A Travellerspoint blog

March 2008

Venezuelast üldisemalt

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Üritan siin natukene üldisemalt kirjutada sellest, mis mul Venezuela puhul silma jäi.
Üldiselt, esmamulje oli suhteliselt ebameeldiv. Täiesti olematu arhitektuur, mingid kastid ainult. Linnad nagu suured sipelgapesad ja suhteliselt arenenud ikka kogu elu-olu. Öäkkk, täiesti hingetud linnad minu jaoks, suhteliselt koledad ikka va mõni erand väikelinnade näol. Samas, kuna eks ole tiba reisitud ka ja peab ütlema, et eks need kiviklotsid ja kirikud jne suudavad mulle üha vähem ja vähem muljet avaldada. Üha enam seega on minu jaoks olulised kohalikud inimesed ning vaib, mis linnas on. ... ja seda peab ütlema, et Venezuelas on see viimane üsna hea.

St inimesed on üldjuhul väga sõbralikud. Ma ei ole üheski teises riigis saanud niipalju kingitusi või tasuta asju, kui siin. Kuuldavasti on Kolumbia selles osas muidugi veel parem, kuid mulje oli väga üllatav. Näiteks kasutasin üks päev ca 2 tundi netti. Kui soovisin maksta, siis öeldi, et pole tarvis - tegemist oli nimelt arvutipoega, mitte netikohvikuga nagu esmalt arvasin. Küsid tänavalt teed puuviljamüüjalt ja tädi annab pärast vastust mingi mandariini või midagi muud head. jne jne, ilgelt armas ikka, kohe nii hea tunne tekib. Eks ole muidugi ka teistsugust kogemust, kuid lahkus on olnud väga üllatav. Hetkelgi ju elan Meridas ühe kohaliku vanema naisterahva majas loodetavasti 3 päeva.

Liikluse kohta peab ütlema, et väga palju on igasugu ummikuid ja seisakuid. Pidevalt liigud nagu tigu ja praktiliselt sõltumata kellaajast. Mõnelpool siiski asi erinev.

Bussidest juba rääkisin, mis on külmad kui surnukuurid. Jube lihtsalt, täiesti arusaamatu. Kõik on mütside, fliiside, kinnaste ja tekkidega. Ebanormaalne täiesti. Samas, pikamaa bussid on uuded ja väga mugavad Skannid ja Volvod. Ja hinnad pole ka liiga kallid. 10 tunnine sõit ca 12-13 $

Sõjavägi on ennast näidanud vägagi ebameeldiva nurga alt. St pidevalt on vaja bussid kinni peatada ja kõik läbi otsida ja mingeid dokumente nõuda jne jne. Ja loomulikult saadab seda pidevad loosungid, et see kõik on ikka meie endi huvides. Ja muuseas, aeg-ajalt tehakse enne bussi väljumist kõigist pilti. See on iseenesest hea mõte turvalisuse ärahoidmise seisukohast. Ja "suur vend" on ikka igal pool, täiesti uskumatu. Seepärast reisin aeg-ajalt aliase all.

Bensuhinnast juba rääkisin. Hinna juures 1 liiter = ca 20 Eesti senti võib vast öelda üsna kindlalt, et subsitakse tiba seda värki. Ehk siis ca 10 eegu eest saab paagi täis ja nädal aega sõita :-D dzõuk ikka. A samas autot on siin jälle kallis soetada.

Valuutavahetusest oli ka juttu, et tegemist on mingi X kursiga. Ja selle kursi järgi on kohalikel ikka väga raske elu. Meil, gringodel, kes saavad sula taaladega siia tulla, on elu muidugi suhteliselt odav, kuid mitte kohalikele. Ja nemad ei saa taala ju kusagilt eriti, limiit on nii väike.

Rääkides veel elust-olust, siis mõnes linnas on probleemiks vee- ja elektrikatkestused, mis elurütmi mõnevõrra segavad. Nt Maracaibos on veeteema suht keeruline, kuigi ilge larakas järv on ju seal.

Aga kokkuvõttes meeldib mulle Venezuela pärast 3 nädalast tuuri ikka üsna palju. Pole minu lemmikriik, kuid täitsa lahe.

Otsas.

Posted by jakokruuse 12:28 Archived in Venezuela Comments (0)

Lugejate küsimustele vastab jällegi Guido Jõgevamaalt

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere loodrid, liiderdajad, hangeldajad ja muidusööjad. Teid tervitab nädala töörügaja.
Pesitsen hetkel ikka veel Venezuelas. Linnas nimega Merida. Saabusin siia täna hommikul kl 5 am. Nimelt, siinkandis asub maailma pikim köisraudtee, mis toimetab minusuguseid turiste ca 1500 meetri pealt tiba üle 5000 meetri. Seega, võimatu oli mul sellest atraktsioonist mööda hiilida. Paraku selgus ka kurb tõsiasi, et täna ja homme on atraktsioonil hooldusremont ja seega pean siin passima loodetud 1 päeva asemel hoopis 3. Nojah, mis seal ikka. Saangi pikemalt ja tõsisemalt netti kasutada, sest mul on selles osas palju võlgasid. Samuti on viimased päevad ja ööd olnud suhteliselt kurnavad, sest palju on olnud pikki öiseid bussisõite.

Aga nüüd siis väike bäkk-tu-te-fjudsö hüpe ja kõigest järjekorras. Brasiilia piiriäärsest Santa Elena linnast õnnestus siis soovitud päeval ikkagi jalga lasta. Sõit kestis 25 tundi Caracasesse. Peab ütlema, et uue sooja tekiga polnudki midagi üleliia kurnavat. Üks öö Caracases ja siis viis meid buss kõigepealt Maracaysse ning sealt edasi kohe Puerto Colombiasse. Tegemist siis väga kena linnakesega. Ja kes arvab ära kus kohas? "Ja tundub, et meile kõigile ammu tuttav Guido Jõgevamaalt teab jällegi õiget vastust. Jah Guido... täpselt, asub asi jällegi ookeani ääres. Tubli, siin on sulle Guido üks banaan auhinnaks"

Tegemist siis väga armsa pisikese kohakesega - kaluriküla. Päevad sai veedetud lainetes möllates ning rannas lesides, kuna juba ca nädal polnud laineid näinud ja mul viimasel ajal on tekkinud ikka hirmus vajadus veeääres olla ja ookeanis hullata. Ja ööbimine ka väga kenas kohakeses nimega "hostal colonial", tuba kõigest 45 B, mis siis mustaturu kursi järgi on ca 10$. Kokku veetsime vist 3 päeva selles kalurikülas. Ja siis oli aeg tagasi Caracasesse põrutada, et Külli lennujaama saata ja ise ennast Maracaibosse toimetada.

P3251208.jpg

P3251204.jpg

P3241200.jpg

Maracaibosse sellepärast, et Voitka üks sõpradest - Jurgen pesitseb seal ning oli tahtmine klubikaaslasega kokku saada. Jurgen siis nimelt õpetab Maracaibos oktoobrist saadik inlgise keelt kohalikele. Sai võetud vana hea ööbuss (10 tundi, 50 B ehk ca 12 taala) ja laupäeva hommikul kl 8 olin kõpsti Maracaibos. Tegemist siis Venezuela naftapealinnaga ja see hakkab ka igal sammul silma. Pappi tundub selles linnas kõvasti olevat, vinge infra lebab igal pool.

P3291229.jpg

P3291227.jpg

P3301236.jpg

(laev-maja mingil sellil, hihihiii)

Jurgen tuli mulle kenasti bussijaama vastu ning viis mind siis enda poole, kus mul kenasti ka ööbida lubas. Terve laupäev sai veedetud linnapeal ringi hulkudes koos Jürgeni sõpradega (Branco, Patricia, Carol, Ece), linna vaadatud ja õlut limspitud. Krt ikka jube hea on kui satud uude linna ja keegi sinu eest hoolt kannab. St satud kohe mingisse seltskonda ja saad miljon korda kiiremini asjadele pihta kui omal käel. Ja pühapäev veedeti siis umbes samamoodi. Näiteks sain ka teada, mis otstarvet omavad kõik need vanad USA pannid, mis siinkandis ringi vuravad. Carritod nimelt, et maksad mingi 1B ja siis sõidad mingil marsruudil, nagu meil marsad umbes, kuid siis auto. Siiani ei teadnudki seda.

P3291232.jpg

(pildil Jurgen, Carol & Ece - loodetavasti kirjutasin õigesti)

P3301237.jpg

(ja sellel pildid veedame pühapäeva pärastlõunat basseiniääres Jurgeni, Branco ja Caroliga)

Igal juhul, oli väga lahe nädalavahetus koos väga lahkete inimestega eesotsas Jurgeniga. Tänud! Ja pühapäeval selgus veel, et korteriomanikust ülilahke naisterahvas, kes oli Maracaibos nädalavahetuseks ning kelle poeg Luis elab ka samas korteris Maracaibos, sõidab samuti pühapäeval Meridasse. Ta nimelt elab seal. Ja no muidugi tähendas see seda, et mind võeti kaasa ja pandi elama siis tema majja. Üldiselt on selline külalislahkus siinkandis ikkagi igapäevane asi ja ma olen tegelt suht ammu loobunud sellele vastu võitlemast. Seega, siin ma siis nüüd pesitsen ilmselt järgmised päevad. Superluks ma ütlen!

Nüüd küsin otse Guidolt: "Guido, mis sa arvad, kui palju maksab Venezuelas bensiiniliiter? Sa kindlasti tead."
Vastab Guido Jõgevamaalt: "eeeeeee, ööööö, äääääää ............. ma arvan, et üüüüks liiiiiter bensiiiiini maaaaksab uuumbes üüks krooon."
Jako ütleb: "Tubli Guido, lasid lähedale, kuid natukene jäi siiski puudu. Ka parimad eksivad mõnikord, kuid sellest pole midagi. Õige vastus oleks olnud ligikaudu 20 Eesti senti. Seega sinu pakutud 1 krooni eest saab siinkandis juba muruniitjale 5 lirtsase kanistritäie bentsu."

Praegu kõik, võite sabad jälle rõngasse ajada.
Järgmine peatus - Kolumbia

Posted by jakokruuse 08:47 Archived in Venezuela Comments (2)

F50 filmikaga tehtud pildid

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Sai vennaga saadetud koju suurem hulk filmirulle, mille Maris kenasti lasi ilmutada ning siis yles riputas. Aitaaahh!!!
Siin nad on...

http://www.kodakgallery.com/I.jsp?c=wo1ozbi.ad3ubsza&x=0&y=wrvodc

Posted by jakokruuse 12:36 Archived in Venezuela Comments (0)

Sääsed sööge ausalt sitta, no ma ei või

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

... vaike apdeit, panin pildid ka juurde

Õnnistatud olgu internet, millega hetkel siin miilustan. Ta ei ole kõige kiirem ja ilusam, kuid siiski.
Kuna rohi on viimasest postitusest saadik tiba kasvanud, on aeg jälle mõned rahatähed netikasutamise eest välja käia ja hunnik kirjamärke ritta seada.

Tegemist siis esimese postiga Lõuna-Ameerikast, Venezuelast siis nimelt. Olen siin nüüdseks pesitsenud juba ca 10 päeva. Ja eks ole ka igasugu asju korda saadetud. Caracasse lendas mulle külla ka kallis külaline Eestist, Külli tal nimeks. Ja nii me siis koos siinkandis hetkel tuuritame.

Siinkohal Venezuelasse reisijatele väike soovitus - kindlasti vahetage kõik oma dollarid ja eurod kohe lennujaamas Bolivaarideks, saate kõige parema kursi raudselt, hihiiii. Võite ka julgelt ATMist kohalikku münti imeda. See soovitus oli nüüd tagurpidi antsu võtmes. Asi nimelt selles, et kuna siin õitseb demokraatia täiega, siis on onu Hugo määranud mingi X kursi kohalikule rahale - Bolivaarile. A la 1 $ = 2000 B. Kuna on ka eelnevalt tulnud mõned reisid ette, siis üritasin hoiduda lennujaamast raha vahetamisega, kuna sealt saab alati mingi rõveda kursi. Samas, mul ühtegi kohalikku polnud ja seega vahetasin ikka 100$, et saaks linna ja midagi hamba alla jne ka. Mõeldes, et:" no kui hull see kurss ikka olla saab". Ja siis hakkasin mõtlema, et kuidagi ikka räige kirves asi. Et takso linna ca 50$ jne - nagu NYC. No ja siis selgus kurb tõsiasi, et raha tuleb ikkagi mustal turul vahetada. Bläääd, aeg-ajalt õnnestub mul ikka nii lihtsa koha pealt eksida, et kohe hirmus häbi hakkab. Siis tuli meelde küll, kuidas Panamas üks Argentiina plika rääkis, et võta ikka sula taalasid kaasa ja vaheta tänaval ja ära sa jumala eest kusagil mujal vaheta ega ime seinast. Nujah. Õnneks ma just Panamast imesin mingi 500$ seinast ja seega vahetasin kõik need tänaval Bolivaarideks. Ja kursiks sain seekord 1$ = 4500 B. Kui nüüd ülipikk valemitejada vahele jätta, siis saan tulemuseks, et ametliku kursi alusel on elu Venezueelas minu jaoks üle 2 korra kallim. Seega saab ise omale elukalliduse siinkandis määrata :-) Jama muidugi selles, et kui sul pole sula taala kaasas, et mis siis saab?

Lend Caracasesse oli emotsioonitu, kui välja arvata see, et suutsin omale mingi väga rõveda nohu lennupäevaks hankida. Nojah, lennujaamast lasti kenasti läbi ja bussike sõidutas mind ka kenasti linna. Järgmiseks päevaks oli nohule lisandunud lahe palavik ja köha. Kuna mitte kohe ei tahtnud aega veeta hostelis lösutamisega ja kallid külalised kaugelt maalt kohale saabunud, võtsin ette teekonna kohalikku Caracase hospidali, et uurida, kuda siis sotsialismi tingimustes haigeid ka koheldakse (vahemärkus: krt mingeid nohusid-köhasid ikka aega-ajalt mul siin esineb. Räigelt närvi ajab, Eestis nagu ei mäleta, et sellised asjad piinanud oleks. Siin aga juba mitmes kord. Samas, paar päeva kehv olla ja siis jälle saba rõngas). Hospital oli väga vinks-vonks ja loomulikult on kõik tasuta! Hästi tore arstitädi ütles, et mingi gripp ja kirjutas peotäie rohtusid, ka antibiootikumid, mida 5 päeva närisin. Hetkel jälle kõik kenasti kombes ja asi unustatud.

Järgmine vahepeatus oli meil siis Margarita saar. Sinna saamine osutus mõnevõrra keerulisemaks, kui loodetud. Nimelt lubatud 5 tundi bussisõitu asendus 15 tunniga, kuna oli mingi avarii. Siis veel 3 tundi laevaga ja naksti saarel me olimegi. Ega seal muud ei viitsinudki eriti teha, kui passisime aga 2 päeva rannas ja kärsatasime nahka (vahemärkusena nii palju, et siis pärast 5 kuust reisimist õnnestus ikka kõhu pealt nahk esimest korda ka maha saada :-)

P31510801.jpg
(kursilt eksinud? v6i hoopis on V6ru poisid ikka oma haaret vagagi k6vasti laiendanud Venezuelasse, Margarita saarele?)

Sealt edasi väikesesse kalurikülla nimega Santa Fe. 2 ööd siis seal. Ja muidugi lasime ennast jälle randa vedida. Natuke snorgeldamist ja palju lesimist ning ujumist. Ja tagasitulles otsis paadimees meile välja ka suure karja delfiine, kes siis meiega koos sõita tahtsid ja pulli teha soovisid. Päris huvitav oli.

P3161103.jpg

P31610861.jpg

P31610981.jpg

P3161114.jpg

Pärast mitmeid meeltemuutusi otsustasime lõpuks siiski sõita päris alla Brasiilia piiri äärde, Santa Elenasse et seal tiba matkata. Hetkel siis siinkandis pesitsemegi 4 päeva. Siinkandis on hästi palju lamedaid mägesid (table mountain - kuda seda eesti keelde panna?) ja üldse on loodus ikka väga kummaline ja ilus. Nagu savann kohati ja siis jälle midagi muud. Bussisõit oli kokkuvõttes jällegi mingi 15 tundi vist + õnnestus saada järjekordne laks kollapalaviku vastast vaktsiini. Nimelt, mu ukhe vaktsiiniraamat ununes Caracasesse ja siiakanti ei lasta muidu sisse, sest palju on seda lotovõitu liikvel. Polnd hullu, mõlemasse õlga mingi litakas rohtu ja ajutine pass pihku. Kusjuures, arstitädi suutis mind üllatada sõnadega "ema ja isa". Selgus, et tädi mees on pool eestlane, pool leedukas. Väga muhe tädi oli. Ole tubli!

Kohalejõudes võtsime ligi kahepäevase matka/treki ühe kohaliku indiaani naisega (no ma ei tea täpselt mis tõugu või suguharu ta oli, seega nimetan indiaanlaseks). Kaalusime erinevate trekkide ja matkade vahel, kuid see nagu tundus kõige lahedam - 80$ nägu 2 päeva kohta. Ja ei pidanud kahetsema. 2 päeva siis täielikku vaikust kolmekesi metsas. Magamine võrkkiigedes, 3 korda päevas söök, trekkimine, lesimised naturaalsetes mägijõgedes/yacuuzides ilma kedagi teist kohtamata. Siinkandis otsivad kohalikud teemanteid. Ja ikka nii, et labidaga teed mingi augu ja siis sõelaga seal sobrad sita sees. Käisime ka mingit teist metslasperekonda vaatamas (tead küll - Tölpa ja Mõhk jne). Pakuti kala ja mingit poroloonimaitselist käkki, tagusime kohalike lastega hüttide vahel natukene vutti jne. Saime ka päris korraliku paduvihma, mis lisas veelgi vürtsi. Ainukesteks probleemideks on sääskede hordid, mis ei allu absoluutselt minu sääsetõrje vahenditele. Samuti ka kurb tõsiasi, et vihma tagajärjel pani ka minu iPod saba. Pekki küll - üks kõik mis aga mitte iPod. Nujah, nüüdseks hakkab seda tehnikat, mida kaasas tassida, üha vähemaks ja vähemaks jääma ja viimased aitemid on üsna räbalas olukorras.

P3191138.jpg

P3191156.jpg

P3191163.jpg
(Roraima magi pàrast vihma)

P3191170.jpg

P3191180.jpg
(siin siis v6rkkiigedes meie 66bimine + s66mised)

P3191155.jpg

P3191173.jpg

Ennist tuli küsimus, et mis siis saab kui sula taala enam pole aga ei taha ka mõrvarliku kursiga ATMi kasutada? Vot, kui olete Santa Elenas, siis võtate takso (5 B per kärss) ja sõidate üle piiri Brasiiliasse. Just nimelt nii me tegime. Ja keegi ei küsinud õnneks piiril ka passi (sellega on mingi imelik kamm, et nagu otseselt ei stämbita piirilinnas), sest eestlasi teatavasti ilma viisata ei lasta Brasiiliasse. Ja viisat meil loomulikult polnud. Aga diil siis siuke, et sõidad Brasiiliasse (ca 15 minti) võtad sealt ATMist Brasiilia reaali ja siis sõidad tagasi Venezuelasse ning vahetad need Bolivaarideks tänavahangeldajate abi kasutades. Kokkuvõttes kursiks ca 1 $ = 4000 B, mis on vähemalt 2 korda jällegi parem kui ametlik asi. Vot nii tehakse siinkandis, raha käiakse toomas Brasiilias. Tehke järgi. Ühtlasi õnnestus siis käigupealt ka oma jalg Brasiilia pinnale panna, mis oli kahtlemata hea tunne, hihihiiii. Hoopis teine tunne ikka ;-)

Ja veel üks soovitus. Jummala eest, kui bussidega reisite, pange selga selline riietus nagu oleksite Rootsis suusatamas. Nii kuradi külm on bussides, et ararrggrgrrrr. Täitsa dibiilikud ikka oma konditsioneeridega, no ei saa vaiksemaks keerata. Täna ostsimegi suure fliisist teki, et bussisõitu tagasi üldse saaks ette võtta. Ja valmistuge pidevateks peatusteks ja kokkupuudeteks sõduritega, kes soovivad igal sammul teid läbi otsida ja midagi peedistada. Krt, see on uus kogemus ja paraku mitte just kõige meeldivam. Peded sellised.

Ahjaa, ja see veel ka, et hetkel on suhteliselt sitt siinkandis (ja ilmselt kogu Ladina Ameerikas) reisida, sest käimas on Semana Santa ehk pühanädal. Ja see tähendab, et absoluutselt kõik hotellid on täis, kõik bussid on täis, kõik kohad on kohalikke turiste täis, midagi ei saa korraldada jne. No täielik kamm ikka. Me oleks pidanud eile õhtul siit linnast juba jalga laskma aga no ei saa. Täna oli isegi bussijaam kinni. Nüüd on mingi shanss, et homme hommikul vara sebime bussijaama ja siis ehk saab õhtuks mingid kohad bussile (bussisõit ca 24 tundi, lahe - vahemaad on ikka midagi muud kui Kesk-Ameerikas oli). Kahtlane, kuid lootust siiski pole kaotanud. Täitsa õudne ikka kohe. Ja krt mingi kuivseadus võeti ka käiku osaliselt selleks nädalaks nii, et ei saand eile õhtul isegi õlut osta. Fakk juu oma Semana Santaga!

Vässa tuli peale nüüd, peatse mittekuulmiseni!

Posted by jakokruuse 09:11 Archived in Venezuela Comments (1)

007 ja viie sõraga Jõulupõrsas

ehk Panama City

sunny 32 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Selleks korraks siis Panamaga ja Kesk-Ameerikaga ühel pool. Poole tunni pärast kõmbin bussipeatusesse, et Tocumeni lennujaama sõita. Sealt siis peaks mind avioon läbi Bogota viima Caracasse. Vahepeal hakkas juba kerge paanika tekkima Venezuelast Kolumbiasse liikumisega seoses, kuid tundub, et onu Huugo tõmbas vist nahad tagasi. Loodame parimat. Ahjaa, veel üks teadaanne. Et ma siin juba mainisin, et mul pole levi telefonil. No vot, nüüdsest alates pole mõtet mulle enam kindlasti smse saata, sest andsin ka telefoni ära. St unustasin hostelis voodi peale ja loomulikult ootas see mind järgmisel päeval seal täpselt samas kohas. Elik, levi pole ja levi ei tule. Ja andke nyyd kallid s6brad andeks, kui ma teie synnipàeva meeles ei pea. Mul nimelt oli seal k6ik kirjas kenasti, kuid nyyd siis enam mitte.

Pealkiri sai seekord selline just seetõttu, et siin hetkel shuuditakse uut Dzeims Bondi filmi. Õnnestus ka seal üks kõrvalosa saada ja tiba reisuraha teenida. Nimelt mängin seal kurja Kirgiisi arsti abilist, Droszchtukrambõõnkgeawkrst'i. Paraku, Dzeims tapab mu juba filmi alguses, juusturiiviga nimelt. Aga noh, hea algus vahemalt. Eks ma Venezuelas katsun ikka mingi t6sisema osa omale saada.

Panama City on kaugelt parim Kesk-Ameerika pealinn. Miks? Sest see on täielik metropol, tsirkus. Igasugu karvaseid ja sulelisi pesitseb siin, mistõttu kultuurid, toidud jne jne on segunenud (eriti toidud mulle meeldivad, sest palju Hiinlasi siin). Ja see mulle meeldib väga. Ja samuti on siis ka veri segunenud, mistõttu on siin liikumas suhteliselt, kohati isegi väga kenasid inimesi. Väga broo. Ja linn ise on ka täis kontraste. Kohati on tunne nagu oleks NYCis või mõnes muus USA linnas ilmeselt (nt Las Vegas, Miami, kuigi pole omasilmaga näinud), siis jälle nagu kusagil Vahemere ääres, siis jälle nagu Kuala Lumpuris jne. Väga lahe. Üks osa linnast täis pilvelõhkujaid, samas on taastamisel ja osaliselt juba taastatud väga kena vanalinna osa.

P3070954.jpg

P3070981.jpg

P3070987.jpg

P3070988.jpg

Ja muidugi Panama kanal. Üks olulisimaid vaatamisväärsusi minu reisi jooksul. Uhh, täiesti minu mõistuse vastane on, kuidas ikka siuke asjandus suudeti valmis ehitada. Nojah, eks tiba ehitusmehi pani saba ka (vist 22 000), kuid sellest pole hullu. Ja asi töötab nagu kellavärk. Mingi ilge jurakas laev vaikselt-vaikselt veetakse "muulade" abil ühest lüüsist teise, lastakse jälle vesi sisse ja purjetatakse aga edasi. Päeva esimesel poolel lastakse suured laevad Vaikse Ookeani poolt Kariibi poole, keskpäeval on jahid, vesijalgrattad, kalapaadid, skuutrid, kummipiilud jne ja pärastlõunal lastakse jälle "suured poisid" teiselt poolt Vaiksesse lompi. Krt, tunne sinna minnes oli võrdväärne, kui poisikesena mindi uut jalakäikudega Delta't poest tooma või kui onu Jaan Vahemere äärest seitsme musaga elektronkella tõi. Ühesõnaga tunne oli ärev, põnev ja super. Võtsin pileti "kirssidega" - 8 taala ja sisaldab muuseumi, õppefilmi ning vaatlusplatformi külastust.

P3060934.jpg

P30609221.jpg

Pesitsesin kohas nimega "Balboa Bay" mis asub Bella Vista rajoonis ja on kaunis kena kohakene. Tiba kallis küll - dorm on 11$, kuid tasuta nett (ja skype töötab ka), hommikukohv ja 2 röstsaia jne. Siiani oli väga hea, kuni viimase öönid. Nimelt kusagil 3 paiku saabus 4 USA noorukit. Ja mulle tundus, et see kes minu kõrval voodis magas oli ikka väga usinasti seenepoisse krõbistanud. Nimelt kutt rääkis terve öö (ei saand küll aru, et millest täpselt), puges kahe madratsi vahele ja üritas omale madratsit nagu tekki peale tõmmata (see väga hästi ei õnnestund, sest madrats on ca 20 cm paks), siis jalutas ringi mööda tuba ja pildus patju ja tekke kõikjale, vahepeal ronis põrandale voodi alla magama jne. Ühesõnaga sürr! Et seega viimane öö väga palju ei maganud.

Reede õhtul kohtusin vanade UK, Saksa ja Rootsi sõpradega (sealt ka hüüdnimi Lasse Kongo, mõned vast teavad sellist karakterit), sõime ja võtsime mõned napsud. Ma kobistasin 1 paiku koju, sest oli tarvis juba pool neli ennast üles ajada. Nimelt, pärast pikka kaalumist otsustasin ligi võtta paketi Kuna Yala piirkonda. Kaalusin, sest mul oli sisuliselt selleks vaid 1,5 päeva ja asi maksis kokku ca 100$.

Nujah, kl 4 am korjati mindi dziibi kasti ning sõit koos 10 Kunalasega võis alata. Kuna Yala (San Blas) on siis Panama Kariibi äärne piirkond. Sisuliselt dzungel, sinna saab vaid tõelise 4x4 dziibiga. Ma ei mõtle siin igasugu dziipi meenutavaid liikumisvahendeid, mida Eestis armastatakse dziipideks kutsuda, vaid ikka tõelisi vanakooli aparaate nagu Land Cruiser ja vana Patrol jne. Ja seal elavad Kunad. Neid on ka pealinnas näha, naised kannavad väga lahedaid ja värvilisi rahvariideid. A samas neile ei meeldi, kui neist pilti tehakse, seega mul ainult piilukaameraga tehtud.

P3081021.jpg

P3081027.jpg

Kuna mul oli kaasas vaid see mis seljas - maika ja shortsid, siis hakkas kastis sõites ka tiba külmavõitu. Öö ju ikkagi ja tuul. Õnneks tehti mingi peatus ja suutsin omale poest osta ühe rannarätiku ümber. Palju parem. Ja tee sinna oli tõesti seikluslik. Ikka ja jälle vaatasin, et siit mäest me küll üles ei saa või siis lõpetame jälle kusagil võsas. Kastis oli ka väike poiss ja plika, kes siis pidevalt peaga lakke lendasid - pole suutnud veel omale korralikku akut taha süüa ja seega kaalu vähe.

Saareke, kuhu mind paigutati on ilmatu lahmakas. Yhest otsast teise k6ndimine v6ttis tapselt 19 sekundit. Elatakse 6lgonnides ja yhte sellisesse paihutati ka mind. Magamine v6rkkiigedes. Vaga tore. Meie "kylas" oli veel 5 gringot. 1 leedukas, 1 itaallane, 1 tsehh ja 2 sakslast. Ja paevad naevad siis valja sellised, et 3 korda antakse syya (mereannid -kaheksajalg, praetud kala jn e - mmmm) ja siis keskpaeval viiakse paadiga yhele saarekesele, antakse kaasa kylmutuskast 6lledega ja 6htul tuuakse jalle tagasi. Neid saarekesi nimelt on sealkandis ca 400. Paljudel peal ainult 1 palm. Sellel kuhu meid toimetati, kasvas ikka oma paarkymmend palmi ja ymber saare jalutamine v6ttis ka aega ca 3-4 minutit. Super lahe koht, taiesti uskumatu.

P3081031.jpg

P3081030.jpg

P3091049.jpg

Pyhapaeval siis tuli tagasi linna s6ita, sest mul esmaspaevaks olemas lend Caracasesse.

P3091058.jpg

P3081037.jpg

Kui ma yritan kokku v6tta 4.5 kuud Kesk-Ameerikas veedetud aega, siis peab ytlema, et ei ole eluke halb olnud. Otsevastupidi. KA riikidest jai kylastamata Belice ja sisuliselt Costa Rica. Aga need riigid, mida enda kohalolekuga 6nnistasin, olid k6ige meeldejaavamad vast El Salvador ja Panama. Aga seda vast just eelk6ige inimeste m6istes, kuigi Panamal on tegelikult pakkuda sisuliselt k6ike - magesid, randu, metsi jne. K6ige vahem meeldis vast Honduras. Guatemalaga on mul eraldi teema, sest seal ma sisuliselt ikkagi elasin ja seet6ttu on see riik mulle vaga eriline. Guate on super looduse poolest, igasugu trekkimiste ja matkade osas raudselt parim. Nicaragua oli ka lahe, kuigi kohati tiba turistilik.

Nojah, eks siis vaatame millega L6una-Ameerika meid yllatab.

... ja sabad ikka r6ngasse!

Posted by jakokruuse 05:15 Archived in Panama Comments (0)

¡¡¡Feliz dia de mujeres!!!

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Kallid naised! Kuna mul juba 10 päeva levi pole ja samuti ei oma ma kõigi teie e-posti aadresse, siis valin raskema variandi ning esinen sellel veebilehel väikese sõnavõtuga. Nimelt, soovin teile kõigile ILUSAT NAISTEPÄEVA!!! .... ja veel, lihtsalt teadmiseks. Paljud neist vähestest rännumeeestest, kes peale minult vastuse saamist "I'm from Estonia/Estland" veel teavad, kust selline spordiklubi pärit on, ütlevad: "I've heard that you have very beautiful women in Estonia, is that true?" No muidugi on see tõsi!!! Ja kui mult küsitakse, et mille poolest Eesti hea on, siis vastangi viimasel ajal, et naiste poolest. Sest nii see ju on.
Kallid naised, ilusat naistepäeva veelkord!

Soovib,
Lasse Kongo

P3081019.jpg

Posted by jakokruuse 15:54 Archived in Panama Comments (0)

"Estrellas del mundo" vs Deportivo las Bocas del Toro 0:1

sunny 27 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Joujoujou rahvas, kütke ennast üles ja tehke mõni kiirem tantsusamm träänssi saatel.

Heh, raske on olnud viimasel ajal. Jube palju tegemist ikka ja jälle, ei ole lõppu näha.

Pesitsen nüüd juba nädalakese Panamas. Siin ei ole halb olla, täitsa hea on. Hetkel siis pealinnas esimest õhtut. Enne seda veetsin 2 ööd Boquetes. Põgenesin sinna üleeile. Nimelt veetsin 5 päeva Bocas del Toros. Seni oldust vaieldamatult ilusaim paik, ma mõtlen ookeani mõttes jättes mäed välja. Samas peab tõdema, et ega ikka ilus asi kaua ei vedele ilma tähelepanuta. St väga paljud põhja ameeriklased on omale siia kodu soetanud ja pesitsevad siin. Aga noh, randu on Bocases palju nii, et ruumi veel on. Kuigi jah, gringosid on ikka liiga palju.

San Jose'st, Costa Ricast põrutasin siis bussiga Panamasse. Kokku vist mingi 6 tundi piirile, nimeks Sixaola. Kuna piirile jõuti kl 4 ja Panamas aeg tunni võrra ees, läks järsku jällegi hirmsaks rabistamiseks, et viimasele paadile jõuda ja Bocasse kihutada. Kleepusin kahe tüübi külge (Saksast ja Austraaliast), kellel samad mõtted ja kes olid ilusasti kenasti Lonely Planetit lugend ja teadsid täpselt millal ja kust mingi paat või buss läheb ja palju maksab. Ma nimelt ise viimasel ajal ei viitsi neid raamatuid eriti sageli kätte võtta. Lähen lihtsamat teed ja küsin või haagin mõnele usinale LP jüngrile sappa.

P2280876.jpg
(piirisild)

Piiriületus läks suht valutult ja oli senini kindlasti kõige romantilisem piiripunkt. Ilus rauast sild, ümberringi dzungel jne. Lahe, ja me kolmekesi ainukesed piiriületajad. Minu Panamasse sisselogimine võttis küll mõnevõrra rohkem aega, kuna oli tarvis ikka veenduda, et siuke riik ka olemas on, kui Eesti. No leiti üles riik või väsiti otsimast - löödi tempel sisse.

Jõudsime täpselt viimasele bussile ja jooksuga ka viimasele paadile. Brooo. No ja edasi oli juba Ameerika mäed. Ühesõnaga, hostel Heike (paar ööd olin ka mingis rahulikumas kohas), kus dormi koha eest nõutakse 8$ ja kus kogu aeg mingi ilge rokkimine käib. Selle eest siis lõpuks sinna mägede vahele, Boquetesse põgenesingi. Aga samas mõnda aega väga lahe, no kogu aeg mingi möll ja jauramine käib.

Kuna Saksa kutt ja Aussi tundsid sealt juba mingit kampa, siis oligi naksti moodustunud ca 10 pealine seltskond, kellega randades ujusime ja lesisime, rannavutti tagusime ja maitsvat toitu/õllekest õhtuti libistasime. Karvaseid ja sulelisi igalt poolt maamunalt.

P3010896.jpg

P2290887.jpg

P2280882.jpg

Ühel õhtul otsustati ühe Hollandi kuti eestvedamisel korraldada jalgpallimats täismõõtmetel väljakul ja murul, et aitab küll liivas siblimisest. Vot siukest vutti pole veel näind ega mängind. Jällegi, kõige eriskummalisem ja meeldejäävaim jalgpallimats, raudselt. Nimelt, väljak siis ei asunud kusagil mujal kui lennuväljal, täpselt maandumisraja ühes otsas. No ja nii me seal siis mängisime, päike loojumas meie peade kohal, vahepeal maandub või tõuseb õhku mõni väike turbopro lennuk (tead selline, millega hollivuudi filmides kokat veetakse) - super luks ma ütlen.

Mäng "all stars" tiimi ja kohaliku klubi vahel kestis kokku isegi peaaegu ühe täis poolaja. Mängiti ühe kollini, sest lisaks meile oli veel üks kohalik tiim, mis mängida soovis. Paraku imesime muidugi meie, mitte kohalikud. Kuna meid oli 10, kauplesime endale ka ühe musta kohaliku. Mingi hetke oli neid juba 2 ja tekkis väike segadus. No ja segadus lõppes meile värava löömisega, kuna "vahetusest tulnud meie mustanahaline kaitsja" osutus vastaste ründajaks hoopis, hihiii. Aga oli ääretult lahe. Ja jällegi tekkis hunnik väga lahedaid tuttavaid/sõpru.

Mägilinnakeses Boquetes olles ei saanud küll aru, et tegemist oleks mingi paigaga Kesk-Ameerikas. Pigem näeb koht välja nagu oleks Alpides. Ka hindade poolest. Ühesõnaga, täiesti gringostunud linnake. USA pensionäride poolt üle võetud linn. Aga mõneks päevaks lahe peatumispaik. Miskit erilist matka ei viitsindki ette võtta, kuna jube kallis ja aeg hakkas ka otsa saama. Seega jalutasin niisama linna lähiümbruses ja nautisin loodust. Eile tegime pundiga peale pikka vaidlust ja filmide välistamist klassika õhtu - Pulp Fiction. Damn, polnd ammu seda meistriteost vaadanud. On ikka hea küll. Ja tipp-topp Argentiina Merlot maksis aint 4 taala. Nicas/Salvadoris/Hondurases näiteks sama vein ca 10-12 taala. Sellest piss-õllest on kerge kopp ette tekkimas. Citys peabki otsima ühe korraliku pubi ja jooma ühe korraliku draft õlle. Mmmmmmm.

P3040911.jpg

P3040906.jpg

P3040903.jpg

Täna siis sisustati päev 8 tunnise bussisõiduga pealinna. 14 $ vist kokku. Homme plaanin kanali ära vaadata kindlasti - see on olnud üks asju, mida kindlasti, kindlasti tahan näha. Ikkagi ilmselt suurim insenertehniline lahendus inimkonna ajaloos. No vähemalt minu jaoks vist.

Ja ongi asi sinnamaale jõudnud, et käsil viimased päevad Kesk-Ameerikas. Esmaspäeval nimelt on mul lend Caracasse, Venetsueelas. Tahtsin hirmsasti minna jahiga Kolumbiasse ja sealt maadmööda Venetsueelasse, kuid kahjuks ei tulnud see plaan hästi välja. St uurisin ja puurisin igalt poolt ja vastuseks tuli, et hetkel meri väga tormine ja väga üksikud jahid ainult väljuvad. Ja millal, seda ei tea keegi. Nujah, "õnneks" kohtusin just päev pärast lennupileti ostmist (442$) ühe Aussi plikaga, kes just eile sarnase paadireisi ette võttis. Selgus siis, et polnd asi nii lootusetu miskit ja paadid ikka väljuvad. Pähh ma ütlen. A mis seal ikka, teine kord siis.

Panamas veedetud nädal on mulle väga meeldinud. Samas, väga palju on valgeid aga eks see ka loomulik. Panama on ka suht edukas olnud igasugu investmentide ligimeelitamisega ja samuti pensionipõlve veetmist valgetele promonud. Igasugu villasid ning ka Eestile sarnaseid naf-nafi pappmajakestest koosnevaid külakesi on kõik kohad täis.

Hinnad on imelikud. St mõni asi on siga kallis (nt üritati Boquetes küsida ATV rendi eest 40$/tund, mis on lihtsalt ajuvaba hind). Samas, poed on igasugu kraami täis ja paljud asjad jälle oluliselt odavamad, kui naaberriikides. Eks ta ole kokkuvõttes ikka kallim tiba, kui põhjanaabrid.

Nüüd üritan ennast tuttu sebida. Toanaabriks Brass, loodame, et ei norska eriti.

Posted by jakokruuse 16:11 Archived in Panama Comments (0)

(Entries 1 - 5 of 5) Page [1]