A Travellerspoint blog

Kärupanija

sunny 32 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Täna saates:

Vaatame, kuidas läks Kruusepoisil plätuost

Külastame kohalikku juuksurisalongi

Heidame pilgu Cartagena vanalinnale

Vaatame, kuidas Eesti mees vulkaani kraatris ujumas käib

Kus on järgmine peatus?

Uurime, kas mangost on võimalik OD saada?

Järgmiste nädalate kohtumiste ülevaade

Ja nüüd kõigest lähemalt:

Plätud. Ostetud, 2 paari lausa. Esimene paar oli hädakorras ostetud. Siin enamus gringosid laseb ringi mingite kummist Brasiilias toodetud plätudega. Ja kuna minu kodukaubahallis olid need ainukesed, siis sai nad õhtul ligi võetud. Nojah, 10 minuti pärast sain aru, et ei olnud õige ost. Järgmine päev leidsin üllatusega mingi tänava, mis oli täielikult keskendunud jalanõudele. Paraku kulus ca tund, enne kui leidsin number 45 plätud. Aga need on kenad ja suht mugavad ka, kuigi need eelmised olid paremad.

Juuksur. Hiljuti sai käidud ka juuksuris. Nimelt hakkas see lakk ikka juba liiga pikaks venima, aeg-ajalt astusin juba juustele peale. Lendasin siis jällegi kohalikku peluqueriasse (muuseas, kolmas kord reisi jooksul, viimane oli Hondurases jaanuari lõpus :-) Onu pügas tiba ja siis küsis, et kas ajame habeme ka ära? Vaatasin kiirkerimisel läbi VHSi "Jako elu" ja avastasin, et see ei sisaldanud kaadreid habemeajamisest salongis (no ärge nüüd saage valesti aru salongist - st tool, peegel ja üks tont kääridega). Seega tuli otsus kergesti: "si, por favor" Ja sell siis asus noaga asja kallale. Ja lõug sai suht puhtaks küll, kuigi vahepeal oli härral vist vahust kahju, sest otsustas pigem kraapida lõuga, kui vahtu lisada. Aga suht huvitav kogemus. A ei olnud muidugi ka odav, kokku 20 000 peesot ehk ca 100 eeku. Jättes transpordihinna rahule, on see siiski siinkandis rõve kirves hind, kusagil 5 000 oleks normaalne olnud.

Cartagena. Aiaaa, vot see on alles linn. Iiiiiiimeliiiiilus koloniaalstiilist vanalinnaga, mis on äärmiselt kenasti korras ja kus käib räige elu kogu aeg. Hästi palju meenutab mulle Habanat. Samas on ka täiesti uus linnaosa, mis meenutab paljuski mulle Panama Cityt. Siin võib jäädagi hulkuma nendele vanalinna tänavatele. Aeg-ajalt jood midagi, istud pargis ja loed, külastad mõnd muuseumi ja siis kõnnid jälle edasi. Suhteliselt suvalises suunas muidugi. Eriti ilusana tundub Cartagena ka ilmselt seetõttu, et sai just Venetsueelast tuldud, kus nagu öeldud ei ole arhitektuur just kõige võluvam asi, mille pärast sinna sõita. Aga seda linna peetakse üldiselt ka Ladina-Ameerika üheks pärliks. Ja täiesti asja eest. See tiitel tähendab muidugi ka seda, et sarnaselt Tallinna vanalinnale, vallutavad mingil hetkel tuhanded USA turistid vanalinna. Kruiisilaevad, teate ju küll.

P4091391.jpg

P4091392.jpg

P4091393.jpg

P4091396.jpg

P4091397.jpg

P4081352.jpg

P4081366.jpg

(vot selliseid elukaid leidsin üks päev pargist. Isane, emane ja 2 poega. Ja tilk tuli naermisest püksi selle vaatamisest, kui aeglaselt see elukas suudab ennast liigutada. Mul olemas ka video, mida kahjuks siia panna ei suuda)

P4081355.jpg

Vulkaan. Nojah, sai ligi võetud järgmine vulkaan. Kõrgust oli sellel vast 30-40 meetrit merepinnast, mitte rohkem. Mis mõttes, et liiga madal? Tegelikult ei olnud siiski tegemist päris tavalise vulkaani otsa ronimisega vaid lausa kraatrisse ronimisega. Ja vulkaani kraater on täis muuuuuuuda. Paksu, halli, mittehaisvat muda ja mõnusat muda.

Võtsin siis täna hommikul paketi (25 000 P). Buss noppis 08:30 peale ja mingi tunni pooleteise pärast olimegi kraatri ääres. Käsutati paljaks (st püksid jalas), fotokas tuli mingi tondi kätte toimetada, kes siis kukkus pilte klõpsima ja ise tuli siis sinna mudaauku, hmhhh, vabandust - kraatrisse ronida. Ja see oli ikka räigelt lahe, no nii rõngasse läks saba selle peale, et kohe uhuhuuuu. Ja see muda on täiesti ajuvabalt kandev. Ses mõttes, et seisad seal aga mitte põhjas vaid see muda lihtsalt hoiab inimest üleval. Kohalikud ütlesid, et kraatri sügavus ongi ca 40 medra. Ja siis mingid kohalikud sellid siis järjest masseerivad veel kõiki gringosid. Aeg-ajalt paneb vulkaan väikese plumpsu nii, et kõigepealt käib hääl ja siis mõni sekund hiljem lõhkeb mull pinnal. Oi kui lahe. Kokku lasti pasas vedeleda 45 minti, misjärel kamandati ookeani ennast kasima. Pika küürimise peale tuli see saast isegi maha (vist). Kui satute siia kanti, võtke kindlasti see asi ligi. Ei pea kahetsema.

P4101405.jpg

Järgmine peatus. .... on Medellin. Kunagine pesupulbri pealinn, kuhu ööbuss mind täna 13 tunniga peaks toimetama. Nali maksab jällegi 80 000 P, mis on rõve. Krt mul on siin nädalaga ikka ilgem hunnik pappi ära haihtunud teadmata suunas. Peale transpordi ei olegi nii kallis, kuid eks on siin igasugu atraktsioone ka juba võetud.

Tahtsingi proovida siinset ööbussi. Nimelt gringod ikka räägivad, et öösel on ohtlik jne. Kohalikud samas seda ei kinnita ja ma pigem usun neid. Ja ausalt öeldes olen seni ennast Kolumbias tundnud kõikidest Ladina-Ameerika riikidest, mida külastanud, kõige turvalisemalt (koputab 3 korda lauale). Politseid ja sõjaväge on uhkelt liikvel. Ei tea, kas FARC kogub ennast nüüd, et Raul Reyesi eest kätte maksta. Tundub küll kergelt nagu selline vaikus enne tormi tunne.

Mangost OD? Eks see selgub lähiajal kas saab sellest viljast ODd saada või mitte. Eeldused on mul selleks olemas, sest joon siin päevas vähemalt 1,5-2 liitrit mango liquadot (segi aetud jää, piim ja mangod). No nii hea, et täitsa uskumatu. Lõpuks ometi on see mango hooaeg kätte jõudnud. Mango on minu lemmikvili, kuid tavaliselt kui reisin (veebruar-märts), siis ei ole mango hooaega. Nüüd on nad nii head kollased ja magusad. Nicaraguas ka ikka sõin, kuid siis olid veel rohelised ja hapud. Aga jah, eks siis katsetame kas on võimalik OD saada või mitte.

Kohtumised. Nimelt on meile saadetud informatsiooni põhjal alust arvata, et üsna pea, nimelt juba 25 aprillil kohtub Kruusepoiss Quitos, Ecuadoris kalli sugulasega Kanadast. Markus tema nimeks. Koos võetakse ette Ecuadori ilu ja võlu. Samuti pesitseb Quitos üks sõber - Hamilton Guatemaala koolipäevilt, kellel nimelt 24 aprillil sünnipäev. Juba ongi Hamiltoni kantselei saatnud Kruusepoisile kutse uhkel peol osalemiseks. Ja Kruusepoiss on selle kutse muidugi väga uhkelt aktsepteerinud. Hoidke alt, Quitolased!

Järgmine kohtumine on Kruusepoisil kokku lepitud Limas, ja seda juba 9 mail. Seekord kohtub Kruusepoiss kalli sõbra Siiriga kodumaalt. Jällegi, seigeldakse üheskoos paar nädalat. Ja kindlasti, kindlasti on millalgi Peruus viibimise ajal veel tarvis kokku saada ja loodetavasti ka koos palju aega veeta kodanik Sillaotsaga, kes sealkandis juba pikemat aega talvitub. Kiitos, kle kui seda loed, mis su number on? Erx andis mulle mingi, kuid see ei funkka. Ja Skypes pole sind tabanud.

Ja maybe, just maybe .... õnnestub veel millaski mais kohtuda mõne väga, väga hea sõbraga kusagil siin mandril. Eks näe.

Ja lõpetuseks midagi ebaharilikku. Nimelt on viimasel ajal kumm hakanud kergelt tühjemaks minema, ventiil vist annab läbi. Olen siin viimasel ajal mõnevõrra tõsisemate teemadega tegelenud - lennupileteid Eestisse otsinud, vaikselt olen mõelnud ka mõne tõsisema tööotsa leidmisele Eestis ja eks neid teemasid on veelgi olnud (minu jaoks siis tõsised, Ruhnu karu imelugusid muidugi sellega ei löö). Ilmselt ka seetõttu on kerge vässa ning koduigatsus peale tulnud, kuna tean, et ega mul siin kaua enam tuuritada ei ole jäänud. See tunne tuleb igal reisil, kui enesele aru annad, et varsti tuleb kott kokku pakkida ja tagasi põrutada. Samas, Kolumbia on superpaik seda väsimust peletama ja viimased päevad ongi jälle suhteliselt vanasse rütmi tagasi läinud ja suu on jälle kõrvuni.

Ahjaa, sai siis lõpuks soetatud omale lennupilet Eestisse. Ühe paberitüki kohaselt, mille loodetavasti Siiri mulle kenasti Limasse toimetab, peaks minu nimele lisaks kirjas olema, et suur lendav hambapastatuub toimetab mind tornidelinna Tallinnasse 18 juunil käesoleval aastal kl 17:35. Mul oli küll olemas juba ka tagasilend läbi NYCi, kuid see oli kahjuks juba 25 mail ja ilmselgelt ei oleks ma oma tuuritamistega selleks ajaks ühele poole saanud. Seega, jääb see pilet kasutamata.

Tagasilennu kuupäeva valisin selle järgi, et kusagil viimased 2 kuud olen ma ikka aeg-ajalt soigunud pöffi söömisest praesaiaga (no neid toite on muidugi veel mida tahaks, kuigi must leib isegi ei kuulu nende hulka). Mmmmmmm, klaviatuur on mõnusalt ila täis nüüd. Ja pöffi saab ainult üks kord aastas, 19 juunil, onu Tõnu sünnipäeval, kui tädi Jol suure poti pöffi teeb. Ja no Jaanipäevaks tahtsin kindlasti kodus olla.

Sellega täna lõpetamegi. Head ööd mudilased!

Posted by jakokruuse 16:46 Archived in Colombia

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint