A Travellerspoint blog

Sääsed sööge ausalt sitta, no ma ei või

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

... vaike apdeit, panin pildid ka juurde

Õnnistatud olgu internet, millega hetkel siin miilustan. Ta ei ole kõige kiirem ja ilusam, kuid siiski.
Kuna rohi on viimasest postitusest saadik tiba kasvanud, on aeg jälle mõned rahatähed netikasutamise eest välja käia ja hunnik kirjamärke ritta seada.

Tegemist siis esimese postiga Lõuna-Ameerikast, Venezuelast siis nimelt. Olen siin nüüdseks pesitsenud juba ca 10 päeva. Ja eks ole ka igasugu asju korda saadetud. Caracasse lendas mulle külla ka kallis külaline Eestist, Külli tal nimeks. Ja nii me siis koos siinkandis hetkel tuuritame.

Siinkohal Venezuelasse reisijatele väike soovitus - kindlasti vahetage kõik oma dollarid ja eurod kohe lennujaamas Bolivaarideks, saate kõige parema kursi raudselt, hihiiii. Võite ka julgelt ATMist kohalikku münti imeda. See soovitus oli nüüd tagurpidi antsu võtmes. Asi nimelt selles, et kuna siin õitseb demokraatia täiega, siis on onu Hugo määranud mingi X kursi kohalikule rahale - Bolivaarile. A la 1 $ = 2000 B. Kuna on ka eelnevalt tulnud mõned reisid ette, siis üritasin hoiduda lennujaamast raha vahetamisega, kuna sealt saab alati mingi rõveda kursi. Samas, mul ühtegi kohalikku polnud ja seega vahetasin ikka 100$, et saaks linna ja midagi hamba alla jne ka. Mõeldes, et:" no kui hull see kurss ikka olla saab". Ja siis hakkasin mõtlema, et kuidagi ikka räige kirves asi. Et takso linna ca 50$ jne - nagu NYC. No ja siis selgus kurb tõsiasi, et raha tuleb ikkagi mustal turul vahetada. Bläääd, aeg-ajalt õnnestub mul ikka nii lihtsa koha pealt eksida, et kohe hirmus häbi hakkab. Siis tuli meelde küll, kuidas Panamas üks Argentiina plika rääkis, et võta ikka sula taalasid kaasa ja vaheta tänaval ja ära sa jumala eest kusagil mujal vaheta ega ime seinast. Nujah. Õnneks ma just Panamast imesin mingi 500$ seinast ja seega vahetasin kõik need tänaval Bolivaarideks. Ja kursiks sain seekord 1$ = 4500 B. Kui nüüd ülipikk valemitejada vahele jätta, siis saan tulemuseks, et ametliku kursi alusel on elu Venezueelas minu jaoks üle 2 korra kallim. Seega saab ise omale elukalliduse siinkandis määrata :-) Jama muidugi selles, et kui sul pole sula taala kaasas, et mis siis saab?

Lend Caracasesse oli emotsioonitu, kui välja arvata see, et suutsin omale mingi väga rõveda nohu lennupäevaks hankida. Nojah, lennujaamast lasti kenasti läbi ja bussike sõidutas mind ka kenasti linna. Järgmiseks päevaks oli nohule lisandunud lahe palavik ja köha. Kuna mitte kohe ei tahtnud aega veeta hostelis lösutamisega ja kallid külalised kaugelt maalt kohale saabunud, võtsin ette teekonna kohalikku Caracase hospidali, et uurida, kuda siis sotsialismi tingimustes haigeid ka koheldakse (vahemärkus: krt mingeid nohusid-köhasid ikka aega-ajalt mul siin esineb. Räigelt närvi ajab, Eestis nagu ei mäleta, et sellised asjad piinanud oleks. Siin aga juba mitmes kord. Samas, paar päeva kehv olla ja siis jälle saba rõngas). Hospital oli väga vinks-vonks ja loomulikult on kõik tasuta! Hästi tore arstitädi ütles, et mingi gripp ja kirjutas peotäie rohtusid, ka antibiootikumid, mida 5 päeva närisin. Hetkel jälle kõik kenasti kombes ja asi unustatud.

Järgmine vahepeatus oli meil siis Margarita saar. Sinna saamine osutus mõnevõrra keerulisemaks, kui loodetud. Nimelt lubatud 5 tundi bussisõitu asendus 15 tunniga, kuna oli mingi avarii. Siis veel 3 tundi laevaga ja naksti saarel me olimegi. Ega seal muud ei viitsinudki eriti teha, kui passisime aga 2 päeva rannas ja kärsatasime nahka (vahemärkusena nii palju, et siis pärast 5 kuust reisimist õnnestus ikka kõhu pealt nahk esimest korda ka maha saada :-)

P31510801.jpg
(kursilt eksinud? v6i hoopis on V6ru poisid ikka oma haaret vagagi k6vasti laiendanud Venezuelasse, Margarita saarele?)

Sealt edasi väikesesse kalurikülla nimega Santa Fe. 2 ööd siis seal. Ja muidugi lasime ennast jälle randa vedida. Natuke snorgeldamist ja palju lesimist ning ujumist. Ja tagasitulles otsis paadimees meile välja ka suure karja delfiine, kes siis meiega koos sõita tahtsid ja pulli teha soovisid. Päris huvitav oli.

P3161103.jpg

P31610861.jpg

P31610981.jpg

P3161114.jpg

Pärast mitmeid meeltemuutusi otsustasime lõpuks siiski sõita päris alla Brasiilia piiri äärde, Santa Elenasse et seal tiba matkata. Hetkel siis siinkandis pesitsemegi 4 päeva. Siinkandis on hästi palju lamedaid mägesid (table mountain - kuda seda eesti keelde panna?) ja üldse on loodus ikka väga kummaline ja ilus. Nagu savann kohati ja siis jälle midagi muud. Bussisõit oli kokkuvõttes jällegi mingi 15 tundi vist + õnnestus saada järjekordne laks kollapalaviku vastast vaktsiini. Nimelt, mu ukhe vaktsiiniraamat ununes Caracasesse ja siiakanti ei lasta muidu sisse, sest palju on seda lotovõitu liikvel. Polnd hullu, mõlemasse õlga mingi litakas rohtu ja ajutine pass pihku. Kusjuures, arstitädi suutis mind üllatada sõnadega "ema ja isa". Selgus, et tädi mees on pool eestlane, pool leedukas. Väga muhe tädi oli. Ole tubli!

Kohalejõudes võtsime ligi kahepäevase matka/treki ühe kohaliku indiaani naisega (no ma ei tea täpselt mis tõugu või suguharu ta oli, seega nimetan indiaanlaseks). Kaalusime erinevate trekkide ja matkade vahel, kuid see nagu tundus kõige lahedam - 80$ nägu 2 päeva kohta. Ja ei pidanud kahetsema. 2 päeva siis täielikku vaikust kolmekesi metsas. Magamine võrkkiigedes, 3 korda päevas söök, trekkimine, lesimised naturaalsetes mägijõgedes/yacuuzides ilma kedagi teist kohtamata. Siinkandis otsivad kohalikud teemanteid. Ja ikka nii, et labidaga teed mingi augu ja siis sõelaga seal sobrad sita sees. Käisime ka mingit teist metslasperekonda vaatamas (tead küll - Tölpa ja Mõhk jne). Pakuti kala ja mingit poroloonimaitselist käkki, tagusime kohalike lastega hüttide vahel natukene vutti jne. Saime ka päris korraliku paduvihma, mis lisas veelgi vürtsi. Ainukesteks probleemideks on sääskede hordid, mis ei allu absoluutselt minu sääsetõrje vahenditele. Samuti ka kurb tõsiasi, et vihma tagajärjel pani ka minu iPod saba. Pekki küll - üks kõik mis aga mitte iPod. Nujah, nüüdseks hakkab seda tehnikat, mida kaasas tassida, üha vähemaks ja vähemaks jääma ja viimased aitemid on üsna räbalas olukorras.

P3191138.jpg

P3191156.jpg

P3191163.jpg
(Roraima magi pàrast vihma)

P3191170.jpg

P3191180.jpg
(siin siis v6rkkiigedes meie 66bimine + s66mised)

P3191155.jpg

P3191173.jpg

Ennist tuli küsimus, et mis siis saab kui sula taala enam pole aga ei taha ka mõrvarliku kursiga ATMi kasutada? Vot, kui olete Santa Elenas, siis võtate takso (5 B per kärss) ja sõidate üle piiri Brasiiliasse. Just nimelt nii me tegime. Ja keegi ei küsinud õnneks piiril ka passi (sellega on mingi imelik kamm, et nagu otseselt ei stämbita piirilinnas), sest eestlasi teatavasti ilma viisata ei lasta Brasiiliasse. Ja viisat meil loomulikult polnud. Aga diil siis siuke, et sõidad Brasiiliasse (ca 15 minti) võtad sealt ATMist Brasiilia reaali ja siis sõidad tagasi Venezuelasse ning vahetad need Bolivaarideks tänavahangeldajate abi kasutades. Kokkuvõttes kursiks ca 1 $ = 4000 B, mis on vähemalt 2 korda jällegi parem kui ametlik asi. Vot nii tehakse siinkandis, raha käiakse toomas Brasiilias. Tehke järgi. Ühtlasi õnnestus siis käigupealt ka oma jalg Brasiilia pinnale panna, mis oli kahtlemata hea tunne, hihihiiii. Hoopis teine tunne ikka ;-)

Ja veel üks soovitus. Jummala eest, kui bussidega reisite, pange selga selline riietus nagu oleksite Rootsis suusatamas. Nii kuradi külm on bussides, et ararrggrgrrrr. Täitsa dibiilikud ikka oma konditsioneeridega, no ei saa vaiksemaks keerata. Täna ostsimegi suure fliisist teki, et bussisõitu tagasi üldse saaks ette võtta. Ja valmistuge pidevateks peatusteks ja kokkupuudeteks sõduritega, kes soovivad igal sammul teid läbi otsida ja midagi peedistada. Krt, see on uus kogemus ja paraku mitte just kõige meeldivam. Peded sellised.

Ahjaa, ja see veel ka, et hetkel on suhteliselt sitt siinkandis (ja ilmselt kogu Ladina Ameerikas) reisida, sest käimas on Semana Santa ehk pühanädal. Ja see tähendab, et absoluutselt kõik hotellid on täis, kõik bussid on täis, kõik kohad on kohalikke turiste täis, midagi ei saa korraldada jne. No täielik kamm ikka. Me oleks pidanud eile õhtul siit linnast juba jalga laskma aga no ei saa. Täna oli isegi bussijaam kinni. Nüüd on mingi shanss, et homme hommikul vara sebime bussijaama ja siis ehk saab õhtuks mingid kohad bussile (bussisõit ca 24 tundi, lahe - vahemaad on ikka midagi muud kui Kesk-Ameerikas oli). Kahtlane, kuid lootust siiski pole kaotanud. Täitsa õudne ikka kohe. Ja krt mingi kuivseadus võeti ka käiku osaliselt selleks nädalaks nii, et ei saand eile õhtul isegi õlut osta. Fakk juu oma Semana Santaga!

Vässa tuli peale nüüd, peatse mittekuulmiseni!

Posted by jakokruuse 09:11 Archived in Venezuela

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Comments

Just wondering if you knew you could actually set the language for your blog to Finnish in your blog settings area? It hasn't been around for that long, but thought it might be useful for you :)

by Sam I Am

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint