A Travellerspoint blog

Booooogotaaaa

overcast 24 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Algatuseks teadaanne Ossule - sa jäta selle postituse lugemine järgmiseks nädalaks, muidu loed kohe korraga 2 tükki. Ma ei jõua nii kiiresti jälle üllitada neid uudiseid :-)

Kirjutan sulle seda kirja hetkel Bogotas, kus olen veetnud viimased 4 päeva ja olen veel lähemad 4-5 tundi. Natuke kurb tunne on, sest Bogota rebib hetkel Panama Cityga esikoha pärast minu Ladina-Ameerika lemmiklinnade hulgas ja kahju on siit lahkuda. Oleksin hea meelega siin veel 4-5 päeva. Kuid, jällegi on olemas kaval plaan kasutada ööbussi, et see mind kenasti toimetaks Calisse. Linna, millel on kohalike Kolumbia meeste seas täiesti müstiline aura. Nimelt on Cali Kolumbia salsa pealinn ja samuti on seal jutujärgi Kolumbia kõige ilusamad naised. Ja kõik kohalikud mehed ütlevad nagu ühest suust, et Calisse lihtsalt peab minema. Nojah, kui peab, siis peab.

Aga nüüd Bogotast. Siin ei ole väga palju asju, mis annaksid mõista, et olen Ladina-Ameerikas. Vähemalt sellel kujul nagu mina seda seni näinud olen. Pigem tunnen nagu oleksin Prantsusmaal või Itaalias või kusagil Vana-Euroopa riigis. Ka kliima on selline nagu oleks juba käes Jaanipäev Eestis. Kindlasti mitte üle 25C ja õhtuti ilmselt kusagil 20C kandis. Samuti on harilikult pilvine ja mõnikord tibutab kergelt. Aga mõnes mõttes loogiline ka või mis. Asub see kivihunnik ju 2600 m kõrgusel.

Ah et miks see linn mulle nii väga meeldib? No vaata, minu jaoks peab ühel linnal olema teatud omadused, mis teevad temast laheda linna ja annavad linnale "hinge". Kindlasti peab olema linnas ülikoole, mida rohkem seda uhkem, sest siis on ju üliõpilasi ja igast muud boheemseltskonda. Samuti on hädavajalik, et oleks kerjuseid, tänavaartiste, hangeldajaid, litse, punkareid, pintsaklipslasi, musti, valgeid, kollaseid, rohelisi, parke, rohelust, kirikuid, ilusat arhitektuuri, teatreid, baare, vinoteeke, launze jne jne. Ühesõnaga, minu lemmiklinnad on täielikud segud kõigest ja kõigist. Ja Bogota seda kahtlemata on. Lisaks on linnal ka väga huvitavalt lahendatud transpordivärk, mis on samuti oluline. Nimelt taheti ka Bogotasse teha metrood, kuid ühel hetkel otsustati siiski lõõtsbusside kasuks. Aga need bussid sõidavadki nagu metroo, ainult valgusfooride taga peatuvad aeg-ajalt. Nimelt on bussidel kogu linna ulatuses oma sõidurada, kus ükski muu aparaat liikuda ei tohi. Ja seega on see väga kiire ja mugav, kuigi suht ülerahvastatud - justnagu metroo. Ja inimesed on ka väga kuulid siin. Käivad stiilselt riides ja näevad muidu ka väga head välja.

P4181535.jpg

P4181532.jpg

P4171492.jpg

Millega tegelenud olen? Niisama linnapeal jõlkunud, sest siin ei olegi tarvis tegelikult mingit erilist etteplaneeritud tegevust, sest see linn ise pakub sulle kogu aeg midagi uut ja huvitavat välja. Aga olen siiski jõudnud ligi võtta järjekordse Botero muuseumi (no ta annetas ka Bogotale kõvasti oma töid), kuna ta mulle ikka nii meeldima hakkas (tasuta muuseas). Käisin ka kinos vaatamas Kolumbia eile väljatulnud hittfilmi "Perro come perro" ehk koer sööb koera. Päris normaalne põmmutamisfilm, kuid siiski päris hea (9 000 P). Osaletud on ka mingil paraadil, mille toimumismotiividest mul küll täielik ülevaade kahjuks puudub. Aga trumm mürtsus ja pasun tuututas sajaga.

P4161478.jpg

P4161469.jpg

Käisin ka köisraudteega mingi kohaliku künka otsas, kus avanes vägagi normaalne vaade linnale (14 000 P). Sattusin sinna just sellisel ajal, kus hakkas pimedaks minema. Ja künka otsa saab minna kuni 12'ni öösel, st sealt saab alla kuni selle kellani :-) Seega ronib sinna õhtuti igasugu noori üksteist kabistama ja musitama. Seal langes temperatuur lause 17 kraadini, mis on ikka tõeliselt külm juba. Hirmuga mõtlen, et kuidas mul see aklimatiseerumine Eestis välja hakkab nägema.

P4171514.jpg

Noja reedese päeva pühendasin Bogota lähedal asuvale väikeselel linnakesele nimega Zipa ehk Zipaquira. Seal nimelt asuvad soolakaevandused, vastavateemalised muuseumid ning ka soolamäe sisse ehitatud huvitav kaevandus-katedraal kombinatsioon. Võtsin komplektpileti (18 000 P), mis sisaldas sissepääsu ka kaevandusmuuseumi ning arheoloogiamuuseumi (jurad). Nojah, kaevandus-katedraal oli nagu ta oli. Eriti midagi ei võitnud selle külastamisega ja ega eriti midagi ei kaotanud ka. Hunnik käike, kuid suhteliselt suured ja kõrged, oleks väiksemad tunnelid olnud, oleks lahedam vast olnud.

P4181523.jpg

Sama atraktsiooniga seoses sai siis jällegi kohalikul telemaastikul üles astutud. Nimelt pidi sinna katedraali kõndima ja ma siis sattusin kõrvuti kõndima mehe ja naisega, kes olid Bogotast ja esindasid mingit telekanalit. Ja pärast väikest kõmpimise ajal peetud vestlust, öeldi, et nüüd oleks tarvis ka intervjuu teha. Mis seal ikka, ajasin rinna kummi ja siis pajatasin neile üht-teist - et kust ma pärit olen ja mis ma siin teen, uuriti mu reisi kohta ja loomulikult, et kuidas ikka Kolumbia meeldib. No ja ma siis pajatasin ja kiitsin kõvasti. Aeg-ajalt pidin aga üle küsima, sest mul on siiski probleeme Hispaania keelest arusaamisega siin Kolumbias. Nad tulistavad siin seda keelt ikka väga kiiresti. Seega, pean väga sageli üle küsima. Honorari kahjuks ei makstud ja ma ei hakand küsima ka, las jääda. Ja unustasin küsimata ka et kus ja millal näidatakse. Ilmselt "Breaking news" CNN, kus mujal.

Õhtuti olen aga käinud ööelu natukene uudistamas. Siin on hordide viisi igasugu diskoteeke, salsateeke ja kõikvõimalikke muid teeke. Tundub, et elu selles linnas ei seisku hetkekski. Nt eile jalutasin kella 2 paiku öösel oma kodu poole kesklinnas ja siuke rokk käis igal pool, et hollallaaaa. Kusjuures, mul oli kaelas kott, kus sees kaamera jne. Ei ole ma veel üheski Ladina-Ameerika linnas (ja ka riigis) tundnud ennast nii turvaliselt kui siin. Üldiselt ei saa peale 7-8 õhtul enamus suurlinnades eriti ilma taksota välja ülse minnagi (kesklinnas ma mõtlen), rääkimata peale südaööd jalutamisest. Kusjuures ei olnud lõvi rinnus, sest joonud olin vaid 3 väikest õlut.

Ahjaa, jalutasin 2 paiku, kuna kohtasin kahte tuttavat rännumeest Itaaliast, kes Hispaanias hostelit koos peavad ja Zapaka ning Trabandi poega meenutava massinaga ringi reisivad. Kohtasime neid Venetzueelas. Seega puhusime niisama juttu ja tegime mõned õlled.

http://www.movingslowly.com/
(siin infot nende kohta)

Täna tegin magamisrekordi ja põõnasin 9:30ni hommikul. Oli kui hea oli kohe lebotada nii kaua. Pärast ärkamist vaatasin kalendrisse (mida mul ei ole, kuna ma selle ära kaotasin). Kalender näitas, et päevaks oli 2 peamist ülesannet. Esiteks, külastada Ladina-Ameerika suurimat teadus- ja tehnoloogiakeskust - tead küll, siuke koht kus saab igasugu masinaid näppida ja proovida igasugu vidinaid jne. Mulle need hirmsasti meeldivad, kuid reisi jooksul pole õnnestunud neid külastada, kuna pole eriti ette sattunud. Õhin oli suur. Paraku selgus kohalejõudes, et vot just täna oleme suletud. Pegerioks küll ma ütlen. No ja teine ülesanne oli külastada kohalikku staadioni ja vaadata üks korralik jalgpallimats. Na paraku ei õnnestunud ka see, kuna normaalsed klubid sellel nädalal Bogotas ei mängi. Ühesõnaga, sellepärast ilmubki täna lausa 2 üllitist korraga.

Hetkel kõik, näpud villis klaveri toksimisest ja kõht tühi. Ahjaa, seda veel ka, et Bogotas olen ma suutnud ikka oluliselt rohkem raha laiaks lüüa, kui kusagil mujal. Linn lihtsalt on nii palju kallim - no näeb välja ka ju kui Euroopa. Samas, igat senti väärt. Palju asju on Eesti hinnatasemega (toit, jook, transport jne) ja seega krõbisevat tuleb ikka pidevalt juurde ammutada seinast. Ja seda ka veel, et mulle on jällegi ka meeldima hakanud suurlinnad, metropolid. Vahepeal sai siin neid kirutud. Ju siis polnud piisavalt häid linnu lihtsalt ;-)

Chau!

Posted by jakokruuse 14:34 Archived in Colombia Comments (0)

Kes tellis ülisuure pitsa seente ja ananassidega?

overcast 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

No nii pudulojused. Kas teile tööandja pole öelnud, et tööajal ei ole ilus logeleda ja tööväliste asjadega tegeleda? Ah et on küll öelnud. Aga miks sa siis siin lehel passid tööajast? Häbi, aga heakene küll. Võid edasi lugeda.

Nii, ööbuss toimetas mind ilma suuremate vahejuhtumiteta kenasti Medellini. Ja mulle hakkas see linn kohe meeldima jälle. Esiteks, seal on metroo. Ja minu arust on metroo üks kuradima tähtis asi ühele enesest lugupidavale linnale. Linnapeal hakkas muidugi kohe silma kerjuste hordid, kes kõik muidugi arvavad, et kodanik Kruuse peaks neile kõigile münti viskama. Ma olen ikka siin andnud ka kerjustele kopsi (vanasti ma ei andnud üldse, kuid nüüd vist olen leebund tiba), kuid mitte mingitele alkohoolikutest töllakatele. Endal käed ja jalad küljes, kurat mine varasta midagi mitte ära kerja. Vihaseks ajavad osad kohe. Annan neile, kes tõenäoliselt ei saa enam varastada midagi. Ja armastusemüüjaid on ka õhtuti kõvasti. Mul sattus jälle kogemata siuke armupesa hotell, kus siis õhtuti igasugu mõõtu prussakad uksepeal puusi hööritasid ja muidkui meelitasid ja keelitasid pahale teele.

P4111428.jpg

P4111426.jpg

Ja siis avastasin ühe väga laheda Kolumbia kunstniku, Fernando Botero (ma tean kunstist samapalju kui põrsas kelgutamisest, nojah - ühesõnaga vähe). Nimelt on ta siis annetanud hunniku oma töid (nii maale, kui skulptuure) Medellini linnale ja siis üks peamine väljak ongi tema kujusid täis. Nii lahedad, kiiksuga kujud on. Samas väljakul on ka muuseum, mille kohe ka ligi võtsin (8 000 P), kuid kujud väljakul meeldisid siiski kõige rohkem. Samas, stiil on väga ühesugune ja erilist vahet pole kas vaatad neid 5 tükki või 50.

P4111422.jpg

P4111421.jpg

... ja keda ma järsku linnapeal kohtan.... Karlsson, vana sõber. Kurat küll kus ta on vanaks jäänud ja paksuks läinud. Hädaldaski, et propeller ei jaksa teda juba ammu maast lahti kergitada, rääkimata lendamisest linnakohal. Tegime ühe õlle ja siis vana hakkas ajama, et vot temal ikka tarvis lennata, kuna kasvatab tagaaias väikest viisi (oma tarbeks muidugi) kanepit ja kokat. Ja putukad raisad närivad taimi. Et tarvis kahjuritõrjet teha lennates ja et ta on just omale soetanud mingi Saksa varju, mis peaks kasvõi 20 malmradiaatorit taevasse kergitama. Et olgu ma hea mees ja ma pritsigu taimi, sellel ajal kui tema juhib varju. No kuna olime juba õlle võtnud ning mul oli järgmise ärikohtumiseni just 2 tundi vaba aega, siis olin nõus.

Aga tegelt siis sai möödunud laupäeval heietatud ka ühe atraktsiooni ligivõtmisest. Nimelt, mu Medellini mineku peamine põhjus oli tegelikult paragliding (langevarjuga lendamine?), mida sealkandis on väga hea harrastada tänu väga headele mägedele ja seal vahel keerutavatele tuultele. Nojah, buss toimetas mind tunniga õigesse kohta. Pilet 80 000 P (ca 450 eeku) ja siis instruktor Hector Vasquez võttis mind oma varju pardale (väga muhe sell oli ka muidugi). ........ ja läks ikka saba jälle nii kuradi hullult rõngasse, et kohe valus hakkas sabal jälle. Viimasel ajal on siuke adreka vajadus tekkinud ja see süstis kenasti normaalse tilga minu toitesüsteemi.

P4121457.jpg

P4121442.jpg
(see must asi on minu põlv siis)

Aga asi näeb siis välja nii, et mind haagiti mingi suure seljakotilaadse asjaga instruktori külge. Siis paar kiiremat sammu koos mäest alla ja juba veabki puri meid maast lahti, imelihtsalt. No ja siis ma lihtsalt huilgasin naudingust mõni minut kui tiirutasime mägede kohal, maapinnast mingi 400-500 m kõrgusel. Ja mingid kotkalaadsed lennumasinad tiirutavad seal koos meiega (Aguilad). Oi, oi, oi, oi, oi, oi kui lahe see oli. Hector muidkui uuris, et ega mul paha ei ole, kuid mul oli nägu nii naerul hoopis ja palusin lisaks ka väikeseid trikke näidata. Nojah, Hector läks ka härga täis ja hakkas siis mingeid vigureid tegema. Ja esimest korda elus tundsin tõesti ühest suuremat G-jõudu (tsikliga vast tunneb ka nati suuremat, kuid mitte midagi võrreldavat sellega). Selline tunne nagu pea oleks mingi pressi vahel, nii kõvasti surub verd ühest kolbaäärest teise. Aga samas lisas veelgi adrekat minu süsteemi. Ja siis oli sõit kahjuks läbi selleks korraks, ca pool tundi täielikku elamust. SUPER!!! Juba tekkis ka väike mõte, et võtan kohe ligi mingid kursused seal samas, nädal aega ja ca 500 $, kuid aega ei ole ja eks see va krõbiseva kogused on ka piiratud teatud määral. Teine kord, teises kohas vast....

P4121439.jpg

P4121433.jpg

Nojah, siis oligi aeg järgmine ööbuss Bucaramangasse võtta, et oma suur seljakott sealt ära noppida. Suht mitte midagi ütlev linn, ei viitsindki midagi teha ja kuna miskipärast ei maganud öösel eriti bussis, siis kustusin lihtsalt hostelisse ära. Järgmine päev lühiots (kõigest 3 tundi) järgmisse linna nimega San Gil. Sõit sujus normaalselt, kui välja arvata see, et üks tütarlaps bussi korraliku pitsa pani. Ja ma ei mõtle siin mingit keskmist pitsat, mitte paksupõhjaga suurt pannipitsat, isegi mitte perepitsat vaid korraliku poolt-bussi-katvat suguvõsa pitsat. Ma olen juba enne vaadand, et kohalikud eriti ei talu neid mägedes bussidega keerutamisi. Pidevalt jagatakse rahvale kilekotid pihku. Ja ütleme nii, et siinsed bussijuhid lasevad ikka täiega mägedes, ma ei jõua ära imestada, kuidas nad seda barankat jõuavad nii kiiresti ja nii palju ühele ja teisele poole kruvida. Müts maha, krt hullem kui Jüväkas, kummid vilisevad kogu aeg.

Nojah, lennati siis hooga mingisse sopaauku, kus oli mingi tädi voolikuga - sildilt võis lugeda et tegemist oli pesulaga. Rahvas välja ja survega kogu buss seest vett täis. 10 minti rookimist ja asi korras. Aga siis oli muidugi oksendajal ja tema emal tarvis hakata jonnima, et nemad ei maksa pesu eest. Et viga oli bussijuhis, kes niiviisi kihutas mägedes. Asi lahendati poole tunniga kohalikus politseis, kus kõik peale minu tunnistusi käisid andmas :-)

P4141464.jpg
(õnnetu oksendaja, mures bussijuht ja pesunaine)

San Gili mineku eesmärk oli tegelikult hankida täiendav laks adrenaliini, kuna vastava aine level minu veres hakkas ääretult madalaks juba vajuma. Seekord raftingu näol (Eesti keeles on see siis parvetamine vä?). 25 000 P ja 1,5 tundi. Kuna aega polnud eriti, siis mingit mitmepäevast asja ei suutnud ligi võtta. Instruktor, mina ja ca 45 aastased mees ja naine Kolumbiast. Ja jällegi läksid kõrvad kikki ja saba rõngasse (peaks viimase vist lahasesse panema juba). Esimese 10 minutiga käis muidugi meie ainukene naisreisija üle parda. Aga polnd hullu, korjasime uuesti peale ja reis võis jätkuda. Väga mõnus oli, kuigi lendamisele jäi ikka alla. Ja lõpuks oli muidugi tarvis instruktoril "meie endi huvides ja proovimise mõttes" kogu parv kummuli keerata. Ja see jõe vesi ei olnd ka kõige kuumem, umbes nagu suvel Pirita rannas vast. Pilte kahjuks sellest ettevõtmisest ei ole. Mingi operaator Kõps pistis küll pidevalt kusagilt kännu tagant oma peanupu välja ja klõpsis hoogsalt (väga head pildid olid iseenesest), kuid pärast tahtis CD täie piltide eest 25 000 P saada, mille peale ma tänasin viisakalt ja jätsin võimaluse kasutamata.

P4141477.jpg

P4151491.jpg

San Gilis võtsin ootamatult ligi ka kogu reisi parima elamise. Nimelt Hotell Hilton Plaza. Just hotell, mitte hostel. Superluks tuba, telekas, soe vesi, puhtad linad, uus suur voodi, ruum-söörvis jne jne. A ligi võtsin seetõttu, et asi maksis 14 000 P ehk ca 75 eeku. Üldiselt sellest odavamat hinda pole eriti sageli leidnudki. Ei teagi miks see nii odav oli. Aga pärast kahepäevast molutamist San Gilis oli aeg seada nina Bogota poole.

Nii, nüüd võid jälle näo teha nagu tegeleksid tööasjadega. Chau! nagu siinkandis öeldakse.

Posted by jakokruuse 16:33 Archived in Colombia Comments (0)

Kärupanija

sunny 32 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Täna saates:

Vaatame, kuidas läks Kruusepoisil plätuost

Külastame kohalikku juuksurisalongi

Heidame pilgu Cartagena vanalinnale

Vaatame, kuidas Eesti mees vulkaani kraatris ujumas käib

Kus on järgmine peatus?

Uurime, kas mangost on võimalik OD saada?

Järgmiste nädalate kohtumiste ülevaade

Ja nüüd kõigest lähemalt:

Plätud. Ostetud, 2 paari lausa. Esimene paar oli hädakorras ostetud. Siin enamus gringosid laseb ringi mingite kummist Brasiilias toodetud plätudega. Ja kuna minu kodukaubahallis olid need ainukesed, siis sai nad õhtul ligi võetud. Nojah, 10 minuti pärast sain aru, et ei olnud õige ost. Järgmine päev leidsin üllatusega mingi tänava, mis oli täielikult keskendunud jalanõudele. Paraku kulus ca tund, enne kui leidsin number 45 plätud. Aga need on kenad ja suht mugavad ka, kuigi need eelmised olid paremad.

Juuksur. Hiljuti sai käidud ka juuksuris. Nimelt hakkas see lakk ikka juba liiga pikaks venima, aeg-ajalt astusin juba juustele peale. Lendasin siis jällegi kohalikku peluqueriasse (muuseas, kolmas kord reisi jooksul, viimane oli Hondurases jaanuari lõpus :-) Onu pügas tiba ja siis küsis, et kas ajame habeme ka ära? Vaatasin kiirkerimisel läbi VHSi "Jako elu" ja avastasin, et see ei sisaldanud kaadreid habemeajamisest salongis (no ärge nüüd saage valesti aru salongist - st tool, peegel ja üks tont kääridega). Seega tuli otsus kergesti: "si, por favor" Ja sell siis asus noaga asja kallale. Ja lõug sai suht puhtaks küll, kuigi vahepeal oli härral vist vahust kahju, sest otsustas pigem kraapida lõuga, kui vahtu lisada. Aga suht huvitav kogemus. A ei olnud muidugi ka odav, kokku 20 000 peesot ehk ca 100 eeku. Jättes transpordihinna rahule, on see siiski siinkandis rõve kirves hind, kusagil 5 000 oleks normaalne olnud.

Cartagena. Aiaaa, vot see on alles linn. Iiiiiiimeliiiiilus koloniaalstiilist vanalinnaga, mis on äärmiselt kenasti korras ja kus käib räige elu kogu aeg. Hästi palju meenutab mulle Habanat. Samas on ka täiesti uus linnaosa, mis meenutab paljuski mulle Panama Cityt. Siin võib jäädagi hulkuma nendele vanalinna tänavatele. Aeg-ajalt jood midagi, istud pargis ja loed, külastad mõnd muuseumi ja siis kõnnid jälle edasi. Suhteliselt suvalises suunas muidugi. Eriti ilusana tundub Cartagena ka ilmselt seetõttu, et sai just Venetsueelast tuldud, kus nagu öeldud ei ole arhitektuur just kõige võluvam asi, mille pärast sinna sõita. Aga seda linna peetakse üldiselt ka Ladina-Ameerika üheks pärliks. Ja täiesti asja eest. See tiitel tähendab muidugi ka seda, et sarnaselt Tallinna vanalinnale, vallutavad mingil hetkel tuhanded USA turistid vanalinna. Kruiisilaevad, teate ju küll.

P4091391.jpg

P4091392.jpg

P4091393.jpg

P4091396.jpg

P4091397.jpg

P4081352.jpg

P4081366.jpg

(vot selliseid elukaid leidsin üks päev pargist. Isane, emane ja 2 poega. Ja tilk tuli naermisest püksi selle vaatamisest, kui aeglaselt see elukas suudab ennast liigutada. Mul olemas ka video, mida kahjuks siia panna ei suuda)

P4081355.jpg

Vulkaan. Nojah, sai ligi võetud järgmine vulkaan. Kõrgust oli sellel vast 30-40 meetrit merepinnast, mitte rohkem. Mis mõttes, et liiga madal? Tegelikult ei olnud siiski tegemist päris tavalise vulkaani otsa ronimisega vaid lausa kraatrisse ronimisega. Ja vulkaani kraater on täis muuuuuuuda. Paksu, halli, mittehaisvat muda ja mõnusat muda.

Võtsin siis täna hommikul paketi (25 000 P). Buss noppis 08:30 peale ja mingi tunni pooleteise pärast olimegi kraatri ääres. Käsutati paljaks (st püksid jalas), fotokas tuli mingi tondi kätte toimetada, kes siis kukkus pilte klõpsima ja ise tuli siis sinna mudaauku, hmhhh, vabandust - kraatrisse ronida. Ja see oli ikka räigelt lahe, no nii rõngasse läks saba selle peale, et kohe uhuhuuuu. Ja see muda on täiesti ajuvabalt kandev. Ses mõttes, et seisad seal aga mitte põhjas vaid see muda lihtsalt hoiab inimest üleval. Kohalikud ütlesid, et kraatri sügavus ongi ca 40 medra. Ja siis mingid kohalikud sellid siis järjest masseerivad veel kõiki gringosid. Aeg-ajalt paneb vulkaan väikese plumpsu nii, et kõigepealt käib hääl ja siis mõni sekund hiljem lõhkeb mull pinnal. Oi kui lahe. Kokku lasti pasas vedeleda 45 minti, misjärel kamandati ookeani ennast kasima. Pika küürimise peale tuli see saast isegi maha (vist). Kui satute siia kanti, võtke kindlasti see asi ligi. Ei pea kahetsema.

P4101405.jpg

Järgmine peatus. .... on Medellin. Kunagine pesupulbri pealinn, kuhu ööbuss mind täna 13 tunniga peaks toimetama. Nali maksab jällegi 80 000 P, mis on rõve. Krt mul on siin nädalaga ikka ilgem hunnik pappi ära haihtunud teadmata suunas. Peale transpordi ei olegi nii kallis, kuid eks on siin igasugu atraktsioone ka juba võetud.

Tahtsingi proovida siinset ööbussi. Nimelt gringod ikka räägivad, et öösel on ohtlik jne. Kohalikud samas seda ei kinnita ja ma pigem usun neid. Ja ausalt öeldes olen seni ennast Kolumbias tundnud kõikidest Ladina-Ameerika riikidest, mida külastanud, kõige turvalisemalt (koputab 3 korda lauale). Politseid ja sõjaväge on uhkelt liikvel. Ei tea, kas FARC kogub ennast nüüd, et Raul Reyesi eest kätte maksta. Tundub küll kergelt nagu selline vaikus enne tormi tunne.

Mangost OD? Eks see selgub lähiajal kas saab sellest viljast ODd saada või mitte. Eeldused on mul selleks olemas, sest joon siin päevas vähemalt 1,5-2 liitrit mango liquadot (segi aetud jää, piim ja mangod). No nii hea, et täitsa uskumatu. Lõpuks ometi on see mango hooaeg kätte jõudnud. Mango on minu lemmikvili, kuid tavaliselt kui reisin (veebruar-märts), siis ei ole mango hooaega. Nüüd on nad nii head kollased ja magusad. Nicaraguas ka ikka sõin, kuid siis olid veel rohelised ja hapud. Aga jah, eks siis katsetame kas on võimalik OD saada või mitte.

Kohtumised. Nimelt on meile saadetud informatsiooni põhjal alust arvata, et üsna pea, nimelt juba 25 aprillil kohtub Kruusepoiss Quitos, Ecuadoris kalli sugulasega Kanadast. Markus tema nimeks. Koos võetakse ette Ecuadori ilu ja võlu. Samuti pesitseb Quitos üks sõber - Hamilton Guatemaala koolipäevilt, kellel nimelt 24 aprillil sünnipäev. Juba ongi Hamiltoni kantselei saatnud Kruusepoisile kutse uhkel peol osalemiseks. Ja Kruusepoiss on selle kutse muidugi väga uhkelt aktsepteerinud. Hoidke alt, Quitolased!

Järgmine kohtumine on Kruusepoisil kokku lepitud Limas, ja seda juba 9 mail. Seekord kohtub Kruusepoiss kalli sõbra Siiriga kodumaalt. Jällegi, seigeldakse üheskoos paar nädalat. Ja kindlasti, kindlasti on millalgi Peruus viibimise ajal veel tarvis kokku saada ja loodetavasti ka koos palju aega veeta kodanik Sillaotsaga, kes sealkandis juba pikemat aega talvitub. Kiitos, kle kui seda loed, mis su number on? Erx andis mulle mingi, kuid see ei funkka. Ja Skypes pole sind tabanud.

Ja maybe, just maybe .... õnnestub veel millaski mais kohtuda mõne väga, väga hea sõbraga kusagil siin mandril. Eks näe.

Ja lõpetuseks midagi ebaharilikku. Nimelt on viimasel ajal kumm hakanud kergelt tühjemaks minema, ventiil vist annab läbi. Olen siin viimasel ajal mõnevõrra tõsisemate teemadega tegelenud - lennupileteid Eestisse otsinud, vaikselt olen mõelnud ka mõne tõsisema tööotsa leidmisele Eestis ja eks neid teemasid on veelgi olnud (minu jaoks siis tõsised, Ruhnu karu imelugusid muidugi sellega ei löö). Ilmselt ka seetõttu on kerge vässa ning koduigatsus peale tulnud, kuna tean, et ega mul siin kaua enam tuuritada ei ole jäänud. See tunne tuleb igal reisil, kui enesele aru annad, et varsti tuleb kott kokku pakkida ja tagasi põrutada. Samas, Kolumbia on superpaik seda väsimust peletama ja viimased päevad ongi jälle suhteliselt vanasse rütmi tagasi läinud ja suu on jälle kõrvuni.

Ahjaa, sai siis lõpuks soetatud omale lennupilet Eestisse. Ühe paberitüki kohaselt, mille loodetavasti Siiri mulle kenasti Limasse toimetab, peaks minu nimele lisaks kirjas olema, et suur lendav hambapastatuub toimetab mind tornidelinna Tallinnasse 18 juunil käesoleval aastal kl 17:35. Mul oli küll olemas juba ka tagasilend läbi NYCi, kuid see oli kahjuks juba 25 mail ja ilmselgelt ei oleks ma oma tuuritamistega selleks ajaks ühele poole saanud. Seega, jääb see pilet kasutamata.

Tagasilennu kuupäeva valisin selle järgi, et kusagil viimased 2 kuud olen ma ikka aeg-ajalt soigunud pöffi söömisest praesaiaga (no neid toite on muidugi veel mida tahaks, kuigi must leib isegi ei kuulu nende hulka). Mmmmmmm, klaviatuur on mõnusalt ila täis nüüd. Ja pöffi saab ainult üks kord aastas, 19 juunil, onu Tõnu sünnipäeval, kui tädi Jol suure poti pöffi teeb. Ja no Jaanipäevaks tahtsin kindlasti kodus olla.

Sellega täna lõpetamegi. Head ööd mudilased!

Posted by jakokruuse 16:46 Archived in Colombia Comments (0)

Ariel, Rex, Omo, Bio-Est jne

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Mis see siis oli? Eile õhtul hakkas vihma sadama. No ei ole ilus. Aga oligi liiga palav. Nimelt olen lõpuks jõudnud kauaoodatud kaunitari, Kolumbia juurde. Ja hetkel jällegi Kariibi ääres, Santa Martas. Ma olen siia Kolumbiasse jõudmisest tegelikult juba päris ammu unistanud. Ilmselt vist on mul selle riigi osas olnud kõige suuremad ootused. Tegemist ju ikkagi pesupulbri riigiga. See ei ole muidugi hea, sest kui on suured ootused, siis on ka suur oht pettuda. Õnneks, siiani (3,5 päeva) on olnud muljetavaldav. A natuke tuli üllatusena suht kallid hinnad, st jällegi osad asjad. Transport nt on kallis, ikka minu jaoks harjumatult kallis. Nt 10 tundi bussiga maksab ca 80 000 peesot ehk ca 450 eeku. Ah jah, käibel siis peso. 1 000 pesot = ca 5,5 eeku.

Aa, ma vist pole mainind kahte asja. Esiteks, et olen siis nüüd lõpuks jõudnud Andidesse. Et see Merida ei asu ka mitte lihtsalt mingi suvalise künka otsas vaid ikkagi Andides.

Teiseks, võtsin vastu ühe tööotsa. Nimelt on minu tööks viimased nädal olnud bussides istumine. Ja nagu ikka uue töö puhul, olen eriti usin. Iga päev ületunnid ning nädalavahetused ka tööl. Ja öised vahetused enamuses. Et ma siis pean istuma bussis, eriti midagi rohkem tegelt seal tegema ei peagi, kuid lihtsalt pean nagu istuma oma aja täis. No teate küll, sama mis teilgi iga päev, hihiiii ;-)
A jama on selles, et ma palka ei saa vaid pean ise maksma peale selle nalja eest. Ja Kolumbias veel eriti häbematult palju. Sõnaga, tegelt on siis viimane nädal olnud mingi hullem bussitamine. Ja kuna asun Andides nüüdseks, siis alla 11 tunnist sõitu enam eriti ei mäleta viimasest ajast, tavaline on ca 15 tundi. Samas bussid on muidugi ikka väga luksid, uued Volvod või Skannid. Ja ega need distantsid ei olekski vist võimalikud Kesk-Ameerikale omaste kanabussidega.

Reis marsruudil Venetsueela-Kolumbia möödus suht suuremate tõrgeteta. Startisin Meridast hommikul kl 6 ja Bucaramangasse, Kolumbiasse (kõlab nagu Scaramanga, Bondi filmist, eh?) jõudsin kl 12 öösel. Kokku seega 18 tundi erinevaid busse. Piiriületus sujus normaalselt, kuigi tädi ikka uuris mu passi ja viisat päris pikalt ja vaatas juhmi näoga mulle mitu korda otsa. Aga polnd probleeme lõpuks.

P4031312.jpg
(illegaalne piiriületus?)

P4031315.jpg

P4031316.jpg
(kütuseäri Kolumbia-Venetsueela piiril)

Noppisin siis bussi piirilinnast Cucutast Bucaramangasse. Kaardi peal paistis pudeliga visata, kuid sittagi - Andid ju. Ja siis see buss alustas kruvimist seal mägedes. Mulle kuidagi meeldis väga, rohkem kui senised mägede kruvimised, mida ei ole ka mitte vähe olnud. Eriti chevere (see tähendab lahe, hihiii)
oli see, kui mingi hetk vaatasin bussi aknast välja. Väljas pimedus, kuid kuu valgustab mägesid. Ja mägede vahel on iiiiiimeilusad pilved, nagu suhkruvatt. Näha kontuurid. Ma millaski kirjutasin ka sellest peal-pool-pilvi-bussiga kogemusest Guatemalas. Nüüd siis Kolumbias ka. Ja öine taevas on täis miljoneid tähti, mis tunduvad kuidagi eriti madalal olevat siin. Selline tunne tuli, et tahaks ühe pulga võtta ja sinna ümber keerutada natukene seda pilve-suhkruvatti ja siis noppida taevast peotäie tähti ja neid peale raputada. Ja siis süüa seda, nämm nämm. Hihiiii, nüüd läks küll vist tiba liiga romantiliseks.

Nagu öeldud, esmamuljed Kolumbiast on väga head. Kuidagi siuke hästi elav ja sõbralik rahvas on. Meenutab paljuski Kuubat. Ja linnakesed on ka ilusad. Ainuke asi mis mulle ei meeldi on muusika, mis ei ole nii hea kui Venetsueelas, või hoopis Kuubal. Venetzueelas nimelt oli ka igal autol ja bussil ilge kõlliring aparaati sisse topitud ja siis kogu aeg tuli hirmus kõvasti salsat. Kes mind rohkem tunnevad, teavad kui oluline mulle muusika on. Ja seega mulle see väga meeldis, mõnikord laulsin ise ka kaasa, kui sõnadest aru sain, hihii. A Kolumbias siis mingi muu musa. Akordion on väga kõva sõna, seega kui bussitöö väga palju raha ära sööb, siis ehk õnnestub mul radiaatori venitamisega väike lisapapp isegi teenida.

Ärist rääkides, siis kui kellelgi kallitest klubikaaslastest on tarvis, et ma siit odavat pesupulbrit saadaksin, siis andke aga julgesti teada. Ma panen paki kenasti teele. Kasulikum on kohe võtta 3 kilone säästupakk ja mitte hakata nende pisikeste kilostega üldse jändama. Saatmiskulud peate ise paraku tasuma. Andke siis märku, eks.

Nujah, eile veetsin päeva rannas. Juba nädal aega olen suhteliselt jahedas kliimas olnud ja pole laineid näind ja bussipinki nühkind. Seega, taastun nüüd rannas vähemalt 3-4 päeva. Ujun, joon õlut ja Sangriat, söön praetud kala ja krevette rannas jne. Seejärel edasi Cartagenasse. Ja homme lähen sukelduma. Eks näe, kuidas on. Võtsin tavapärase 2 ballooni, 100 000 pesot ehk ca 550 eeku. Hind suht sama vist igal pool maailmas. Kui meeldib, siis vast võtan isegi 2 ballooni veel millalgi lähipäevil.

P4051338.jpg

P4051335.jpg

P4051326.jpg

P4051323.jpg
(Mobira Citymani nikkel aku?)

P4061342.jpg

Updated järgmisel päeval:
Nii, vahepeal on nii palju asjad muutunud, et Sangriat ja õlut ilmselt siiski lähipäevadel ei joo. Eile õhtul nimelt üritasin igavusest omal näppe maha saagida. Siin on nimelt laed hästi madalad. Ja ma kohe vaatasin, et ventikas on siga madalal ja et võib millaski probleeme tekkida. No tekkiski. Hakkasin magama minema ja särki ära võttes suutsin käe ikka ventikasse toppida. Ai kui mõnusalt kõditas. A näpud jäid kenasti alles, tundub, et luud on ka terved. Paistes on küll ja valutavad ka tiba, kuid küll kiiresti ära paranevad. Seega, õlut ei joo vist paar päeva igaks juhuks. Ja plätud läksid ka katki õhtul. Vana hea duct tape tuli jälle appi ajutiselt ja lappis ajutiselt mul plätud ära.

P4051321.jpg
(silt mu toa seinal ütleb, et saadaval mitmesugused ergutid ja stimulaatorid, vaseliinid, õilid jne)

Ja sukeldumas on ka käidud nüüdseks. 2 daivi, nähtavus ei olnud muidugi parim, kui vast mingi 10m ikka. Kahekesi instruktoriga olimegi aint. Ja igasugu põnevaid kalu sai nähtud. Üks mingi mao taoline jurakas üritas instruktorit ka hammustada, kui too oli elukat sabast sikutanud. Siin linnakeses vist ikka rohkem sukelduma ei lähe, kuid ehk allpool. Kes teab.

Aga nüüd pean minema omale uusi plätusid ostma.

Posted by jakokruuse 15:25 Archived in Colombia Comments (0)

Õupen jor maind

sunny 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

"sesenta, por favor" ütles mulle piletimüüjast tädike möödunud kolmapäeva hommikul 08:30 teleferico ehk siis köisraudtee kassas, kui olin küsinud, et palju pilet maksab. 60B ehk ca 15$ musta turu järgi.

P4021275.jpg

Ja neli erinevat köiel rippuvat burksi putkat toimetasid ca 30 huvilist (enamus kohalikud) mäe otsa, kokku vist ca tunniga. Ma neid mägesid ikka näid ka juba, siiani vist rekord mingi 3,5 km peal. Nojah, kolmas putka toimetaski meid ca 3,5 km peale merepinnast. Aga vot see neljas trip, mis tippu viis, oli lahe. Krt siukse laksu lõi ikka pähe, et kohe oli. Pea käis uhkelt ringi ja jalad olid all nagu nuudlid. Iga pisikenegi samm võtab ikka väga läbi ja hingeldad nagu ahelsuitsetajast pühapäevasportlane pärast 1 km jooksu. Aga eks see oli ju ette teada ka. Aga krt 5000 m jäi ikka tiba puudu, väike valearusaam oli.

P4021288.jpg

P4021306.jpg
(burksi putka)

Ma olin muidugi otsinud kotipõhjas välja ka oma soojad riided - olen neid nimelt kaasas tassinud nüüdseks juba ca pool aastat, kuid vist korra olen selga saanud. Isegi kindad ja müts on kaasas. Ja sellel päeval läksid käiku, kuigi kindaid poleks vast vajagi olnud. Ei olnud tipus nii külm midagi, vahepeal pilvedes oli hullem.

P4021290.jpg

Need burksi putkad liiguvad seal ülesse ja alla pidevalt, kui aga putkas piisavalt rahvast. No ma siis passisin ja mõtlesin, et ootan kuni minu putkaga üles sõitnud rahvas jalga laseb. Ja siis mingil hetkel olin ma seal mäe otsas sisuliselt üksinda. Ma olen mõelnud mitu päeva, et kuidas seda kirjeldada ja juba üritasin ka, kuid see ei tule eriti hästi välja. Nimelt see, et mis tunne mul seal üleval oli. Ma pole sellist rahu tunnet veel varem tundnud - istud üksinda seal mäe otsas, all on pilved. Ainult tuul vaikselt puhub ja päike paistab. No siuke tunne, et oled nagu kõigest täiesti ära eraldatud. Lihtsalt nii võimas. Samas, see kõrgus ei ole ju tegelikult veel mingi eriline kõrguski. Ja siis mõtled uudistele ja probleemidele nagu "Ruhnu karu kimbutab külaelanikke" ja "Kurjad linnud viisid kogu saagi minema" jne. See kõik tundub nii naljakas siin mäe otsas, et hirmsasti ajab naerma. Ah ei suuda, sõnadest jääb puudu. Sellel kohal muidugi sügav kummardus Alar Sikk'ule ja teistele Eesti mägedevallutajatele. Ma olen juba aastaid mõelnud, et see mägironimine on ikka ultimate asi minu arust ja need mehed ja naised, kes sellega tegelevad on ikka kuidagi erilisemad kui me ülejäänud (Paris-Dakar'il osalemine on teine sarnane asi minu jaoks - Rätsa ja Luik, saludos!). Kahjuks ise vist väga sellele alale ei kipu oma Buratino puusadega.

P4021277.jpg

P4021285.jpg

P4021291.jpg

Mis siis veel. Ausalt öeldes, oli mul päris hea meel, et see teleferico remondis oli mõnda aega. Sai rahulikult igasugu asjadega tegeleda, milleks muidu aega pole. Näiteks läksid teksased lõhki ja seega oli tarvis uued soetada. Väga popid sain, ca 20$. Kirves krt ;-) Ja Meistrite liigat sai vaadatud. Pole vutti just ammu korralikult näinud. Ja pesu sai pestud jne (oi-oi kui hästi lõhnab, Mireya pesupulber)

Nagu öeldud, siis ma elasin ühe väga kena naisterahva nimega Mireya juures. Tal oma maja Meridas, või noh selle eeslinnas. Hommikuti ma siis põrutasin linna ja õhtul tagasi. Hommikul linna sõit võttis ükskord isegi tipptunnil 1,5 tundi kokku. Ühel päeval soovitas Mireya mul külastada Merida lähedal mägedes asuvat rahvusparki (no ei mäleta nime), kus asub mägijärveke. Sebis mulle oma ihu rikshajuhi ja puha. Kokku vist 5 tundi, päris lahe oli. Järv ka, kuid mulle meeldib lihtsalt hirmsasti mägedes ka niisama sõita. Igasugu ilusaid vaateid on ja põnevaid selle liigub ringi. Igal juhul, väga luks elu oli Meridas. Siinkohal, miljon tänu Mireya sulle!!!

P4021311.jpg

P4011251.jpg

P4011259.jpg

Meridast endast nii palju veel, et kogu värk näeb ikka väga luks välja. Sotsialism õitseb sajaga. Uus uhke trolliliin ja puha linnas. Tasuta loomulikult. Ja teed-tänavad väga korras ja nagu äsja ehitatud. Ja esimest korda nägin ka siukest Ladina-Ameerikale omast koloniaalstiilis maju. Merida kesklinn on väga kena. Ja ka siuke natuke boheemlaslik rahvas liigub ringi, mis lisab veelgi ilu. Seal nimelt oluline ülikool.

P4011267.jpg

Ja sellega sai selleks korraks siis Venetsueelaga hüvasti jäetud. Kokku tuli 3,5 nädalat, tiba rohkem, kui esialgu arvasin. Neljapäeva hommikul asusin teele oma kauaoodatud armukese, Kolumbia poole.

Posted by jakokruuse 14:58 Archived in Venezuela Comments (0)

Venezuelast üldisemalt

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Üritan siin natukene üldisemalt kirjutada sellest, mis mul Venezuela puhul silma jäi.
Üldiselt, esmamulje oli suhteliselt ebameeldiv. Täiesti olematu arhitektuur, mingid kastid ainult. Linnad nagu suured sipelgapesad ja suhteliselt arenenud ikka kogu elu-olu. Öäkkk, täiesti hingetud linnad minu jaoks, suhteliselt koledad ikka va mõni erand väikelinnade näol. Samas, kuna eks ole tiba reisitud ka ja peab ütlema, et eks need kiviklotsid ja kirikud jne suudavad mulle üha vähem ja vähem muljet avaldada. Üha enam seega on minu jaoks olulised kohalikud inimesed ning vaib, mis linnas on. ... ja seda peab ütlema, et Venezuelas on see viimane üsna hea.

St inimesed on üldjuhul väga sõbralikud. Ma ei ole üheski teises riigis saanud niipalju kingitusi või tasuta asju, kui siin. Kuuldavasti on Kolumbia selles osas muidugi veel parem, kuid mulje oli väga üllatav. Näiteks kasutasin üks päev ca 2 tundi netti. Kui soovisin maksta, siis öeldi, et pole tarvis - tegemist oli nimelt arvutipoega, mitte netikohvikuga nagu esmalt arvasin. Küsid tänavalt teed puuviljamüüjalt ja tädi annab pärast vastust mingi mandariini või midagi muud head. jne jne, ilgelt armas ikka, kohe nii hea tunne tekib. Eks ole muidugi ka teistsugust kogemust, kuid lahkus on olnud väga üllatav. Hetkelgi ju elan Meridas ühe kohaliku vanema naisterahva majas loodetavasti 3 päeva.

Liikluse kohta peab ütlema, et väga palju on igasugu ummikuid ja seisakuid. Pidevalt liigud nagu tigu ja praktiliselt sõltumata kellaajast. Mõnelpool siiski asi erinev.

Bussidest juba rääkisin, mis on külmad kui surnukuurid. Jube lihtsalt, täiesti arusaamatu. Kõik on mütside, fliiside, kinnaste ja tekkidega. Ebanormaalne täiesti. Samas, pikamaa bussid on uuded ja väga mugavad Skannid ja Volvod. Ja hinnad pole ka liiga kallid. 10 tunnine sõit ca 12-13 $

Sõjavägi on ennast näidanud vägagi ebameeldiva nurga alt. St pidevalt on vaja bussid kinni peatada ja kõik läbi otsida ja mingeid dokumente nõuda jne jne. Ja loomulikult saadab seda pidevad loosungid, et see kõik on ikka meie endi huvides. Ja muuseas, aeg-ajalt tehakse enne bussi väljumist kõigist pilti. See on iseenesest hea mõte turvalisuse ärahoidmise seisukohast. Ja "suur vend" on ikka igal pool, täiesti uskumatu. Seepärast reisin aeg-ajalt aliase all.

Bensuhinnast juba rääkisin. Hinna juures 1 liiter = ca 20 Eesti senti võib vast öelda üsna kindlalt, et subsitakse tiba seda värki. Ehk siis ca 10 eegu eest saab paagi täis ja nädal aega sõita :-D dzõuk ikka. A samas autot on siin jälle kallis soetada.

Valuutavahetusest oli ka juttu, et tegemist on mingi X kursiga. Ja selle kursi järgi on kohalikel ikka väga raske elu. Meil, gringodel, kes saavad sula taaladega siia tulla, on elu muidugi suhteliselt odav, kuid mitte kohalikele. Ja nemad ei saa taala ju kusagilt eriti, limiit on nii väike.

Rääkides veel elust-olust, siis mõnes linnas on probleemiks vee- ja elektrikatkestused, mis elurütmi mõnevõrra segavad. Nt Maracaibos on veeteema suht keeruline, kuigi ilge larakas järv on ju seal.

Aga kokkuvõttes meeldib mulle Venezuela pärast 3 nädalast tuuri ikka üsna palju. Pole minu lemmikriik, kuid täitsa lahe.

Otsas.

Posted by jakokruuse 12:28 Archived in Venezuela Comments (0)

Lugejate küsimustele vastab jällegi Guido Jõgevamaalt

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Tere loodrid, liiderdajad, hangeldajad ja muidusööjad. Teid tervitab nädala töörügaja.
Pesitsen hetkel ikka veel Venezuelas. Linnas nimega Merida. Saabusin siia täna hommikul kl 5 am. Nimelt, siinkandis asub maailma pikim köisraudtee, mis toimetab minusuguseid turiste ca 1500 meetri pealt tiba üle 5000 meetri. Seega, võimatu oli mul sellest atraktsioonist mööda hiilida. Paraku selgus ka kurb tõsiasi, et täna ja homme on atraktsioonil hooldusremont ja seega pean siin passima loodetud 1 päeva asemel hoopis 3. Nojah, mis seal ikka. Saangi pikemalt ja tõsisemalt netti kasutada, sest mul on selles osas palju võlgasid. Samuti on viimased päevad ja ööd olnud suhteliselt kurnavad, sest palju on olnud pikki öiseid bussisõite.

Aga nüüd siis väike bäkk-tu-te-fjudsö hüpe ja kõigest järjekorras. Brasiilia piiriäärsest Santa Elena linnast õnnestus siis soovitud päeval ikkagi jalga lasta. Sõit kestis 25 tundi Caracasesse. Peab ütlema, et uue sooja tekiga polnudki midagi üleliia kurnavat. Üks öö Caracases ja siis viis meid buss kõigepealt Maracaysse ning sealt edasi kohe Puerto Colombiasse. Tegemist siis väga kena linnakesega. Ja kes arvab ära kus kohas? "Ja tundub, et meile kõigile ammu tuttav Guido Jõgevamaalt teab jällegi õiget vastust. Jah Guido... täpselt, asub asi jällegi ookeani ääres. Tubli, siin on sulle Guido üks banaan auhinnaks"

Tegemist siis väga armsa pisikese kohakesega - kaluriküla. Päevad sai veedetud lainetes möllates ning rannas lesides, kuna juba ca nädal polnud laineid näinud ja mul viimasel ajal on tekkinud ikka hirmus vajadus veeääres olla ja ookeanis hullata. Ja ööbimine ka väga kenas kohakeses nimega "hostal colonial", tuba kõigest 45 B, mis siis mustaturu kursi järgi on ca 10$. Kokku veetsime vist 3 päeva selles kalurikülas. Ja siis oli aeg tagasi Caracasesse põrutada, et Külli lennujaama saata ja ise ennast Maracaibosse toimetada.

P3251208.jpg

P3251204.jpg

P3241200.jpg

Maracaibosse sellepärast, et Voitka üks sõpradest - Jurgen pesitseb seal ning oli tahtmine klubikaaslasega kokku saada. Jurgen siis nimelt õpetab Maracaibos oktoobrist saadik inlgise keelt kohalikele. Sai võetud vana hea ööbuss (10 tundi, 50 B ehk ca 12 taala) ja laupäeva hommikul kl 8 olin kõpsti Maracaibos. Tegemist siis Venezuela naftapealinnaga ja see hakkab ka igal sammul silma. Pappi tundub selles linnas kõvasti olevat, vinge infra lebab igal pool.

P3291229.jpg

P3291227.jpg

P3301236.jpg

(laev-maja mingil sellil, hihihiii)

Jurgen tuli mulle kenasti bussijaama vastu ning viis mind siis enda poole, kus mul kenasti ka ööbida lubas. Terve laupäev sai veedetud linnapeal ringi hulkudes koos Jürgeni sõpradega (Branco, Patricia, Carol, Ece), linna vaadatud ja õlut limspitud. Krt ikka jube hea on kui satud uude linna ja keegi sinu eest hoolt kannab. St satud kohe mingisse seltskonda ja saad miljon korda kiiremini asjadele pihta kui omal käel. Ja pühapäev veedeti siis umbes samamoodi. Näiteks sain ka teada, mis otstarvet omavad kõik need vanad USA pannid, mis siinkandis ringi vuravad. Carritod nimelt, et maksad mingi 1B ja siis sõidad mingil marsruudil, nagu meil marsad umbes, kuid siis auto. Siiani ei teadnudki seda.

P3291232.jpg

(pildil Jurgen, Carol & Ece - loodetavasti kirjutasin õigesti)

P3301237.jpg

(ja sellel pildid veedame pühapäeva pärastlõunat basseiniääres Jurgeni, Branco ja Caroliga)

Igal juhul, oli väga lahe nädalavahetus koos väga lahkete inimestega eesotsas Jurgeniga. Tänud! Ja pühapäeval selgus veel, et korteriomanikust ülilahke naisterahvas, kes oli Maracaibos nädalavahetuseks ning kelle poeg Luis elab ka samas korteris Maracaibos, sõidab samuti pühapäeval Meridasse. Ta nimelt elab seal. Ja no muidugi tähendas see seda, et mind võeti kaasa ja pandi elama siis tema majja. Üldiselt on selline külalislahkus siinkandis ikkagi igapäevane asi ja ma olen tegelt suht ammu loobunud sellele vastu võitlemast. Seega, siin ma siis nüüd pesitsen ilmselt järgmised päevad. Superluks ma ütlen!

Nüüd küsin otse Guidolt: "Guido, mis sa arvad, kui palju maksab Venezuelas bensiiniliiter? Sa kindlasti tead."
Vastab Guido Jõgevamaalt: "eeeeeee, ööööö, äääääää ............. ma arvan, et üüüüks liiiiiter bensiiiiini maaaaksab uuumbes üüks krooon."
Jako ütleb: "Tubli Guido, lasid lähedale, kuid natukene jäi siiski puudu. Ka parimad eksivad mõnikord, kuid sellest pole midagi. Õige vastus oleks olnud ligikaudu 20 Eesti senti. Seega sinu pakutud 1 krooni eest saab siinkandis juba muruniitjale 5 lirtsase kanistritäie bentsu."

Praegu kõik, võite sabad jälle rõngasse ajada.
Järgmine peatus - Kolumbia

Posted by jakokruuse 08:47 Archived in Venezuela Comments (2)

F50 filmikaga tehtud pildid

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Sai vennaga saadetud koju suurem hulk filmirulle, mille Maris kenasti lasi ilmutada ning siis yles riputas. Aitaaahh!!!
Siin nad on...

http://www.kodakgallery.com/I.jsp?c=wo1ozbi.ad3ubsza&x=0&y=wrvodc

Posted by jakokruuse 12:36 Archived in Venezuela Comments (0)

Sääsed sööge ausalt sitta, no ma ei või

sunny 26 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

... vaike apdeit, panin pildid ka juurde

Õnnistatud olgu internet, millega hetkel siin miilustan. Ta ei ole kõige kiirem ja ilusam, kuid siiski.
Kuna rohi on viimasest postitusest saadik tiba kasvanud, on aeg jälle mõned rahatähed netikasutamise eest välja käia ja hunnik kirjamärke ritta seada.

Tegemist siis esimese postiga Lõuna-Ameerikast, Venezuelast siis nimelt. Olen siin nüüdseks pesitsenud juba ca 10 päeva. Ja eks ole ka igasugu asju korda saadetud. Caracasse lendas mulle külla ka kallis külaline Eestist, Külli tal nimeks. Ja nii me siis koos siinkandis hetkel tuuritame.

Siinkohal Venezuelasse reisijatele väike soovitus - kindlasti vahetage kõik oma dollarid ja eurod kohe lennujaamas Bolivaarideks, saate kõige parema kursi raudselt, hihiiii. Võite ka julgelt ATMist kohalikku münti imeda. See soovitus oli nüüd tagurpidi antsu võtmes. Asi nimelt selles, et kuna siin õitseb demokraatia täiega, siis on onu Hugo määranud mingi X kursi kohalikule rahale - Bolivaarile. A la 1 $ = 2000 B. Kuna on ka eelnevalt tulnud mõned reisid ette, siis üritasin hoiduda lennujaamast raha vahetamisega, kuna sealt saab alati mingi rõveda kursi. Samas, mul ühtegi kohalikku polnud ja seega vahetasin ikka 100$, et saaks linna ja midagi hamba alla jne ka. Mõeldes, et:" no kui hull see kurss ikka olla saab". Ja siis hakkasin mõtlema, et kuidagi ikka räige kirves asi. Et takso linna ca 50$ jne - nagu NYC. No ja siis selgus kurb tõsiasi, et raha tuleb ikkagi mustal turul vahetada. Bläääd, aeg-ajalt õnnestub mul ikka nii lihtsa koha pealt eksida, et kohe hirmus häbi hakkab. Siis tuli meelde küll, kuidas Panamas üks Argentiina plika rääkis, et võta ikka sula taalasid kaasa ja vaheta tänaval ja ära sa jumala eest kusagil mujal vaheta ega ime seinast. Nujah. Õnneks ma just Panamast imesin mingi 500$ seinast ja seega vahetasin kõik need tänaval Bolivaarideks. Ja kursiks sain seekord 1$ = 4500 B. Kui nüüd ülipikk valemitejada vahele jätta, siis saan tulemuseks, et ametliku kursi alusel on elu Venezueelas minu jaoks üle 2 korra kallim. Seega saab ise omale elukalliduse siinkandis määrata :-) Jama muidugi selles, et kui sul pole sula taala kaasas, et mis siis saab?

Lend Caracasesse oli emotsioonitu, kui välja arvata see, et suutsin omale mingi väga rõveda nohu lennupäevaks hankida. Nojah, lennujaamast lasti kenasti läbi ja bussike sõidutas mind ka kenasti linna. Järgmiseks päevaks oli nohule lisandunud lahe palavik ja köha. Kuna mitte kohe ei tahtnud aega veeta hostelis lösutamisega ja kallid külalised kaugelt maalt kohale saabunud, võtsin ette teekonna kohalikku Caracase hospidali, et uurida, kuda siis sotsialismi tingimustes haigeid ka koheldakse (vahemärkus: krt mingeid nohusid-köhasid ikka aega-ajalt mul siin esineb. Räigelt närvi ajab, Eestis nagu ei mäleta, et sellised asjad piinanud oleks. Siin aga juba mitmes kord. Samas, paar päeva kehv olla ja siis jälle saba rõngas). Hospital oli väga vinks-vonks ja loomulikult on kõik tasuta! Hästi tore arstitädi ütles, et mingi gripp ja kirjutas peotäie rohtusid, ka antibiootikumid, mida 5 päeva närisin. Hetkel jälle kõik kenasti kombes ja asi unustatud.

Järgmine vahepeatus oli meil siis Margarita saar. Sinna saamine osutus mõnevõrra keerulisemaks, kui loodetud. Nimelt lubatud 5 tundi bussisõitu asendus 15 tunniga, kuna oli mingi avarii. Siis veel 3 tundi laevaga ja naksti saarel me olimegi. Ega seal muud ei viitsinudki eriti teha, kui passisime aga 2 päeva rannas ja kärsatasime nahka (vahemärkusena nii palju, et siis pärast 5 kuust reisimist õnnestus ikka kõhu pealt nahk esimest korda ka maha saada :-)

P31510801.jpg
(kursilt eksinud? v6i hoopis on V6ru poisid ikka oma haaret vagagi k6vasti laiendanud Venezuelasse, Margarita saarele?)

Sealt edasi väikesesse kalurikülla nimega Santa Fe. 2 ööd siis seal. Ja muidugi lasime ennast jälle randa vedida. Natuke snorgeldamist ja palju lesimist ning ujumist. Ja tagasitulles otsis paadimees meile välja ka suure karja delfiine, kes siis meiega koos sõita tahtsid ja pulli teha soovisid. Päris huvitav oli.

P3161103.jpg

P31610861.jpg

P31610981.jpg

P3161114.jpg

Pärast mitmeid meeltemuutusi otsustasime lõpuks siiski sõita päris alla Brasiilia piiri äärde, Santa Elenasse et seal tiba matkata. Hetkel siis siinkandis pesitsemegi 4 päeva. Siinkandis on hästi palju lamedaid mägesid (table mountain - kuda seda eesti keelde panna?) ja üldse on loodus ikka väga kummaline ja ilus. Nagu savann kohati ja siis jälle midagi muud. Bussisõit oli kokkuvõttes jällegi mingi 15 tundi vist + õnnestus saada järjekordne laks kollapalaviku vastast vaktsiini. Nimelt, mu ukhe vaktsiiniraamat ununes Caracasesse ja siiakanti ei lasta muidu sisse, sest palju on seda lotovõitu liikvel. Polnd hullu, mõlemasse õlga mingi litakas rohtu ja ajutine pass pihku. Kusjuures, arstitädi suutis mind üllatada sõnadega "ema ja isa". Selgus, et tädi mees on pool eestlane, pool leedukas. Väga muhe tädi oli. Ole tubli!

Kohalejõudes võtsime ligi kahepäevase matka/treki ühe kohaliku indiaani naisega (no ma ei tea täpselt mis tõugu või suguharu ta oli, seega nimetan indiaanlaseks). Kaalusime erinevate trekkide ja matkade vahel, kuid see nagu tundus kõige lahedam - 80$ nägu 2 päeva kohta. Ja ei pidanud kahetsema. 2 päeva siis täielikku vaikust kolmekesi metsas. Magamine võrkkiigedes, 3 korda päevas söök, trekkimine, lesimised naturaalsetes mägijõgedes/yacuuzides ilma kedagi teist kohtamata. Siinkandis otsivad kohalikud teemanteid. Ja ikka nii, et labidaga teed mingi augu ja siis sõelaga seal sobrad sita sees. Käisime ka mingit teist metslasperekonda vaatamas (tead küll - Tölpa ja Mõhk jne). Pakuti kala ja mingit poroloonimaitselist käkki, tagusime kohalike lastega hüttide vahel natukene vutti jne. Saime ka päris korraliku paduvihma, mis lisas veelgi vürtsi. Ainukesteks probleemideks on sääskede hordid, mis ei allu absoluutselt minu sääsetõrje vahenditele. Samuti ka kurb tõsiasi, et vihma tagajärjel pani ka minu iPod saba. Pekki küll - üks kõik mis aga mitte iPod. Nujah, nüüdseks hakkab seda tehnikat, mida kaasas tassida, üha vähemaks ja vähemaks jääma ja viimased aitemid on üsna räbalas olukorras.

P3191138.jpg

P3191156.jpg

P3191163.jpg
(Roraima magi pàrast vihma)

P3191170.jpg

P3191180.jpg
(siin siis v6rkkiigedes meie 66bimine + s66mised)

P3191155.jpg

P3191173.jpg

Ennist tuli küsimus, et mis siis saab kui sula taala enam pole aga ei taha ka mõrvarliku kursiga ATMi kasutada? Vot, kui olete Santa Elenas, siis võtate takso (5 B per kärss) ja sõidate üle piiri Brasiiliasse. Just nimelt nii me tegime. Ja keegi ei küsinud õnneks piiril ka passi (sellega on mingi imelik kamm, et nagu otseselt ei stämbita piirilinnas), sest eestlasi teatavasti ilma viisata ei lasta Brasiiliasse. Ja viisat meil loomulikult polnud. Aga diil siis siuke, et sõidad Brasiiliasse (ca 15 minti) võtad sealt ATMist Brasiilia reaali ja siis sõidad tagasi Venezuelasse ning vahetad need Bolivaarideks tänavahangeldajate abi kasutades. Kokkuvõttes kursiks ca 1 $ = 4000 B, mis on vähemalt 2 korda jällegi parem kui ametlik asi. Vot nii tehakse siinkandis, raha käiakse toomas Brasiilias. Tehke järgi. Ühtlasi õnnestus siis käigupealt ka oma jalg Brasiilia pinnale panna, mis oli kahtlemata hea tunne, hihihiiii. Hoopis teine tunne ikka ;-)

Ja veel üks soovitus. Jummala eest, kui bussidega reisite, pange selga selline riietus nagu oleksite Rootsis suusatamas. Nii kuradi külm on bussides, et ararrggrgrrrr. Täitsa dibiilikud ikka oma konditsioneeridega, no ei saa vaiksemaks keerata. Täna ostsimegi suure fliisist teki, et bussisõitu tagasi üldse saaks ette võtta. Ja valmistuge pidevateks peatusteks ja kokkupuudeteks sõduritega, kes soovivad igal sammul teid läbi otsida ja midagi peedistada. Krt, see on uus kogemus ja paraku mitte just kõige meeldivam. Peded sellised.

Ahjaa, ja see veel ka, et hetkel on suhteliselt sitt siinkandis (ja ilmselt kogu Ladina Ameerikas) reisida, sest käimas on Semana Santa ehk pühanädal. Ja see tähendab, et absoluutselt kõik hotellid on täis, kõik bussid on täis, kõik kohad on kohalikke turiste täis, midagi ei saa korraldada jne. No täielik kamm ikka. Me oleks pidanud eile õhtul siit linnast juba jalga laskma aga no ei saa. Täna oli isegi bussijaam kinni. Nüüd on mingi shanss, et homme hommikul vara sebime bussijaama ja siis ehk saab õhtuks mingid kohad bussile (bussisõit ca 24 tundi, lahe - vahemaad on ikka midagi muud kui Kesk-Ameerikas oli). Kahtlane, kuid lootust siiski pole kaotanud. Täitsa õudne ikka kohe. Ja krt mingi kuivseadus võeti ka käiku osaliselt selleks nädalaks nii, et ei saand eile õhtul isegi õlut osta. Fakk juu oma Semana Santaga!

Vässa tuli peale nüüd, peatse mittekuulmiseni!

Posted by jakokruuse 09:11 Archived in Venezuela Comments (1)

007 ja viie sõraga Jõulupõrsas

ehk Panama City

sunny 32 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Selleks korraks siis Panamaga ja Kesk-Ameerikaga ühel pool. Poole tunni pärast kõmbin bussipeatusesse, et Tocumeni lennujaama sõita. Sealt siis peaks mind avioon läbi Bogota viima Caracasse. Vahepeal hakkas juba kerge paanika tekkima Venezuelast Kolumbiasse liikumisega seoses, kuid tundub, et onu Huugo tõmbas vist nahad tagasi. Loodame parimat. Ahjaa, veel üks teadaanne. Et ma siin juba mainisin, et mul pole levi telefonil. No vot, nüüdsest alates pole mõtet mulle enam kindlasti smse saata, sest andsin ka telefoni ära. St unustasin hostelis voodi peale ja loomulikult ootas see mind järgmisel päeval seal täpselt samas kohas. Elik, levi pole ja levi ei tule. Ja andke nyyd kallid s6brad andeks, kui ma teie synnipàeva meeles ei pea. Mul nimelt oli seal k6ik kirjas kenasti, kuid nyyd siis enam mitte.

Pealkiri sai seekord selline just seetõttu, et siin hetkel shuuditakse uut Dzeims Bondi filmi. Õnnestus ka seal üks kõrvalosa saada ja tiba reisuraha teenida. Nimelt mängin seal kurja Kirgiisi arsti abilist, Droszchtukrambõõnkgeawkrst'i. Paraku, Dzeims tapab mu juba filmi alguses, juusturiiviga nimelt. Aga noh, hea algus vahemalt. Eks ma Venezuelas katsun ikka mingi t6sisema osa omale saada.

Panama City on kaugelt parim Kesk-Ameerika pealinn. Miks? Sest see on täielik metropol, tsirkus. Igasugu karvaseid ja sulelisi pesitseb siin, mistõttu kultuurid, toidud jne jne on segunenud (eriti toidud mulle meeldivad, sest palju Hiinlasi siin). Ja see mulle meeldib väga. Ja samuti on siis ka veri segunenud, mistõttu on siin liikumas suhteliselt, kohati isegi väga kenasid inimesi. Väga broo. Ja linn ise on ka täis kontraste. Kohati on tunne nagu oleks NYCis või mõnes muus USA linnas ilmeselt (nt Las Vegas, Miami, kuigi pole omasilmaga näinud), siis jälle nagu kusagil Vahemere ääres, siis jälle nagu Kuala Lumpuris jne. Väga lahe. Üks osa linnast täis pilvelõhkujaid, samas on taastamisel ja osaliselt juba taastatud väga kena vanalinna osa.

P3070954.jpg

P3070981.jpg

P3070987.jpg

P3070988.jpg

Ja muidugi Panama kanal. Üks olulisimaid vaatamisväärsusi minu reisi jooksul. Uhh, täiesti minu mõistuse vastane on, kuidas ikka siuke asjandus suudeti valmis ehitada. Nojah, eks tiba ehitusmehi pani saba ka (vist 22 000), kuid sellest pole hullu. Ja asi töötab nagu kellavärk. Mingi ilge jurakas laev vaikselt-vaikselt veetakse "muulade" abil ühest lüüsist teise, lastakse jälle vesi sisse ja purjetatakse aga edasi. Päeva esimesel poolel lastakse suured laevad Vaikse Ookeani poolt Kariibi poole, keskpäeval on jahid, vesijalgrattad, kalapaadid, skuutrid, kummipiilud jne ja pärastlõunal lastakse jälle "suured poisid" teiselt poolt Vaiksesse lompi. Krt, tunne sinna minnes oli võrdväärne, kui poisikesena mindi uut jalakäikudega Delta't poest tooma või kui onu Jaan Vahemere äärest seitsme musaga elektronkella tõi. Ühesõnaga tunne oli ärev, põnev ja super. Võtsin pileti "kirssidega" - 8 taala ja sisaldab muuseumi, õppefilmi ning vaatlusplatformi külastust.

P3060934.jpg

P30609221.jpg

Pesitsesin kohas nimega "Balboa Bay" mis asub Bella Vista rajoonis ja on kaunis kena kohakene. Tiba kallis küll - dorm on 11$, kuid tasuta nett (ja skype töötab ka), hommikukohv ja 2 röstsaia jne. Siiani oli väga hea, kuni viimase öönid. Nimelt kusagil 3 paiku saabus 4 USA noorukit. Ja mulle tundus, et see kes minu kõrval voodis magas oli ikka väga usinasti seenepoisse krõbistanud. Nimelt kutt rääkis terve öö (ei saand küll aru, et millest täpselt), puges kahe madratsi vahele ja üritas omale madratsit nagu tekki peale tõmmata (see väga hästi ei õnnestund, sest madrats on ca 20 cm paks), siis jalutas ringi mööda tuba ja pildus patju ja tekke kõikjale, vahepeal ronis põrandale voodi alla magama jne. Ühesõnaga sürr! Et seega viimane öö väga palju ei maganud.

Reede õhtul kohtusin vanade UK, Saksa ja Rootsi sõpradega (sealt ka hüüdnimi Lasse Kongo, mõned vast teavad sellist karakterit), sõime ja võtsime mõned napsud. Ma kobistasin 1 paiku koju, sest oli tarvis juba pool neli ennast üles ajada. Nimelt, pärast pikka kaalumist otsustasin ligi võtta paketi Kuna Yala piirkonda. Kaalusin, sest mul oli sisuliselt selleks vaid 1,5 päeva ja asi maksis kokku ca 100$.

Nujah, kl 4 am korjati mindi dziibi kasti ning sõit koos 10 Kunalasega võis alata. Kuna Yala (San Blas) on siis Panama Kariibi äärne piirkond. Sisuliselt dzungel, sinna saab vaid tõelise 4x4 dziibiga. Ma ei mõtle siin igasugu dziipi meenutavaid liikumisvahendeid, mida Eestis armastatakse dziipideks kutsuda, vaid ikka tõelisi vanakooli aparaate nagu Land Cruiser ja vana Patrol jne. Ja seal elavad Kunad. Neid on ka pealinnas näha, naised kannavad väga lahedaid ja värvilisi rahvariideid. A samas neile ei meeldi, kui neist pilti tehakse, seega mul ainult piilukaameraga tehtud.

P3081021.jpg

P3081027.jpg

Kuna mul oli kaasas vaid see mis seljas - maika ja shortsid, siis hakkas kastis sõites ka tiba külmavõitu. Öö ju ikkagi ja tuul. Õnneks tehti mingi peatus ja suutsin omale poest osta ühe rannarätiku ümber. Palju parem. Ja tee sinna oli tõesti seikluslik. Ikka ja jälle vaatasin, et siit mäest me küll üles ei saa või siis lõpetame jälle kusagil võsas. Kastis oli ka väike poiss ja plika, kes siis pidevalt peaga lakke lendasid - pole suutnud veel omale korralikku akut taha süüa ja seega kaalu vähe.

Saareke, kuhu mind paigutati on ilmatu lahmakas. Yhest otsast teise k6ndimine v6ttis tapselt 19 sekundit. Elatakse 6lgonnides ja yhte sellisesse paihutati ka mind. Magamine v6rkkiigedes. Vaga tore. Meie "kylas" oli veel 5 gringot. 1 leedukas, 1 itaallane, 1 tsehh ja 2 sakslast. Ja paevad naevad siis valja sellised, et 3 korda antakse syya (mereannid -kaheksajalg, praetud kala jn e - mmmm) ja siis keskpaeval viiakse paadiga yhele saarekesele, antakse kaasa kylmutuskast 6lledega ja 6htul tuuakse jalle tagasi. Neid saarekesi nimelt on sealkandis ca 400. Paljudel peal ainult 1 palm. Sellel kuhu meid toimetati, kasvas ikka oma paarkymmend palmi ja ymber saare jalutamine v6ttis ka aega ca 3-4 minutit. Super lahe koht, taiesti uskumatu.

P3081031.jpg

P3081030.jpg

P3091049.jpg

Pyhapaeval siis tuli tagasi linna s6ita, sest mul esmaspaevaks olemas lend Caracasesse.

P3091058.jpg

P3081037.jpg

Kui ma yritan kokku v6tta 4.5 kuud Kesk-Ameerikas veedetud aega, siis peab ytlema, et ei ole eluke halb olnud. Otsevastupidi. KA riikidest jai kylastamata Belice ja sisuliselt Costa Rica. Aga need riigid, mida enda kohalolekuga 6nnistasin, olid k6ige meeldejaavamad vast El Salvador ja Panama. Aga seda vast just eelk6ige inimeste m6istes, kuigi Panamal on tegelikult pakkuda sisuliselt k6ike - magesid, randu, metsi jne. K6ige vahem meeldis vast Honduras. Guatemalaga on mul eraldi teema, sest seal ma sisuliselt ikkagi elasin ja seet6ttu on see riik mulle vaga eriline. Guate on super looduse poolest, igasugu trekkimiste ja matkade osas raudselt parim. Nicaragua oli ka lahe, kuigi kohati tiba turistilik.

