A Travellerspoint blog

June 2008

Kumm tühi, nali läbi, stepsel välja

overcast 22 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere mu väike lontiskõrvadega, kongus ninaga, kõverate jalgadega ja mustade ning kottis silmaalustega sõber. Mis täristad? Ah et varud Jaanipäevaks sardelle, Rakvere kanasashlõkki, Bocki õlut, Laua viina, aspiriini ja Alkaseltserit? Mõistlik mõte. Loll aga see-eest ettenägelik, midagi pole öelda. Jõudu sulle!

Viimased päevad on võimust võtnud väga mõnus ärevus. Kojuminemise pärast muidugi. Umbes samasugune, kui enne reisi. Hästi imelik tunne on. Et juba päeva-kahe pärast ei peagi ma enam oma kotti kokku-lahti pakkima, otsima mingit elamist omale, tsekkama bussipileteid, vaidlema taksistidega jne jne. See on juba nii koduseks saanud. Loomulikult on mul olemas detailne plaan, et mida ma kõike kohe Eestisse jõudes teha tahan jne - a la sea pekki ja silku süüa ;-) A kunagi ei lähe tegelt nii. Jah, ootusärevus on tõesti suureks paisunud.

Tulin internetti, et oma veeb tsekk inn ära teha, kuid kahjuks teatab mulle Spanairi koduleht, et minusuguse nimega sellile ja buking numbrile vastust ei leita. Seepärast mõtlesin, et panen siis veel mõned read paberile. Viimast korda, luban. Või noh, kuid viitsin millaski, siis ehk kirjutan oma muinasjutule ka mingi kokkuvõtte moodi lõpu või nii. Eks näe, et kas ja millal ma viitsin. Aga jah, tõepoolest, olen teel koju. Aitab küll ringi tuuseldamisest vahelduseks. Varsti juba näen sind Tallinna tänavatel ringi töllerdamas.

Mnjah, tore lugu ikka küll selle tsekk inniga. Tegelt pole hullu. Mul nimelt on päris mitme vahemaandumisega väga peenelt komplekteeritud lend. Juba homme hommikul kl 10 peaks LAN toimetama mind Guayaquili kaudu kolmapäeva hommikuks Madriidi. Sellele lennule on mul juba boordin pääss olemas, nii, et Euroopasse peaks välja jõudma kenasti. Sealt on aga juba koju pudeliga visata, eks midagi ikka välja mõtleb. Madriidis on mul ka ca 1,5 tundi lendude vahel. Arvestades latiino värki ja suht pikka lendu, siis üleliia tõenäoline just ka minu Spanairi lennule jõudmine ei tundu. Seepärast siis tahtsingi eelnevalt juba ennast sisse tsekkida aga näe ei õnnestunud. No et nad teaksid, et ma ikka tulemas olen. Need lollakad ju juba tund enne lendu panevad geidi kinni ja peale ei lase enam.

Passisin seal Mancoras, rannas vist mingi 4-5 päeva. Reede õhtul võtsin ööbussi tagasi Limasse (Tepsa, 90 SOLi, 18 h). Kusjuures esmakordselt sisaldus sõidus mitte lihtsal õhtusöök bussis (suht sama jamps mis lennukites) vaid viidi lausa restorani sööma. Anti kala ja riisi. Kala sõin ära (nämma oli), riisi jätsin murjamitele. Ega ma seal Mancoras midagi teha enam ei viitsinud. Mõtlesin veel tiba surfata, kuid laineid polnud absoluutselt. No Ülemiste järvel on ka suuremad lained, kui seal praegu oli. Kohtasin seal ka 4 naabrit - Sommi siis. Jaurasime ja lällutasime nendega seal vaikselt ja vaatasime vutti. Aga aeg lendas kiirelt.

Limasse tagasi jõudsin laupäeval. Laupäevane päev läks suuresti meenete ostmisele. Tarvis ju midagi ka koju tassida (erineva heledus- ja kangusastmega pulbrid peamiselt). Õhtul otsustasime Kiidosega aga vutti vaatama minna. Nimelt oli Peruu nädalaga häbist üle saanud (Mehhiko - Peruu 4:0) ja laamad olid juba jälle härga täis ning lubasid Kolumbialastest Inca Kolat ja Cevichet teha. Vastav linnaosa muidugi jummala umbes, liikuma ei saa jne. Lõpuks suutsime mingi ullikese taksisti ikka orki tõmmata. Küll sell hädaldas, kui aru sai, mis konksu ta alla oli neelanud. Ainult seisime ummikutes. Aga imekombel õnnestus kohale jõuda ja ka isegi piletid sebida. Hind oli muidugi kerge üllatus - 60 SOLi, kusjuures oli ka 100 SOLiga. Räme kirves. Aru ma ei saa, kuidas need alpaakad on nõus sellist hinda maksma.

P6161858.jpg

Kui 5-10 pärast mängu algust statale lõpuks jõudsime, juhtis Kolumbia juba laamade vastu 1:0 :-D Juhhuuuu. Algus oli küll väga nutune, kuid teine poolaeg muutus üsna tuliseks ja ilusaks. Lõppes mäng ilma kaklusteta ning tulemusega 1:1. Hea töö, Peruu!

Pühapäev oli jällegi Kiidose juures projekt nimega: "Kodu korda", sõnaga köögimööbli paigaldus vol.2 Ja ei jõudnud me endid ära imestada ega kiita, kui kenasti kõik kapid seina said. Kogu aeg oli siuke tunne, et kusagil peab nüüd mingi suur kala välja tulema - liiga lihtne ja ilus, et tõsi olla. Viimase, kõige suurema jätsime küll esmaspäevaks, kuna naabrimutt tuli urisema, et pühapäeval ei tohi puurida.

P6161856.jpg

Õhtuks palusin Kiidosel ja Paolal ennast üles vuntsida, et neid välja sööma viia. Sisuliselt viimane õhtu või nii. Panin omale ka lausa triiksärgi selga (ostsin siit, tarvis oli pittu minna millaski). Muljusime head liha ning lüristasime Pisco sauerit peale. Lõpetasime õhtu sigariga loomulikult. Super luks ma ütlen.

Ahjaa, peaaegu unustasin. Täna, esmaspäeval siis oli minu esimene käik juba hommikul vara lennujaama. Mis sinna? Et oma fotoka laadija ja fotokas ära tuua!!! Jaaaa, usu või mitte, kuid eestlaslik jonn seljatas seekord peruuliku ükskõiksuse. Täiesti uskumatu, kuid pärast 4 nädalat jebunnimist, pidevat meilitamist, minu ja Kiidose sõimukõnesid jne on mul olemas uus fotoka laadija. Kusjuures isegi mitte mingi universaal jurakas vaid täpselt sama asi. Heheeeeeee.

Kuna päev oli kenasti alanud, võtsin veel käigupealt ka Lima ligi. Nimelt ma siin kogu aeg räägin Limast. Tegelikult olen ma elanud kogu aeg Mirafloreses, mis on üks linnaosa või nii. Kesklinnas polnud kunagi käinud, kuigi ma olen Limas vast kokku veetnud 2 nädalat kindlasti. Poole tunniga oli purgis. Täpselt nagu iga Ladina-Ameerika linn.

Nonii, nüüd lähen koju. Tarvis kott veel pakkida. Rohkem ülesandeid ei ole. Pole suurt seljakotti juba vast 4 kuud täitsa tühjaks teinud. Huvitav, mida sealt kõike leida võib. Varsti näeme!

Posted by jakokruuse 16:38 Archived in Peru Comments (0)

Tööstress

ehk teie kanakoivad

sunny 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Jaa, karta on, et ka Eestit on tabanud ülisuur tööstressi laine, mis kestab ajavahemikul 07.06-29.06, eriti meestöötajate seas. Ja loomulikult on ju lisaks veel samal ajal käimas ka vuti EM nii, et kogu negatiivne efekt niigi põdurale Eesti majandusele on ikka vägagi suur. Seda tööstressi ikka esineb, kindlasti iga nelja aasta tagant suveti, kuid mõnevõrra väiksemal määral ka iga kahe aasta tagant. Jummal küll, nüüd pole muud kui Allahi kui kõigevägevama poole vaadata. Ehk saab tema veel kuidagi aidata.

Aga jalgpallist rääkides, siis olen kenasti laupäevast alates olnud suhteliselt naelutatud teleka ette. Krooniks oli muidugi tänane Holland-Itaalia mäng. SUPER!

Olen hetkel põhja-Peruus, Mancoras. Rannas ühesõnaga. Otsustasin lumised tipud jätta teistele ning suhteliselt rahulikult võtta. Nimelt mul käimas viimane nädal. Oehhhh. Tegelt ootan juba üsna kojusõitu. Mitte et ei tahaks veel reisida, kuid vahepeal oleks tore korra kodus ka käia ja mulle kalleid inimesi kohata :-)

Siia randa saamiseks tuli võtta 2 bussi Limast, kõigepealt Piurasse 15 tundi ja 70 SOLi (Tepsa seekord) ja siis minivänn 2,5 tundi ja 25 SOLi. Piuras olen juba korra olnud, siis kui Peruusse saabusin kuu tagasi. Paraku küll lennukist maha ei lastud tookord ja ega eriti ei kippund ka.

Terve sõidu jooksul toimus hirmus võidujooks ajaga, sest mul oli HÄDASTI tarvis näha Itaalia-Hollandi mängu. Vahepeal tuli nutuvõru jälle suuümber, kui Piurast teatati, et buss, mille peale saaksin, toimetaks mind heal juhul mängu lõpuks kohale. Viimasel hetkel leiti mulle mingi alternatiivkoht ja Kankkunenist bussijuht toimetas mind Mancorasse 13:52'ks mis hetkeks oli mäng käinud 4 minutit. Juhhuuuuuu.

No mida mängu oli, eh??? Holland! Holland! Holland! Poleks uskunud, et apelsinides nii palju särtsu sees on. Super luks ma ütleks. OK, las see vutt jääb nüüd homset ootama. Ah jaa, eile vaatasin ka bussijaamas 25 minti vutti. Peruu-Mehhiko. Peruu imes 25 minutiks 0:4. Hea töö, laamad!

OK, vutt vutiks. Tuttav televaataja küsib, et kas ma vahepeal midagi asjalikku ka teinud olen? No mis loll küsimus see on. Kuradi alpaaka selline. Aga noh, ega see tuttav televaataja ei ole ka kõige teravam pliiats, et mitte öelda, et ta ikka väga nüri kohe on. No muidugi olen kasulikku teinud. Päeva pikad, kõik päevad.

Kui buss mind oma tsiklisõidust lõhkiste suunurkade ning valutava sabaga kenasti Limasse toimetas, oli esimene visiit kohe Kiidose juurde jälle. Kõva remont käimas. Neljapäev ja reede möödusid möllates. Kiidos värvis peamiselt lage ja seinu ja mina kruvisin siis köögimööblit kokku. Ei suutnudki mingit erilist kahju (veel) tekitada Kiidose korterile :-)

DSCN9283.jpg

DSCN9288.jpg

DSCN9287.jpg

Mõnevõrra põnevamad seiklused leidsid aset aga minu vanas-heas hotellis. Kõigepealt, olin just neljapäeva öösel magama jäänud, kui mingi debiilik hakkas uksele koputama. Tõmbasin teki üle pea ja mõtlesin ignoreerida, kuid Peruulane ei anna alla. Kloppis ja kloppis. Kui ma lõpuks küsisin, et mis sa tahad, öeldi, et mu tellitud kanakoivad on kohal. Mähh??? Saatsid selli otse perse oma koibadega. Nati veel kloppis, kuid siis andis ka tema alla. Ilmselt sõi ise ära.

Aga ei saanudki kaua kenasti tudida, kui 4 paiku hakkas järgmine kloppimine. Seekord naabertoa uksele. Nimelt üks naisterahvas palus kedagi (ilmselt oma meest), et see ukse lahti teeks ja talle tema asjad annaks. Mees vist magas sügavasti või oli surnud, sest ust lahti ei tehtud. Nojah, ega tädi polnud ka sita pealt riisutud - kloppis hinnanguliselt 30 minutit ja röökis terve selle aja. Selle aja peale olid muidugi koridori lisandunud veel hotelli admin, mingi naabertoa naine + politsei. Ja otse loomulikult (latiinod noh) röökisid nad kõik korraga üksteise peale. Oehh. Tunniga oli asi lahendatud ja seega lasin jälle silma kinni.

Kolmas äratus tuli kl 8, kui admin teatas, et mind oodatakse all. Mähh, kes ootab? Kiidos? Kui täiesti magamata poolalasti alla jõudsin, seisis seal mingi täiesti suvaline jorss, kes vabandas ja ütles, et ilmselt eksis toaga. Kuradi koerakoonlane selline, ahjualune, raisk. Juhe oli ausalt öeldes selle ööga ikka väga kokku aetud, kuid ma olin liiga väsinud, et mingit trianglit ise veel looma hakata.

Reede möödus siis ka puurides ja meisterdades. Päris tore oli vahelduseks midagi teha :-) Pärast tööpäeva käisime korra ka veel Barrancos, kuid pärast paari õlut otsustasime siiski tuttu ära minna. Oli ilmselt hea otsus. Mõtlesin, et põõnan laupäeval pikalt, esimene vajalik asi oli alles kl 11 - vutt loomulikult. Paraku ei saanud ka see hommik eriti pikalt uriseda, sest kusagil 8 paiku hakkas voodi kenasti toas hüppama. Blääääääd, "terremoto - väristab kusagil koorikut" kerkis päris kiiresti pähe mõte. Sekundi jooksul käiks peast läbi hotelli esimese korruse plaan (mis ei olnud väga keeruline, st minu voodist õue vast 4 meetrit), et kiiremas korras ennast alasti tänavale toimetada. Paraku lõpetati mu voodi rapuramine paari sekundiga ja seega ei õnnestunud linnakodanikes furoori tekitada oma alasti tänavale ilmumisega.

Aga jah, Kiidos pärast rääkis, et oli 4,5 palline, kusagil 50 km Limast. Sellel aastal vist 78s. Ses mõttes jah, et eks ta siinkandis ikka väristab kogu aeg. Minu jaoks oli see teine kord vastav sündmus oma VHSile salvestada. Esimene kord oli Guatemaalas. Siis ei saanud muffigi aru. Unise peaga tuli toona esimene mõte pugeda voodi alla. Mõistlik, see on tõesti mõistlik mõte ja kogu maavärinaalane kirjandus toetab sellist käitumist täielikult. Hea oli, et asi kiiresti ja kahjudeta tookord üle läks ja voodi alla pugemata jäi. Krdi idiootsed mõtted võivad ikka mõnikord pähe tulla. Täitsa uskumatu kohe. Aga seekord olin enda üle uhke, sest nagu öeldud, valmis kibekärmelt peas üsnagi hea evakuatsiooniplaan.

Kokkuvõttes peab ütlema, et tegelikult on selle tunde tundmine ikka ääretult rõve, ei tahaks seda uuesti tunda (kuigi samas nagu öeldud, esimene kogemus õpetas). Ok 4-5 palli vast veel, kuid suuremaid kindlasti mitte. Kui juba kapid kukkuma hakkavad ja asjad lendama, siis oleks ikka väga närune tunne vist. Eriti pärast Pisco külastamist. See linn on ikka praktiliseslt poolenisti maapealt pühitud, kusjuures väristas seal aasta tagasi. Loodame et, et rohkem ei koge. Adrenaliini paisati kütusesüsteemi muidugi jällegi ohtrasti.

Oki siis praegu. Ma nüüd passin siin rannas mõned päevad, kavatsen mittemidagitegemises uuele levelile lausa pääseda. Ja otseloomulikult toituda ainult mereandidest. Nämmmmmma. Ja siis tagasi Limasse, tõmban seal otsad kokku ja siis juba järgmisel teisipäeval on mul aeg 32 pesupulbrikotikest alla neelata ning lendavasse hambapastatuubi ennast sebida. Ahjaa, vahepeal tarvis ka kaamera kätte saada. Pole nad suutnud 2 nädalaga mulle laadijat leida. Täna mingi sheff saatis jälle meili, et läheb isiklikult otsima - alluvad ei saa hakkama :-) irw

Heakene küll, mine nüüd puhka. Ega see tööstress ei ole mingi naljaasi. Ca 3 nädalat veel stressi ju ees ka. Ma arvan küll, et võid ühe õlle ka endale lubada.

Posted by jakokruuse 11:12 Archived in Peru Comments (0)

Aitab juba, palun lõpetage. Ei taha enam adrekat. Pliiiiiiis

saba räigelt valutab ja suunurgad on täitsa lõhki

sunny 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nüüdsest on lisandunud minu garderoobi oranz T-särk, millele kirjas, et olen "Death road survivor". Tõepoolest, eluvaim jäi täitsa sisse ning kondid jäid terveks. Isegi ühtegi "lubavat" olukorda vist ei tekkinud. Aga samas laksakas adrekat oli ikka ülivõimas, käed-jalad siiamaani surisevad. Täitsa hull lugu kohe.

Laskumistiim moodustus 6 gringost - mina, sell Amsterdamist, 2 tshikat Londonist ning üks Prantsuse paarike, kes väga ei seltsind meiega. Lisaks siis veel giid ja shafjor. Pühapäeva hommikul 8 paiku asusime siis vana Länkkariga teele, rattad katusel ja uni silmas. Paremat ilma ei oleks osanud enam tahta. Pärast kerget kruvimist mägedes, olimegi stardikohas 4700m kandis. Noja siis jagati rattad rahvale kätte, topiti kübarad pähe-kindad kätte ning lükatigi hoog sisse. Esimene ots oli asfalt. Ma kohe sebisin ennast muidugi esimeseks, kohe jaamakorraldaja kannule, et siis paremaid kiiruseid arendada - mõnevõrra suurem kaal rääkis ka minu kasuks. Ikka sigalahe oli tuisata mõnust huilates mööda teed alla, kurvitades vasakule ja paremale, tegemata ühtegi vändapööret seejuures. Vastupidi, päris tihti tuli hoopis pidurihoobasid muljuda. Tore nali oli muidugi see, et minu rattal oli keegi hea mehhaanik ära vahetanud piduritrossid nii, et vasaku käe all oli tagapidur ja parema all esipidur. Üldiselt nagu vastupidi. Hea et ma selle asfaldi osal selgeks sain, mitte kruusateel. Jaamakorraldaja kohkus ka selle peale üsna ära.

DSC06733.jpg

(enne starti)

DSC06724.jpg

Pärast umbes tunnist sõitu jõudsime siis lõpuks "surmateele". Surmatee on hetkel suuremalt jaolt ratturite päralt, kuigi üksikuid autosid liigub ikka ka. Nimelt valmis mõni aeg tagasi uus tee ja seega arusaadavatel põhjustel suunati liiklus ümber. Ma juba seletasin ju, et miks seda surmateeks kutsutakse. Ikka selle pärast, et seal nii turvaline sõita on. Kui tee veel laiemalt kasutuses oli, viskas seal umbes 200 selli aastas ketsid nurka. Peamiselt seeläbi, kui mõni bussijuht otsustas kurvi lõigata tiba ja seejärel gravitatsioonile vaba voli andis. Riste vedeleb igal pool tee ääres. Jalgrattureid on parematele jahimaadele läinud 7 aasta jooksul 13, viimane lasi "hüppesse" aprilli keskpaigas. Ja tee on tõepoolest üsna kõhe, kuigi rattaga ilmselt mitte nii kõhe kui mõne suurema loomaga. Üldiselt olen ammu lõpetanud muretsemise busside teemal ja äraharjunud mägedes kruvimistega, kuid sellel teel mingit öist ilma piduriteta ja mälus juhiga lass-bussi võtta vist siiski ei tahaks. Teekatteks kruus, mingeid ääriseid pole (ja mida need aitakski), aeg-ajalt kergelt soppa, koskesid ja vett kaela ning ohtralt kurve ja veel ohtramini kuristikku.

DSC06798.jpg

DSC06780.jpg

DSC06736.jpg

Kusagil poole distantsi pealt viskas vist jaamakorraldajal ka lühisesse ja sell ütles, et nüüd aitab õppimisest ja igaüks lasku sellise tempoga nagu soovib - sahfjor korjab aeglasemad üles. No ei olnud see öeldud kurtidele kõrvadele. Haakisime hollandlasega ennast sellile sappa ning võtsime käed piduritelt. Vot kus siis tuli alles mõnutunne. Auuuuuuuuuuuuuuuu. Ja sellest hetkest alates sain aru, kui hea ratas mul oli. Jummal küll, raputas ja logistas ikka sajaga, kuid kordagi ei olnud sellist tunnet, et kusagilt midagi järgi annaks. Ja lõuna peatuses oli lahe vaadata teise grupi kadedaid pilke meie rataste, ülipika käiguga esiamordi ning lõuakaitsega kiivrite suunal.

Kokku oli distants siiski 64 km (ennist vist valetasin tiba väiksemaks) ning kokku sai vast hea 4-5 tundi seda distantsi lastud koos pausidega. Ja sajaga seda hinda ning pikka valimist väärt. Kindlasti üks reisi parimaid ja meeldejäävamaid kogemusi. Ja pärast viidi meid veel Coroicosse, kus nuumati veel kõht ka head-paremat täis ning lasti basseini mulistama. Oioioioioi, no mida paremat veel ühelt pühapäevalt oodata. Nomaeitea.

DSC06803.jpg

DSC06807.jpg

DSC06822.jpg

Ahjaa, alguses oli jutt shafjoriga, et see klõpsab usinasti pilte. No klõpsis küll usinasti. Kuradi debiilik selline! Võiks ikka enne suunata ka kaamera objekti suunas, kui nuppu vajutad. Pilte on vast CD peal mingi 100, kuid normaalseid on sealt vast 5-6. Ülejäänud on täiesti fookusest väljas, täiesti suvalistest asjadest tehtud, ülevalgustatud, mitmekordselt jne. Ausalt öeldes jääbki nagu mulje nagu sell oleks meelega üritanud võimalikult kehvasti pilte teha, sest ka kõige saamatum pildistaja saaks vist parema tulemuse, kui see oinas. Kuradi laama selline, alpaaka raisk. Nojah, aga see ei varjuta tegelt saadud positiivset laksakat, mille najal ilmselt veel kaua purjetan.

Pühapäevale järgnes esmaspäev, millal seati sammud hommikul vara bussijaama, et tagasi Peruusse ennast kelgutada. Kokku 140 BOBi ja 13 tundi ning olin jällegi vanas heas Arequipas. Tuttav koht juba mulle. Arequipasse tagasi toimetasin ennast sellepärast, et siin ligivõtta järgmine sahmakas adrekat, otse veeni loomulikult. Tegelt oli hädasti vaja ligi võtta veel üks tsiklituur.

Juba tuttav turistiabistaja tädi müüski mulle 6 tunnise tuuri teisipäevaks. Kokku 65$ ja start kodanik Eddyga järgmisel päeval kl 10:00. Kl 10 ei juhtunud veel muidugi midagi, kuid umbes pool tundi hiljem leidsingi ennast kodanik Eddy 250 Honda XRi Baja pakikalt. Eddy ratas ei tundunud just eile ostetud, pigem kusagil 10-15 aastat tagasi, kuid mulle oli see ratas varasemast tuttav. Nimelt ükskord Jaaguga Kambodzas võtsime sama relva. Logiseb küll igalt poolt, kuid samas ära ei lagune selline relv kunagi. Väga hea aparaat ja omale valisin ka just sama.

DSCN9278.jpg

Eddy juures veeretasime minu ratta köögist kenasti läbi elutoa ja magamistoa välja (köögis oli veel 9 rohkemal või vähemal määral ühes tükis ratast) ning sõit võis alata. Esialgu oli tunne tiba kahtlev, sest ratas nägi suht logu välja, kiiver teibiga kinni tõmmatud ning kinnasteks pakuti suusakindaid. Asjaga käis kaasas muidugi tuttav jutt, et kõige olulisem on turvalisus. Turvalisus mai ääss.

