A Travellerspoint blog

Tiigrisaar

sunny 30 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere 6htust!

Ilmselt otsustati siiski viimasel hetkel Eesti "air-force-only-one" 6hurynnak Bogotale ara jatta (k6rge naftahinnat6ttu ilmselt) ja seega on mul passis kena Kolumbia viisa. Ja kehtivusega 3.5 kuud! Et kui ettev6tlikel eestlastel on tarvis midagi Kolumbiast saata Eestisse, siis ma v6in m66duka tasu eest organiseerida - mul seal aega molutada kyll.

Kui passile jargi laksin oli kogu personal veelgi rohkem sillas kui eelmisel paeval. Ja kui ma veel pildid CDl ulatasin, aeti kogu seltskond kokku ja vaatasime siis neid k6ik koos nagu yks suur pere, hihii. Ja yhel hetkel jai konsul tiba m6tlikuks, vaatas mulle sygavalt silma ja ytles: "ma paistan nii vana". Sellepeale mina kohe lohutama, et mis sa lapsuke nyyd oma rumala jutuga siin, sa alles nii noor. No ja selle peale siis kysiti, et: "paku, kui vana ma olen". Mnjah, aimasin libastumisohtu ja ytlesin, et ma kunagi sellele kysimusele ei vasta. Sinnapaika ta jái, ilmselt vastus rahuldas.

Samas, Onu Raivo oli 66 jooksul tapeedirullipikkuse nimekirja Cartagena hotellidest koos telefonidega suutnud genereerida. Vaga uhke ja kena temast. Ja siis asuti jallegi selgitama ikkagi Cartagena tegemisi. Konsul kinkis kaardi ja Onu Raivo asus kaardilugejaks. Ja mingil hetkel leidsin ennast kui k6rvalt olukorda vaatamas ja analyysimas. Istun Kolumbia saatkonnas konsuli kabinetis, konsul vaatab arvutist temast minu poolt tehtud pilti ja m6tiskleb oma vanus yle, Onu Raivo on ennast pysti ajanud ning demonstreerib vagagi elavalt puusi h66ritades, kuidas mina peaksin Cartagena 66klubides imeilusate naistega tantsima. Aeg-ajalt konsul ka kiikab ja kiidab takka, et just just. Vagisi tuli naer peale. Ja l6puks siis veel kasti mul kirjutada oma k6ik kontaktid + Onu Raivo ja konsul andsid mulle oma kontaktid. Onu Raivo kais peale nagu uni, et kui ma Bogotasse j6uan, et siis kindlasti talle kirjutaks v6 helistaks. Et ta varsti kolib sinna ja siis lahme koos pidutsema ja m6llutama. Kui Bogotasse j6uan, siis v6tan kindlasti yhendust. Seniks, olge terved minu Kolumbia s6brad! Lahkusime yksteisest pisaraid valades.

P2060700.jpg
(suur vajadus on muidugi pildi jarele viisa peal)

Nujah, viisa kaes, p6rutasin pealinnast minema. Eesmárk oli nadalavahetuseks Nikaraagua pealinna, Managuasse j6uda. Seega tuli kiire otsus tsivilisatsioonist eemalduda ja m6ned paevad pisikesel saarel nimega Isla el Tigre ehk Tiigrisaar veeta. Kahe bussiga kokku 4 tundi ning paadiga 15 minti ja kena saareke v6ttiski mind vastu. Ja enne Hondurasest lahkumist siiski leidsin ka yhe vulkaani, justnimelt sellelt saarelt. Nyyd siis selge, kuidas see riik ikkagi eksisteerida saab.

Saare peamisteks sissetulekuallikateks on: ............ aaaa, neid polegi, kui valja jatta m6ned Aasia ja Euroopa valitsuste abiprojektid (ka KfW kammalt silmab ikka siinkandis). Seega rahvas tegeleb peamiselt ......... mitte millegi tegemisega. Vot sellist molutamist pole mina veel enne nainud. Mitte keegi ei tee mitte kui midagi. Ja nii paevad otsa. Nujah, yritasin siis ise ka reisivaltel kogutud kogemusi selles osas rakendada. Paar paeva isegi 6nnestus, kuid rohkem poleks siiski vist suutnud. No ikka mitte munagi pole teha. Samas ma olin saarel ainuke turist, mis oli vaga meeldiv ja keele osas vaga kasulik.

P2080729.jpg

P2070723.jpg

P2070720.jpg

Yhe paeva sisustasin sellega, et v6tsin ette jalgsimatka ymber saare, ca 20 km. Alahindasin muidugi selle asupaiga paikeseaktiivsust, mis ikka r6vedalt mind keevitas. Samas 4.5 tunni ja kahe boksipeatusega sain hakkama. Teisalt, ylehindasin oma nadal tagasi ostetud (ja sellest 4 paeva kotis olnud) ilusaid ja mugavaid platusid, mis lihtsalt ara kulusid ja jargmisel hommikul saba panid. Ehk siis pidasid vastu 2.5 paeva.

P2060701.jpg
(minu ilusad ja sigamugavad, kuid kaesolevaks hetkeks juba surnud platud)

Aga Hondurase osa l6puks nagin siis ara ka normaalse hinnataseme (no ei olnud eriti kallis) ning tavaelu, paraku ikkagi ka kurva poole sellest - no ei ole ikkagi suurel osal inimestest mitte kottigi teha ja elatist

Reede hommikul alustasin siis teekonda Nicaragua poole. Parast yhte paadis6itu, kolme kanabussi, yhte mikrobussi, yhte luksbusi (Ticabus) ning 8 tundi olin Nikaraagua pealinnas Managuas. Piiriyletus laks imelibedalt ja kiirelt. Maksin 7 taala ja asi mutt. Viimased lempsid (lempiirad) vahetasin cordobateks. Kurss tundub olevat enam-vahem sama, seega arveldamised suht lihtsad. Et siis 1 EEK = 1.9 cordobat umbes v6i teistpidi siis ca 1 cordoba = 0.55 EEK. Kuna Ticabus oli just ka piiril, maksin juhile mingi poolametliku 10 taala ja sain kogeda esimest korda ka paljukiidetud Ticabusi teenuseid. DVD player hakkis sajaga ja nagu oodata, oli vaga kylm konditsioneeri t6ttu, kuid see-eest vaga mugav.

Hondurase kohta kokkuv6tvalt 6eldes - oli tore. Kahtlemata oli meeldejaavaim aeg Utilas, sukeldumisega tegeledes ning lahedate inimestega aega koos veetes. Kokku tuli Hondurases vist 25 paeva. Samas, kui see sukeldumine valja jatta, siis see riik mulle just yleliia ka ei meeldinud. V6i noh, ega tal midagi viga polnud, kuid El Salvador tundus oluliselt lahedam. Kindlasti teen hetkel liiga tiba, sest Hondurases oli ka vaga toredaid ja haid kogemusi, kuid samas selline mulje mulle kokkuv6ttes jai. Mis teha.

Hetkel siis teist 6htut Managuas. Esmamulje Nikaraaguast, pigem Managuast on super! Kiire internet, skype laialt levinud, head k6rvaklapid, hea 6lu ja superhea rumm, sigaodavad hinnad, sigarid, oluliselt haritumad ja ka ilusamad inimesed jne. Auuuu. Ma meelega jatsin Nikaraagua osas omal igasugused eelarvamused kujundamata, kuid k6hutunne ytleb, et selles riigis seiklemine saab olema yks parimaid. tana tegelesin shopinguga, kuna tarvis oli uusi platusid. Suutsin 2 tundi sellele kulutada, sest 45 numbrit ei ole siitkandist kerge leida. L6puks tuli 6nn 6uele ja 200 C eest anti mulle uued platud. Ja pesupaev oli ka tana. Kuulmiseni!

Ahjaa, unustasin k6ige tahtsama. 6htul tarvis veel vaike s6it lennujaama teha. Nimelt kallis vennas just teatas SMSi teel, et on siinkandis komandeeringus ning v6iks kokku saada ja m6ned 6lled teha. Paraku jatkuSMS teatas just, et lend hilineb ja seega tuleb t6enaoliselt pikk 66. Samas, on laupaeva 6htu ja kuuba liibred ei l6ppe siinkandis kunagi! Ja mul on aega teda oodata ka.

Posted by jakokruuse 15:16 Archived in Honduras Comments (1)

No mas FARC!

ehk Kolumbia viisa

overcast -17 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Kui suurlinnadele jutt laks, siis hetkel passin pealinnas Tegucigalpas teist 6htut. Ja vahemalt 2 66d pean veel siin olema, et esmaspaeval saatkonda peale lennata. 6nneks on siin lahistal vaiksemaid magilinnakesi ja seega ei pea kogu aeg siin m6ttetus ja narvilises ning diislisuitsuses linnas vahtima. Elamisega jalle lood sellised, et 1 kahest hostelist oli oma tegevuse l6petanud ning teine oli tais. Seega elan jalle nagu kuninga kass. Suur voodi, telekas ja yllatys-yllatus - kolmandat korda selle reisi jooksul minu kasutada soe, isegi kuradima kuum vesi ja seda k6ike ilma selle "suicide" aparaadita, millest tiba aega tagasi kirjutasin. 300L 66.

P2020668.jpg
(Lähedal asuv mägilinnake Santa Lucia)

P2030674.jpg
(senine lemmikkirik Tegucigalpas. Viimasel ajal meeldib neid pildistada, sest igas linnas ju Parque Central ja seega ka kirik. Ja kõik muidugi erinevad)

Nagu näha on see jupp kirjutatud juba täpitähtedega ja mõned päevad hiljem. Valdava osa pühapäevast veetsin internetis ning selle kasutamist oodates. Lahe, kiirused on siin 56k stiilist, ehk siis tuletage meelde aegu, millal netis modemiga käidi :-) Õhtul likvideerisin ühe vana võla ning käisin kinos. Polnudki veel selle reisi jooksul kinno jõudnud. Krt filmi nime ei mäleta, kuid suht hea film isegi oli. Mingi hollivuudi jant, siuke tiba guy ritchi stiilis, kus kõik tegevused seotud ja kogu aeg muutuvad. Inglise keeles ja hispaania tiitritega. Maksis 32L, ei oo kallista.

Hetkel on esmaspäeva õhtu ning kell ca seitse. Täna oli kuradima hea päev. Ikka kuradima hea kohe. Lendasin kohe hommikul Kolumbia saatkonda peale, enne üheksat juba. Otsustasin oma heleda suveülikonna (loe: plätud, shortsid ja maika) vahetada pidulikuma kaherealise tumeda ülikonna vastu (loe: teksased, kraega särk ja tossud) - ikkagi ametnikega kohtumine või nii. Ja Kuuba saatkond mõlkus ka meeles muidugi.

Ja ossa kuradima raisakurat (nagu Nõgel tavatseb öelda) milline vastuvõtt mulle korraldati. Rääkisin loo ära, sekretäri tädi oli niiiiii abivalmis, et hoia aga alt. No ja siis tuli konsul, kohe tutvustati, et senjoor Jako (Hako nagu mulle sageli siinkandis öeldakse) on Eestist. Konsul (ka naisterahvas) kukkus ka kilkama, et tema on käinud Eestis, Riias nimelt ja et väga meeldis jne. Nõuka ajal. Ja kohe, et tulgu ma tema kabinetti ja ajame juttu jne. Nujah, tutvustasin tiba lähemalt geograafiat, oma reisiplaane, Eesti arengut jne. Ja ei ühtegi küsimust, et tõestage oma finantsvõimekust ning riigist lahkumist. Anti kohe ülevaade, mida Kolumbias teha, kuhu minna jne. Ainuke, mille üle tiba arutlesime, oli minu viisa pikkus. Nimelt, neil viisa hakkab välja andmisest (mõnel pool saad öelda, et mis peävast alates soovid). Aga mul siuke kange plaan, et veebruari lõpus minna jahiga Panamast üle Kolumbiasse, Cartagenasse. Kohalejõudes kimada kohe Caracasse, Venezuelas ja veeta suur osa märtsist seal. Ja seejärel naasta Kolumbiasse, et selle imelise riigiga põhjalikumalt tutvust teha. Aga kokkuvõttes tähendas see, et mul tarvis siis viisat 05.02.08 - 30.04.08. Et kuidagi pika võitu. Lõpuks nagu öeldi, et kui tarvis, siis tuleb anda. Ja veel, viisa ankeedil on siuke rida, et aadress, kus ma Kolumbias pesitsen. Ma siis, et ei tea aadressi, kuid võin netist otsida mõne hotelli aadressi, kui tõesti vaja. Nujah, öeldi, et ikka on vaja, kuid netti pole vaja tuhnima minna. Kõrvaltoast aeti välja mingi sõjaväemundris härra, kes olevat mingi kaitseatashee vms (selliseid hispaania keelseid sõnu mulle ei õpetatud ja seega ilmselt oli ta tiitel siiski mingi muu) ja kes ütleb mulle mõne hotelli. Ja sell jälle niiii kuradima sõbralik, et ohohoooo. Vägisi kiskus suu muigele, kui onu võttis paberilehe ja joonistas sinna Cartagena kesklinna kaardi, kuhu kenasti märkis, et selle ristikese kohal asub väga hea hotell, mille nime ta paraku ei mäleta jne. Nujah, ma tahtsin äärepealt küsida naljapoolest, et kas ma siis peaksin selle joonistatud kaardi oma viisataoltuse juurde lisama, kuid jätsin siiski küsimata.

Pärast ca pooletunnist vestlust kõigiga (kusjuures iga uue inimese tööle saabudes deklameerib sekretär jälle, et see härra, kes meid oma kohalolekuga õnnistab, on pärit Eestist), lugematuid käepigistusi ja õlelepatsutusi teatab mulle sekretär, et annavad viisa homme, kuna täna tarvis minna mingile rongkäigule. Et tulgu ma ka vaadaku.
Väga kahtlane minu äärmiselt tihedat päevakava silmaspidades - ärilõunad, intervjuud, kohtumised, koosolekud jne jne, kuid eks me vaata :-D. Õnneks tekkis just keskpäeva paiku üks väike vaba moment (hihihiiii) ja nii ma siis läksingi mingi kiriku juurde, kus kohalik Kolumbia kogukond ennast kokku ajas. Kõigil särgid seljas kirjadega "No mas FARC, libertad por todos jne" - ühesõnaga Eesti vabaks!

Kui konsul ja sekretär kohale saabusid, tervitasid nad mind juba ohtrate põsemuside ja kallistustega. Ja sõjaväemundris Onu Raivo patsutas ka pidevalt õlale - et tubli, tubli. Ja enne kui arugi sain, moositati mind ära rongkäiguga liituma. Konsul tiris mulle ka ühe loosungitega T-särgi selga ja rongkäik võis alata. Liiklus muidugi suleti tänaval (a la Narva mnt), ees ja taga politseieskort, kohal mitu telekanalit ja raadiot jne. Ühesõnaga täis tsirkus. Damn, intervjuud kahjuks mult ei küsitud, kuid pilti näidatakse täna kindlasti telekas. Peakski minema koju ja teleka käima panema. Kiitos, sul vist tuttav kogemus, heh :-D

Nojah, mis seal ikka. Ma siis ka marssisin koos seltskonnaga (ca 50 inimest), karjusin "Viva Colombia", "No mas FARC" jne ning üritasin mõned pildid samal ajal võtta. Hetkel olengi põletamas üht CDd konsulile, kes palus, et äkki ma saaks talle mõned pildid ja videod anda. No problem.

P2040680.jpg

P2040689.jpg
(konsulitädi ja sõjaväelasest Onu Raivo)

Homme hommikul kl 10 lähen siis saatkonda viisale järele. Tarvis veel esitada maksekorraldus viisalõivuga. Ja maksis kõigest 40$, San Salvadoris konsul rääkis, et 100$. Ei taha siin väga hõisata enne kui viisa käes, kuid ma ei suuda küll hetkel ühtegi asja ette kujutada, mis võiks viia mulle viisa mitteväljastamiseni. Ilmselt Eesti "air-force-only-one" õhurünnak Bogotale. Natuke pelgan, et nad võivad midagi mul vusserdada seal nende kuupäevadega ja viisa kehtivusega, sest ma selgitasin oma plaane neile päris mitu korda ja ei ole kindel, et nad kõike kenasti ka mäeletavad pärast suurt ropgkäiku. Aga eks siis saab lasta neil ümber teha, pole ilmselt probleemi. Kui viisa käes, siis kähku pealinnast minekut. Tekkis väike mõte veel enne Nicaraguasse minemist paar päevakest väikesel saarekesel nimega Isla el Tigre veeta.

Aga nüüd login ennast siit välja ja login sisse oma mailboksi. Nimelt, äkki on juba esimesed pakkumised postkastis seoses kohalikul telemaastikul mõnes seriaalis kaasa tegemisega seoses.

Ja blogimise osas olen küll kõik mineviku ja osad tulevikukohustused juba täitnud. Peatse mittekuulmiseni!

Posted by jakokruuse 16:46 Archived in Honduras Comments (1)

Libalend ja toredad inimesed

overcast
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere muidus66jad. Naete nyyd, tapitahed jalle kadunud. Krt see Hondurase IT majandus teeb mind kyll m6nikord ysna vihaseks. Skype praktiliselt ei tunta, kui Guatemalas ja El Salvadoris oli see igal pool olemas. Osades kohtades tuntakse isegi, kuid ei ole kasutusel. Ja kui ma palun luba installimiseks, teatatakse, et ei saa. Aga samas on teil meeldiv v6imalus kasutada meie telefoniteenust a la 1$ minut. Tanan vaga selle meeldiva v6imaluse eest!

Nujah, aga nyyd on seda Hondurast siin juba kirutud kyll. Aeg ka m6ni hea s6na 6elda. Parast Utilat v6tsin siis suuna linnakesse nimega Tela. Garifuna bisness jalle. Utilast siis laevaga jalle La Ceibasse ja sealt bussiga vist ca 1.5h ning 60L. Tegemist siis vaikese linnakesega, turiste praktiliselt pole, kogu linnakese v6tab purki ca 30-45 minutiga. Yhes6naga tore pisike kohake. Vedelesin niisama tiba rannas, kaisin muuseas ka juuksuris (40L, seekord ei tulnudki mingit yllatust). Lisaks toimetasin veel yhe reisibyrooga. Nimelt Kolumbia viisa jaoks tarvis siis pilet ette naidata - muidu ei ole ikka kindlust, et ma riigist lahkun. Yks tore tadikene siis tegin mulle bronni, l6i veel pitsati, et makstud ja puha ning printis mulle pileti valja.

Telas endas pole mitte midagi erilist. Kyll aga meeldis see koht mulle vaga, sest inimesed olid jalle S6BRALIKUD. Mitte kohe, kuid niipea, kui hakkad hispaania keeles raakima, muutuvad kardinaalselt. Utilas ja La Ceibas ei muutnud neid miski. Hakkasin juba m96tlema, et Honduras ongi selline ebas6bralike inimeste maa, kuid siiski 6nneks mitte - see rohkem vist endiste kolooniate vark nagu ikka. Rannasaared vist olid inglismannide kaes millaski. Yhe paeva jooksul 6nnestus saada isegi 2 tasuta teenust. K6igepealt internet (kasutasin ca 2 tundi, kuni yhendus katkes) ja siis see liba lennukipilet. Pika mangumise peale suutsin internetitadile maksta 2L, see siis tervelt 1 EEK. Reisibyroo tadile viisin aga jargmisel paeval yhe ilusa suure lille (krt nime t6esti ei tea). Tadi oli vaga r6ngas selle peale. Head inimesed olid seal. Majutusasutustega oli muidugi tiba jama. Ainuke seljakotireisija s6bralik asutus oli tais ning seega pidin elutsema hotellis (300L 66, telekas, 2 voodit ja puha). Luks vark!

P1300606.jpg

P1290601.jpg

P1290604.jpg

Parast paari Telas veedetud paeva seadsin sammud kalurikyla nimega Omoa poole. Sinna saamiseks tuli teha suht OK ring bussidega, kuid kokkuv6ttes siiski mitte midagi yletamatut ega liiga piinarikast. Omoa on siis vaga pisike kylakene, kuhu nadalavahetusel s6idavad kohalikud turistid mingit kindlust j6llitama. Nujah, kuna seal mitte munagi teha pole, siis hammustasin isegi selle kindluse + ka muuseumi hommikus66giks (kokku 1 tund, venitasin kummi ja 38L). 66bisin asutuses nimega Roli's Place hinnaga 150L 66. Siiani pole oma reiside jooksul veel nii seljakotireisijas6bralikku asutust veel kohanud. Tasuta jalgrataste laenutus (rattad iseenesest WWI ja WWII ajast, kuid liiguvad), igasugu mangude v6imalused jne. Vaga lahe koht. Kutt ise siis 1989 aastal Zurichist Toyota pikupiga reisima lainud sell, kellel mingil hetkel viskas reisimine kopa ette ja juhuslikult oli ta sellel hetkel Hondurases, Omoas. Ja seal ta siis nyyd elab. Igal hommiku putitab seda sama Toyotat, mis ikka veel liigub ja jagab seiklejatele oma kogemusi. Saludes, Roli!

P1310611.jpg
(elanikkond koguneb igal õhtul muulile kala püüdma)

P1310615.jpg
(1 neljast Hondurase õllest)

P1310638.jpg
(suursugune Omoa kindlus)

P1310648.jpg
(puhas rand)

Kui nyyd filosofeerima hakata, siis pean tunnistama, et viimasel ajal olen vaga palju oma ajast veetnud kas randades v6i siis vahemalt vee aares. Minust, kui p6lisest rannaslesimise vihkajast on saanud selle ameti yks austajaid. Kyll alles amat66r, kuid siiski. Mul tegelikult selle reisi yks eesmarke oli muuseas aru saada, kuidas ja miks ikkagi suur osa maamunal ringisibavatest kahejalgsetest kasutab s6na "mañana". Ja ytleme nii, et "mañana" kasutamisel on oma iva. Et kui nyyd kenasti jarele m6elda, siis t6enaoliselt enamusest asjadest, mida kipume tegema stiilis "kiire, kiire" tegemata jatmisest v6i m6ningase hilinemisega tegemisest ei juhtu maamunal t6esti mitte kui midagi. Lihtsalt see paneb m6tlema, et siin yldiselt ei tunta ikkagi eriti stressi. Eestis samas k6ik mossitavad. Nujah, eks see kliima ja paike mangib ka muidugi olulist rolli, kuid siiski ...

Varem mulle meeldis ikka reisida vaheldumisi suurlinnades ja siis vaiksemates asutustes, kuid nyyd vaga nagu suurlinnadesse ei kipu, kui just vajadust minna pole. Kuigi aeg-ajalt on hea, sest seal on k6ik asjad olemas. Mis siis, et midagi tarvis ei ole, kuid hea on m6elda,e t kui ma tahaks midagi, siis v6iksin sealt ja sealt selle saada, hihiii :-)
Ja vormiriietus on ka juba mitmendat nadalat maika, shortsid ja platud. Aeg-ajalt ikka m6tlen, et miks kuradi parast ma vean mingit suurt seljakotti seljas. Lohutan ennast sellega, et tarvis ja L6una-Ameerikasse minna ja seal m6nel pool tiba jahedam.

Ja lisaks olen hakanud hirmsates kogustes licuadosid tarbima. Need on siis sisuliselt "milk-shaked". Nammmmm, kui head. Ja jaatist laheb ka muidugi k6vasti.

Hoidke sabad r6ngas!

Posted by jakokruuse 17:26 Archived in Honduras Comments (0)

Mull, mull, mull, mull väiksed kalad ehk sukeldumiseri

ehk kus on teie regulaator, BCD, raskusvöö, lestad, mask, kalipso, balloon???

sunny 37 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii. Jätkame sealt, kus pulk maha kukkus.

La Ceiba, Honduras on hüppelauaks "rannasaartele" ehk Islas de la Bahia. Mina otsustasin minna vähem populaarsele saarele nimega Utila. Guesthouses paigutusin dormitory'sse (ühistuba?), kuhu ennast magama soovis sättida ka kaks plikat Tsiilist - Josefina ja Trinidad. Oi kus mul oli hea meel üle pika aja jälle spanishit purssida, kuigi nende spanish on ikka hoopis midagi muud sellest, mis siinkandis räägitakse. Iga lause pidin üle küsima, et aru saada.

P1200535.jpg
(vasaskul Jose, paremal Trini)

Nendel plaan minna Roatani, mis on saartest kõige populaarsem. Üsna kähku suutsin nad ümber veenda ja hommikul sõitsime kõik koos kenasti laevaga Utilasse (takso 40L per kärss + laev 310L per kärss, ca 1,5 h). Haakisin ennast neile sappa, kuna laeval mingi kohalik suutis anda neile juba kiirülevaate parimatest sukeldumiskoolidest. Utilasse nimelt lähevad KÕIK sukelduma. Ja mul täpselt samad plaanid. Enne kui aru jõudsin saada, olin ennast reganud Utila Dive Center koolijütsiks ning majutunud asutusse nimega Mango Inn, samuti dormitory's koos Trini ja Josega.

No ei anta sealkandis aega atra seada. Vaevalt said pakid vööri pandud, kui kool juba pihta hakkas. Selgus, et meie grupist moodustas tugeva enamuse punt tiineidsereid Saksamaalt ja Hondurasest. Ühed siis siinkandis vahetusõpilastena ja teised siis olid millalgi Euroopas samamoodi. Kino hakkas koolis pihta sellega, kui esialgu antakse kõigile pihku ankeet täitmiseks. Tead küll, pead vanduma, et sul mingeid haigusi ega jamasid pole jne :-)

Samuti pead olema vähemalt 18 aastat vana, et omale litsents teha. Selgus paraku, et kogu grupp on 17. Nujah, kui instruktor tahtis tiineidserid koju tagasi saata, kargas üks neist püsti ja teatas, et temal on volitused kõigi esindamiseks ning on nende eestkostja. Kui selli vanust küsiti, tuli vastuseks 19 :-D Instruktorid kratsisid ikka pikalt kukalt, et mis selle seltskonnaga teha, kuid lõpuks ikkagi armastus võitis ja tiinekad lasti ka klassiruumi.

PADI Open Water kursus siis kokku 4-5 päeva ning maksumusega ca 250$ Kuna ma tundsin ennast grupis suhteliselt vanaisana, siis ei läinud kaua aega, kui teise vanaisaga väga headeks sõpradeks saime. Teiseks vanaisaks oli siis Roberto Toskaanast. Väga, väga lahe sell. Teeb muuseas teist magistrit sellises asjas nagu "Happiness science" Voits, sul oli kunagi (kui sa veel arvasid, et sa usin oled) plaan selles osas miskit puurida?

Blääd, vot seda ma poleks küll uskunud, et mulle mullitamine nii väga meeldima hakkab. Teadsin, et mul kõrvade tasakaalustamisega on probleeme ja seetõttu tiba pelgasin seda värki. No kartused osutusid tõeks, kuid lõpuks leidsin siiski mooduse kuidas kõrvu tasakaalustada - pidin lihtsalt teistest oluliselt aeglasemalt laskuma ja lõpuks rõhk peas ühtlustub.

Pärast edukat Open Water litsentsi saamist otsustasin suht kärmelt (pärast ühte Cuba Libret ja Roberto ja treener Jaagu kerget veenmist) teha ka Advanced Open Water (2 päeva, 5 dive ja 230$). Kui Open Water litsentsiga peab sukelduja piirudma 18m ja ei lasta nt hoovustega sukelduma. Advanced andis mulle loa minna kuni 30m. Siit alles lõbu algab, kuna sellel sügavusel on võimalus kogeda nn Nitrogen Narcosis't. Ühesõnaga tunne nagu oleks kerge laksu all. Ja mul õnnestus seda deep divel ka kenasti kogeda. Väga lahe oli. 30m peal anti pihku väike ruudustik, kus numbrid segamini 1-20. Aja peale tuleb siis numbrid reastada järjekorras. N asi võttis aega kõigest 1:14, kusjuures teistel (ja ka mul pinnal) ca 20 sekundit. Üks Argentiina plika oli ka sama õnnelik kui mina, teised ainult kadestasid.

P1270595.jpg

P1240581.jpg
(On ikka piisavalt raskusi vööl?)

P1230552.jpg
(pärast esimest veealust hingetõmmet)

Kui open Water litsentsi tegemine sisaldas palju harjutusi ja teooriat, siis advanced oli puhas lõbu. Sukeldumine, sukeldumine ja sukeldumine. Lasin vist 4-5 päeva järjest ca 3-4 dive päevas, ka öö- ja vrakisukeldumine. Ja ütleme nii, et pärast sellist päeva ei jaksa praktiliselt mitte muffigi enam teha. Kuidagi nii ära väsitab see värk.

Utilas veedetud 8st päevast tuli siis ilmselt ca pool vee all või paadis :-D Eriti lahedad olid viimased 2 päeva, kus kõik tundus juba nii lihtne ja selge ning sain täielikult nautida kogu üritust. Paned oma kola selga, vette, vee alla, vee peale, paati, balloonivahetus, väike pinnaintervall ning uuele sukeldumiskohale sõit ning kõik kordub uuesti. Kapteniks must rastapatsidega sell nimega "Cookie" ning taustaks reggae. Krt, elu on ikka lill, või hernes, või hoopis lillhernes.

Kokku tuli 13 logitud sukeldumist + mõned logimata üritused. Kui esimestel sukeldumistel olin mina alati see sell, kes vee all väike puna põsel pidi jälle "low-on-air" märki tegema ja kogu seltskond seega pinnale minema, siis viimased 6-7 dive olin ma üks säästlikemaid sukeldujaid meie grupis, kel pinnale naastes oli vähemalt 1000 psid õhku veel alles.

Kõige enam meeldiski mulle deep dive 30 meetri sügavusel asuvale vrakile. Ümberringi on lihtsalt sinine lõpmatus, all ja külgedel tiba tumedam, üleval heledam. Ja siis lihtsalt hõljud seal kaaluta olekus, ilma igasuguse vajaduseta liigutada käsi või jalgu. Ainukesed, millega enda asendit reguleerid on kopsud. Ja vaatad, kuidas mullid aeglaselt pinnale purjetavad. Oi-oi-oi milline ahvivaimustus on peal.

Utilast nii palju, et kohalikud inimesed olid ikka mega ebasõbralikud. Krdi peded, raisk. Ja hinnad ikka suht rõvedad arvestades Hondurast. Teistele reisisellidele nii palju soovituseks, et kui plaan ei ole sukelduda, siis ma hoiaks kindlasti sellest saarestikust ennast eemale (ma ei usu, et Roatan parem on). Ja kõik räägivad inglise keelt ka veel.

Kindlasti soovitan soojalt Utila Dive Centre't. Lisaks väga lahedale meeskonnale ja korraldusele on neil igalt neljapäeval suur BBQ pidu, millest kindlasti osa peab võtma.

P1250583.jpg
(Jako, Josefina, Roberto, Trinidad ning üks instruktoritest Isaac Norrast)

P1250586.jpg
(Afterparty Coco Loco's)

Samas, Utila kiituseks peab ära märkima loomariigi üllatused. Nimelt õnnestus mul lisaks igasugu veealustele elukatele (krt, Eagle Stingray'd ja Whale Shark'i ei õnnestunud kahjuks näha) kohata oma esimest ilusat, karvast, musta tarantlit. Oi kui ilus ta oli. Kõndis aeglaselt lihtsalt üle tee. Ja veel nägin mingit roti-kassi laadset elukat. Ühesõnaga, näeb välja kui rott, kuid ca kassi suurune aga siuke armas ja liigub aeglaselt ning ei karda eriti inimesi. Krt, selle eluka nime tahaks kusagilt välja uurida. Ja suuri kirjuid ilusaid banaaniäblikke ning iguaane on muidugi kõik kohad täis.

Lõpetuseks nii palju, et olen siin arvutanud pikemat aega ja jõudnud numbrini 24 567 EEK. Nimelt see summa tuleks mulle Välisministeeriumi tellimusel Rahandusministeeriumi poolt üle kanda, kui tasu Eesti promomise eest. Ja see on omahind, ilma igasuguse vahendustasuta ja kasumitaotluseta. Paluks siis üle kanda minu Hansa kontole. Mul tuli see lihtsalt meelde, kuna Roberto meelitasin Eestisse juba juuliks ning Tsiili plikad järgmiseks aastaks :-D Tsiili plikad tulevad nimelt mulle muuhulgas raha ära tooma, mille neile laenasin. Vaesekesed hakkasid nälga surema, kuna nende kaardid mitte ei tahtnud Utilas seina seest raha tuua.

Veelkord, vihma ja lörtsi teile

Posted by jakokruuse 14:37 Archived in Honduras Comments (6)

Imelikud lehmad

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere mu väike sabaga sõber. Pole ammu kuulnud või mis? Nujah, mul on tegemist olnud. Mis sul ka uut? Ah et sajab lörtsi? ... ja hirmus tuul on ka ning päikest pole juba ammu näinud? No see kõlab küll hästi ning teeb tõeliselt kadedaks. Mina pean siin ikka palavas higistama ja soolases vees ujuma. Ptüi ma ütlen.

Olen natukene laisk ka olnud, kuid käed-jalad on tegemist täis olnud ning ka internet Hondurases on pähh. Üritan siis väikese boksipeatuse teha ja mõned tähed siin ritta ajada.

Metsade ja järvede linnast Santa Rosa de Copan võtsin suuna siis Copani varemete peale. Tegemist siis järjekordse Maiade kivihunnikuga, mida miskipärast soovitatakse kahvanägudel vaatama ja ohhetama sõita. Ei no tegelt oli täitsa lahe seal uidata, kuid ma eraldi just sinna reisi ei planeeriks, kui just mingi hull fänn ei ole. Võtsin asja 2 tunniga purki ning magustoiduks hammustasin ühe Maia muuseumi ka veel peale (15$ + 7$). Tegin pesupäeva, lugesin, jõin kohvi ja likuaadosid. Õhtul mõned Cuba Libred jne. Kusjuures, õnnestus täitsa Eesti kroonidega osta omale 2 Cubat. Kurss polnud küll parim, kuid asi seegi. Tegelt mingi baarmenist sell siis hakkas ilgelt peale käima, kui kuulis, et Eestist pärit olen, et ma talle mingi rahatähe ikka sebiks (imelik, tavaliselt kõik siin teavad kus Eesti on ja on väga hästi kursis valitsuse tegemistega, sotsiaalprobleemidega ning meie rahvuskangelastega ;-) Jee rait! Kutt oli väga õnnelik ja ega mulgi kurb meel polnud.

P1180469.jpg
(Copan öösel)

P1180478.jpg
(Copani kivijurakas)

P1180501.jpg
(ja mina kivikuhja otsas)

Ahjaa, ma vist polegi veel maininud, et mul juba 2 nädalat käibel Lempira olnud. Kurss ca 1 Lempira = 0,55 EEK (vist oli midagi sellist).

Hondurase alumine ots siis (El Salvadori/Guatemaala poolne) on olnud üllatavalt roheline. Teed on suhteliselt kehvas korras, kuid samas väga lahedalt käänulised ja muudkui looklevad mägeda vahel. Väga lahe. Honduras on selles mõttes täiesti mõttetu ja õnnetu riik, et siin pole ühtegi vulkaani!!! No ma ei saa aru, mis riik see selline üldse on. Kuidas inimesed siis ilma vulkaanideta peaksid siin elama ja hakkama saama???

Ja palju on lehmi. Nagu Indias oleks. Ainult, et lehmad siin põevad kas hullulehma tõve või midagi veel karmimat, sest kõik söövad miskipärast rohtu erinevalt normaalsetest lehmadest, kes Indias ikka kilekotte ja plastikpudeleid näost sisse armastavad ajada. Seda lehmarohkust on ka poodides näha. Väga palju (suht häid) piimatooteid müügil ning ka lihakraami valik on lai. Et siis jällegi väga erinev naabritest. Ka kamraad Hugo (viitan siis hr Chavezele, kes siin nädal tagasi käis - ma paraku kuulsin alles õhtul ja lehvitama ei jõudnud) siin arvas, et Venezuela ja Honduras võiksid väga suured sõbrad olla ja naftat ning piima vahetada. Elagu!!!

Pärast kivijurakaid oli ette nähtud jällegi mereäärde tagasi (edasi) sõita. Hops bussi, bussijuhile 40L, hops 2 tunni pärast maha. Hops teise bussi, bussijuhile 70L ja 2 tunni pärast hops maha ning hops kolmandasse bussi, piletimüüjale 85L ja 3,5 tunni pärast La Ceibas maha. Panin siis ühe jutiga läbi San Pedro Sula, mis on suuruselt teine linn. Paraku otsustasin mitte seal eriti aega veeta. Ehk tagasiteel.

Teel La Ceibasse aga hakkas silma kümnete kilomeetrite viisi banaaniistandusi. Ikka räigelt oli neid seal. Ja piimavärki tuleb ka sealt kandist kõvasti. Ja San Pedro Sula bussijaam tegi ka karbi lahti - ütleme nii, et tiba suurem Tartu ja isegi Tallinna bussijaamast.

La Ceiba tervitas suhteliselt talumatu kuumuse ning niiskusega. Vähemalt esialgu tundus nii. Jagasime siis taksot ühe Argentiina naise ja Prantsuse kutiga, kellega otsustasime koos ühes ööbimiskohas peatuda ja ka hommikul koos laevaga edasi saarele sõita. Sihtsaareks siis Utila, mis on üks kolmest "Rannasaarest" ehk Islas de la Bahia. La Ceiba ise jättis mõttetu mulje. Tegemist siis Garifuna piirkonnaga, ehk siis Rastafar, reggae, mustad-afrod, kariibi, Kreool jne segamini. Toidud meeldivad mulle siinkandis rohkem (Guatemaalas oli samasuguseks piirkonnaks Livingston), kuid inimesed on väga ebasõbralikud. Ikka kohe väga ebasõbralikud. Hullem suhtumine kohati kui Kuubal kohtasin. Samas Kuubal oli see kuidagi oodatav, siin mitte. Ei tea, mis nende probleem on. Funk that!

Nu vot, et mitte posti liiga pikaks ajada, jätkan seiklustest saarel järgmises postis. Loodetavasti suudan ka selle suht kärmelt üles visata.

Lõpetuseks veel üks pilt kohalikust (hõlmab kindlasti kogu Guatemaalat, El Salvadori, Hondurast ning väga kindlasti ka ülejäänud Kesk-Ameerika ja arvatavasti ka Lõuna-Ameerika osasid riike) soojavee majandusest. Olen oma reisi jooksul kogenud kahel korral sooja vett väljumas mingist muust süsteemist, kui see pildil olev massinavärk. Seda siis perekond Kahude juures Guatemala Citys ning ühel korral Mehhikos vägagi nooblis hotellis, kui emaga kohtusin. Ülejäänud kohtadeson kas külm vesi (50%) või siis see aparaat (50%, millest omakorda 50% ei anna sooja vett). Kutsume seda hellitavalt suicide shower'iks, sest kui kui käsi või pea liiga lähedale satub aparaadile, siis aparaat annab sellest teada edastades mõõduka laengu voolu su keresse. Hea, et siinkandis 110V on :-D

P1190529.jpg

Teine pilt on seni nähtud suurimast prussakast. Tahtsin just tassist jooma hakata, kui tass tahtis käest punuma pista. Selgus, et sõber oli sinna ka jooma roninud. Veetsin ikka ca 15 minutit seda elukat jahtides. Lisage pildile veel tundlad ja jalad, mis paraku lömastatud ja saate kogupikkuseks enam-vähem 2/3 telefoni.

P1190533.jpg

Olge terved ja nautike täiel rinnal seda kena aastaaega, mis teile antud on hetkel.

Posted by jakokruuse 11:50 Archived in Honduras Comments (0)

Salida "El Salvador" - Entrada "Honduras"

sunny 27 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Halleluuja!

Väike reportaaz ja nädalaaruanne viimaste päevade tegemistest. Eile õnnestus end siis El Salvadorist välja logida ja samas kohe ka Hondurasesse sisse logida. Piiriületus läks valutult ainult migratsioonitädi pidi ootama ca pool tundi. Liikusin San Salvadorist bussiga Santa Ana'sse (1,5 h, 1$). Sealt edasi siis kahe bussiga Hondurase piirile (kokku 5 h, 3$ millest viimased 3 tundi oli väga lahe mägedevaheline kruusatee).

P1150464.jpg
(bussis)

Oleks saanud ka otsemini, kuid tahtsin just nimelt seda mägedevärki näha, kuna El Salvador niigi minujaoks piirdus suhteliselt palju vaid rannaga. Siiski, senini raudselt kõige suurem ja ägedam turg asub San Salvadoris, mida oma kohalolekuga lausa 3 korda õnnistasin.

P1140439.jpg
(turu ääres mingi katedraal)

P1150458.jpg
(Santa Ana)
P1150459.jpg
(Santa Ana)

P1140441.jpg
(Santa Ana)

Igaks juhuks siia ka väike info van der sellidele, kes Kesk-Ameerikasse plaanivad minna. Nimelt 4s riigis (vist olid Guatemala, Honduras, El Salvador ja Nicaragua) on kahvanägudel üldiselt õigus passida järjest 90 päeva. Seda saab ka pikendada või siis lihtsalt korra Mehhikos või Costa Ricas või kus iganes käia, mis annab hoobilt uuesti 90 päeva (mul juba 3 korda seda antud), kuid info selle reegli kohta on olnud mõnevõtta eksitav või mitte nii üheselt kättesaadav olnud. Mina seda igastahes kusagilt välja ei lugenud, mõned kahvanäod nagu teadsid rääkida, kuid asi sai lõpliku kinnituse, kui ei El Salvadoris ega Hondurases mingit märget passi ei lajatatud. Seega teen ettepaneku edastatud informatsioon teadmiseks võtta.

Hetkel olen mingis pisikeses linnakeses nimega Santa Rosa de Copan, kus pole ausalt öeldes mitte muffigi teha. Mõtlesin, et siit kaudu on hea liikuda edasi Copani varemetele (järgmine Maya kivihunnik) ja sealt edasi San Pedro Sula'sse. Ilmselt liigun homme, täna lebotan niisama - ei viitsi kohe edasi tuisata.

Nüüd aga väike kokkuvõte El Salvadori kohta. Peab ütlema, et see hiigelriik suutis mind vägagi positiivselt üllatada. Kuidagi väga lahe oli, kuigi südametunnistus tiba piinab, kuna põhimõtteliselt vedelesin enamus ajast rannas :-) ning veedetud aeg (vist oli ca 10 päeva) ei ole kindlasti piisav aeg mingite eriliste arvamuste jaoks. Aga siiski, kuna passisin Guatemalas kauem, siis saangi peamiselt selle riigiga El Salvadori võrrelda. Miskipärast oli mul ettekujutus, et see riik on üks vaesemaid ja vähemarenenumaid Kesk-Ameerika riike. Vale puha, elujärg tundus küllaltki hea olevat. Sigaheas korras ja hästi märgistatud maanteed, kõrgemad hinnad, uskumatud kogused igasugu hüper-, giga-, mega- ja supermarketeid (krt küll, isegi mingit Leedu vodkat müüakse kauplustes aga mitte ühtegi Eesti toodet ei leidnud), väga lõbusad inimesed jne - kõik see andis kinnitust, et asi areneb. Ja riik on mõnusalt väike nii, et naljalt üle 1,5-2 tunnist bussisõitu ei esine erinevalt suht tavapärasest 6-10 h bussisõidust Guatemalas.

Ja loomulikult, igal pereemal, koolieelikul ning vanaemal on vähemalt Colt vöövahel. Krt ma pole niipalju relvi ealeski näinud kui seal. Eks see on USAst naasnud gängimeeste ning mitte just liiga ammu lõppenud kodusõja vili. Igal pool on sildid, et palume mitte granaadiheitjaga kirikusse siseneda jne. El Salvadori iseloomustabki suhteliselt suur kuritegevus. Õnneks on see pigem gängidevaheline asi ja turiste üldjuhul ei puuduta. Seega pole tegelt meikäläise jaoks üldse oluline. Päevas vist notitakse gängide poolt ca 20 inimest, mis ei ole mitte vähe. Ja paljud salvadorenod näevadki välja nagu Hollywoodi "hoodi" filmide tegelased (krt kus mulle need filmid meeldisid vanasti). Täis tätoveeritud, ütleme nii, et poistel on enamusel ikka kered suhteliselt paiste aetud malmiväänamise tulemusel (paraku naised ei näe eriti kenad välja), reggeton-hip-hop silitab kõrva pidevalt jne. Lahe, mulle meeldis.

P1150442.jpg

Ainuke, mis mulle El Salvadoris ei meeldinud oli see, et ma rääkisin praktiliselt kogu aeg inglise keelt ja seega hakkas viimastel päevadel väike kassipoeg ukse vahelt piiluma. Rass kott kokku ja tsivilisatsioonist minema. Nüüd pole 3 päeva ühtegi turisti õnneks kohanud. Ja surfamises jäid paraku erilised tulemused saavutamata. Järgmine kord ehk Nicaraguas või kusagil sealkandis.

P1130417.jpg

P1130425.jpg

P1130428.jpg

P1110413.jpg

Aga nüüd vean stepsli seinast välja ja lähen loen natukene pargis hoopis. Vot sedasi.

Posted by jakokruuse 09:01 Archived in Honduras Comments (1)

Virr, virr, viriseda tahan ma

sunny 36 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Ahoi

Lugulaul selline, et tahtsin täna natukene viriseda vahelduseks. Muidu teil jääb mulje, et see ongi mingi imelik elu mul siin, kus on ainult pudrumäed ja piimajõed jne (no tegelt ongi nii aga las teile jääda mulje, et kõik ikka nii ilus ka pole).

Nimelt, vahepeal ilmnesid reisi esimesed tagasilöögid. Aga nüüd kõigest järjekorras.
Pärast Kuubalt naasmist passisin siis paar päeva Guatemala Citys, et oma riideid pesta ja natuke internetis hullata - suutsin imekombel ühel päeval veeta 6 tundi netis :-) Väljas oli hirmus külm ja ei viitsinud midagi erilist ka ette võtta.
Pealinnast põrutasin siis edasi Cobani, mis on kusagil Guatemala keskel, mägilinnake. Seal lähedal on koht nimega Shemuc Shampey, kus on ilusad kosed-looduslike basseinide hunnik ning Lanquin, kus mingid koopad. Bussisõit kestis 5,5 tundi ja maksis Q50. Istutati mind suhteliselt laheda ja haritud onukese kõrvale, kellega siis terve tee juttu puhusime. Ta veel juhatas mind kohalejõudes suht korralikku majutusasutusse ja oli üldse väga meeldiv. Jõudu talle (krt nime ei mäleta).

P1050373.jpg

P1050356.jpg
(Vana-Toomas - sina vää seal torni otsas?)

Tagasilöögid hakkasid juba Kuubal, kus mul ühel päeval ilmnes mingi räige nohu, mis muutus hiljem mingiks rögistamiseks. No see jant kestis ka Guatemalas ja Cobanis läks olemine suht nigelaks - ilmselt mingit kergemat sorti põsekoopa põletikulaadne asi, sest pähe oli üsna kenake surve tekitatud nii, et silmad ikka punnitasid ja väike palavik suudeti isegi välja võluda. Vahemärkusena nii palju, et Coban on linnake, kus aastas EI SAJA 2 nädalat. Paraku mind selle 2 nädalaga ei õnnistatud ja seega sadas kogu aeg + oli külm. Nii külm, et ma otsisin oma kotist esimest korda välja kindad ja panin kätte (tegelt oli mingi 15 kraadi õhtul, kuid kuna kerge palavik, siis tundus et siga külm).

P1060382.jpg

P1060385.jpg
(kohalik müsteerium - autopank. sõidad autoga panka, samuti nagu Mäkki, seal on mingid torud kuhu pistad mingi pudeli taolise asja. see imetakse vaakumiga putkasse, topitakse raha täis ja saadetakse tagasi. Siiri, sa võta teema töö juures üles - uus võimalus, heh?)

P1050365.jpg

Neid krdi koopaid ei viitsindki vaatama minna, kuna tervis sitt ja seega piirdusin vaid koskede. Olid kenad küll, kuid kahjuks ei suutnud ma neid täielikult nautida. See selleks. Cobanist oli plaan sõita edasi Hondurasesse, Islas de la Bahia, et sukeldumist harrastada. Õnneks tulid mulle appi ilmateade (prognoos sadu nädala aega Hondurase saartel) ja minu sitt enesetunne (pea paistes), mistõttu sündis kiire otsus sõita tagasi Guatemala Citysse ja sealt kohe edasi hoopis El Salvadori. Mõeldud tehtud ning Q150 ning 11 tundi hiljem oli San Salvadoris. Juhheei.

Kogu Cobani sõidu meeldejäävaim hetk sündis tagasisõites Guatemalasse. Nimelt magasin bussis ja ärkasin ca keskpäeva paiku üles ning ei jõudnud ära imestada - me sõidame bussiga pealpool pilvi!!! Uskumatu lugu. Keskpäev, päike sirab ja meist allpool on valge ilus, kohev suhrkuvatt, kust mõned mäetipud välja turritavad. Ja mitte mingi üks-kas-pisikest pilve vaid korralik vaip, just nagu lennukiaknast vaadates, kuid seekord siis bussiaknast. Kusjuures kõrgust polnudki eriti, vist mingi 1500m. Vinge.

Saaaaan Salvador, tantatannantantatantnan.... (Paul, Are - teate seda laulu?). Tsekkisin omale seekord private toa koos telekaga, kuna oli plaanis tiba jõudu koguda (hea mõte). Tohohh tuuker, mis siis nüüd lahti? Krt esmaspäeva hommikul oli ikka võimsus nii ära kadunud, et vaata et ei jaksa voodistki välja ennast ajada. Blääd, kuidagi suutsin ikka 3-4 tundi linnas ringi ukerdada pideva oksendamise ning pildi kotti viskamise äärel (õnneks oli väljas ligi 40 kraadi ja päike keevitas lagipähe, mis aitas kõvasti). Nimelt oli tarvis minna Kolumbia saatkonda viisat taotlema minna. Leidsin üles ning palusin võimalust konsuliga vestelda. Jutt imelik ja lühike - tarvis näidata Kolumbiast lahkumise piletit. Seljakotiga reisides ei ole mul loomulikult seda, sest ma ei tea millal, kui kauaks, millega jne ma sinna jõuan. Üritasin siis selgitada, et vot ei ole ja ei taha kindalsti osta ka piletit hetkel, kuna plaanid lahtised jne. Ei miskit, tarvis ja kõik. Siinkohal sooviks tervitada ja tänada kõiki ettevõtlikke Eesti narkokullereid, tänu kellele selline pornograafia üldse tekkinud on - mõned aastad tagasi ei olnud sinna minekuks viisat tarvis, nüüd siis asi teisiti. Aitäh sõbrad!!!

Õhtul kohtasin juhuslikult majutusasutuses üht Saksa plikat, kellega kohtusime jällegi San Pedros. Ta nimelt oli pealinnas käimas, kuna tarvis oli haiglat külastada. Käis surfamas ja kiil lõikas põlve sisse. 1,2,3 - homme sõidame koos La Libertadi ja sealt edasi El Zontasse. Mina siis tahtsin surfamist proovida, tema kahjuks niisama vedeleda, kuna arst vette minna ei luba - 3 nädalat, lahe. Kokku vist ca tund bussiga ja 2$ (nimelt El Salvadoris kehtib ametlikult USA dollar, lahe) + ööbimine suht spartalikus toas 6$.

Kuna tervis oli parem, sebisin siis kohe omale mingi poisi, et tiba õpetada surfamist ning samuti ka algaja laua. Lauarent päev 10$ + "koolitus" tund 10$. "Koolitus" oli muidugi nali - kutt sisuliselt võttis 5 mindiga kokku asja, et: "oled laual kõhuli ja kui laine tuleb siis tõused püsti ja sõidad" aaaa, ma mõtlesin, et tuleb sellili laual olla ja kui laine tuleb siis "juhhei" karjuda ning sukelduda.

Algus tundus paljulubav - paari korra järel suutsin juba korra püsti ennast ajada (tõenäoliselt 0,5-0,75 sekundit :-), kuid sellega saavutused ka piirdusid sellel päeval. Öösel siis järgmine tagasilöök, kui ärkasin mingi rõveda valu peale vasakus puusas (teate küll, mul ju puujalad ja jant nendega pidevalt). Esimest korda siis oli abi kaasapakitud valuvaigistist, mis aitas hommikuni magada. Õpingute jätkamisest ei saanud juttugi olla, eile liipasin ringi nagu puujalaga karu. Vürtsi lisas veel surfilaua poolt maha hõõrutud nahk rinnal ning valutavad ribid. Algajate värk.

Aga täna on uus päev, jalg on nagu uus ning kõik on üldse siga hästi :-D Auuuuuu. Tõmban siin netis otsad kokku ja siis tagasi koju, laud kaenlasse ja lainetesse (lained tulevad kusagil 3-4 paiku pärastlõunal). Kokkuvõttes, elu jälle nagu hernes.

Lörtsi, pimedust, tuult ja vihma teile!
Adios

Posted by jakokruuse 11:37 Archived in El Salvador Comments (3)

Viva Cuba! Fidel, 80 años mas! Patria o muerte!

ehk au tööle jne

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nii, see post siis räägib Jõuludest ja aastavahetusest ehk Jako toimetamistest Kuubal.

Spoilaringiga Mossed, viikidega teksapüksid, tühjad kaupluseletid, Karpatõ mopeedid, salsa, Piña colada ja Mojito, üleskütvad loosungid, Cohibad ja Monte Christod jne - auuuuuuuuuu, 32 tonni pole mingi küsimus :-D See kõik ja palju enam on Kuuba. Kuuldavasti käib seal eestlasi ikka kõvasti, kuid minul ei õnnestunud seekord ühtegi kohata suureks üllatuseks. Blääd, mulle meeldis ikka väga see riik. Ikka väga kohe, kuigi paar asja olid halvad ka - eelkõige hinnad mida turistid seal maksavad. Rõvedad, ma ütlen rõvedad (nagu see oleks muidugi mõni uudis mulle endale ja ka paljudele teistele, kuid siiski). Tunned ennast seal konkreetselt nagu liikuv sularahaautomaat.

Aga normaalse nostalgia laksu andis küll see reis. Imelik ja müstiline, mis asju kõik lapsepõlvest meelde tuli. Näiteks kerkis mulle silme ette täiesti selge pilt V-50 mopeedi mootorist. Kõik nagu tuli meelde ja oleks osanud tõesnäoliselt selle asja silmad kinni seal kohapeal lahti-kokku võtta ja panna. Ilmselt palju minuvanused putitasid noorpõlves seda mootorit. Istud Mosses, sama lugu - nagu elaks sama asja uuesti läbi. Lähed poodi, müüja magab pea letil - kõik letid tühjad. Eks seda kordavad ja vatravad kõik, kes seal käivad, kuid siiski. Eestlaste ja teiste post-sotside jaoks on ta kindlasti oluliselt erilisem.

PC290300.jpg

jaff.jpg

riksha.jpg

PC240166.jpg

PC260230.jpg

Nii, nüüd aga kõigest siis järjekorras. Guatemaala lennujaamas kohtasin jällegi üht tuttavat, kelle küsimuse peale minu lennuaegade kohta avastasime minu piletilt, et minu lend kestab kokku ca 5 tundi ja sisaldab ühte "technical stop" mis iganes see ka poleks. Kaardilt vaadates tunduks, et võiks kesta ca 30 minutit. Aga kuna ma olen siinolles nii ära harjunud "mañana" ja "pohhui" ellusuhtumisega, siis ei olnud ma piletit varem uurinud. Korra tekkis imelik tunne küll, kui piloot ütles, et hakkame maanduma Costa Ricasse!!! Nujah, see selgitab siis technical stopi. San Jose, õnneks ainult 50 minutit ootamist.

Havanna, Kuuba 23.12.2007. Kurss siis 1 CUC ca 11-12 EEKu. See CUC siis on nö turistiraha. On veel ka kohalik raha, mille kurss ca 1 CUC on 25 pesot, kuid selle eest turist midagi eriti osta ei saa. Hea on kaasa võtta eurosid, taalade ja kaardiga maksmisel lisatakse 10-20%

Jõudsin kenasti kohale pühapäeva õhtul, maksin taksistile 25 CUC, ca pool tundi sõitu. Perenaine rõhutas, et kindlasti mitte rohkem maksta. Leidsime taksistiga maja kenasti üles (Centro Habana), mis öösel ei näinud just kõige turvalisem rajoon välja. Perekond võttis rõõmuhõisetega ränduri vastu, Iisraeli plika - Lilach oli ka kenasti juba kohale jõudnud (normaalne, ta suutis maksta taksistile CUC 50 :-). Majutus siis casa particular ehk peres. Meil kahepeale oma tuba, öö 25 CUC + hommikusöök 3 CUC. Kohe esimesel päeval sai soetatud ka karp Cohibasid (perenaise õde sebis, CUC 50 - tõenäoliselt räigelt üle makstud), millest nüüdseks on pooled kenasti ära tossutatud. Päris lahe on neid popsida aeg-ajalt.

PC270242.jpg

Järgmine hommik tervitas meid kerge vihmaga, mis oli natukene alatu, kuid mis seal ikka. Lõunaks kamandati meid koju, kuna pere lubas pakkuda Jõululõunat. Võtsime veini näppu ja nautisime toitu täiega (st mina nautisin, sest toiduks oli sealiha ja teatavasti Juudid ei söö sealiha). Nämmmm, üle mitme kuu üks parimaid toite. Yuca (kartuli laadne, kuid parem oluliselt), küpsetatud sealiha, salat, mingi minu jaoks uus uba (must kuid tiba nagu vürtsikas, mu lemmik sellest saati), küpsetatud banaanirõngad ja palju head paremat veel. Hohohooooo.

Järgmine päev siis veedeti samuti Havannas. Oi kus mulle meeldis see linn. Nii ilusad Koloniaalstiilis majad (st kunagi olid), et ei jõua kohe ära imestada. Samas praegu tundub kohati nagu oleks just-just lõppenud sõda. Paljud majad varemetes jne (nagu Sarajevo). Ja inimesed ka hoopis teistsugused. Õigemini kahesugused. Osad on väga sõbralikud ja lahked ning lõbusad, kuigi lõpus hakkas tekkima mulje, et see on siiski pigem pinnapealne asi ja esialgse jutu järgi läheb jutt ikka mingi dotatsiooni või businessi peale. Ja inimesi igasuguseid - musti, valgeid, kollaseid, kirjuid jne. Oi blääd mis moodi nad muidugi salsat tantsivad. Elu on üks suur lill kogu aeg (siiski ilmselt petlik mulje). Pudel rummi, kõllid tänavale ja läheb salsaks. Vahet pole mis kell või päev parasjagu on. Nii lahe, oi kus mulle meeldis see.

Teenindussektori esindajad aga tõid mul alati muige suule - täiesti sajaga Nõuka värk. Mutt vaevu vaevu viitsib sulle näkku visata su veepudeli või õlle, seejuures ühtegi sõna lausumata. Ja selle viske sooritab loomulikult just siis, kui ta arvab, et aeg selleks on küps, mitte siis kui klient on juba mõnda aega oodanud alandlikult. Nii armas :-)

Sai ka selle reisi esimene muuseum ligi võetud (imelik jah, polegi veel sattunud siinkandis). Revolutsioonimuuseum (üllatus, üllatus). Ei olnud midagi erilist, kasseeriti aga 5 CUC ja näidati palju pilte Chest, Fidelist ja Raulist. Kuidas ikka võit 50 aastat tagasi koju toodi jne. Casa de Musica (koht mis igas linnas olemas, kus iga õhtul salsat tantsitakse) ja paljud muud huvitavad kohad olid kahjuks suletud - a la remont jne.

che.jpg

auto.jpg

Järgmisena sebisime ennast bussile, mis meid Vinales`esse sõidutas (CUC 12, 5 h). Kusjuures soovitan üldiselt vältida neid busse ja taksot kasutada (4 inimese peale võtta, sama hind mis bussil). Pileti saamine jällegi etteaste omaette. Aga saime kohale. Vinales on hästi pisike linnake, väga rahulik ja vaikne. Pereisa oli plakatiga bussil vastas (plakatil kirjas Yako & Lilla :-) Perekond siga lahe, toidud head (õhtusöök CUC 8, hommik CUC 3) ja tuba ilus ning puhas (CUC 25). Liitusime ka poolepäevase rattamatkaga, mis viis meid mingit kaljuseina, sigari rullimist ja mingeid koopaid vaatama. Kokku kestis 6 tundi ja maksis CUC 20. Kuuba hindu arvestades oli tegelikult isegi hea diil, sest sisaldas ka väga normaalset lõunasööki. Ja sai rattaga ringi vändata, kuigi minu rattal tuli vahepeal tagumine ratas praktiliselt alt ära.

Järgmisena võeti siis ette Trinidad. Sõit sinna kestis ca 6 h ja maksis CUC 40 per koon. Buss maksab CUC 37, kuid võtab oluliselt rohkem aega , sest tuleb läbi Havanna minna tagasi. Jällegi, väga armas perekond ja ilus maja/tuba. Ja söök ka siga hea - krevetid ja kala nämm nämm. Hinnad igal pool samad. Igal õhtul muidugi Casa de Musica, sest ega midagi muud õhtuti teha pole. Mina teatasin, et ei viitsi mingisuguseid turistide vaatamisväärsusi kaasa teha ja lähen vedelen lihtsalt rannas (13 km, CUC 2 per koon). Oi kui ilus rand oli. Samas, mis seal imestada - Kariibid ju. See mitte ainult ei kõla hästi vaid on ka - valge liiv, sinine soe vesi, külm õlu või Cuba Libre. äähhhhhhhhhhhh! Järgmisel päeval vedelesin samuti rannas, Lilach osales mingite koskete külastamisel.

PC300306.jpg

PC300309.jpg

PC300311.jpg

PC300315.jpg

Väike seiklusepoiss tuli ka ikka ära Trinidadis. Või noh mis seiklus aga ikka - igaühega ei juhtu :-) Kui teisel päeval üksi rannast tagasi hakkasin minema, siis nagu alati ujusid ligi taksojuhid oma vapustavate teenustega. Ütlesin, et otsigu veel üks turist, et ma üksi kogu taksot ei maksa (tavapärane). Ootasin ja kuulasin mussi, kui ujus ligi mingi sell, et ta just turistibussiga läheb linna ja viskab CUC 1 eest ära. Nojah, mis seal ikka. Astusin peale. Niipea kui sisse sain, mõistsin, et midagi pole ikka päris korras, sest muusika lõugas hirmus kõvasti. Minutiga oli selge, et bussijuht ja tema vuntsidega kompanjon on sisuliselt ennast nukkudeks joonud. Algul hirnusin sajaga, sest bussijuht hüppas oma istmel ja vunts raalis mööda bussi koridori edasi-tagasi salsat tantsida. Buss muidugi vaarus ühest teeäärest teise. Nujah, nali-naljaks aga tundus, et see asi võib ka ettenähtust mõnevõrra erinevalt lõppeda. Järsku keerame suure bussiga sisuliselt mingite kanakuutide ja hurtsikute vahele. No täpselt selline koht, et vaevu mahtus see buss sealt majade vahelt läbi. "No hay problema - pole probleemi" kui uurisin, et kle läheks Trinidadi, mul kiire. Tarvis tiba juura sõpradega ja tuusa panna, et näe meil siuke uus buss jne. Nojah, pärast minu mõningas mangumist sõitsime edasi, kuid ca 5 minutit järgmise hurtsikuni. Seal ma siis passisin vist oma 15 minti bussis, kui lõpuks teatasin, et kui nad mind kohe Trinidadi ei vii, siis ma teen politseisse avalduse (üldiselt on turist kui püha lehm Kuubal ja politsei on karm nende vastu, kes turiste tüütavad ja ahistavad). Vanadel oli aga pohhui ja nii ma siis lihtsalt pidin seal keset mingit gettot välja astuma. Tiba kõndimist, tiba ootamist ja sain kohaliku bussiga lõpuks kenasti kohale (kohalik buss maksis 1 kohaliku peso, mis on 1/25 CUC ehk siis tasuta). Krt, raport siiani kirjutamata. Kui aega saan, siis saadan ikka ära - jäi kuidagi kripeldama.

PC300322.jpg

PC310327.jpg

PC310335.jpg

kellatorn.jpg

PC290276.jpg

Seiklused jätkusid aga väga imepärases meelelahutuskohas - diskoteegis nimega "La Cueva" ehk koobas. Miks koobas? Aga sellepärast, et diskoteek asub koopas. No ei ole mina veel sellist asja oma silmaga varem näinud.
Siiri krt, miks sa mulle midagi selle kohta ei maininud? Sa kindlasti ise ei käinudki seal, jah?
Koht siis tavapärane koobas, mida turistid paljudes riikides suure raha eest külastavad, et siis seal sees ohhetada ja ahhetada. Aga sissepääs sellesse kohta maksis kõigest CUC 3 ja sisaldas ühte tasuta jooki - best value for the money, for sure. Jube lahe oli, mul saba sajaga rõngas. Rahvast paksult täis, lasti mingeid MTV-Salsa segu rütme jne. Kindlasti käige ära, kes sealkandis. Te ei kahetse.

PC310336.jpg

Järgmisena tagasi Havannasse, et uus aasta kenasti vastu võtta. Takso 4 peale CUC 30 (norm. CUC 25, kuid aasta viimane päev ja kõik tahtsid Havannasse seega bussid ja taksod täis). 4 tundi sõitu, tükk kooki.

Vana aasta õhtuks ostsin spetsiaalselt rummi ja Pina Colada segumahla ning valmistasin sellest 1,5 lirtsasesse pudelisse vägagi maitsva rüüpe. Damn, tõesti parim Colada mida ma eales joonud. Ma ei kiida hetkel ennast niisama, ka peremees ohhetas, et pole varem nii head saanud. Meiega liitus veel mingi UK tüüp ja nii me seal vaikselt siis trimpasime ja lobisesime. Mingit väga suurt kärtsu ja mürtsu Havanna tänavatel ei näinud. Saluuti vist praktiliselt polnudki. Aga oli lahe. Järgmisel päeval siis Lilach tõmbas uttu Panamasse (UK tüüp otsustas ka eelmisel õhtul täis peaga, et läheb hommikul Panamasse, kuigi pidi hoopis Mehhikosse minema) ja ma kudesin niisama linnapeal.

PC270259.jpg

PC260221.jpg
PC260223.jpg

PC250201.jpg
PC250209.jpg

Lõpetuseks, miksides Võrnot Uuspõllu filmist ütleksin, et Kuuba Nokia on tegelikult Kuuba inimene! Väga intelligentne. 3 põhiasja (sport, tervis ja haridus) nagu Nõuka ajal on siiani aus ja inimesed tõesti on väga haritud. Kõige enam jäigi vast meelde 2 vestlust - Kuuba elust. Võib-olla ka selle pärast, et esimest korda suutsin praktiliselt kõigest aru saada ja ka suhteliselt pikka vestlust algelises spanishis ajama. Väga lahe, siiani oli ikka pidevalt jutt koopainimese tasemel, mis üldjuhul 3-5 minutiga lõppes. Elu tundus (ja sai ka kohalike poolt kinnitatud), et ei olegi nii halb materiaalses mõttes. Väga paljudel on ikka olemas kõik, mis igal Eurooplasel ja kohati rohkemgi. Samas, elu on muidugi väga piiratud ja kogu süsteem toimib mustal turul ning "ma tunnen ühte meest, kes tunneb ühte meest, kes tunneb ühte meest, kes töötab seal" stiilis. Igaühele ja iga väiksemagi asja eest tuleb maksta. Küsitakse ka siis, kui küsid teed näiteks.

Hindadest veek nii palju, et õlu maksab ca CUC 1-1,5 üldjuhul, koksid on CUC 2,5-3,5. Kallis on eelkõige transport ja ka elamine/söök. Muidugi tuleb loovutada ka väljumisel lahkumistasu CUC 25. Kokku vahetasin 515 EUR ja veetsin seal 10 päeva, kusjuures elasin suhteliselt tagasihoidlikult. Aga lahe, mu ootused olid suunatud peamiselt Kuuba inimestele ja muusikale ja need ootused said igal juhul ületatud. Oli väga lahe. Kes pole veel käinud, käige ära - rahvas (nagu kõik) ootavad suuri muutusi. Krt seda teab mis suunas.

Nüüd olen 2 päeva Guatemala Citys - pesupäev, internet jne. Edasi natuke üles poole mõneks päevaks ja uue nädala alguses tahaks juba (pigem siiski alles) liikuda Hondurasesse. Kuulmiseni!

Posted by jakokruuse 15:14 Archived in Cuba Comments (2)

Tikal & Livingston

overcast 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere tere

Lootsite juba, et ma rohkem ei postitagi, jah? Muffigi, olen tagasi Guatemalas ja yhendatud yle pika aja jalle internetti. Damn, kui kylm siin on. arrrrrr, t6esti. Ja raige tuul ka. Pole veel sellist turbulentsi enne tundnud, mis seekord maandumisel. Tahtis ikka alumiiniumtoru taitsa pulkadeks raputada. Raagitakse, et mingi kylm fron on Alaskalt siia tulnud. Paha, paha. Olen juba nii ara harjunud soojaga, et 23C tundub taielik talveilm, siuke tunne, et viskab lume kohe maha. Samas, tapitahed jallegi kadunud (putka omanik on k6vasti piiranguid arvutile seadnud, kuigi teiste kasutajate tegevust vaadates selgub, et pornosaidid on in ja peamine kylastuskoht kohalikel).

Yritan kokku v6tta viimase paari nadala syndmused. See post raagib siis Guatemala ajast enne J6ule. Nii, jatkan sealt kus pooleli jain. Nimelt siis Flores. Saime endise koolikaaslasega kenasti kokku ja vaatasime ka selle Tikali ara (Q150 pilet, terve paev + transport vist oli Q60). Juhuslikult selgus, et samal ajal veel 4 endist koolikaaslast samas hotellis. Laksime kl 5 hommikul (osad laksid ka 3 paiku, et paikeset6usu naha - no paike naitas end sellel paeval esimest korda 6nneks alles 12 paiku paeval - paras neile). Tund aega bussiga s6itu. Tikal siis on koht, kus v6imalik Maya uhkemaid kivijurakaid naha. Paris lahedad olid, kuigi Angkor, Cambodias on ikka oluliselt v6imsab asi. Mulle meeldis samas eriti just see, et terve hommiku pooliku oli udune natukene. Need kivijurakad siis kerkisid lahedalt puudelatvadest yle ja siis ...

PC200129.jpg

oehh, siin on tänane update. Eile viskas ikka närvi lõpuks nii mustaks, kui seda kahte lõiku 3 korda järjest kirjutasin. Nimelt on osad kiiboordid nii värdjalikult (minu jaoks) disainitud, et power nupp on topitud täpselt delete nupu alla. Seega pidevalt hitin seda nuppu kogemata ja kaotan oma kirjutatud jutu (kuna olen laisk, siis ei viitsi kogu aeg salvestada). Seega, täna uus arvuti, kiire nett, täpitähed ja power nupp puudub :-D Elu on ikka lill.

Tahtsin eile kirjutada, et need kivijurakad lihtsalt seisid seal kuidagi vaikides ja me lihtsalt kükitasime pikalt ühe otsas ja jõllitasime neid vastu. Mets, metsakohal udu ja siis need jurakad sealt läbi metsa ja udu välja paistmas. Müstiline. Ja külastajaid peaaegu polnud, kuni selle ajani, mil me lahkuma hakkasime. Fotodega tiba nutune lugu, kuna neljast kaamerast, mida kaasa vedisime, andsid kõik 3 digikat üksteise järel saba (aku laadimata). Ei saa aru, kuidas sellise lihtsa koha pealt on võimalik ikka ja jälle eksida.

n36104202_..68_3653.jpg
(by Carolyn Sidles)

n36104202_..357_103.jpg
(by Carolyn Sidles)

n36104202_..51_8161.jpg
(by Carolyn Sidles)

n36104202_..45_6192.jpg
(by Carolyn Sidles)

Kõige lahedab hetk oli aga siis, kui hakkasime ära minema ja järsku metsavahel hirmsat raginat kuulsime. Järsku jooksis meie eest läbi 30-40 pealine (järelikult ca 120-160 jalaline) seltskond Coatiseid (nii nad ise ennast kutsuvad). Tegemist siis mingite pesu- ja sipelkakaru vahepealsete elukatega. Väga muhedad ja koomilised sellid igal juhul. Hirnusin ikka herneks seda vaatepilti vaadates, kuid nagu ette vabandatud, siis jäädvustada ei õnnestunud. Kokkuvõtvalt oli asi igati pikka bussisõitu ja piletit väärt. Eelkõige just turistide vähesusest tingituna. Paljud sellised kohad, kus käinud olen, on nii üle turistitatud, et kaob igasugune huvi neid külastada. Tikali osas mitte, hommikul just.

n36104202_..36_3364.jpg
(by Carolyn Sidles)

Floresest sõitsime siis bussiga edasi Rio Dulce`sse (Q60, 4h) ja sealt edasi paadiga Livingston´i (Q100, 3 h). Tegemist siis külakesega Kariibimere ääres. Kuhu kurat me nüüd siis sattusime??? Kaardi ja passi järgi oleks nagu Guatemalas veel, kuid ümbruskond on täiesti erinev. Nimelt siis täielik Rasta värk. Mustanahalised, pelikanid, kreooli keel ja toit jne. Väga lahe. Suhtumine ka täiesti teine.

PC210144.jpg

PC210140.jpg

Me ei saanud nagu arugi, kui järgnesime ühele rastamehele nagu hüpnotiseeritud lambad. Kui hüpnoos lõppes olime kenasti ühe majutusasutuse klientideks hakanud ja isegi nõustunud dormitory`s magama (Q35, 6 voodit toas, uks lukus ei käi, aknaid pole jne). Samas väga lahe usast-pärit-harley-tatto-bodibilder-omanik osutus pärast ohtrat alkoholi tarbimist enam-mitte-nii-lahedaks-omanikuks aga see selleks. Järgmiseks päevaks bukkisime ennast päevasele rannatripile, kuna tõesti oli juba suur igatsus ujumise, vedelemise ja muu sarnase järele (Q100, Playa Blanca, ca 1 h paadisõitu, sama guest house organiseerib). Sõitis kogu meie väike pere ehk siis majutusasutuse kliendid koos personaliga (ca 20 inimest). Ja oli väga lahe. Ujusime, tagusime liival vutti ja võrku, ujusime, jõime õlut, päevitasime, ujusime, tagusime vutti ja võrku, pildusime puu otsast alla kookoseid, ujusime, jõime õlut jne jne jne jne. Lahe, mulle hakkas rannas vedelemine täitsa meeldima. Siiani ma seda väga hästi just talunud ei ole, kuidagi igav hakkab alati aga seekord nagu mitte.

PC230152.jpg

PC220148.jpg

PC220147.jpg

Kuna oli laupäev ja mul järgmisel päeval lend Kuubale kella 16 paiku, siis hakkas tekkima kerge paanika, et kuidas ikkagi pealinna saada. Mul oli olemas bussipilet Rio Dulcest, kuid kas ja millal sinna hommikul paat läheb, oli väga küsitav. Pigem nagu arvati, et tõesnäoliselt ei lähe enne lõunat midagi. Seega pedaaa. Pidasin treeneriga nõu ja pärast randumist (ca 17 paiku) jooksin sadamasse, et uurida kas on võimalik sõita veel samal õhtul Puerto Barrios`se (sealt nagu lihtsam pealinna saada ja ka paadiühendus on regulaarne). Sadamasse jõudse hakkas juba pimedaks minema ja sell ütles, et ca 15 mindi pärast väljub viimane paat. Panin jooksuga tagasi koju, kamaluga lükkasin asjad kotti, maksin arve ja jooksin tagasi sadamasse (ca tund hiljem) ja jõudsin täpselt viimase paadi peale. uhhhh, vedas (Q30, 1 h).

PC230153.jpg
(taamal väike valge asi siis Puerto Barrios)

Puerto Barrios on muidugi suhteliselt mõttetu koht, ehitatud sisuliselt UFC (United Fruit Co ehk siis "Banana Republic" väljendi maaletooja) poolt. Samas, kreooli toit oli vahelduseks väga hea. Hostelis olin vist ainuke külastaja, tuba ca 100. Kui väsinuna ja sitasena küsisin, kas sooja vett on vastas omaniku asemel mingi tüse mutike, kes diivanil vedeles, et: "amigo, no nececitas agua caliente para ducharte cuando podrias usar mi amor que es muy caliente"
:-D Selle peale, kui mina ja administraator hirnuma hakkasime, kukkus mutike ise ka kõva häälega naeru kõõksuma. ühesõnaga, tädike üritas mulle tuppa pressida ja oma "kuuma armastust" kuuma dushi asemele müüa.

Bussijaam oli kenasti naabertänaval ja saingi omale kenasti pileti kella 8 bussile (Q90, 5 h) kusjuures sain veel Rio Dulce-Guatemala City 2 piletit ka veel tühistatud, mille eest sain samuti tagasi Q90 (maksime Q110 algul).

Guatemala Citys veel viimased e-maili tsekkamised ja siis lennujaama, et Kuubale põrutada. Seega siis Jõulueelne periood kokku võetud. Järgmine post siis juba Kuuba seiklustest.

Terv,
Jako

Posted by jakokruuse 13:29 Archived in Guatemala Comments (0)

Feliz Navidad!

nendele kes aru ei peaks saama siis Häid Jõule ;-)

sunny 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii. Asjalood nyyd sellised, et osaliselt on kadunud täpitahed - parim mis ma teha suutsin, oli ette völuda Soome kiiboord. (update päev hiljem) täpitähed leitud teisest linnast ja teisest arvutist :-)

(update päev hiljem) Kõigepealt, kasutaksin seda meeldivat võimalust, et kõigile soovida ilusat Naistepäeva! ... ja häid Jõule ja aastavahetust muidugi ka! Ma nimelt ilmselt selle aasta sees väga palju netti ei satu, sest lähen mõne päeva pärast Kuubale ja seal vist netiga tiba kehvem lugu, kui siin Guatemalas. Seega, ilmselt on see lõppeva aasta viimane postitus. Aga jah, olge tublid, sööge aga kõhud ilusasti rasvast seapekki ja hapukapsast täis ning mõelge minu peale, kes peab siin samal ajal maitsetuid tortillasid näost sisse ajama (krt ila hakkas just nirisema kiiboordile selle hapukapsa ja sealiha mõtte peale). Ja vaadake, et ühe pitsi kindlasti ka minu terviseks aastavahetusel võtate, ma võtan kindlasti mitu Mojitot ja Cuba Libret samal ajal teie kõigi terviseks kallid sõbrad seltsimehed.

Aga, juhtunud on selline lugu, et imekombel on otsa saanud kool. Kuidagi väga imelik on, ei pea nagu hommikul kooli töttama ja koolis iga poole tunni tagant kella vaatama, et millal see tund kyll juba löppeb. Aga samas oli siga lahe. Väike reklaam ka, et kui keegi plaanib siia kanti keelt öppima minna/tulla, siis soovitan julgelt oma kooli - La Cooperativa ning oma perekonda (krt nimi ei seisa meeles, kuid mul kontaktid olemas). Printige Rosa pilt välja ja lennake sellega peale.

(Delfino - kooli aednik ja mina, värvid on krt väga sassis miskipärast)
PC140059.jpg

Eelmine reede läks siis hirmsaks sahmimiseks. Köigepealt koolis löpetamine (ilma erilise kärata). Siis jooksuga turule, et nodi osta. Mäletad, rääkisin, et tahan oma perekonnale curryt keeta. Jajah. Mu naabrinaine hakkis sibulaid ja mina siis keetsin möksi. Kokku vist 2,5 h. Aga ära sa ytle, ei tulnudki väga halb. Täitsa söödav. Ma tiba pelgasin, kuna öigeid aineid polnud. Aga samas, viska aga peoga tsillit ja kyll see igasuguse maitse ära vötab. Tundus, et perekond oli päris sillas. Domingo kysis isegi juurde. Ja yhe veini nööpisime ka lahti.

(alanud on kohviubade noppimise hooaeg - vajatakse töökäsi)
PC120041.jpg

Pärast pyha öhtu söömaaega, läksin koos kahe Kanadast pärit koolikaaslase ja öpetaja Arturoga Cantina-sse. See on siis kohalik joomaurgas, kus kohalikud ikka sajaga keevitavad ja hiljem pikutavad (mäletate kyll ju, mainisin seda ka varem). Mnjah, polnud miskit erilist. Aga ölut sai ikka joodud kyll. Ja hiljem siis suur pidu Alegres (ilmselgelt tuleb hakata söpradele fyysilisi noomitusi tegema, sest ma kyll yhtegi tuttavat seal Eestist ei näinud. Oli ju jutt, et tuleb kohal olla). Kell 3 olin köpsti voodis tudimas. Hommikul siis viimane hommikusöök veel perega ja siis ajasime naabrinaisega oma hiigelsuured pambud selga ja kimasime Antiguasse (Q40, 4 h koos tunnise seisakuga teetööde töttu).

(sõpradega Kanadast ning õpetaja Arturoga Cantinas)
PC150061.jpg

(mina ja Rosa. Rosa ei näe mitte väga häppi välja, ja mitte eriti pikk ka)
PC150073.jpg

Eelmise nädala keskel sai siis tehtud ka see ZipLine asi ära Panajachelis. Q140 ja 8 erinevat köit. Peab ütlema, et päris lahe oli. Ma muidugi juba enne arvasin, et see ikka päris tõsi olla ei saa mis kirjutati (a la tuhande meetri kõrgusel ja sama pikk ja kindlasti hakkab sumpa lörisema selle peale jne). No ei olnudki tõsi. Tuhandete meetrite kõrgusel võis olla küll, kuid merepinnast. Maapinnast vast oli 200-300 meetri kõrgusel ehk. ... ja pikkust oli ka vist ca 400 m igal köiel. Aga kokkuvõttes sai järjest sõita (mul oli 2 giidi ja ma olin pargis ainukene) ca 45 minutit, köied kõik omavahel ühendatud nii, et pead korraks vaid ringi keerama ja uue köie külge ennast kinnitama. Erilist hoogu muidugi see asi ei arenda ja seega loodetud adrenaliinilaks jäi kahjuks küll saamata. Aga oli väärt ma arvan.

PC140060.jpg

Pyhapäeval sai siis ette vöetud kauaoodatud ja paljukiidetud trek Pacaya otsa ehk siis lohe Gorönits ehk siis aktiivne vulkaan (Q40 + Q40, kokku 7h). Bljääd. Vot sellist asja ei näe ikka mitte kohe iga päev. In fact, sellist asja näeb ilmselt kord elus ja väga väike seltskond. Karp vajus ikka täiesti lahti. Täiesti haige, sick, enfermo, sairas värk! Pilte kahjuks eriti häid teha ei suutnud, kuna meil on väikese digikaga vaidlus ja seega ta keeldub mulle ilusaid pilte tegemast hämaras. Pärast 1,5 tunnist bussisöitu kömpisime ca tunni et jöuda siis Gorönitsini. Raibe sylgas ikka tuld päris asjalikult. Kogu see asi näeb seal välja muidugi nagu kuu maastik, ääretult raske on seal köndida ja kivistunud laava on väga terav - just nagu surnud korall aint must. Saapad said ikka räiget vatti nii, et ribad väljas.

PC170108.jpg

Näha oli 3 pöhilist jöge või juga (krt ma ei tea kuidas seda nimetatakse) ja me siis passisime seal ääres suud ammuli ja plöksisime pilte ca tunni. Jöudsime hämaras ja lahkusime pimedas. Räige tuul oli ka muidugi, krt vaata et puhub minema. Aga jah, asi oli vöimas. Ma ei oskagi seda siia kirja panna kuidagi. Ja pildid ka seda ei kirjelda. Peate ise minema. Laava möga (ca 2000 C) siis lihtsalt vaikselt vajub mäest aga alla, aeg-ajalt veerevad suuremad kivid ja laavasegu kamakad alla, mille peale rahvas yritab oma kabjad eest ära saada. Passitakse siis ca 10 meetri kaugusel, sai ka lähemale minna, kuid ytleme nii, et päris palav on seal ääres ja eriti ei kisu. Damn, krt siiamaani on veel saba täiesti röngas selle peale. Asi ise on muidugi hull turistilöks, kuid igat minutit ja Qd väärt. Tsiviliseeritud maailmast sellist atraktsiooni ei leia.

PC170088.jpg

PC170085.jpg

Ja arvake ära, mis selle pildi peal on....
Öige, Poola sultanaadi vimpel (jälle Guido Mammastest oli kiireim). Nagu hämmingut veel vähe oleks, imestasin tiba veel, kui vaatasin, et mingid sellid rullivad Eesti lipu lahti ja kukuvad pilte klõpsima. Kokku siis vähemalt 4 estot - mina, Kaido kes samuti yksi reisib ning Tönu ning tema kaunis naine, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Kõik nagu kohtusid selle sama lipu rullimise peale. Olime vist nii ametis laava plõksimisega, et ühtegi pilti koos ei saanudki tehtud. Nujah, mis seal ikka. Sabad rõngas kõmpisime aga jälle mäest alla bussini. Viimase otsa saime Kaidoga ka ühte Singapuri plikat tassida, kes omal kenasti hüppeliigese välja väänas (ai kus mul oli hea meel, et mul jalas sigahead matkasaapad :-))))

PC170099.jpg

Esmaspäev veedeti pealinnas. Mul oli nimelt palju asjatoimetusi ja aega kahjuks vähe. Kõigepealt oli tarvis sebida Kuuba turistikaart. Krt ma olen seda kõvasti uurinud ja igalt poolt antakse erinevat inffi. Osad ütlevad, et saab lennujaamast, teised et ei saa ja kui pole kaarti, siis pardale ei lasta. Kuna mul lend järgmisel pühapäeval, siis otsustasin asja kindluse mõttes korda ajada. Sõitsin lennujaama ja käisin vähemalt 5 inimese jutul. No ei saa siit oli läbiv sõnum, kuigi üks plika andis mõista, et võib-olla keegi pärastlõunal suudaks selle välja võluda (ei olnud eriti veenev samas). Nojah, kell oli 12 ja mul oli täpselt 1 tund aega, et Kuuba saatkonda ennast sebida. Mõeldud tehtud.

Tere tulemast Kuubale!!!
Asi algas sellega, et valvur ütles uksepraost piiludes, et lühikeste pükstega sisse ei saa. WTF??? Ja täiesti tõsiselt kohe - et tule aga homme tagasi ilusasti habe aetud ja ülikond seljas. Fuck that! Selgitasin küll, et sõidan homme minema ja ei saa, kuid erilist tolku polnud. Viimases hädas tuli meelde, et mul seljakotis matkakilekad (tahtsin nimelt osad riided Kahude juurde pealinna jätta mõneks ajaks). Tänu Allahile! Ajasin need oma lühikeste pükste peale ja panin ka teise särgi selga. Nägin välja nagu Michelini mees, kuid valvur leebus selle peale ja lasi sisse. Täitsin kõik paberid (tegelt 1 ja väga lühike) ja siis sama valvur hakkas ajama, et täna vist ikka ei jõua jne. Päris põlve maha ei pannud, kuid mangusin ikka kogu raha eest, et olen endisest liiduvabariigist ja suur Kuuba sõber ning, et mul on kodus Che T-särk jne. Asi lõppes sellega, et mult kasseeriti 15 taala ning suruti mingi lipik pihku. Tere tulemast Kuubale ma ütlen.

Täiendusena oli tarvis eurosid, sest Kuubal hetkel taalas maksmine ja vahetamine kallim (öeldi saatkonnast ja ka minu majutusasutus Havannast). Nojah. nagu lihtne ülesanne või mis? Aga teps mitte. Sebisin ca 2,5 tundi mööda linna, kuni lõpuks sain siis oma eurod kätte (Banco Uno kui kellelgi sama probleem Guates).

Õhtul pidime veel saama kokku Kaja, Kata ning Kaja õe ja õemehega, et õhtust süüa ja mina muidugi tahtsin oma kola neile anda. Leppisime kokku, et Nery (mäletad Kaja autojuht/turvamees) nopib mind peale. Saimegi kenasti kokku, kuid kuna esinesid räiged ummikud, siis võttis ikka väga kaua aega, et lõpuks kokku saada Kahudega. Lõpuks kõik õnnestus ja lobisesime ühes kenas restoranis mõnda aega. Tuhat tänu teile jälle, btw!

Täna tegin siis 10 tunnise bussireisi Floresesse, et siit lähipäevil Tikali minna (kui Mehhikost tulin, siis sai sama ots vastupidises suunas tehtud). Q100. Bussis liibus ligi mingi insener, kes soovis inglishit praktiseerida minu peal. Ma siis vastutasuks tüütasin teda oma spanishiga. Praktiliselt enamus ajast ikka. Hiljem kutsus veel koju külla, kuid ma kohe ei viitsind minna - lubas õhtu poole veel helistada. Eks näe. Suht lahe sell. Homme hommikul kl 6 peaks siia laekuma ka üks endine koolikaaslane, kellega koos siis pidime Tikali minema (seal on endise Maia impeeriumi kõige vingemad kivijurakad, mida tahaks uudistada).

Mis siis ikka. Veelkord, olge tublid, nautige pühi ja aastavahetust ning eks siis uuel aastal joonistab

Posted by jakokruuse 13:47 Archived in Guatemala Comments (0)

"Aeg luubis"

ehk kokkuvõte vahepeal toimunust

sunny 30 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Alljärgnev on lühikirjeldus ca viimase 10 päeva logelemisest. Jutt ei oma ei korralikku pealkirja, sissejuhatust, teemaarendust, kokkuvõtet, lõppsõna ega lööklauset. Ühesõnaga täiesti mõttetu sõnade jada. Soovitan soojalt midagi muud teha, kui arvuti taga passida, lugeda ning silmi rikkuda. Mine keeda hõõgveini parem.

Üle-eelmisel pühapäeval käisin naaberkülas Santiago Atitlan´is. Q15 ja pool tundi paadisõitu. Midagi erilist selle megacity kohta ei oskagi öelda. Parasjagu oli toimumas mingi jalgratta võidusõit ja rahvast tundus päris palju osalevat. Kui rahvas juba sellistel spordiüritustel osaleb siis järelikult ei ole elujärg üldse mitte halb. Minu sõidu alternatiiveesmärk oli seina seest tiba cashi välja raputada. No ei õnnestunud. Enamus aparaate on siin mingi 5B kaubamärgiga ja minu Hansa kaarti nad igaljuhul ei tunnista. Põrssad sellised. San Pedros samuti. Seega pean igal nädalal tegema ühe reisi mõnda suuremasse naaberkülla, et puru raputada tiba. Mõned pildid klõpsisin ka.

PC020003.jpg
PC020006.jpg

Ühel kolmapäevasel päeval olin siis jällegi parasjagu Panajachelis, et puru võtta, kui kuulsin tänaval sulaselget Eesti keelt. Krt esimese ehmatusega pidin mõne sekundi mõtlema lause moodustamise osas. Paar siis reisimas siinkandis kokku 3,5 nädalat. Oli väga lahe vestelda. Järgmisel päeval kohtusime uuesti juba minu kodukülas ja ajasime niisama juttu. Päris tore oli (pilt ka siin).

PC070016.jpg

Mõni aeg tagasi sai veel kohtutud lahedate vendadega USAst - kutsun neid Vendadeks Voitkadeks (Voits, ära pikka viha pea. Lepime kokku, et jääme ikka sõpradeks, eks). Sellid kärutavad väga kummalise autoga siin kandis ringi (pildilt ei saa aru, kuid tegelikult siis auto kaetud vaipadega). Autol käivad veel kõikvõimalikud luugid ja klapid lahti, peaaegu nagu Batmobil. Fresco.

PC040009.jpg

Möödunud laupäeval kargasin bussipeale ning põrutasin Quetzaltenango´sse, ehk maakeeli siis Xela. 2,5 tundi ja Q25. Xela on ca 2200 m ning suuruselt teine linn Guatemalas. Päris kena, kuid imekombel üsna tühi teine. Kuna reedel oli kuradi põletamise päev, siis ilmselt rahvas magas veel pohmakat välja vms. Kuradi põletamise päeval siis pannakse tänavatele põlema vanu riideid, raamatuid jne (kõlab nagu 30'ndate Saksamaa, mis?). Sõnaga, mida iganes, millega seostuvad halvad mälestused. Ma ei pannud midagi põlema, kuigi selles mõttes tekkis tahtmine kirikule, kus pidev lauluproov käib, punane kukk räästasse toimetada. Jäi seekord siiski tegemata. Teinekord.

PC080019.jpg
PC080021.jpg
PC090031.jpg

Kolasin niisama linnas, midagi erilist ei oska kosta. Kena linn, ilus parque central, puhas ja suhteliselt korras (kesklinn vähemalt). Aga ma ei saa ikkagi aru, kus kõik inimesed on? Tänavad suhteliselt tühjad. Imelik. Mind hoiatati, et võta kindlasti soojad riided kaasa, kuna külm. No siga palav oli hoopis, ptüi. Õhtul enne väljaminekut võtsin oma sõnad muidugi tagasi, kui kerge niiskus hakkas toaseintele kogunema (kahene tuba Q40). Toppisin soojalt riide ning kobisin välja. Sõin ning võtsin mõned Cuba Libred linna kõige "kuumemas" baaris (krt nime ei mäletagi, mingi hägune pilt ka sellest).

PC080023.jpg
PC090033.jpg

Btw, Lemps sa peaks siia ennast sebima. Normaalajal (ehk siis happy hour ajal, mis kestab enamus päevast) topitakse siin Cubasid uskumatult kirve hinnaga - nimelt tervelt Q3 tükk ehk ca 5 eeku! Vaieldamatult kõige odavam jook üldse, vesi vist on kallim baaris.

Ööseks toppisin riideid veel rohkem selga (kogemus Mehhikost oli veel värskelt meeles). Soe pikk pesu, pullover, sokid + villane tekk peale. 4 paiku ärkasin üles ja toppisin püksid ka jalga. rrrrrrrrrrrr, ikka ei maganud väga normaalselt külma tõttu. Tekk haises ka tiba kuse järele miskipärast :-)

Xelast jättis kõige parema mälestuse turg. Johhaaaidiiii. Olen neid turge siin näinud suuremaid ja väiksemaid, turistilikumaid ja vähem turistilikumaid, kuid Xela turg oli lihtsalt massive! Siga suur ning värviline. Ühtegi turisti ei näinud seal. Oioioi kuidas mulle meeldivad ehedad turud, eriti toidusektsioon - nii värviline ja hästi lõhnav. Mmmmm

PC090024.jpg

Turule oli mul muidugi asja ka, ei ole midagi et kakerdan niisama ringi. Nimelt tekkis millalgi mõte, et korraldan oma perele enne lahkumist väikese õhtusöögi. Ma peale Curry ja Singapore nuudlite midagi eriti teha ei oska, seega otsustasin esimese kasuks. Paraku, selleks on tarvis palju igasugu pulbreid, juuri, lehti, varsi, vilju jne. Pärast mõningat sebimist leidsingi curry pulbri, purgi kookospiima, tiba tumeriku (krt kuidas see eesti keeles on?), õli, mingeid vürtse, küüslauku. Puudu veel pähklid ja ingver, mille leidmiseks pidin järgmine päev turule tagasi kobima. Lõpuks leidsin mingid kärbatanud ingveri ja Hiina pähklid - ajavad ehk asja ära. Tarvis veel osta kanafileed (võib probleemiks osutuda, kuna üldiselt pradaitatakse vaid terveid kanu või siis liha koos kontidega - no bien), tsillit ja sibulaid. Palusin sõbral Kevinil, kes töötab ühes restos, sebida mulle tiba masala segu, kui on. Lubas asjaga tegeleda, eks näe.

Kava näeb siis välja selline, et reede õhtul üritame siis roka kokku keeta (naabrinaine, Islandilt hakkab hakkima juurikaid). Pean lähipäevil tegema väikesel invetuuri köögis, kuna siiani olen näinud vaid paari kaussi. Mul nimelt korralikku suurt panni tarvis ja igasugu potte-topsikuid jne. Uurin ka õhtul, kas pererahvas ennast täiskarsklastena lihtsalt üritab näidata või ka seda on. Oleks ju kena väike peet ka poest kõrvale võtta, et sodi alla loputada.

Homme (neljap.) üritan minna jälle naaberkülla Panajacheli. Seekord õnneks mitte puru raputama. Nimelt lugesin kohalikust lehest, et seal on võimalik ZipLine teha. See siis köis kahe punkti vahel mida mööda siis saab sõita rippudes või istudes. Lapsepõlves sai ühe puuotsast teise otsa nii lastud. Vahe aga selles, et siin on köis ca 1000 meetri kõrgusel ja ca sama pikk. Kõlab jällegi uskumatuna ning tahan kindlasti selle nalja ära teha. Panas siis saab jutu järgi 6 sõitu (erineva pikkuse ja kõrgusega köied, millest pikimast rääkisin) mis maksab Q120. Auuu, see saab vinge olema kindlasti.

Plaanidest veel. Tegin hiljuti veel mõned muudatused plaanides. Nimelt otsustasin saadud info põhjal, et Belizesse ei viitsi minna. Otsust tegi lihtsamaks asjaolu, et mul tuli järsku keeleõppest räige kopp ette - vajan pausi ja kiiresti. Seega, enne Cuba Libresid jääb mul üks vaba nädal, mille investeerin Antigua vulkaani vallutamise ning Tikali peale. Naabrinaisega sõidame koos Antiguasse paariks päevaks. Seejärel nädala alguses tahan käia korra Guatemala City lennujaamas, et oma turisti kaart sebida Kuuba bürokraatide tarvis ning tiba eurosid osta. Seejärel peaksin kohtuma ühe plikaga Alaskast, et Tikali sõita. Peab veel uurima kuidas täpselt jne.

Selle nädala reedel toimub suure tõenäosusega üks suurem pidu jälle. Nimelt on lisaks minule mitmed inimesed lahkumas siit suusakuurortist selle nädala lõpus ning tulemas ka paar sünnipäeva. Inimesed lähevad jõuludeks koju jne. Isegi San Pedro maskott - Gendolf läks nädala eest koju. Kutt suitsetas siin iga päev cracki, paar aastat järjest. Murdis jalaluu ning põlvekeder oli ka puruks - liikus vaid ratastoolis. Kutt (vanust ei oska öelda, pakuks ca 60) koperdas siin kuidagi ringi ning halises, et Kanada ametivõimud ei luba teda koju. Tema hirmsasti tahaks koju minna. Igas pubis oli karbike kirjaga "Help Dave". Sittagi. Selli leivanumber olevat see, et jõuludeaegu topiti sell oma ratastooliga pick-upi kasti, aeti selga punane mantel ja sell siis mängis jõuluvana - tal oli pikk valge habe. Sõnaga, isegi see sell saadeti lõpuks koju. Seega otsustasime kodupubis nimega "Alegre" korraldada väikese kogunemise. Eks siis näe, mis välja kukub. Kõik on oodatud igaljuhul. Ja ma olen väga solvunud, kui te kohale ei ilmu.

Kõik!

Posted by jakokruuse 12:15 Archived in Guatemala Comments (1)

Vanakooli filmikaga tehtud esimesed pildid

sunny 32 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Minu vanakooli Nikon F50 tehtud esimesed pildid asuvad siin:
http://www.kodakgallery.com/I.jsp?c=wo1ozbi.3ai6p4s6&x=0&y=nos0nj
Saatsin emaga koos koju 4 esimest rulli ning Maris lasi ära ilmutada ning riputas üles. Loodetavasti näete neid.

Posted by jakokruuse 11:50 Archived in Guatemala Comments (0)

Fiesta, fiesta, fiesta

... ja väike muudatus reisiplaanides

sunny 29 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere seenelised-marjulised!

Aega jälle mööda voolanud ja pidasin otstarbekaks väikese üllitise jälle postitada.

Mis siis vahepeal toimunud on? Kõigepealt väike muudatus eelmises postis üles antud reisikava osas. Nimelt ostsin mõni päev tagasi omale edasi-tagasi piletid, et Jõuludeks ja aastavahetuseks külla lennata vanale heale sõbrale ning võitluskaaslasele Fidelile Kuubal (486$). Olen seal 23.12.07 - 02.01.08. Saab kindlasti väga lahe olema, kuigi jätab kindlasti oma jälje minu badzetile. Seega esineb postitatud reisikavas ca 2 nädalane nihe. Juhhuuuu. Hetkel on veel tiba jändamist omale elamise ning turisti kaardi sebimisega.

Well, San Pedros on alanud jõulupidustused. Seda ka, kuid lisaks kohtusin eelmisel nädalal väga paljude lahedate inimestega ja seega on viimasel ajal päris palju pidutsetud. Eelmine reede ja laupäev chillisime (just, veel ei ole vajadust hängida) ca 10 pealise seltskonnaga:
3 plikat Soomest (töötavad Viking Lines ja lällavad hetkel kusagil Ecuadoris ringi) - Hanna, Annika ja Vicky
1 kutt Iirimaalt (sell siis reisil kokku 2 aastat ja kavas minna jalgsi Kolumbiast Tsiili lõppu) - Daithi
2 kutti USAst (geoloog, hariduselt ja ametilt ma mõtlen, mitte vabakutseline. teine kutt pärit Venezuelast, kuid elab Miamis - just otsustas, et jääb San Pedrosse 4 kuuks ja läks tööle ühte kohalikku restosse :-) - Matt ja Kevin
1 plika (endine modell, kes reisile läks, kuna agentuur soovitas kaalust 1-2 kilo kaotada) samuti USAst - Clarise
1 kutt Kanadast (vabakutseline fotograaf) - Chris
1 plika Iisraelist (töötab mingis IT firmas - pidi minuga Kuubas liituma uuesti) - Lilach
1 sell Uus-Meremaalt (uskumatult lahe sell, töötab 3 MEURi maksva jahi peal ja sõidab siis sellega mööda ilma ringi) - Scott
ning mina (loomulikult kõige lahedam ja osavam sell kogu seltskonnast).
PB240394.jpg
(vasakult Chris, Scott, Vicky ning Hanna. Mitu päeva oleme seltskonnaga arutanud, et kes see mustanahaline sell oli - keegi ei tunne ega tea)

Eelmisel laupäeval oli Full Moon Party (Q25). Paraku, pidin mina peolt lahkuma juba üsna varakult, kl 03, sest ilge vässa tuli peale ja ei suutnud enam träänssi välja kannatada (pidu alles algas kl 01). Paatidega viidi rahvas siis üle järve kella ühe ajal (Q15). Enne seda rokkisime muidugi teistes kohtades kodukülas. Ei saanudki aru, kas tegemist oli kellegi aiaga või mingi restoranitaolise asjaga vms. Oli suur aed ja suur maja ühesõnaga. Päris huvitav oli. Ja meenutas Tais, Ko Pha Ngan'is toimuvaid (üldse, väga palju on selles kohas sarnasusi Taiga). Enamus meie seltskonnast laekus muidugi tagasi alles järgmise päeva lõunaks :-)
DSC00679.jpg
(Full Moon Party - vasakult Hanna, Vicky, Clarise, taga Lilach)

Hiljuti avastasin väga laheda asja - nimelt ühe kõrtsi tagahoovis (El Barrio) taotakse igal õhtul pokkerit. Juhheeiii. Olen siin 2 õhtut mänginud. Neljapäeval oli päris lahe, lõpuks muidugi kaotasin nagu ikka - peamiselt Scottile. Entry on Q20, seega pole nagu eriti suur damage (võrdluseks - liitrine õlu maksab Q25). Reedel läksime uuesti, kuid eriti seekord nautida ei saanud - kõik peale meie kahe olid väga mornide nägudega nagu oleks nad parasjagu tööl raha teenimas. Fui, no fun. No no. Loomulikult kaotasin jälle Q20. Damn, õnne ei ole lihtsalt, sest minu mänguoskustes ei saa ju ometi midagi viga olla. Mängin ju imehästi - kõik teavad seda ;-)

Pärast toimus veel ühes keeltekoolis mingi pidu, kus ma küll suhteliselt vähe aega figureerisin. Nimelt oli tarvis väga vara ärgata, et koolikaaslastega mingi järgmine kohalik küngas vallutada. Võrreldes vulkaan San Pedroga oli see (Nariz de Indio ehk Indiaanlase nina, kuna mägi näeb tõesti välja, kui indiaanlase pea/nina) suhteliselt käkitegu. Kokku vist 2 tundi tõusu ja mitte liiga järsku. Samas, ütleme nii, et higistatud ja hingeldatud sai ikka usinasti. Maksis kokku Q30 + Q15 pick-up'iga tagasi sõit.
PC010426.jpg
(kes aru ei saa, siis tegemist suure ristiga)
PC010431.jpg
PC010435.jpg

Eelmise nädala lõpus kohtusin ka perekond Kahudega, Panajachelis. Nimelt nende tütar Liisi oli neid Eestist sõitnud vaatama ja seega külastasid nad ka Atitlani. Tegime mõned õlled ja ajasime niisama juttu. Päris tore oli vahepeal näost-näkku Eesti keelt rääkida. Samas, tekitas see järgnevatel päevadel minus päris suurt masendust, sest keeled hakkasin kergelt segamini minema. Ühel ja samal nädalavahetusel tuli siis suhelda peamiselt inglise keeles, osa aega soome keeles, samuti hispaania ja eesti keeles. Viimased päevad koolis ongi kerge tagasilöögi andnud - tundub, et vajan üsna pea väikest pausi keeleõppest. Kõik minevikud, tulevikud ja olevikud hakkavad natukene segamini minema. Samas, ega mul siin suusapealinnas enam eriti kaua aega polegi. Max 2-3 nädalat veel.
PB260397.jpg
PB290415.jpg

Järgneval kahel nädalavahetusel ootab mind ees Xela ehk Chichicastenango ning Antigua uuesti. Nimelt jäi Antiguas eelmine kord tegemaga retk aktiivse vulkaani otsa. Olen näinud pilte ja kuulnud uskumatuid lugusid sellest. Sõna otseses mõttes saab laava kohal marshmellow'sid küpsetada. Ei suuda oodata, et seda värki näha. Geoloogi haridusega Matt muidugi omas selliste retkede kohta oma arvamust - ütleme nii, et ta pidas sinna korraldatavaid reise hullumeelseteks. Samas sell käis ise ka ja tahab veel minna :-)

Ongi vist hetkel kõik. Hoidke ikka kõrvad kikkis ja sabad rõngas!

Posted by jakokruuse 15:40 Archived in Guatemala Comments (2)

Reisikava ja muud tähelepanekud

ehk kuuaruanne

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nii. Nüüdseks olen San Pedros viibinud ca 1 kuu ja aeg on teha vahekokkuvõte. Samuti on siin ühe ja teisega jutuks võimalik kokku saamine siin pool kera, seega üritan ka mingi väga kirvega tahutud reisiplaani (pigem nagu heade kavatsuste kokkulepe :-) siia kirja panna. Ja avastasin, et ma pole ka oma tel. numbrit siia toppinud (hehee, Eestist muidugi sellele helistada ei saa, kuid kuid Kesk- ja Põhja-Ameerikast peaks saama). Ehk kui keegi seal kandis ja kavatseb siia poole ennast sebida, siis võtku aga õhendust. Telefoni number on 5111 6008 (Guate kood vist oli 502).

Kokkuvõtvalt on aeg lausa lennanud ja nüüdseks olen eluga väga ära harjunud. Ja mis seal salata, mulle meeldib siin üha rohkem (kuigi sõpru ja muidu kalleid inimesi tahaks näha). Kohtad ko

Bussid. Bussid viivad sind Guatemalas kõikjale, ja mitte ainult Guatemalas vaid üldjuhul kogu Kesk- ja Lõuna- Ameerikas. Busse on erinevaid, kuid koorekihi moodustavad Blue Bird`id ehk siis vanad USA school bus`id. Nad on aeglased, kolisevad, räigelt tossavad, väikese istmevahega jne kuid nad sõidavad. Ja viivad sind kuhu iganes soovid (well, peaaegu). Kui päike väljas, väljub neid kõikvõimalikesse linnadesse sagedasti. Nagu paljudes riikides - üks sell ripub uksest väljas ja siis lõugab linna, kuhu parasjagu sõidetakse. Sama süsteem vist töötab kõikides arenduriikides. Ja nad on odavad. Üldiselt maksab 2-3 tunnine sõit Q20.

Iga kord kui ma nendega sõidan (üldjuhul sõidangi just nendega), tuleb mulle meelde kooliaeg, mil ma SM Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi muusikakoolist bussiga nr 114 koju sõitsin kalatööstuse peatusest nii umbes kella 4 ajal päeval. See oli lahe. Bussipeatus oli alati kalast haisvaid mutikesi paksult täis. Ja sageli näris bussijuht juba eemalt läbi, et kõik nii ehk nii peale ei mahu. Seega kutt peatus ca 100 m enne või pärast peatust, et ainult reisijad maha lasta. Oi bljääd, kus mutid pistsid alati sajatades siis liduma, kuid üldjuhul jõudis bussijuht nad siiski maha raputada. Ja nad kurat ei õppinud ka, iga kord sama tsirkus. Mahasaamisega oli ka tegu. Koolipoisil nagu mina ei pruukinud see alati õnnestuda, sest ei näinud kus sa parasjagu oled, kuna mammide suured tissid lihtsalt olid näkku muljutud. Ning ega ka erilist vahet polnud, sest polnud lihtsalt võimalik läbi inimeste trügida. Seega, väljuda sai siis, kui rahvast vähemaks läks. Üldjuhul minu kodust ikka mitu peatust eemal.
Aga jah, bussiliiklus on selle riigi selgroog :-)

Liiklus. Damn, peab ütlema et liiklus on siin minu arust väga hea. Kohati isegi parem, kui Eestis - uskuge või mitte. Selles mõttes, et lastakse nt mõnes linnakeses isegi inimesi üle tee jne. Täiesti ootamatu igal juhul. Aga muus mõttes, liiklustihedus ei ole minu arust eriti suur ning erilist kihutamist ka ei toimu (võib-olla see tundub mulle ainult nii, kuna on olemas võrdlusmoment India ja mõne teise Aasia riigiga). Sõidetakse küll aeg-ajalt vastassuunas (bussid), kuid kõik nagu jagavad mängu ja mingeid erilisi ohtlikke olukordasid pole ma küll näinud. Ja avariisid pole ka eriti kohanud (paar korda vist). Ühesõnaga pisut ootamatu - arvasin, et siin käib ikka tõsine dog-eat-dog värk tänavatel. Aga ei.

Riietus. Mnjah. Üldjuhul on kõik mist USAst pärit väga in ja hea. Polegi oluline mis, peamine et USAst oleks. Ka poodidel on sageli reklaamisilt, mis ütleb, et "riided USAst". Ja rohkem polegi tarvis selgitada. Noorem seltskond jookseb kohe tormi nendele. Samas väiksemates kohtades käib rahvas ikka rahvariietes. Siin San Pedros käivad kõik naised ja tüdrukud rahvariietes, samuti vahemad mehed. Noored poisid muidugi käivad ikka teksades, T-särkides ja kindlasti kannavad nokamütsi. Ühesõnaga on "coolid".

Gringo naised ja lapsed. Guatemalas on päris uhke laste müügi bisnäss. Ehk siis vanemad müüvad oma lapse või lapsed mõnele välismaalasele. Üsna sageli võib näha valgeid noori aga ka tiba vanemaid naisi koos kohalike väikeste lastega. Ka iga päevalehe vahel on nö väike "Kuldne börs" , kus siis muuhulgas lapsi pradaitatakse. Ei oskagi ausalt öeldes midagi selle kohta arvata - on see hea või halb. Ma arvan, et pigem hea, kuigi üsna kohusetundetu vms?

Toit. Millalgi sai mainitud ka tiba. Tänavatel on peamine toit friteeritud kanakints ja ports friikartulaid või siis tortilla koos kraabitud liharibade, sibula ja oamöksiga. Üldse on tumepruun/must omaplöga ning ka avokaadoplöga vöga popid. Aga kodus antakse lisaks plögadele ja tortilladele veel riisi, kartulaid (ka kartuliputru), palju kana (väga hea), mõnikord liha, viinereid, päris palju muna (omlett peamiselt), pannkooke jne. Ühesõnaga, kui tortillad mängust välja jätta, siis on väga sarnande Eestis söödavale toidule. Oa- ja avokaadopläga ka vist mitte just eriti ei sööda.

Narkobisnäss. Tuleb välja, et suusapealinn San Pedro on Guatemalas tuntud päris hästi narkolinnana. Ehk siis narko on väga uhkelt siin leviv. Mingi seltskond kohalikke (ja ka valgeid hipisid) on siin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni täiesti sodid.

Toanaaber. Alates pühapäeva öösest paigutati minu toa kõrval asuvasse ruumi (just, seal kus enne oli kodukootud altar ning põrand oli täis kohviube ja maisi) üks tädi. Ta ise ka ei oska öelda, kust ta parasjagu pärit on. Sündinud ja elanud Islandil, samas ema on prantslanne ja isa inglane + viimasel ajal on Taanis elanud. Tädi on enne hispaania keelt õppinud paar aastat Taanis. Praegu oleme üksteisele keele osas suhteliselt võrdsed partnerid ja päris hea on spanishit harjutada.

Suvila San Pedros? Kuidagi tuli õpetajaga jutuks, et tema pere müüb parasjagu maad. Ca 2000 m2. Daamid ja härrad. Uskuge või mitte aga müüdi hinnaga ca 15 000 eeku! Järve ääres. Ütleme nii, et ei ole väga kole koht just. Aga see oli muidugi odav diil (nimelt ta vanamees vist kirjutas täis peaga mingi gringoga lepingule alla, normaalne). Aga taolise krundi normaalne hind on ca 30 000 eeku. Maja ehitamine siin maksab ca 150 000 eeku.

Sõbrad, kas võtan kamba peale mingi kena tükikese maad ära? Mägedes on veel odavam ja oluliselt ilusam ka (aint üles peab ronima/sõitma). Üldiselt öeldakse selle järve kohta, et see on kas sellel maamunal kõige ilusam või siis vähemalt top 3s. Ütleme nii, et tiitel pole asjata antud. Pensionile oleks siia ka muidugi hea tulla, on soovijaid?

Laulurahvas. Krt ma mõtlesin, et Eesti on laulurahvas aga võta nõpust. San Pedro kipub vägisi seda tiitlit meilt näppama. Eriti meie tänava rahvas. Krt selline laul käib kogu aeg et hoia aga alt. Kusjuures naljakas, et siin on mingi siuke komme, et laudlakse nagu ainult mingi 4-8 takti ja siis korratakse ca 150-200 korda. Ehk siis 20 sekundilist lõiku muudkui kedratakse mitu tundi. Õnneks mängib vähemalt saateorkester noodist täiesti mööda. Ja naabrimees tuututab ka iga õhtu oma trompetit. Päris lahe kakofoonia on kokku.

Edasised plaanid ja ligikaudne reisikava.
Lugu siis selline, et kusagil jõuludeni (ilmselt 4 nädalat veel) olen San Pedrost ja käin veel koolis. Pärast seda tarvis käia Guatemala põhjaosas (Tikal, Flores), kust edasi kiman Belisesse (Caye Caulker) umbes nädalaks - snorkeldama. Kahjuks pole mul PADI ja seega seal sukelduda ei saa (kallis teha, teen Hondurases ilmselt). Seejärel siis läbi Guatemala Kariibimere ranniku (Livingstone, Puerto Barrios) Hondurasesse (Coban, Mosquita). Umbes nädala peatun ilmselt Bay Islandil, et sukelduda ja teha siis PADI omale (200$ 4-5 päeva, ei oo kallista nagu Lemps väidab). Seejärel siis El Salvadori, kus hakatakse tegelema surfamisega. Ajeeeee, here I come.
Nendes riikides (Guatemala, Belize, Honduras ja El Salvador) olen ilmselt jaanuari lõpuni.
Seejärel siis võtame järjest ette. Ja tähestikus on meil järgmisena ....... Nicaragua. Palju õnne! Ilmselt Corn Islads (rannad), Granada jne. Võib juhtuda, et kui surfamine meeldima hakkas Salvadoris, siis kinnistatakse siin teadmisi. Osad räägivad, et pidavat isegi parem olema kui El Salvadoris. Eks näe. Costa Ricast üritaks vist suhteliselt kiiresti üle tuisata, kuna kallis, arenenud, palju turiste jne. Öäkk. Panamaga sama lugu. Samas, ootan põnevusega, et näha inimeselooma poolt ehitatud üht suurimat ettevõtmist siin keral - Panama kanalit ja neid lüüse jne. Lahe. Ja ühes või mitmes neist riikides tegelen kindlasti ka raftinguga.

Ja ongi aeg seal maal, et ennast Lõuna-Ameerikasse sebida. Ehk siis ilmselt veebruari lõpp.

Lõuna-Ameerika kohta pole jõudnud midagi erilist uurida. Üht-teist olen kuulnud ja tundub, et tuleb sisse põigata kindlasti Columbiasse, ilmselt Venezuelasse, kindlasti Equatori ja Peruusse ning loodetavasti ka Boliiviasse. Kuna riigid üsna larakad, siis ei hakka hetkel nagu rohkemast unistama. Eks näe, kuidas ajaga lood on (pole tegelikult välja mõeldnud, kui kaha üldse reisida, kuid ilmselt juunini või nii).
Ehk suure tõenäosusega näeb Lõuna-Ameerika avastamine välja umbes nii:
märts - Kolumbia (3 nädalat)
märts/aprill - Venezuela (3 nädalat)
aprill - Equador (2 nädalat)
mai - Peru (3 nädalat)
mai/juuni - Boliivia
Kõik võib muidugi muutuda, kuid hetkel on selline ähmane nägemus. Ehk siis, kellel veel puhkust ja pappi on, lennutage oma assid siia kanti.

Tsikli võimalik ost. Olen siin pikemat aega kaalunud mingi tsiklinäru ostmist. Et oleks nagu parem ringi liikuda (kas ikka oleks?) ja lahe oleks siin sõita ka muidugi. Rentida pole mõtet, sest on kallim kui Euroopas + saad mingi ilge saasta. Samas, tsikli üle piiri toimetamisega kaasneb teatud paberi jant (omandiõigus, kindlustus, tehnoülevaatus jne), mis tiba pärsib üritust, kuid ei ole kindlasti ka mitte liiga suur pidur. Samuti on piduriteks varastamine - suht suur tõenäosus, et piistu pannakse. Samas, ma ostaks ilmselt mingi vana 250 cc Honda krossiga ca 10 000 eeguga, millest just mitte liiga kahju poleks. Samuti on jama riietusega, või õigemini seda pole. Õieti polegi tegelikult eriti tarvis (nii kaua kui käna ei pane :-) kuid samas kliima vaheldub väga palju (merepinnal on väga palav, mägedes väga külm jne). Lisaks on veel see jant, et siis oled nagu selle ratta külge aheldatud - ei saa muud moodi eriti reisida.

Pluss poolelt samas näeks oluliselt lahedamaid kohti (pisikesed külad jne) kuhu muidu ei sattuks. Ja kliima ei ole ka üldiselt just liiga halb, et siin rattaga ringi liikuda. Variant on ka osta see hoopis siis, kui Lõuna-Ameerikasse jõuan, sest pidavat mingi jant olema massinate toimetamisega Panamast Kolumbiasse (pole veel ise viitsinud uurida). Eks vaata veel seda asja.

OK, aitab selleks korraks. Niigi juba pusin seda kava/üllitist siin mitmendat päeva järjest.

Posted by jakokruuse 20:22 Archived in Guatemala Comments (0)

Antigua

heade mõtete linn

sunny 30 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii. Reedel pärast kooli võtsin koti selga ja kimasin Antiguasse. Kõigepealt paadiga Panajacheli (0,5h, Q20), sealt chicken busiga Chimaltenangosse (2,5h, Q20) ja sealt teise chicken busiga Antiguasse (0,5h, Q4). Enne pimedat jõudsin kohale ilma probleemideta. Pakkisin ennast kolmandas või neljandas kohas lahti (Q55 öö).

Kuna ca kuu aega olen siin ainult õppinud ja jõudnud õpingutega nii kaugele, et kõvaketas on tiba täis igasugu rämpsu, siis mõtlesin väikest mürtsu reede õhtul teha. Cuba libre ja G&T maitses hea, kuigi järjekordselt olin oma võimeid tublisti üle hinnanud. Keskööks tuli räige uni peale ja pärast mõningast ringiratast tiirutamist leidsin ka oma kodu ning voodi üles. Kusjuures puhaste linadega väga decent urgas. Ilus ka veel.

Antigua on iseenest päris kena linnakene. Tegemist siis vana pealinnaga. Paraku on aga seda linna nii palju maavärinaid tabanud, et mingi hetk rahvas otsustas mitte enam maju uuesti üles ehitada vaid kolida pealinn tiba eemale - nii tekkis Guatemala City. Arhitektuur on samas hästi ilus. Ja mulle eriti meeldivad need värvilised majad, nii lahedad. (mõned pildid)
PB180359.jpg
PB180365.jpg
PB180369.jpg

Seltskond ise on suht gringolik. Elik siis tegemist on peamise linnaga, kuhu gringod keelt õppima sõidavad. Paraku on gringod ka linnakese hinnad sellega mõnevõrra kõrgemale ajanud, seda muidugi Guatemala mõttes. Aga samas on hästi lahe vahetevahel kohata ja juttu puhuda teiste reisumeeste ja -naistega. Liiga sageli ka seda teha ei viitsi, kuna muutub üksluiseks ja tüütavaks, kuid mulle hakkab see üha enam ja enam meeldima. Saab hästi palju igast kasulikku infot.

Maailm on ikka kuradi väike. Aga mulle meeldib.

Näide 1 - olen siin pidevalt mõeldud mingi tsikli nässi ostmisele (kirjutan sellest teemast hiljem tiba pikemalt). Sellega seoses läksin siis mingite onukeste juurde, kes matkatsiklitega Antigua Parque Central`is seisid. Tahtsin uurida, et mis probleeme ja jamasid tsikliga nendes riikides reisides esineda võib. Paraku selgus, et tegemist Guatemaltecoga ja ta mind aidata ei osanud. Samas, tema sõber hakkas kohe uurima, et kust ma pärit olen. Kuuldes, et Eestist, hakkas silmi pööritama ja seletama, et tema sõber abiellus hiljuti eestlannaga.

Näide 2 - istun laupäeva õhtul mingis Antigua joomakohas ja joon õlut. Baarimeheks on USAst pärit kutt, vestlusringi sekkub veel üks Kanadast pärit sell. Sama teema, pärast seda kui baarman kuuleb, et olen Eestist hakkab ullult kilkama. Nimelt tema parim sõber on Eestlane, kes elab Ühendriikides - Andrus. Well, vahetasime pärast kontakte ja sama kutt ning Andrus pidid järgmisel nädalal San Pedrosse tulema. Siis saame kokku ja teeme 100 ja seened. Btw, kutt (baarman siis) töötab ise National Geographic`u fotograafina ning saadeti Guatemalasse 4 kuuks. Aprillis läheb paariks kuuks kusagile Aafrikasse ja siis sealt edasi Indiasse. Töötab lihtsalt ajaviiteks ja inimestega suhtlemise eesmärgil baaris. '

Teiseks on maailm sageli väga erinev, kuid samal ajal väga ühesugune. Eriti siin on väga palju sarnasusi minu arust Eestiga. Ikka ja jälle mõtlen nendele (kirjutan ka tiba hiljem sellest põhjalikumalt). Aga üks konkreetne näide.

Kohvik "Moskva" vs "Parque central". Nimelt on ka siin ühiskonnas jõukamaid (ja edevamaid) tegelinskeid, kes omale ka normaalseid punnvõrre on suutnud soetada (üldjuhul on 200cc Hiina võrr Kymco maksimum). Aga Antiguas olid nii kõvad vennad, et isegi Harleyd, Triumphid, Jaapani riisiveskid ning isegi Ducati 999 olid välja aetud. Aga point siis sama, et sellid töristavad räige tuuritamise saatel sinna keskparki, pargivad tsiklid ära ja hakkavad siis omavahel juttu ajama. Natukese aja pärast kargavad sadulasse, tuuritavad räigelt ning sõidavad uljalt minema. Poole tunni pärast on tagasi ja kordub sama mäng. Täpselt nagu meil Eestis kohvik Moskva ees. Tuttav vaatepilt, eks? Kusjuures siin teeb asja pisut veel koomilisemaks see, et üldjuhul on siinsed jõukamad tüübid ka tiba pontsikud või nii. No ütleme nii, et paljud neist väevad suhteliselt kera moodi välja. Või nagu Karlssonid. Aga kujutage nüüd ette, et need samad pallikesed on ennast mingi ime läbi (Fairy tõenäoliselt) suutnud Dainese jne kombedesse muljuda. Välja näevad küll nii, et kohe-kohe lendab lukk eest lahti ja räige vats vupsab välja.

Midagi erilist ei oskagi selle Antiguga kohta rohkem öelda. Palju turiste ja pikalt ei kannataks olla, kuid lühikest aega on seal tore veeta. Ja ilus ka. Ning häid söögi- ja joogiurkaid on kõik kohad täis. Polegi ammu saanud mingit muud cuisine`t proovida, sest Rosa toidab mind niigi palju. Antiguas olin vahelduseks Hiina toidule - krevetidieet. Mmmmmm, nämm nämm.
(veel mõned pildid)
PB180362.jpg
PB180364.jpg
PB170348.jpg

Veel oli mul tarvis mõned pisiasjad osta. Nimelt on mul siin enamus ajast jalaotsas sandaalid, mille Indiast mõned aastad tagasi ostsin. Kuradid on nii mugavad, et ei saa neid lihtsalt ära visata. Olen neid turgutanud igat moodi - elektrishokk, kunstlik hingamine, vereülekanded jne. St tallad vahetanud (Eestis), siin kahel korral lasknud õmmelda ja liimida ja jebida jne. Ühesõnaga, vaikselt valmistun kurbusega selleks, et ühel kurval päeval heidavad nad mul hinge. Ja see päev ei ole enam kaugel. Seega, otsustasin sebida omale uued sandaalid. San Pedros pole see kahjuks võimalik aga Antigua turult lõpuks siiski leidsin omale uued viisud. Ja lausa 46 number (tiba liialdatud, sest mul 44,5 või 45 ja mulle parajad). Maksid Q110.
(Kas tõesti Che Guevara on elus või on hoopis tegemist subcomandante Marcos-ega?)
PB180373.jpg

Veel oli tarvis paari särki, avastasin, et mul lühikeste käistega Tsärke eriti pole enam. Saatsin emaga koju mõned, mis mulle ei meeldinud. Ühesõnaga, ka väike shoping või nii. Lisaks üritasin oma fotokale uut päikesesirmi osta, kuna see pani mul laupäeval ajama (või oli kellelgi seda tarvis, milles muidugi kahtlen aga mine tea). Paraku fotovärki siit eriti ei leia, peale filmide. Samas pole mul vist seda ka eriti tarvis. Eks näe.

Tagasi San Pedrosse sõitsin shuttlega (enamus gringosin sõidab sellega). Hind on suhteliselt sama, kuid mõnevõrra igavam üldjuhul. Samas, nagu öeldud, saab väga palju häid vihjeid ja infot, kuhu, kuidas ja millal reisida ja mida teha ning mitte teha (nendest kogutud teadmistest ka tiba hiljem). Sõit oli 3 tundi ja maksis Q70.

Lõpetuseks väike naljalugu. Nimelt lugesin seda kohalikust gringo ajakirjast, ilmub kord kuus - "Xela Who". Jutt siis kohalikust saiaärist. Selgitusena nii palju taustainfot, et siin käib hunnik tädikesi ringi kauss saiakestega peas ning siis iga 1 minuti tagant uurib, et ega saia isu pole gringol tekkinud. Kusjuures, see Maria "The Jackal" Mendoza kellele viidatakse on tõesti kõige aktiivsem. Mina igaljuhul naersin ikka väga kõvasti ja lugesin seda päris mitu head korda.
PB160346.jpg

Vot nii, selleks korraks on ülekanne lõppenud. Voolime ja maalime.

Posted by jakokruuse 15:38 Archived in Guatemala Comments (0)

(Entries 31 - 45 of 53) « Page 1 2 [3] 4 »