A Travellerspoint blog

Kes tellis ülisuure pitsa seente ja ananassidega?

overcast 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii pudulojused. Kas teile tööandja pole öelnud, et tööajal ei ole ilus logeleda ja tööväliste asjadega tegeleda? Ah et on küll öelnud. Aga miks sa siis siin lehel passid tööajast? Häbi, aga heakene küll. Võid edasi lugeda.

Nii, ööbuss toimetas mind ilma suuremate vahejuhtumiteta kenasti Medellini. Ja mulle hakkas see linn kohe meeldima jälle. Esiteks, seal on metroo. Ja minu arust on metroo üks kuradima tähtis asi ühele enesest lugupidavale linnale. Linnapeal hakkas muidugi kohe silma kerjuste hordid, kes kõik muidugi arvavad, et kodanik Kruuse peaks neile kõigile münti viskama. Ma olen ikka siin andnud ka kerjustele kopsi (vanasti ma ei andnud üldse, kuid nüüd vist olen leebund tiba), kuid mitte mingitele alkohoolikutest töllakatele. Endal käed ja jalad küljes, kurat mine varasta midagi mitte ära kerja. Vihaseks ajavad osad kohe. Annan neile, kes tõenäoliselt ei saa enam varastada midagi. Ja armastusemüüjaid on ka õhtuti kõvasti. Mul sattus jälle kogemata siuke armupesa hotell, kus siis õhtuti igasugu mõõtu prussakad uksepeal puusi hööritasid ja muidkui meelitasid ja keelitasid pahale teele.

P4111428.jpg

P4111426.jpg

Ja siis avastasin ühe väga laheda Kolumbia kunstniku, Fernando Botero (ma tean kunstist samapalju kui põrsas kelgutamisest, nojah - ühesõnaga vähe). Nimelt on ta siis annetanud hunniku oma töid (nii maale, kui skulptuure) Medellini linnale ja siis üks peamine väljak ongi tema kujusid täis. Nii lahedad, kiiksuga kujud on. Samas väljakul on ka muuseum, mille kohe ka ligi võtsin (8 000 P), kuid kujud väljakul meeldisid siiski kõige rohkem. Samas, stiil on väga ühesugune ja erilist vahet pole kas vaatad neid 5 tükki või 50.

P4111422.jpg

P4111421.jpg

... ja keda ma järsku linnapeal kohtan.... Karlsson, vana sõber. Kurat küll kus ta on vanaks jäänud ja paksuks läinud. Hädaldaski, et propeller ei jaksa teda juba ammu maast lahti kergitada, rääkimata lendamisest linnakohal. Tegime ühe õlle ja siis vana hakkas ajama, et vot temal ikka tarvis lennata, kuna kasvatab tagaaias väikest viisi (oma tarbeks muidugi) kanepit ja kokat. Ja putukad raisad närivad taimi. Et tarvis kahjuritõrjet teha lennates ja et ta on just omale soetanud mingi Saksa varju, mis peaks kasvõi 20 malmradiaatorit taevasse kergitama. Et olgu ma hea mees ja ma pritsigu taimi, sellel ajal kui tema juhib varju. No kuna olime juba õlle võtnud ning mul oli järgmise ärikohtumiseni just 2 tundi vaba aega, siis olin nõus.

Aga tegelt siis sai möödunud laupäeval heietatud ka ühe atraktsiooni ligivõtmisest. Nimelt, mu Medellini mineku peamine põhjus oli tegelikult paragliding (langevarjuga lendamine?), mida sealkandis on väga hea harrastada tänu väga headele mägedele ja seal vahel keerutavatele tuultele. Nojah, buss toimetas mind tunniga õigesse kohta. Pilet 80 000 P (ca 450 eeku) ja siis instruktor Hector Vasquez võttis mind oma varju pardale (väga muhe sell oli ka muidugi). ........ ja läks ikka saba jälle nii kuradi hullult rõngasse, et kohe valus hakkas sabal jälle. Viimasel ajal on siuke adreka vajadus tekkinud ja see süstis kenasti normaalse tilga minu toitesüsteemi.

P4121457.jpg

P4121442.jpg
(see must asi on minu põlv siis)

Aga asi näeb siis välja nii, et mind haagiti mingi suure seljakotilaadse asjaga instruktori külge. Siis paar kiiremat sammu koos mäest alla ja juba veabki puri meid maast lahti, imelihtsalt. No ja siis ma lihtsalt huilgasin naudingust mõni minut kui tiirutasime mägede kohal, maapinnast mingi 400-500 m kõrgusel. Ja mingid kotkalaadsed lennumasinad tiirutavad seal koos meiega (Aguilad). Oi, oi, oi, oi, oi, oi kui lahe see oli. Hector muidkui uuris, et ega mul paha ei ole, kuid mul oli nägu nii naerul hoopis ja palusin lisaks ka väikeseid trikke näidata. Nojah, Hector läks ka härga täis ja hakkas siis mingeid vigureid tegema. Ja esimest korda elus tundsin tõesti ühest suuremat G-jõudu (tsikliga vast tunneb ka nati suuremat, kuid mitte midagi võrreldavat sellega). Selline tunne nagu pea oleks mingi pressi vahel, nii kõvasti surub verd ühest kolbaäärest teise. Aga samas lisas veelgi adrekat minu süsteemi. Ja siis oli sõit kahjuks läbi selleks korraks, ca pool tundi täielikku elamust. SUPER!!! Juba tekkis ka väike mõte, et võtan kohe ligi mingid kursused seal samas, nädal aega ja ca 500 $, kuid aega ei ole ja eks see va krõbiseva kogused on ka piiratud teatud määral. Teine kord, teises kohas vast....

P4121439.jpg

P4121433.jpg

Nojah, siis oligi aeg järgmine ööbuss Bucaramangasse võtta, et oma suur seljakott sealt ära noppida. Suht mitte midagi ütlev linn, ei viitsindki midagi teha ja kuna miskipärast ei maganud öösel eriti bussis, siis kustusin lihtsalt hostelisse ära. Järgmine päev lühiots (kõigest 3 tundi) järgmisse linna nimega San Gil. Sõit sujus normaalselt, kui välja arvata see, et üks tütarlaps bussi korraliku pitsa pani. Ja ma ei mõtle siin mingit keskmist pitsat, mitte paksupõhjaga suurt pannipitsat, isegi mitte perepitsat vaid korraliku poolt-bussi-katvat suguvõsa pitsat. Ma olen juba enne vaadand, et kohalikud eriti ei talu neid mägedes bussidega keerutamisi. Pidevalt jagatakse rahvale kilekotid pihku. Ja ütleme nii, et siinsed bussijuhid lasevad ikka täiega mägedes, ma ei jõua ära imestada, kuidas nad seda barankat jõuavad nii kiiresti ja nii palju ühele ja teisele poole kruvida. Müts maha, krt hullem kui Jüväkas, kummid vilisevad kogu aeg.

Nojah, lennati siis hooga mingisse sopaauku, kus oli mingi tädi voolikuga - sildilt võis lugeda et tegemist oli pesulaga. Rahvas välja ja survega kogu buss seest vett täis. 10 minti rookimist ja asi korras. Aga siis oli muidugi oksendajal ja tema emal tarvis hakata jonnima, et nemad ei maksa pesu eest. Et viga oli bussijuhis, kes niiviisi kihutas mägedes. Asi lahendati poole tunniga kohalikus politseis, kus kõik peale minu tunnistusi käisid andmas :-)

P4141464.jpg
(õnnetu oksendaja, mures bussijuht ja pesunaine)

San Gili mineku eesmärk oli tegelikult hankida täiendav laks adrenaliini, kuna vastava aine level minu veres hakkas ääretult madalaks juba vajuma. Seekord raftingu näol (Eesti keeles on see siis parvetamine vä?). 25 000 P ja 1,5 tundi. Kuna aega polnud eriti, siis mingit mitmepäevast asja ei suutnud ligi võtta. Instruktor, mina ja ca 45 aastased mees ja naine Kolumbiast. Ja jällegi läksid kõrvad kikki ja saba rõngasse (peaks viimase vist lahasesse panema juba). Esimese 10 minutiga käis muidugi meie ainukene naisreisija üle parda. Aga polnd hullu, korjasime uuesti peale ja reis võis jätkuda. Väga mõnus oli, kuigi lendamisele jäi ikka alla. Ja lõpuks oli muidugi tarvis instruktoril "meie endi huvides ja proovimise mõttes" kogu parv kummuli keerata. Ja see jõe vesi ei olnd ka kõige kuumem, umbes nagu suvel Pirita rannas vast. Pilte kahjuks sellest ettevõtmisest ei ole. Mingi operaator Kõps pistis küll pidevalt kusagilt kännu tagant oma peanupu välja ja klõpsis hoogsalt (väga head pildid olid iseenesest), kuid pärast tahtis CD täie piltide eest 25 000 P saada, mille peale ma tänasin viisakalt ja jätsin võimaluse kasutamata.

P4141477.jpg

P4151491.jpg

San Gilis võtsin ootamatult ligi ka kogu reisi parima elamise. Nimelt Hotell Hilton Plaza. Just hotell, mitte hostel. Superluks tuba, telekas, soe vesi, puhtad linad, uus suur voodi, ruum-söörvis jne jne. A ligi võtsin seetõttu, et asi maksis 14 000 P ehk ca 75 eeku. Üldiselt sellest odavamat hinda pole eriti sageli leidnudki. Ei teagi miks see nii odav oli. Aga pärast kahepäevast molutamist San Gilis oli aeg seada nina Bogota poole.

Nii, nüüd võid jälle näo teha nagu tegeleksid tööasjadega. Chau! nagu siinkandis öeldakse.

Posted by jakokruuse 16:33 Archived in Colombia

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint