tuleval nädalavahetusel on plaan minna Antiguasse. See on õnneks tihedalt sõidetav ots ja ei ole ka liiga kaugel - mul see tee juba päris selge.

Adios.

Posted by jakokruuse 15:05 Archived in Mexico Comments (1)

Nädalavahetus

Pana ja Chichi

overcast 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Ahoi

Väike ülevaade nädalavahetusel toimunust. Reede õhtul kakerdasime mingi Kanada tüübiga ringi ning tegime mõned õlled ja väikese rummid. Rumm on ikka siinkandis midagi muud, kui meil kodumaal pakutakse. Mingit erilist mürtsu ei teinud.

Laupäeva hommikul lasin ennast siis Panajacheli (Pana) sõidutada paadiga (pool tundi, Q20). Tegemist siis natukene suurema linnakesega. Linnas vohab ohtralt gringorlus. Müüakse igasugu sodi ja ka tüütamine on oluliselt agressiivsem. Siinkohal tahtsingi mainida, et üldjuhul on siinne müügipressing ikka oluliselt leebem, kui paljudes teistes riikides, kus käidud (vaieldamatu liider on muidugi India). Väga nagu keegi pinda ei käi, korra küsitakse ja jäädakse "no"ga täiesti rahule. Imelik, samas ei saa öelda, et mulle nii ei meeldi.

Pana tippsündmus minu jaoks oli aga juuksuris käiks. Möödusin ühest "salongist" parasjagu ja mõtlesin, et on aeg tiba kärpida lakka. OK, ütlesin sellile, et võta umbes 1 cm. Kutt ütles: "si, comprendo" ning lõikas raksti ca 5 cm lakka lühemaks. Edasi oli juba lihtne. Maksis Q20. Aega võttis ca 6-7 minutit (Eestis tavaliselt 50-60 minutit). Päris normaalse kiivri igaljuhul sain omale pähe (pilt uuest soengust ning salongist).
PB050300.jpg
PB030287.jpg

Ega seal Panas midagi erilist teha polnud, kakerdasin niisama ringi, vahetasin oma loetud raamatu uue vastu (+Q15) ja lugesin tiba, võtsin ühe õlle (Q15 ) jne. Lõuna paiku sebisin ennast tagasi. Mitte midagi erilist ei oska Pana kohta öelda (normaalne, keegi tegi just lõkke internetipunkti ukse taha ja viskas mingeid lehti ja risu peale - päris kena tossukene on toas :-)
(paar pilti Panast)
PB040289.jpg
PB030283.jpg

Pühapäevaks olin siis juba mõned päevad varem omale soetanud pileti minivan'iga Chichicastenango'sse (Chichi). Seal mingi suur turg iga pühapäev ja neljapäev. Üldjuhul olen mõelnud, et reisin Chickenbus'idega (kohalike liikumisvahend) - põnevam või nii. Samas, kuna ees on pikk ots Mehhikosse, siis mõtlesin järgi proovida ka gringodele mõeldud mikrobussi teenuse. Maksis edasi-tagasi Q40, sõit 2 tundi. Nojah, tegemist oli tõepoolest kaunikesti laraka turuga. Ja ütleme nii, et selle turu kohta minu eelnev kommentaar tagasihoidlikest müügitehnikatest ei kehtinud. Mõnel korral üritati ka kenasti taskuid puistata, kuid suutsin kenasti need katsed tagasi tõrjuda. Turg ei meeldinud mulle kohe üldse. Täiesti paksult inimesi täis, kellest enamus on Ameerika pensionär-turistid. Hinnad ka täiesti ulmelised. Lõpuks ostsin ühe särgi (Q40). Maksin ikka kenasti üle, kuid need samad turistid olid hinnad ikka väga üles ajanud (särk maksis esialgu Q200). Ma ütlesin siis sellile, et mine muffi - sama särk maksam Pedros Q40 ja sellega ma ka ostan. Lõpuks oli nõus. Anyway, shoppamiseks anti aega 5 tundi, mulle oleks piisanud 1'st. Kusjuures nagu arenguriikidele kohane, siis müüvad kõik sisuliselt ühte ja sama asja. Ülevaate turust oleks saanud kõndides ühes suunas 30 m ja teises suunas 30 m. Jama.
(Pilt ise ilma jututa ei ütle palju, kuid tegelt siis foto sellest, kuidas täidid sõna otseses mõttes põrsast kotis müüa üritavad. Põrsas vana raibe rapsis seal kotis ikka vahepeal päris kõvasti.)
PB040294.jpg

(Siin veel mõned pildid Chichist)
PB040291.jpg
PB040292.jpg
PB040297.jpg
PB040298.jpg

Tagasijõudes tegi tervis mingi üllatava etteaste. 10 minutiga läks enesetunne kuidagi väga sandiks - nõrkus, kerge palavik, kõhuvalu. Absoluutselt aru ei saanud et milles asi. Samas kõhuvalu taandus tunniga ja hommikuks oli jälle kõik korras.

Pühapäev oli suur päev Guatemalas. Toimusid nimelt presidendi valimised. Võitjaks osutus keegi kodanik Collon (või Collom), prillidega. Mingi hetk ka nagu sirvisin lehte ja siis üritasin aru saada erinevusi lubadustes (teine kodanik oli Otto Perez). Ma oleks ka prillidega poisi valinud, tundus normaalsem. "Aga kuidas mõjutasid valimised Gringot?" küsib televaataja Paidest. Väga otseselt. Ma poleks eales osanud arvata, et Keskerakonna karvane käsi juba ka Ladina-Ameerikasse on trüginud. Damn, on ikka laiahaardeline erakond. Nimelt keelati nädalavahetuseks alkoholi müük. Mõned tädikesed ja poekesed müüsid õlut, kuid mitmed baarid ja restoranid olid kinni.

Eelmises postis oli juttu minu toa ja ukse teemadel. Vahepeal muutus nii palju, et mulle siiski eraldati toa võti. Rosa hakkas pabistama, et mis siis saab kui ikka vargad tulevad. Selgus, et võtmega on siiski võimalik uks ka nii lukku keeraa, et seda kätt aknast sisse pistes lahti ei saa. Esialgu jäi mulje, et võti on suhteliselt mõttetu. No tore, sellega siis korras.

Täna hommikul tormas mulle hambapesu ajal tuppa minu õpetaja Chino ja teatas, et tal oleks hädasti tarvis täna kool ära jätta - ta nagu natukene haige (ei tundunud eriti haige küll) ja lisaks olevat ta naine jätnud võtme tuppa ning ukse kinni löönud. Nüüd tarvis uks lahti muukida ja sellega tegeleda. No ok, mis seal ikka. Ongi selline kehv ilm täna - kõva tuul ja pilvine. Olin nõus tunni ära jätmisega. See aga tähendab, et täna tuleb kodus koristuspäev. Musta pesu juba andsin Rosale pesta (eelmine kord maksis Q30). Nimelt on mu tuba nii tolmune, et alati kui koju lähen, siis kõigepealt aevastan ca 5 minutit. Hommikul on ka nina hirmus tatine. Mul nimelt tolm tekitab sellist tatistamist ja aevastamist. Ükspäev vaatasin ka voodi alla - johhaidii. Otsustasin siis, et teen täna tõsise koristuspäeva. Pean minema ja turult mingi mopi ostma, Rosal on ainult luud :-)

Sellel nädala siis sõidan plaanikohaselt neljapäeva hommikul Mehhikosse (hetkel tundub, et siiski Chickenbus'idega, 4 bussi vahetust tarvis). Arvatavasti kestab sõit ca 10 -12 tundi. Eks näe. Samas, siis heietatakse mingitest üleujutustest ligikaudu samas piirkonnas, kuhu mul tarvis sõita. Loodetavasti on ikka teed alles ja saab kenasti kohale. Elame näeme.

OK, praegu kõik. Tarvis minna nüüd moppi ostma lipata.

Hoidke ikka sabad rõngas!

Posted by jakokruuse 07:55 Archived in Guatemala Comments (1)

10 käsku

ehk mis on popp

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Hola amigos

Kõigepealt hea uudis. Keeltekoolist on natukene kasu olnud, mistõttu õnnestus seadistada klaver eesti keelseks. Seega vähemalt selles postis on olemas täpitähed.

Mõtlesin, et panen kirja mõned asjad, mis kohalikku elu iseloomustab. Kõigepealt, mulle hästi meeldib, kuidas peaaegu kõik inimesed (noored poisid mitte) käivad Maia rahvariietes. Päris kenad. Naised ja tüdrukud on kõik rahvariietes, meestel on vähemalt sombreero alati peas, poistel nokamüts. (paar pilti)
PA290257.jpg
PA300259.jpg

Aga nüüd - asi, mis keskmisele san pedrolasele meeldib:
1) pidevalt ilutulestikku lasta. vahet pole, kas kell on 5 hommikul v6i 12 õhtul. pauku peab ikka tegema ja mitte vahe. kõvematel sellidel on olemas lausa isetreitud mortiir. sisuliselt 30 cm toru aluse kyljes. see pole muidugi nii tähtis. peamine on kõva pauku teha, ükskõik kuidas.
2) ühele endast lugupidavale vändagängstrile meeldib ennast ikka üsna sageli ja loomulikult regulaarselt täiesti sodiks juua. et miks see hea on? aga siis on ju nii mõnus sõba silmale lasta ja tiba tukkuda pehmel munakivi teel, surnuaia väravaesisel betoonplaadil v6i m6nes sarnases mugavas kohas. mis võiks olle veel parem tegevus parastlõunda veetmiseks?
3) sellele samale gängsterile meeldib pärast pisikest uinakut üks vaike tümitamine üles võtta (kui jalad nii palju kannavad, et püsti seista). on ju nii nunnu naabrimehele puuhaluga v6i kõplaga kuklasse koputada. ja mitu korda järjest ikka. eriti lahe on seda tehes samal ajal karjuda ja röökida ning teha seda kõike tänaval, kus ööbib üks Gringo Eestist.
4) ühele keskmisele san pedro öökullile meeldib väga umbes kell 4 am alustada regulaarse uhuutamisega selle sama gringo akna all (hei öökull, kui seda loed, siis lepime ilusasti kokku, et lõpetame need uhhuutamised, onju. tõmba heaga uttu mu akna tagant või lasen sinust Rosal kotlette teha). kindlasti tuleb teha ka teine uhhuuutamise sessioon õhtul, parim aeg selleks on ca 11 pm-01 am. oluline on väga täpne uhhuutamise sagedus. teed: "uhuuu" siis loed 1,2,3,4 ja siis jälle: "uhuuu" (need kes on Lempsi aevastamas kuulnud teavad millest ma räägin :-)
5) krt, ei viitsi rohkem sellest tegelt kirjutada hetkel :-)

Mis siis vahepeal toimunud on. See nädal on pühad - hingedepäev vms. Trall kestab juba kolmapaeva õhtust (ühendatud Halloweeniga) kuni reedeni. Põhiline action käib surnuaias ja kirikus. ......
Kulminatsioon oli neljapäeva õhtul. Tänavad olid paksult rahvast täis ning esines Guatemala hip-hop bänd (tõesti ei tea nime). Kolmapäeva õhtul tassiti aga neitsi Maarja kuju mingil aluselt mööda linna ringi. Tädikesed siis lausid ja mehed passisid niisama või osalesid generaatori tassimises (neitsi Maarjale olid nimelt tuled külge moneeritud).

