A Travellerspoint blog

January 2008

Mull, mull, mull, mull väiksed kalad ehk sukeldumiseri

ehk kus on teie regulaator, BCD, raskusvöö, lestad, mask, kalipso, balloon???

sunny 37 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii. Jätkame sealt, kus pulk maha kukkus.

La Ceiba, Honduras on hüppelauaks "rannasaartele" ehk Islas de la Bahia. Mina otsustasin minna vähem populaarsele saarele nimega Utila. Guesthouses paigutusin dormitory'sse (ühistuba?), kuhu ennast magama soovis sättida ka kaks plikat Tsiilist - Josefina ja Trinidad. Oi kus mul oli hea meel üle pika aja jälle spanishit purssida, kuigi nende spanish on ikka hoopis midagi muud sellest, mis siinkandis räägitakse. Iga lause pidin üle küsima, et aru saada.

P1200535.jpg
(vasaskul Jose, paremal Trini)

Nendel plaan minna Roatani, mis on saartest kõige populaarsem. Üsna kähku suutsin nad ümber veenda ja hommikul sõitsime kõik koos kenasti laevaga Utilasse (takso 40L per kärss + laev 310L per kärss, ca 1,5 h). Haakisin ennast neile sappa, kuna laeval mingi kohalik suutis anda neile juba kiirülevaate parimatest sukeldumiskoolidest. Utilasse nimelt lähevad KÕIK sukelduma. Ja mul täpselt samad plaanid. Enne kui aru jõudsin saada, olin ennast reganud Utila Dive Center koolijütsiks ning majutunud asutusse nimega Mango Inn, samuti dormitory's koos Trini ja Josega.

No ei anta sealkandis aega atra seada. Vaevalt said pakid vööri pandud, kui kool juba pihta hakkas. Selgus, et meie grupist moodustas tugeva enamuse punt tiineidsereid Saksamaalt ja Hondurasest. Ühed siis siinkandis vahetusõpilastena ja teised siis olid millalgi Euroopas samamoodi. Kino hakkas koolis pihta sellega, kui esialgu antakse kõigile pihku ankeet täitmiseks. Tead küll, pead vanduma, et sul mingeid haigusi ega jamasid pole jne :-)

Samuti pead olema vähemalt 18 aastat vana, et omale litsents teha. Selgus paraku, et kogu grupp on 17. Nujah, kui instruktor tahtis tiineidserid koju tagasi saata, kargas üks neist püsti ja teatas, et temal on volitused kõigi esindamiseks ning on nende eestkostja. Kui selli vanust küsiti, tuli vastuseks 19 :-D Instruktorid kratsisid ikka pikalt kukalt, et mis selle seltskonnaga teha, kuid lõpuks ikkagi armastus võitis ja tiinekad lasti ka klassiruumi.

PADI Open Water kursus siis kokku 4-5 päeva ning maksumusega ca 250$ Kuna ma tundsin ennast grupis suhteliselt vanaisana, siis ei läinud kaua aega, kui teise vanaisaga väga headeks sõpradeks saime. Teiseks vanaisaks oli siis Roberto Toskaanast. Väga, väga lahe sell. Teeb muuseas teist magistrit sellises asjas nagu "Happiness science" Voits, sul oli kunagi (kui sa veel arvasid, et sa usin oled) plaan selles osas miskit puurida?

Blääd, vot seda ma poleks küll uskunud, et mulle mullitamine nii väga meeldima hakkab. Teadsin, et mul kõrvade tasakaalustamisega on probleeme ja seetõttu tiba pelgasin seda värki. No kartused osutusid tõeks, kuid lõpuks leidsin siiski mooduse kuidas kõrvu tasakaalustada - pidin lihtsalt teistest oluliselt aeglasemalt laskuma ja lõpuks rõhk peas ühtlustub.

Pärast edukat Open Water litsentsi saamist otsustasin suht kärmelt (pärast ühte Cuba Libret ja Roberto ja treener Jaagu kerget veenmist) teha ka Advanced Open Water (2 päeva, 5 dive ja 230$). Kui Open Water litsentsiga peab sukelduja piirudma 18m ja ei lasta nt hoovustega sukelduma. Advanced andis mulle loa minna kuni 30m. Siit alles lõbu algab, kuna sellel sügavusel on võimalus kogeda nn Nitrogen Narcosis't. Ühesõnaga tunne nagu oleks kerge laksu all. Ja mul õnnestus seda deep divel ka kenasti kogeda. Väga lahe oli. 30m peal anti pihku väike ruudustik, kus numbrid segamini 1-20. Aja peale tuleb siis numbrid reastada järjekorras. N asi võttis aega kõigest 1:14, kusjuures teistel (ja ka mul pinnal) ca 20 sekundit. Üks Argentiina plika oli ka sama õnnelik kui mina, teised ainult kadestasid.

P1270595.jpg

P1240581.jpg
(On ikka piisavalt raskusi vööl?)

P1230552.jpg
(pärast esimest veealust hingetõmmet)

Kui open Water litsentsi tegemine sisaldas palju harjutusi ja teooriat, siis advanced oli puhas lõbu. Sukeldumine, sukeldumine ja sukeldumine. Lasin vist 4-5 päeva järjest ca 3-4 dive päevas, ka öö- ja vrakisukeldumine. Ja ütleme nii, et pärast sellist päeva ei jaksa praktiliselt mitte muffigi enam teha. Kuidagi nii ära väsitab see värk.

Utilas veedetud 8st päevast tuli siis ilmselt ca pool vee all või paadis :-D Eriti lahedad olid viimased 2 päeva, kus kõik tundus juba nii lihtne ja selge ning sain täielikult nautida kogu üritust. Paned oma kola selga, vette, vee alla, vee peale, paati, balloonivahetus, väike pinnaintervall ning uuele sukeldumiskohale sõit ning kõik kordub uuesti. Kapteniks must rastapatsidega sell nimega "Cookie" ning taustaks reggae. Krt, elu on ikka lill, või hernes, või hoopis lillhernes.

Kokku tuli 13 logitud sukeldumist + mõned logimata üritused. Kui esimestel sukeldumistel olin mina alati see sell, kes vee all väike puna põsel pidi jälle "low-on-air" märki tegema ja kogu seltskond seega pinnale minema, siis viimased 6-7 dive olin ma üks säästlikemaid sukeldujaid meie grupis, kel pinnale naastes oli vähemalt 1000 psid õhku veel alles.

Kõige enam meeldiski mulle deep dive 30 meetri sügavusel asuvale vrakile. Ümberringi on lihtsalt sinine lõpmatus, all ja külgedel tiba tumedam, üleval heledam. Ja siis lihtsalt hõljud seal kaaluta olekus, ilma igasuguse vajaduseta liigutada käsi või jalgu. Ainukesed, millega enda asendit reguleerid on kopsud. Ja vaatad, kuidas mullid aeglaselt pinnale purjetavad. Oi-oi-oi milline ahvivaimustus on peal.

Utilast nii palju, et kohalikud inimesed olid ikka mega ebasõbralikud. Krdi peded, raisk. Ja hinnad ikka suht rõvedad arvestades Hondurast. Teistele reisisellidele nii palju soovituseks, et kui plaan ei ole sukelduda, siis ma hoiaks kindlasti sellest saarestikust ennast eemale (ma ei usu, et Roatan parem on). Ja kõik räägivad inglise keelt ka veel.

Kindlasti soovitan soojalt Utila Dive Centre't. Lisaks väga lahedale meeskonnale ja korraldusele on neil igalt neljapäeval suur BBQ pidu, millest kindlasti osa peab võtma.

P1250583.jpg
(Jako, Josefina, Roberto, Trinidad ning üks instruktoritest Isaac Norrast)

P1250586.jpg
(Afterparty Coco Loco's)

Samas, Utila kiituseks peab ära märkima loomariigi üllatused. Nimelt õnnestus mul lisaks igasugu veealustele elukatele (krt, Eagle Stingray'd ja Whale Shark'i ei õnnestunud kahjuks näha) kohata oma esimest ilusat, karvast, musta tarantlit. Oi kui ilus ta oli. Kõndis aeglaselt lihtsalt üle tee. Ja veel nägin mingit roti-kassi laadset elukat. Ühesõnaga, näeb välja kui rott, kuid ca kassi suurune aga siuke armas ja liigub aeglaselt ning ei karda eriti inimesi. Krt, selle eluka nime tahaks kusagilt välja uurida. Ja suuri kirjuid ilusaid banaaniäblikke ning iguaane on muidugi kõik kohad täis.

Lõpetuseks nii palju, et olen siin arvutanud pikemat aega ja jõudnud numbrini 24 567 EEK. Nimelt see summa tuleks mulle Välisministeeriumi tellimusel Rahandusministeeriumi poolt üle kanda, kui tasu Eesti promomise eest. Ja see on omahind, ilma igasuguse vahendustasuta ja kasumitaotluseta. Paluks siis üle kanda minu Hansa kontole. Mul tuli see lihtsalt meelde, kuna Roberto meelitasin Eestisse juba juuliks ning Tsiili plikad järgmiseks aastaks :-D Tsiili plikad tulevad nimelt mulle muuhulgas raha ära tooma, mille neile laenasin. Vaesekesed hakkasid nälga surema, kuna nende kaardid mitte ei tahtnud Utilas seina seest raha tuua.

Veelkord, vihma ja lörtsi teile

Posted by jakokruuse 14:37 Archived in Honduras Comments (6)

Imelikud lehmad

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere mu väike sabaga sõber. Pole ammu kuulnud või mis? Nujah, mul on tegemist olnud. Mis sul ka uut? Ah et sajab lörtsi? ... ja hirmus tuul on ka ning päikest pole juba ammu näinud? No see kõlab küll hästi ning teeb tõeliselt kadedaks. Mina pean siin ikka palavas higistama ja soolases vees ujuma. Ptüi ma ütlen.

Olen natukene laisk ka olnud, kuid käed-jalad on tegemist täis olnud ning ka internet Hondurases on pähh. Üritan siis väikese boksipeatuse teha ja mõned tähed siin ritta ajada.

Metsade ja järvede linnast Santa Rosa de Copan võtsin suuna siis Copani varemete peale. Tegemist siis järjekordse Maiade kivihunnikuga, mida miskipärast soovitatakse kahvanägudel vaatama ja ohhetama sõita. Ei no tegelt oli täitsa lahe seal uidata, kuid ma eraldi just sinna reisi ei planeeriks, kui just mingi hull fänn ei ole. Võtsin asja 2 tunniga purki ning magustoiduks hammustasin ühe Maia muuseumi ka veel peale (15$ + 7$). Tegin pesupäeva, lugesin, jõin kohvi ja likuaadosid. Õhtul mõned Cuba Libred jne. Kusjuures, õnnestus täitsa Eesti kroonidega osta omale 2 Cubat. Kurss polnud küll parim, kuid asi seegi. Tegelt mingi baarmenist sell siis hakkas ilgelt peale käima, kui kuulis, et Eestist pärit olen, et ma talle mingi rahatähe ikka sebiks (imelik, tavaliselt kõik siin teavad kus Eesti on ja on väga hästi kursis valitsuse tegemistega, sotsiaalprobleemidega ning meie rahvuskangelastega ;-) Jee rait! Kutt oli väga õnnelik ja ega mulgi kurb meel polnud.

P1180469.jpg
(Copan öösel)

P1180478.jpg
(Copani kivijurakas)

P1180501.jpg
(ja mina kivikuhja otsas)

Ahjaa, ma vist polegi veel maininud, et mul juba 2 nädalat käibel Lempira olnud. Kurss ca 1 Lempira = 0,55 EEK (vist oli midagi sellist).

Hondurase alumine ots siis (El Salvadori/Guatemaala poolne) on olnud üllatavalt roheline. Teed on suhteliselt kehvas korras, kuid samas väga lahedalt käänulised ja muudkui looklevad mägeda vahel. Väga lahe. Honduras on selles mõttes täiesti mõttetu ja õnnetu riik, et siin pole ühtegi vulkaani!!! No ma ei saa aru, mis riik see selline üldse on. Kuidas inimesed siis ilma vulkaanideta peaksid siin elama ja hakkama saama???

Ja palju on lehmi. Nagu Indias oleks. Ainult, et lehmad siin põevad kas hullulehma tõve või midagi veel karmimat, sest kõik söövad miskipärast rohtu erinevalt normaalsetest lehmadest, kes Indias ikka kilekotte ja plastikpudeleid näost sisse armastavad ajada. Seda lehmarohkust on ka poodides näha. Väga palju (suht häid) piimatooteid müügil ning ka lihakraami valik on lai. Et siis jällegi väga erinev naabritest. Ka kamraad Hugo (viitan siis hr Chavezele, kes siin nädal tagasi käis - ma paraku kuulsin alles õhtul ja lehvitama ei jõudnud) siin arvas, et Venezuela ja Honduras võiksid väga suured sõbrad olla ja naftat ning piima vahetada. Elagu!!!

Pärast kivijurakaid oli ette nähtud jällegi mereäärde tagasi (edasi) sõita. Hops bussi, bussijuhile 40L, hops 2 tunni pärast maha. Hops teise bussi, bussijuhile 70L ja 2 tunni pärast hops maha ning hops kolmandasse bussi, piletimüüjale 85L ja 3,5 tunni pärast La Ceibas maha. Panin siis ühe jutiga läbi San Pedro Sula, mis on suuruselt teine linn. Paraku otsustasin mitte seal eriti aega veeta. Ehk tagasiteel.

Teel La Ceibasse aga hakkas silma kümnete kilomeetrite viisi banaaniistandusi. Ikka räigelt oli neid seal. Ja piimavärki tuleb ka sealt kandist kõvasti. Ja San Pedro Sula bussijaam tegi ka karbi lahti - ütleme nii, et tiba suurem Tartu ja isegi Tallinna bussijaamast.

La Ceiba tervitas suhteliselt talumatu kuumuse ning niiskusega. Vähemalt esialgu tundus nii. Jagasime siis taksot ühe Argentiina naise ja Prantsuse kutiga, kellega otsustasime koos ühes ööbimiskohas peatuda ja ka hommikul koos laevaga edasi saarele sõita. Sihtsaareks siis Utila, mis on üks kolmest "Rannasaarest" ehk Islas de la Bahia. La Ceiba ise jättis mõttetu mulje. Tegemist siis Garifuna piirkonnaga, ehk siis Rastafar, reggae, mustad-afrod, kariibi, Kreool jne segamini. Toidud meeldivad mulle siinkandis rohkem (Guatemaalas oli samasuguseks piirkonnaks Livingston), kuid inimesed on väga ebasõbralikud. Ikka kohe väga ebasõbralikud. Hullem suhtumine kohati kui Kuubal kohtasin. Samas Kuubal oli see kuidagi oodatav, siin mitte. Ei tea, mis nende probleem on. Funk that!

Nu vot, et mitte posti liiga pikaks ajada, jätkan seiklustest saarel järgmises postis. Loodetavasti suudan ka selle suht kärmelt üles visata.

Lõpetuseks veel üks pilt kohalikust (hõlmab kindlasti kogu Guatemaalat, El Salvadori, Hondurast ning väga kindlasti ka ülejäänud Kesk-Ameerika ja arvatavasti ka Lõuna-Ameerika osasid riike) soojavee majandusest. Olen oma reisi jooksul kogenud kahel korral sooja vett väljumas mingist muust süsteemist, kui see pildil olev massinavärk. Seda siis perekond Kahude juures Guatemala Citys ning ühel korral Mehhikos vägagi nooblis hotellis, kui emaga kohtusin. Ülejäänud kohtadeson kas külm vesi (50%) või siis see aparaat (50%, millest omakorda 50% ei anna sooja vett). Kutsume seda hellitavalt suicide shower'iks, sest kui kui käsi või pea liiga lähedale satub aparaadile, siis aparaat annab sellest teada edastades mõõduka laengu voolu su keresse. Hea, et siinkandis 110V on :-D

P1190529.jpg

Teine pilt on seni nähtud suurimast prussakast. Tahtsin just tassist jooma hakata, kui tass tahtis käest punuma pista. Selgus, et sõber oli sinna ka jooma roninud. Veetsin ikka ca 15 minutit seda elukat jahtides. Lisage pildile veel tundlad ja jalad, mis paraku lömastatud ja saate kogupikkuseks enam-vähem 2/3 telefoni.

P1190533.jpg

Olge terved ja nautike täiel rinnal seda kena aastaaega, mis teile antud on hetkel.

Posted by jakokruuse 11:50 Archived in Honduras Comments (0)

Salida "El Salvador" - Entrada "Honduras"

sunny 27 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Halleluuja!

Väike reportaaz ja nädalaaruanne viimaste päevade tegemistest. Eile õnnestus end siis El Salvadorist välja logida ja samas kohe ka Hondurasesse sisse logida. Piiriületus läks valutult ainult migratsioonitädi pidi ootama ca pool tundi. Liikusin San Salvadorist bussiga Santa Ana'sse (1,5 h, 1$). Sealt edasi siis kahe bussiga Hondurase piirile (kokku 5 h, 3$ millest viimased 3 tundi oli väga lahe mägedevaheline kruusatee).

P1150464.jpg
(bussis)

Oleks saanud ka otsemini, kuid tahtsin just nimelt seda mägedevärki näha, kuna El Salvador niigi minujaoks piirdus suhteliselt palju vaid rannaga. Siiski, senini raudselt kõige suurem ja ägedam turg asub San Salvadoris, mida oma kohalolekuga lausa 3 korda õnnistasin.

P1140439.jpg
(turu ääres mingi katedraal)

P1150458.jpg
(Santa Ana)
P1150459.jpg
(Santa Ana)

P1140441.jpg
(Santa Ana)

Igaks juhuks siia ka väike info van der sellidele, kes Kesk-Ameerikasse plaanivad minna. Nimelt 4s riigis (vist olid Guatemala, Honduras, El Salvador ja Nicaragua) on kahvanägudel üldiselt õigus passida järjest 90 päeva. Seda saab ka pikendada või siis lihtsalt korra Mehhikos või Costa Ricas või kus iganes käia, mis annab hoobilt uuesti 90 päeva (mul juba 3 korda seda antud), kuid info selle reegli kohta on olnud mõnevõtta eksitav või mitte nii üheselt kättesaadav olnud. Mina seda igastahes kusagilt välja ei lugenud, mõned kahvanäod nagu teadsid rääkida, kuid asi sai lõpliku kinnituse, kui ei El Salvadoris ega Hondurases mingit märget passi ei lajatatud. Seega teen ettepaneku edastatud informatsioon teadmiseks võtta.

Hetkel olen mingis pisikeses linnakeses nimega Santa Rosa de Copan, kus pole ausalt öeldes mitte muffigi teha. Mõtlesin, et siit kaudu on hea liikuda edasi Copani varemetele (järgmine Maya kivihunnik) ja sealt edasi San Pedro Sula'sse. Ilmselt liigun homme, täna lebotan niisama - ei viitsi kohe edasi tuisata.

Nüüd aga väike kokkuvõte El Salvadori kohta. Peab ütlema, et see hiigelriik suutis mind vägagi positiivselt üllatada. Kuidagi väga lahe oli, kuigi südametunnistus tiba piinab, kuna põhimõtteliselt vedelesin enamus ajast rannas :-) ning veedetud aeg (vist oli ca 10 päeva) ei ole kindlasti piisav aeg mingite eriliste arvamuste jaoks. Aga siiski, kuna passisin Guatemalas kauem, siis saangi peamiselt selle riigiga El Salvadori võrrelda. Miskipärast oli mul ettekujutus, et see riik on üks vaesemaid ja vähemarenenumaid Kesk-Ameerika riike. Vale puha, elujärg tundus küllaltki hea olevat. Sigaheas korras ja hästi märgistatud maanteed, kõrgemad hinnad, uskumatud kogused igasugu hüper-, giga-, mega- ja supermarketeid (krt küll, isegi mingit Leedu vodkat müüakse kauplustes aga mitte ühtegi Eesti toodet ei leidnud), väga lõbusad inimesed jne - kõik see andis kinnitust, et asi areneb. Ja riik on mõnusalt väike nii, et naljalt üle 1,5-2 tunnist bussisõitu ei esine erinevalt suht tavapärasest 6-10 h bussisõidust Guatemalas.

Ja loomulikult, igal pereemal, koolieelikul ning vanaemal on vähemalt Colt vöövahel. Krt ma pole niipalju relvi ealeski näinud kui seal. Eks see on USAst naasnud gängimeeste ning mitte just liiga ammu lõppenud kodusõja vili. Igal pool on sildid, et palume mitte granaadiheitjaga kirikusse siseneda jne. El Salvadori iseloomustabki suhteliselt suur kuritegevus. Õnneks on see pigem gängidevaheline asi ja turiste üldjuhul ei puuduta. Seega pole tegelt meikäläise jaoks üldse oluline. Päevas vist notitakse gängide poolt ca 20 inimest, mis ei ole mitte vähe. Ja paljud salvadorenod näevadki välja nagu Hollywoodi "hoodi" filmide tegelased (krt kus mulle need filmid meeldisid vanasti). Täis tätoveeritud, ütleme nii, et poistel on enamusel ikka kered suhteliselt paiste aetud malmiväänamise tulemusel (paraku naised ei näe eriti kenad välja), reggeton-hip-hop silitab kõrva pidevalt jne. Lahe, mulle meeldis.

P1150442.jpg

Ainuke, mis mulle El Salvadoris ei meeldinud oli see, et ma rääkisin praktiliselt kogu aeg inglise keelt ja seega hakkas viimastel päevadel väike kassipoeg ukse vahelt piiluma. Rass kott kokku ja tsivilisatsioonist minema. Nüüd pole 3 päeva ühtegi turisti õnneks kohanud. Ja surfamises jäid paraku erilised tulemused saavutamata. Järgmine kord ehk Nicaraguas või kusagil sealkandis.

P1130417.jpg

P1130425.jpg

P1130428.jpg

P1110413.jpg

Aga nüüd vean stepsli seinast välja ja lähen loen natukene pargis hoopis. Vot sedasi.

Posted by jakokruuse 09:01 Archived in Honduras Comments (1)

Virr, virr, viriseda tahan ma

sunny 36 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Ahoi

Lugulaul selline, et tahtsin täna natukene viriseda vahelduseks. Muidu teil jääb mulje, et see ongi mingi imelik elu mul siin, kus on ainult pudrumäed ja piimajõed jne (no tegelt ongi nii aga las teile jääda mulje, et kõik ikka nii ilus ka pole).

Nimelt, vahepeal ilmnesid reisi esimesed tagasilöögid. Aga nüüd kõigest järjekorras.
Pärast Kuubalt naasmist passisin siis paar päeva Guatemala Citys, et oma riideid pesta ja natuke internetis hullata - suutsin imekombel ühel päeval veeta 6 tundi netis :-) Väljas oli hirmus külm ja ei viitsinud midagi erilist ka ette võtta.
Pealinnast põrutasin siis edasi Cobani, mis on kusagil Guatemala keskel, mägilinnake. Seal lähedal on koht nimega Shemuc Shampey, kus on ilusad kosed-looduslike basseinide hunnik ning Lanquin, kus mingid koopad. Bussisõit kestis 5,5 tundi ja maksis Q50. Istutati mind suhteliselt laheda ja haritud onukese kõrvale, kellega siis terve tee juttu puhusime. Ta veel juhatas mind kohalejõudes suht korralikku majutusasutusse ja oli üldse väga meeldiv. Jõudu talle (krt nime ei mäleta).

P1050373.jpg

P1050356.jpg
(Vana-Toomas - sina vää seal torni otsas?)

Tagasilöögid hakkasid juba Kuubal, kus mul ühel päeval ilmnes mingi räige nohu, mis muutus hiljem mingiks rögistamiseks. No see jant kestis ka Guatemalas ja Cobanis läks olemine suht nigelaks - ilmselt mingit kergemat sorti põsekoopa põletikulaadne asi, sest pähe oli üsna kenake surve tekitatud nii, et silmad ikka punnitasid ja väike palavik suudeti isegi välja võluda. Vahemärkusena nii palju, et Coban on linnake, kus aastas EI SAJA 2 nädalat. Paraku mind selle 2 nädalaga ei õnnistatud ja seega sadas kogu aeg + oli külm. Nii külm, et ma otsisin oma kotist esimest korda välja kindad ja panin kätte (tegelt oli mingi 15 kraadi õhtul, kuid kuna kerge palavik, siis tundus et siga külm).

P1060382.jpg

P1060385.jpg
(kohalik müsteerium - autopank. sõidad autoga panka, samuti nagu Mäkki, seal on mingid torud kuhu pistad mingi pudeli taolise asja. see imetakse vaakumiga putkasse, topitakse raha täis ja saadetakse tagasi. Siiri, sa võta teema töö juures üles - uus võimalus, heh?)

P1050365.jpg

Neid krdi koopaid ei viitsindki vaatama minna, kuna tervis sitt ja seega piirdusin vaid koskede. Olid kenad küll, kuid kahjuks ei suutnud ma neid täielikult nautida. See selleks. Cobanist oli plaan sõita edasi Hondurasesse, Islas de la Bahia, et sukeldumist harrastada. Õnneks tulid mulle appi ilmateade (prognoos sadu nädala aega Hondurase saartel) ja minu sitt enesetunne (pea paistes), mistõttu sündis kiire otsus sõita tagasi Guatemala Citysse ja sealt kohe edasi hoopis El Salvadori. Mõeldud tehtud ning Q150 ning 11 tundi hiljem oli San Salvadoris. Juhheei.

Kogu Cobani sõidu meeldejäävaim hetk sündis tagasisõites Guatemalasse. Nimelt magasin bussis ja ärkasin ca keskpäeva paiku üles ning ei jõudnud ära imestada - me sõidame bussiga pealpool pilvi!!! Uskumatu lugu. Keskpäev, päike sirab ja meist allpool on valge ilus, kohev suhrkuvatt, kust mõned mäetipud välja turritavad. Ja mitte mingi üks-kas-pisikest pilve vaid korralik vaip, just nagu lennukiaknast vaadates, kuid seekord siis bussiaknast. Kusjuures kõrgust polnudki eriti, vist mingi 1500m. Vinge.

Saaaaan Salvador, tantatannantantatantnan.... (Paul, Are - teate seda laulu?). Tsekkisin omale seekord private toa koos telekaga, kuna oli plaanis tiba jõudu koguda (hea mõte). Tohohh tuuker, mis siis nüüd lahti? Krt esmaspäeva hommikul oli ikka võimsus nii ära kadunud, et vaata et ei jaksa voodistki välja ennast ajada. Blääd, kuidagi suutsin ikka 3-4 tundi linnas ringi ukerdada pideva oksendamise ning pildi kotti viskamise äärel (õnneks oli väljas ligi 40 kraadi ja päike keevitas lagipähe, mis aitas kõvasti). Nimelt oli tarvis minna Kolumbia saatkonda viisat taotlema minna. Leidsin üles ning palusin võimalust konsuliga vestelda. Jutt imelik ja lühike - tarvis näidata Kolumbiast lahkumise piletit. Seljakotiga reisides ei ole mul loomulikult seda, sest ma ei tea millal, kui kauaks, millega jne ma sinna jõuan. Üritasin siis selgitada, et vot ei ole ja ei taha kindalsti osta ka piletit hetkel, kuna plaanid lahtised jne. Ei miskit, tarvis ja kõik. Siinkohal sooviks tervitada ja tänada kõiki ettevõtlikke Eesti narkokullereid, tänu kellele selline pornograafia üldse tekkinud on - mõned aastad tagasi ei olnud sinna minekuks viisat tarvis, nüüd siis asi teisiti. Aitäh sõbrad!!!

Õhtul kohtasin juhuslikult majutusasutuses üht Saksa plikat, kellega kohtusime jällegi San Pedros. Ta nimelt oli pealinnas käimas, kuna tarvis oli haiglat külastada. Käis surfamas ja kiil lõikas põlve sisse. 1,2,3 - homme sõidame koos La Libertadi ja sealt edasi El Zontasse. Mina siis tahtsin surfamist proovida, tema kahjuks niisama vedeleda, kuna arst vette minna ei luba - 3 nädalat, lahe. Kokku vist ca tund bussiga ja 2$ (nimelt El Salvadoris kehtib ametlikult USA dollar, lahe) + ööbimine suht spartalikus toas 6$.

Kuna tervis oli parem, sebisin siis kohe omale mingi poisi, et tiba õpetada surfamist ning samuti ka algaja laua. Lauarent päev 10$ + "koolitus" tund 10$. "Koolitus" oli muidugi nali - kutt sisuliselt võttis 5 mindiga kokku asja, et: "oled laual kõhuli ja kui laine tuleb siis tõused püsti ja sõidad" aaaa, ma mõtlesin, et tuleb sellili laual olla ja kui laine tuleb siis "juhhei" karjuda ning sukelduda.

Algus tundus paljulubav - paari korra järel suutsin juba korra püsti ennast ajada (tõenäoliselt 0,5-0,75 sekundit :-), kuid sellega saavutused ka piirdusid sellel päeval. Öösel siis järgmine tagasilöök, kui ärkasin mingi rõveda valu peale vasakus puusas (teate küll, mul ju puujalad ja jant nendega pidevalt). Esimest korda siis oli abi kaasapakitud valuvaigistist, mis aitas hommikuni magada. Õpingute jätkamisest ei saanud juttugi olla, eile liipasin ringi nagu puujalaga karu. Vürtsi lisas veel surfilaua poolt maha hõõrutud nahk rinnal ning valutavad ribid. Algajate värk.

Aga täna on uus päev, jalg on nagu uus ning kõik on üldse siga hästi :-D Auuuuuu. Tõmban siin netis otsad kokku ja siis tagasi koju, laud kaenlasse ja lainetesse (lained tulevad kusagil 3-4 paiku pärastlõunal). Kokkuvõttes, elu jälle nagu hernes.

Lörtsi, pimedust, tuult ja vihma teile!
Adios

Posted by jakokruuse 11:37 Archived in El Salvador Comments (3)

Viva Cuba! Fidel, 80 años mas! Patria o muerte!

ehk au tööle jne

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nii, see post siis räägib Jõuludest ja aastavahetusest ehk Jako toimetamistest Kuubal.

Spoilaringiga Mossed, viikidega teksapüksid, tühjad kaupluseletid, Karpatõ mopeedid, salsa, Piña colada ja Mojito, üleskütvad loosungid, Cohibad ja Monte Christod jne - auuuuuuuuuu, 32 tonni pole mingi küsimus :-D See kõik ja palju enam on Kuuba. Kuuldavasti käib seal eestlasi ikka kõvasti, kuid minul ei õnnestunud seekord ühtegi kohata suureks üllatuseks. Blääd, mulle meeldis ikka väga see riik. Ikka väga kohe, kuigi paar asja olid halvad ka - eelkõige hinnad mida turistid seal maksavad. Rõvedad, ma ütlen rõvedad (nagu see oleks muidugi mõni uudis mulle endale ja ka paljudele teistele, kuid siiski). Tunned ennast seal konkreetselt nagu liikuv sularahaautomaat.

Aga normaalse nostalgia laksu andis küll see reis. Imelik ja müstiline, mis asju kõik lapsepõlvest meelde tuli. Näiteks kerkis mulle silme ette täiesti selge pilt V-50 mopeedi mootorist. Kõik nagu tuli meelde ja oleks osanud tõesnäoliselt selle asja silmad kinni seal kohapeal lahti-kokku võtta ja panna. Ilmselt palju minuvanused putitasid noorpõlves seda mootorit. Istud Mosses, sama lugu - nagu elaks sama asja uuesti läbi. Lähed poodi, müüja magab pea letil - kõik letid tühjad. Eks seda kordavad ja vatravad kõik, kes seal käivad, kuid siiski. Eestlaste ja teiste post-sotside jaoks on ta kindlasti oluliselt erilisem.

PC290300.jpg

jaff.jpg

riksha.jpg

PC240166.jpg

PC260230.jpg

Nii, nüüd aga kõigest siis järjekorras. Guatemaala lennujaamas kohtasin jällegi üht tuttavat, kelle küsimuse peale minu lennuaegade kohta avastasime minu piletilt, et minu lend kestab kokku ca 5 tundi ja sisaldab ühte "technical stop" mis iganes see ka poleks. Kaardilt vaadates tunduks, et võiks kesta ca 30 minutit. Aga kuna ma olen siinolles nii ära harjunud "mañana" ja "pohhui" ellusuhtumisega, siis ei olnud ma piletit varem uurinud. Korra tekkis imelik tunne küll, kui piloot ütles, et hakkame maanduma Costa Ricasse!!! Nujah, see selgitab siis technical stopi. San Jose, õnneks ainult 50 minutit ootamist.

Havanna, Kuuba 23.12.2007. Kurss siis 1 CUC ca 11-12 EEKu. See CUC siis on nö turistiraha. On veel ka kohalik raha, mille kurss ca 1 CUC on 25 pesot, kuid selle eest turist midagi eriti osta ei saa. Hea on kaasa võtta eurosid, taalade ja kaardiga maksmisel lisatakse 10-20%

Jõudsin kenasti kohale pühapäeva õhtul, maksin taksistile 25 CUC, ca pool tundi sõitu. Perenaine rõhutas, et kindlasti mitte rohkem maksta. Leidsime taksistiga maja kenasti üles (Centro Habana), mis öösel ei näinud just kõige turvalisem rajoon välja. Perekond võttis rõõmuhõisetega ränduri vastu, Iisraeli plika - Lilach oli ka kenasti juba kohale jõudnud (normaalne, ta suutis maksta taksistile CUC 50 :-). Majutus siis casa particular ehk peres. Meil kahepeale oma tuba, öö 25 CUC + hommikusöök 3 CUC. Kohe esimesel päeval sai soetatud ka karp Cohibasid (perenaise õde sebis, CUC 50 - tõenäoliselt räigelt üle makstud), millest nüüdseks on pooled kenasti ära tossutatud. Päris lahe on neid popsida aeg-ajalt.

PC270242.jpg

Järgmine hommik tervitas meid kerge vihmaga, mis oli natukene alatu, kuid mis seal ikka. Lõunaks kamandati meid koju, kuna pere lubas pakkuda Jõululõunat. Võtsime veini näppu ja nautisime toitu täiega (st mina nautisin, sest toiduks oli sealiha ja teatavasti Juudid ei söö sealiha). Nämmmm, üle mitme kuu üks parimaid toite. Yuca (kartuli laadne, kuid parem oluliselt), küpsetatud sealiha, salat, mingi minu jaoks uus uba (must kuid tiba nagu vürtsikas, mu lemmik sellest saati), küpsetatud banaanirõngad ja palju head paremat veel. Hohohooooo.

Järgmine päev siis veedeti samuti Havannas. Oi kus mulle meeldis see linn. Nii ilusad Koloniaalstiilis majad (st kunagi olid), et ei jõua kohe ära imestada. Samas praegu tundub kohati nagu oleks just-just lõppenud sõda. Paljud majad varemetes jne (nagu Sarajevo). Ja inimesed ka hoopis teistsugused. Õigemini kahesugused. Osad on väga sõbralikud ja lahked ning lõbusad, kuigi lõpus hakkas tekkima mulje, et see on siiski pigem pinnapealne asi ja esialgse jutu järgi läheb jutt ikka mingi dotatsiooni või businessi peale. Ja inimesi igasuguseid - musti, valgeid, kollaseid, kirjuid jne. Oi blääd mis moodi nad muidugi salsat tantsivad. Elu on üks suur lill kogu aeg (siiski ilmselt petlik mulje). Pudel rummi, kõllid tänavale ja läheb salsaks. Vahet pole mis kell või päev parasjagu on. Nii lahe, oi kus mulle meeldis see.

Teenindussektori esindajad aga tõid mul alati muige suule - täiesti sajaga Nõuka värk. Mutt vaevu vaevu viitsib sulle näkku visata su veepudeli või õlle, seejuures ühtegi sõna lausumata. Ja selle viske sooritab loomulikult just siis, kui ta arvab, et aeg selleks on küps, mitte siis kui klient on juba mõnda aega oodanud alandlikult. Nii armas :-)

Sai ka selle reisi esimene muuseum ligi võetud (imelik jah, polegi veel sattunud siinkandis). Revolutsioonimuuseum (üllatus, üllatus). Ei olnud midagi erilist, kasseeriti aga 5 CUC ja näidati palju pilte Chest, Fidelist ja Raulist. Kuidas ikka võit 50 aastat tagasi koju toodi jne. Casa de Musica (koht mis igas linnas olemas, kus iga õhtul salsat tantsitakse) ja paljud muud huvitavad kohad olid kahjuks suletud - a la remont jne.

che.jpg

auto.jpg

Järgmisena sebisime ennast bussile, mis meid Vinales`esse sõidutas (CUC 12, 5 h). Kusjuures soovitan üldiselt vältida neid busse ja taksot kasutada (4 inimese peale võtta, sama hind mis bussil). Pileti saamine jällegi etteaste omaette. Aga saime kohale. Vinales on hästi pisike linnake, väga rahulik ja vaikne. Pereisa oli plakatiga bussil vastas (plakatil kirjas Yako & Lilla :-) Perekond siga lahe, toidud head (õhtusöök CUC 8, hommik CUC 3) ja tuba ilus ning puhas (CUC 25). Liitusime ka poolepäevase rattamatkaga, mis viis meid mingit kaljuseina, sigari rullimist ja mingeid koopaid vaatama. Kokku kestis 6 tundi ja maksis CUC 20. Kuuba hindu arvestades oli tegelikult isegi hea diil, sest sisaldas ka väga normaalset lõunasööki. Ja sai rattaga ringi vändata, kuigi minu rattal tuli vahepeal tagumine ratas praktiliselt alt ära.

Järgmisena võeti siis ette Trinidad. Sõit sinna kestis ca 6 h ja maksis CUC 40 per koon. Buss maksab CUC 37, kuid võtab oluliselt rohkem aega , sest tuleb läbi Havanna minna tagasi. Jällegi, väga armas perekond ja ilus maja/tuba. Ja söök ka siga hea - krevetid ja kala nämm nämm. Hinnad igal pool samad. Igal õhtul muidugi Casa de Musica, sest ega midagi muud õhtuti teha pole. Mina teatasin, et ei viitsi mingisuguseid turistide vaatamisväärsusi kaasa teha ja lähen vedelen lihtsalt rannas (13 km, CUC 2 per koon). Oi kui ilus rand oli. Samas, mis seal imestada - Kariibid ju. See mitte ainult ei kõla hästi vaid on ka - valge liiv, sinine soe vesi, külm õlu või Cuba Libre. äähhhhhhhhhhhh! Järgmisel päeval vedelesin samuti rannas, Lilach osales mingite koskete külastamisel.

PC300306.jpg

PC300309.jpg

PC300311.jpg

PC300315.jpg

Väike seiklusepoiss tuli ka ikka ära Trinidadis. Või noh mis seiklus aga ikka - igaühega ei juhtu :-) Kui teisel päeval üksi rannast tagasi hakkasin minema, siis nagu alati ujusid ligi taksojuhid oma vapustavate teenustega. Ütlesin, et otsigu veel üks turist, et ma üksi kogu taksot ei maksa (tavapärane). Ootasin ja kuulasin mussi, kui ujus ligi mingi sell, et ta just turistibussiga läheb linna ja viskab CUC 1 eest ära. Nojah, mis seal ikka. Astusin peale. Niipea kui sisse sain, mõistsin, et midagi pole ikka päris korras, sest muusika lõugas hirmus kõvasti. Minutiga oli selge, et bussijuht ja tema vuntsidega kompanjon on sisuliselt ennast nukkudeks joonud. Algul hirnusin sajaga, sest bussijuht hüppas oma istmel ja vunts raalis mööda bussi koridori edasi-tagasi salsat tantsida. Buss muidugi vaarus ühest teeäärest teise. Nujah, nali-naljaks aga tundus, et see asi võib ka ettenähtust mõnevõrra erinevalt lõppeda. Järsku keerame suure bussiga sisuliselt mingite kanakuutide ja hurtsikute vahele. No täpselt selline koht, et vaevu mahtus see buss sealt majade vahelt läbi. "No hay problema - pole probleemi" kui uurisin, et kle läheks Trinidadi, mul kiire. Tarvis tiba juura sõpradega ja tuusa panna, et näe meil siuke uus buss jne. Nojah, pärast minu mõningas mangumist sõitsime edasi, kuid ca 5 minutit järgmise hurtsikuni. Seal ma siis passisin vist oma 15 minti bussis, kui lõpuks teatasin, et kui nad mind kohe Trinidadi ei vii, siis ma teen politseisse avalduse (üldiselt on turist kui püha lehm Kuubal ja politsei on karm nende vastu, kes turiste tüütavad ja ahistavad). Vanadel oli aga pohhui ja nii ma siis lihtsalt pidin seal keset mingit gettot välja astuma. Tiba kõndimist, tiba ootamist ja sain kohaliku bussiga lõpuks kenasti kohale (kohalik buss maksis 1 kohaliku peso, mis on 1/25 CUC ehk siis tasuta). Krt, raport siiani kirjutamata. Kui aega saan, siis saadan ikka ära - jäi kuidagi kripeldama.

PC300322.jpg

PC310327.jpg

PC310335.jpg

kellatorn.jpg

PC290276.jpg

Seiklused jätkusid aga väga imepärases meelelahutuskohas - diskoteegis nimega "La Cueva" ehk koobas. Miks koobas? Aga sellepärast, et diskoteek asub koopas. No ei ole mina veel sellist asja oma silmaga varem näinud.
Siiri krt, miks sa mulle midagi selle kohta ei maininud? Sa kindlasti ise ei käinudki seal, jah?
Koht siis tavapärane koobas, mida turistid paljudes riikides suure raha eest külastavad, et siis seal sees ohhetada ja ahhetada. Aga sissepääs sellesse kohta maksis kõigest CUC 3 ja sisaldas ühte tasuta jooki - best value for the money, for sure. Jube lahe oli, mul saba sajaga rõngas. Rahvast paksult täis, lasti mingeid MTV-Salsa segu rütme jne. Kindlasti käige ära, kes sealkandis. Te ei kahetse.

PC310336.jpg

Järgmisena tagasi Havannasse, et uus aasta kenasti vastu võtta. Takso 4 peale CUC 30 (norm. CUC 25, kuid aasta viimane päev ja kõik tahtsid Havannasse seega bussid ja taksod täis). 4 tundi sõitu, tükk kooki.

Vana aasta õhtuks ostsin spetsiaalselt rummi ja Pina Colada segumahla ning valmistasin sellest 1,5 lirtsasesse pudelisse vägagi maitsva rüüpe. Damn, tõesti parim Colada mida ma eales joonud. Ma ei kiida hetkel ennast niisama, ka peremees ohhetas, et pole varem nii head saanud. Meiega liitus veel mingi UK tüüp ja nii me seal vaikselt siis trimpasime ja lobisesime. Mingit väga suurt kärtsu ja mürtsu Havanna tänavatel ei näinud. Saluuti vist praktiliselt polnudki. Aga oli lahe. Järgmisel päeval siis Lilach tõmbas uttu Panamasse (UK tüüp otsustas ka eelmisel õhtul täis peaga, et läheb hommikul Panamasse, kuigi pidi hoopis Mehhikosse minema) ja ma kudesin niisama linnapeal.

PC270259.jpg

PC260221.jpg
PC260223.jpg

PC250201.jpg
PC250209.jpg

Lõpetuseks, miksides Võrnot Uuspõllu filmist ütleksin, et Kuuba Nokia on tegelikult Kuuba inimene! Väga intelligentne. 3 põhiasja (sport, tervis ja haridus) nagu Nõuka ajal on siiani aus ja inimesed tõesti on väga haritud. Kõige enam jäigi vast meelde 2 vestlust - Kuuba elust. Võib-olla ka selle pärast, et esimest korda suutsin praktiliselt kõigest aru saada ja ka suhteliselt pikka vestlust algelises spanishis ajama. Väga lahe, siiani oli ikka pidevalt jutt koopainimese tasemel, mis üldjuhul 3-5 minutiga lõppes. Elu tundus (ja sai ka kohalike poolt kinnitatud), et ei olegi nii halb materiaalses mõttes. Väga paljudel on ikka olemas kõik, mis igal Eurooplasel ja kohati rohkemgi. Samas, elu on muidugi väga piiratud ja kogu süsteem toimib mustal turul ning "ma tunnen ühte meest, kes tunneb ühte meest, kes tunneb ühte meest, kes töötab seal" stiilis. Igaühele ja iga väiksemagi asja eest tuleb maksta. Küsitakse ka siis, kui küsid teed näiteks.

Hindadest veek nii palju, et õlu maksab ca CUC 1-1,5 üldjuhul, koksid on CUC 2,5-3,5. Kallis on eelkõige transport ja ka elamine/söök. Muidugi tuleb loovutada ka väljumisel lahkumistasu CUC 25. Kokku vahetasin 515 EUR ja veetsin seal 10 päeva, kusjuures elasin suhteliselt tagasihoidlikult. Aga lahe, mu ootused olid suunatud peamiselt Kuuba inimestele ja muusikale ja need ootused said igal juhul ületatud. Oli väga lahe. Kes pole veel käinud, käige ära - rahvas (nagu kõik) ootavad suuri muutusi. Krt seda teab mis suunas.

Nüüd olen 2 päeva Guatemala Citys - pesupäev, internet jne. Edasi natuke üles poole mõneks päevaks ja uue nädala alguses tahaks juba (pigem siiski alles) liikuda Hondurasesse. Kuulmiseni!

Posted by jakokruuse 15:14 Archived in Cuba Comments (2)

Tikal & Livingston

overcast 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere tere

Lootsite juba, et ma rohkem ei postitagi, jah? Muffigi, olen tagasi Guatemalas ja yhendatud yle pika aja jalle internetti. Damn, kui kylm siin on. arrrrrr, t6esti. Ja raige tuul ka. Pole veel sellist turbulentsi enne tundnud, mis seekord maandumisel. Tahtis ikka alumiiniumtoru taitsa pulkadeks raputada. Raagitakse, et mingi kylm fron on Alaskalt siia tulnud. Paha, paha. Olen juba nii ara harjunud soojaga, et 23C tundub taielik talveilm, siuke tunne, et viskab lume kohe maha. Samas, tapitahed jallegi kadunud (putka omanik on k6vasti piiranguid arvutile seadnud, kuigi teiste kasutajate tegevust vaadates selgub, et pornosaidid on in ja peamine kylastuskoht kohalikel).

Yritan kokku v6tta viimase paari nadala syndmused. See post raagib siis Guatemala ajast enne J6ule. Nii, jatkan sealt kus pooleli jain. Nimelt siis Flores. Saime endise koolikaaslasega kenasti kokku ja vaatasime ka selle Tikali ara (Q150 pilet, terve paev + transport vist oli Q60). Juhuslikult selgus, et samal ajal veel 4 endist koolikaaslast samas hotellis. Laksime kl 5 hommikul (osad laksid ka 3 paiku, et paikeset6usu naha - no paike naitas end sellel paeval esimest korda 6nneks alles 12 paiku paeval - paras neile). Tund aega bussiga s6itu. Tikal siis on koht, kus v6imalik Maya uhkemaid kivijurakaid naha. Paris lahedad olid, kuigi Angkor, Cambodias on ikka oluliselt v6imsab asi. Mulle meeldis samas eriti just see, et terve hommiku pooliku oli udune natukene. Need kivijurakad siis kerkisid lahedalt puudelatvadest yle ja siis ...

PC200129.jpg

oehh, siin on tänane update. Eile viskas ikka närvi lõpuks nii mustaks, kui seda kahte lõiku 3 korda järjest kirjutasin. Nimelt on osad kiiboordid nii värdjalikult (minu jaoks) disainitud, et power nupp on topitud täpselt delete nupu alla. Seega pidevalt hitin seda nuppu kogemata ja kaotan oma kirjutatud jutu (kuna olen laisk, siis ei viitsi kogu aeg salvestada). Seega, täna uus arvuti, kiire nett, täpitähed ja power nupp puudub :-D Elu on ikka lill.

Tahtsin eile kirjutada, et need kivijurakad lihtsalt seisid seal kuidagi vaikides ja me lihtsalt kükitasime pikalt ühe otsas ja jõllitasime neid vastu. Mets, metsakohal udu ja siis need jurakad sealt läbi metsa ja udu välja paistmas. Müstiline. Ja külastajaid peaaegu polnud, kuni selle ajani, mil me lahkuma hakkasime. Fotodega tiba nutune lugu, kuna neljast kaamerast, mida kaasa vedisime, andsid kõik 3 digikat üksteise järel saba (aku laadimata). Ei saa aru, kuidas sellise lihtsa koha pealt on võimalik ikka ja jälle eksida.

n36104202_..68_3653.jpg
(by Carolyn Sidles)

n36104202_..357_103.jpg
(by Carolyn Sidles)

n36104202_..51_8161.jpg
(by Carolyn Sidles)

n36104202_..45_6192.jpg
(by Carolyn Sidles)

Kõige lahedab hetk oli aga siis, kui hakkasime ära minema ja järsku metsavahel hirmsat raginat kuulsime. Järsku jooksis meie eest läbi 30-40 pealine (järelikult ca 120-160 jalaline) seltskond Coatiseid (nii nad ise ennast kutsuvad). Tegemist siis mingite pesu- ja sipelkakaru vahepealsete elukatega. Väga muhedad ja koomilised sellid igal juhul. Hirnusin ikka herneks seda vaatepilti vaadates, kuid nagu ette vabandatud, siis jäädvustada ei õnnestunud. Kokkuvõtvalt oli asi igati pikka bussisõitu ja piletit väärt. Eelkõige just turistide vähesusest tingituna. Paljud sellised kohad, kus käinud olen, on nii üle turistitatud, et kaob igasugune huvi neid külastada. Tikali osas mitte, hommikul just.

n36104202_..36_3364.jpg
(by Carolyn Sidles)

Floresest sõitsime siis bussiga edasi Rio Dulce`sse (Q60, 4h) ja sealt edasi paadiga Livingston´i (Q100, 3 h). Tegemist siis külakesega Kariibimere ääres. Kuhu kurat me nüüd siis sattusime??? Kaardi ja passi järgi oleks nagu Guatemalas veel, kuid ümbruskond on täiesti erinev. Nimelt siis täielik Rasta värk. Mustanahalised, pelikanid, kreooli keel ja toit jne. Väga lahe. Suhtumine ka täiesti teine.

PC210144.jpg

PC210140.jpg

Me ei saanud nagu arugi, kui järgnesime ühele rastamehele nagu hüpnotiseeritud lambad. Kui hüpnoos lõppes olime kenasti ühe majutusasutuse klientideks hakanud ja isegi nõustunud dormitory`s magama (Q35, 6 voodit toas, uks lukus ei käi, aknaid pole jne). Samas väga lahe usast-pärit-harley-tatto-bodibilder-omanik osutus pärast ohtrat alkoholi tarbimist enam-mitte-nii-lahedaks-omanikuks aga see selleks. Järgmiseks päevaks bukkisime ennast päevasele rannatripile, kuna tõesti oli juba suur igatsus ujumise, vedelemise ja muu sarnase järele (Q100, Playa Blanca, ca 1 h paadisõitu, sama guest house organiseerib). Sõitis kogu meie väike pere ehk siis majutusasutuse kliendid koos personaliga (ca 20 inimest). Ja oli väga lahe. Ujusime, tagusime liival vutti ja võrku, ujusime, jõime õlut, päevitasime, ujusime, tagusime vutti ja võrku, pildusime puu otsast alla kookoseid, ujusime, jõime õlut jne jne jne jne. Lahe, mulle hakkas rannas vedelemine täitsa meeldima. Siiani ma seda väga hästi just talunud ei ole, kuidagi igav hakkab alati aga seekord nagu mitte.

PC230152.jpg

PC220148.jpg

PC220147.jpg

Kuna oli laupäev ja mul järgmisel päeval lend Kuubale kella 16 paiku, siis hakkas tekkima kerge paanika, et kuidas ikkagi pealinna saada. Mul oli olemas bussipilet Rio Dulcest, kuid kas ja millal sinna hommikul paat läheb, oli väga küsitav. Pigem nagu arvati, et tõesnäoliselt ei lähe enne lõunat midagi. Seega pedaaa. Pidasin treeneriga nõu ja pärast randumist (ca 17 paiku) jooksin sadamasse, et uurida kas on võimalik sõita veel samal õhtul Puerto Barrios`se (sealt nagu lihtsam pealinna saada ja ka paadiühendus on regulaarne). Sadamasse jõudse hakkas juba pimedaks minema ja sell ütles, et ca 15 mindi pärast väljub viimane paat. Panin jooksuga tagasi koju, kamaluga lükkasin asjad kotti, maksin arve ja jooksin tagasi sadamasse (ca tund hiljem) ja jõudsin täpselt viimase paadi peale. uhhhh, vedas (Q30, 1 h).

PC230153.jpg
(taamal väike valge asi siis Puerto Barrios)

Puerto Barrios on muidugi suhteliselt mõttetu koht, ehitatud sisuliselt UFC (United Fruit Co ehk siis "Banana Republic" väljendi maaletooja) poolt. Samas, kreooli toit oli vahelduseks väga hea. Hostelis olin vist ainuke külastaja, tuba ca 100. Kui väsinuna ja sitasena küsisin, kas sooja vett on vastas omaniku asemel mingi tüse mutike, kes diivanil vedeles, et: "amigo, no nececitas agua caliente para ducharte cuando podrias usar mi amor que es muy caliente"
:-D Selle peale, kui mina ja administraator hirnuma hakkasime, kukkus mutike ise ka kõva häälega naeru kõõksuma. ühesõnaga, tädike üritas mulle tuppa pressida ja oma "kuuma armastust" kuuma dushi asemele müüa.

Bussijaam oli kenasti naabertänaval ja saingi omale kenasti pileti kella 8 bussile (Q90, 5 h) kusjuures sain veel Rio Dulce-Guatemala City 2 piletit ka veel tühistatud, mille eest sain samuti tagasi Q90 (maksime Q110 algul).

Guatemala Citys veel viimased e-maili tsekkamised ja siis lennujaama, et Kuubale põrutada. Seega siis Jõulueelne periood kokku võetud. Järgmine post siis juba Kuuba seiklustest.

Terv,
Jako

Posted by jakokruuse 13:29 Archived in Guatemala Comments (0)

(Entries 1 - 6 of 6) Page [1]