Aga pärast 10 minutit hakkas vaikelt suu naerule kiskuma. Pärast esimest tundi olid suunurgad naeratusest juba täiesti valusad, saba loomulikult ka. Esialgu kurvitamine mägede vahel asfaltkattel. Seejärel keerasime mingile väiksemalte kruusa-liivakattega teele. Aeg-ajalt tegime pause, küll looduse imetlemiseks, küll Chicha joomisele pisikeses külas (maisist tehtud jook), küll suplemiseks looduslikus mineraalvee mülkas, küll lehma koonu söömiseks (toidu nime ei mäleta, ei olnud minu suur lemmik) jne.

DSCN9270.jpg

DSCN9269.jpg

(Chicha)

DSCN9271.jpg

Ma ei suuda seda tunnet siin mingit moodi kirja panna, mida tundsin. Ja lai naeratus on veel täna ning ilmselt ka järgnevatel nädalatel veel suul. Lihtsalt nii lahe oli see elamus, et sae või pekki. Kõige rohkem meeldiski mulle see, et olime Eddyga kahekesi. Ja Eddy oli väga muhe sell, kellele endale meeldis samuti lihtsalt krossikaga mööda mägesid ja kõrbesid ringi lasta, eriti kui gringo veel bensu maksab ja tiba ka taskusse jätab. Ühesõnaga asjaarmastaja, mitte mingi "lõunli plänet soovitab mind" jaamakorraldaja.

Ja need ted, augud ja urud, mida Eddy tundis, olid täiesti uskumatud. Ma arvan, et neid gringosid, kes sellistesse kohtadesse siin Arequipa kandis on jõudnud, ei ole palju. Ja ütleme nii, et sai ikka need rattad suhteliselt proovile pandud, sest teekatet nägime igasugust. Vahepeal "ronisime" ratastega üle kivide, siis sõitsime madalas jões, siis pikalt mööda liiva jne jne. Algul oli küll tiba kõhe, kuna ma pole eriti siuksel pinnasel sõitnud (eriti liiv), kuid üsna pea harjusin enam-vähem ära. No ja ei õnnestunud isegi ühtegi korda käna panna. Korra jäin küll paksu liiva kinni, kuid see oli ka kõik. Peab muidugi ütlema, et igakord koeri nähes võttis mind tiba valvsaks. Need värdjad ju tahavad hirmsasti ikka säärest kinni võtta. Läks õnneks seekord. Hotelli jõudsin 5 paiku õhtul nagu tolmuahv. Valvelaua vend vaatas küll sellise pilguga, et: "mis sinuga küll juhtus? vaata milline sa välja näed. ja ise veel naerad selle üle, jah?".

DSCN9266.jpg

(amigo, Eddy)

DSCN9267.jpg

DSCN9274.jpg

(koht, kus aastaid tagasi sadas alla üks lennuk. siiani vedeleb igal pool lennuki juppe)

DSCN9279.jpg

Kokkuvõttes on viimased päevad olnud täis niivõrd suuri positiivseid kogemusi, et ei jõuagi tegelikult ära ohhetada ja ahhetada. Lihtsalt SUPER!!! Rattaga Death-roadi läbimine oli super, kuid eilne krossikaga kimamine oli veelgi võimsam kogemus. Viimastel päevadel on kogu aeg muie suul olnud, rõõmupisarad silmanurgas ja mõte peas: "no kuidas nii küll saab rallit sõita?" Juhhuuuuuuuuu. Selle kurva sõnumiga siit lõpetangi.

Nüüd lähen minema, et midagi süüa ja siis ööbuss Lima suunal võtta (15 h ja 70 SOLi). Mul on praegu nii hea tuju, et ei suuda sind isegi seekord sõimata. No olgu sul ka hea päev. Aga jäägu see viimaseks korraks.

Posted by jakokruuse 15:07 Archived in Peru Comments (0)

(Entries 1 - 4 of 4) Page [1]