Surnuaed muuseas on päris huvitav, asub minu tänava otsas (sick, eh?). hauad on nagu mesilaskärjed umbes. a la neli sahtlit kolmes kihis, betoonist. ja siis igayks võib maalida sinna mida iganes soovib. mulle meeldis eriti mingi Harley mehe hauaplaat. paaril haual oli ees ka võre - huvitav, kas mõni võib soovida nt hauaplaadi katki teha ja hoopis oma surnud perekonnaliikme asemele toppida? et selleks siis tarvis asi trellitada? oli ka näha mingit selli ühte hauaplaati üle maalimas - a la enne oli, et: "siin puhkab Juan". sell tõmbab värviga kriipsu peale: "tänasest ei puhka siin enam Juan vaid Maria". Krt seda teab. Neljapäeva öösel siis rahvas trallib ringi mööda surnuaeda, võetakse ka alkot ja muid jooke ning medikamente.
PA310264.jpg
PA310265.jpg

Kodusest elust nii palju, et lõpuks jõudsin nii kaugele, et suutsin Rosale selgeks teha, et ei soovi 3 korda päevas süüa. Liiga palju. Algul oli muidugi kerge nutuvõru ümber suu, et a la "ei maitse, jah?" aga pärast pikka veenmis tundus, et ta jäi uskuma mind, et ma tõesti ei vaja sellist nuumamist. Teist päeva järjest siis söön vaid hommikul ja õhtul. Natuke häirib aknaruudu puudumine ning ca 3-4 cm vahe minu ukse all. Nimelt on kogu kära kogu aeg liiga hästi kosta. Eriti käratsevad siin igasugu lennumasinad (öökulli juba tutvustasin). Ja neid lennumasinaid on siin tõeliselt palju. Igas mõõdus, igat värvi ja väga erineva väljanägemisega. Teiseks pressib aeg ajalt igasugu satikaid sisse, keda ma ei ole omale külla kutsunud (kaasaarvatud mingi parm, kes mul üks ööse uksetaga seisis, mind välja kutsus ja raha lunima hakkas). Pisikesi skorpioni-poisse sebib ka ikka aeg-ajalt ringi nii, et hommikuti tuleb ikka ketsid enne tagurpidi keerata, et sõbrad välja raputada enne kui jalga pistad. mõni võib kurjaks saada ja saapa seest vastu pista.
Kolmandaks on asi selles, et mul vedeleb toas ka igasugu kola alates kaameratest ja lõpetades kena hunniku dollaritega. Kuna igaüks võib vabalt sisse astuda (pererahvas on nagu tiba eraldatud minu toast ja ei kuule üldjuhul), siis tiba nagu mõtlen sellele aeg-ajalt. Samas, tore on jälle see, et tuul käib läbi. Ilmselt pole põhjust sellel teemal vist rohkem mediteerida.

Eile (neljap) käisin ka Salsa tunnis (tasuta). Kool organiseerib iga nädal igasugu üritusi, ka salsa tund. Kohal oli vaid 1 nukra näoga tädi Californiast, kes arvas juba, et peab vist üksi salsat tantsima. Sheikisin oma puujalgadega seal ca tunni, päris lahe oli. Järgmine nädal peaks uuesti minema.

Nädalalõpu ja- vahetuse plaanides nii palju, et homme sõidan ilmselt paadiga järve teisele kaldale, kus on üks tiba suurem linn (Panajahachel). Veedan seal ilmset päeva ja tulen õhtuks tagasi. Niisama kolan ringi. Pühapäeval aga sõidan Chichicastenango'sse (ca 1,5 tundi sõitu) - seal mingi suuremat sorti turg, vaatame üle. Edasi-tagasi pilet Q40. Olen siin kõvasti hoogu võtnud, et ka ujuma minna. Mingis basseinis vedelesin tiba, kuid järve pole veel jõudnud. Ilmselt tuleb ikka nädalavahetuse asi ette võtta. Samas, kohe kodulähedal ei saa kuna mingi tappajavetikas või malts vohab. Maltsast on puhastatud vaid mõned kohad ja need on peamiselt pesunaiste poolt okupeeritud.
PA290258.jpg

Järgmine nädal kavas Mehhikosse põrutada mõneks päevaks, sellest juba järgmistes ülekannetes.

Olge terved!

Posted by jakokruuse 11:04 Archived in Guatemala Comments (0)

(Entries 1 - 5 of 5) Page [1]