Nojah, eks siis vaatame millega L6una-Ameerika meid yllatab.

... ja sabad ikka r6ngasse!

Posted by jakokruuse 05:15 Archived in Panama Comments (0)

¡¡¡Feliz dia de mujeres!!!

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Kallid naised! Kuna mul juba 10 päeva levi pole ja samuti ei oma ma kõigi teie e-posti aadresse, siis valin raskema variandi ning esinen sellel veebilehel väikese sõnavõtuga. Nimelt, soovin teile kõigile ILUSAT NAISTEPÄEVA!!! .... ja veel, lihtsalt teadmiseks. Paljud neist vähestest rännumeeestest, kes peale minult vastuse saamist "I'm from Estonia/Estland" veel teavad, kust selline spordiklubi pärit on, ütlevad: "I've heard that you have very beautiful women in Estonia, is that true?" No muidugi on see tõsi!!! Ja kui mult küsitakse, et mille poolest Eesti hea on, siis vastangi viimasel ajal, et naiste poolest. Sest nii see ju on.
Kallid naised, ilusat naistepäeva veelkord!

Soovib,
Lasse Kongo

P3081019.jpg

Posted by jakokruuse 15:54 Archived in Panama Comments (0)

"Estrellas del mundo" vs Deportivo las Bocas del Toro 0:1

sunny 27 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Joujoujou rahvas, kütke ennast üles ja tehke mõni kiirem tantsusamm träänssi saatel.

Heh, raske on olnud viimasel ajal. Jube palju tegemist ikka ja jälle, ei ole lõppu näha.

Pesitsen nüüd juba nädalakese Panamas. Siin ei ole halb olla, täitsa hea on. Hetkel siis pealinnas esimest õhtut. Enne seda veetsin 2 ööd Boquetes. Põgenesin sinna üleeile. Nimelt veetsin 5 päeva Bocas del Toros. Seni oldust vaieldamatult ilusaim paik, ma mõtlen ookeani mõttes jättes mäed välja. Samas peab tõdema, et ega ikka ilus asi kaua ei vedele ilma tähelepanuta. St väga paljud põhja ameeriklased on omale siia kodu soetanud ja pesitsevad siin. Aga noh, randu on Bocases palju nii, et ruumi veel on. Kuigi jah, gringosid on ikka liiga palju.

San Jose'st, Costa Ricast põrutasin siis bussiga Panamasse. Kokku vist mingi 6 tundi piirile, nimeks Sixaola. Kuna piirile jõuti kl 4 ja Panamas aeg tunni võrra ees, läks järsku jällegi hirmsaks rabistamiseks, et viimasele paadile jõuda ja Bocasse kihutada. Kleepusin kahe tüübi külge (Saksast ja Austraaliast), kellel samad mõtted ja kes olid ilusasti kenasti Lonely Planetit lugend ja teadsid täpselt millal ja kust mingi paat või buss läheb ja palju maksab. Ma nimelt ise viimasel ajal ei viitsi neid raamatuid eriti sageli kätte võtta. Lähen lihtsamat teed ja küsin või haagin mõnele usinale LP jüngrile sappa.

P2280876.jpg
(piirisild)

Piiriületus läks suht valutult ja oli senini kindlasti kõige romantilisem piiripunkt. Ilus rauast sild, ümberringi dzungel jne. Lahe, ja me kolmekesi ainukesed piiriületajad. Minu Panamasse sisselogimine võttis küll mõnevõrra rohkem aega, kuna oli tarvis ikka veenduda, et siuke riik ka olemas on, kui Eesti. No leiti üles riik või väsiti otsimast - löödi tempel sisse.

Jõudsime täpselt viimasele bussile ja jooksuga ka viimasele paadile. Brooo. No ja edasi oli juba Ameerika mäed. Ühesõnaga, hostel Heike (paar ööd olin ka mingis rahulikumas kohas), kus dormi koha eest nõutakse 8$ ja kus kogu aeg mingi ilge rokkimine käib. Selle eest siis lõpuks sinna mägede vahele, Boquetesse põgenesingi. Aga samas mõnda aega väga lahe, no kogu aeg mingi möll ja jauramine käib.

Kuna Saksa kutt ja Aussi tundsid sealt juba mingit kampa, siis oligi naksti moodustunud ca 10 pealine seltskond, kellega randades ujusime ja lesisime, rannavutti tagusime ja maitsvat toitu/õllekest õhtuti libistasime. Karvaseid ja sulelisi igalt poolt maamunalt.

P3010896.jpg

P2290887.jpg

P2280882.jpg

Ühel õhtul otsustati ühe Hollandi kuti eestvedamisel korraldada jalgpallimats täismõõtmetel väljakul ja murul, et aitab küll liivas siblimisest. Vot siukest vutti pole veel näind ega mängind. Jällegi, kõige eriskummalisem ja meeldejäävaim jalgpallimats, raudselt. Nimelt, väljak siis ei asunud kusagil mujal kui lennuväljal, täpselt maandumisraja ühes otsas. No ja nii me seal siis mängisime, päike loojumas meie peade kohal, vahepeal maandub või tõuseb õhku mõni väike turbopro lennuk (tead selline, millega hollivuudi filmides kokat veetakse) - super luks ma ütlen.

Mäng "all stars" tiimi ja kohaliku klubi vahel kestis kokku isegi peaaegu ühe täis poolaja. Mängiti ühe kollini, sest lisaks meile oli veel üks kohalik tiim, mis mängida soovis. Paraku imesime muidugi meie, mitte kohalikud. Kuna meid oli 10, kauplesime endale ka ühe musta kohaliku. Mingi hetke oli neid juba 2 ja tekkis väike segadus. No ja segadus lõppes meile värava löömisega, kuna "vahetusest tulnud meie mustanahaline kaitsja" osutus vastaste ründajaks hoopis, hihiii. Aga oli ääretult lahe. Ja jällegi tekkis hunnik väga lahedaid tuttavaid/sõpru.

Mägilinnakeses Boquetes olles ei saanud küll aru, et tegemist oleks mingi paigaga Kesk-Ameerikas. Pigem näeb koht välja nagu oleks Alpides. Ka hindade poolest. Ühesõnaga, täiesti gringostunud linnake. USA pensionäride poolt üle võetud linn. Aga mõneks päevaks lahe peatumispaik. Miskit erilist matka ei viitsindki ette võtta, kuna jube kallis ja aeg hakkas ka otsa saama. Seega jalutasin niisama linna lähiümbruses ja nautisin loodust. Eile tegime pundiga peale pikka vaidlust ja filmide välistamist klassika õhtu - Pulp Fiction. Damn, polnd ammu seda meistriteost vaadanud. On ikka hea küll. Ja tipp-topp Argentiina Merlot maksis aint 4 taala. Nicas/Salvadoris/Hondurases näiteks sama vein ca 10-12 taala. Sellest piss-õllest on kerge kopp ette tekkimas. Citys peabki otsima ühe korraliku pubi ja jooma ühe korraliku draft õlle. Mmmmmmm.

P3040911.jpg

P3040906.jpg

P3040903.jpg

Täna siis sisustati päev 8 tunnise bussisõiduga pealinna. 14 $ vist kokku. Homme plaanin kanali ära vaadata kindlasti - see on olnud üks asju, mida kindlasti, kindlasti tahan näha. Ikkagi ilmselt suurim insenertehniline lahendus inimkonna ajaloos. No vähemalt minu jaoks vist.

Ja ongi asi sinnamaale jõudnud, et käsil viimased päevad Kesk-Ameerikas. Esmaspäeval nimelt on mul lend Caracasse, Venetsueelas. Tahtsin hirmsasti minna jahiga Kolumbiasse ja sealt maadmööda Venetsueelasse, kuid kahjuks ei tulnud see plaan hästi välja. St uurisin ja puurisin igalt poolt ja vastuseks tuli, et hetkel meri väga tormine ja väga üksikud jahid ainult väljuvad. Ja millal, seda ei tea keegi. Nujah, "õnneks" kohtusin just päev pärast lennupileti ostmist (442$) ühe Aussi plikaga, kes just eile sarnase paadireisi ette võttis. Selgus siis, et polnd asi nii lootusetu miskit ja paadid ikka väljuvad. Pähh ma ütlen. A mis seal ikka, teine kord siis.

Panamas veedetud nädal on mulle väga meeldinud. Samas, väga palju on valgeid aga eks see ka loomulik. Panama on ka suht edukas olnud igasugu investmentide ligimeelitamisega ja samuti pensionipõlve veetmist valgetele promonud. Igasugu villasid ning ka Eestile sarnaseid naf-nafi pappmajakestest koosnevaid külakesi on kõik kohad täis.

Hinnad on imelikud. St mõni asi on siga kallis (nt üritati Boquetes küsida ATV rendi eest 40$/tund, mis on lihtsalt ajuvaba hind). Samas, poed on igasugu kraami täis ja paljud asjad jälle oluliselt odavamad, kui naaberriikides. Eks ta ole kokkuvõttes ikka kallim tiba, kui põhjanaabrid.

Nüüd üritan ennast tuttu sebida. Toanaabriks Brass, loodame, et ei norska eriti.

Posted by jakokruuse 16:11 Archived in Panama Comments (0)

Nica viimsed päevad ja samas ka möttetera ARKile

sunny 34 °C

Noh, ikka veel siin vä? Midagi muud töesti teha pole? No jah, oma asi.

Mu venna Nikas viibimise viimasel päeval suudeti siiski ka tema kott Managuasse toimetada. Nojah, läksime siis viimasel päeva lennujaamast läbi ja saimegi koti kätte. Selleks muidugi, et see paari tunni pärast jälle samade onude kätte anda ja vastupidisel suunal NYCi tagasi saata :-) Viimane Nica päev läks yldse kuidagi väga kiireks. Lisaks kotile oli veel tarvis turult yht-teist hankida ja mul oli tarvis ka omale bussipilet Costa Ricasse sebida.

"Jah, reedesele bussile saab" vastas mulle Ticabusi onu, kui ytlesin, et tahaks Costa Ricasse söita. "Aga täna on ju alles esmaspäev ja seega ma peaks siin veel 4 päeva passima?" halasin mina. Aiaa, kus nyyd anti löök alakehasse. Tavaliselt pole mingit probleemi kohtadega, pole kunagi midagi siinkandis broneerinud. Bussides ma mötlen. Samas, pole muidugi ka eriti peale kanabussi millegiga reisind. Tsekkasin veel ka King Quality ofisit ehk konkureerivat ettevötmist. Parem, saaks neljapäevaks koha. Paraku olen ma Managuas veetnud vist kokku ca nädala ja seega ei taha töesti enam yhtegi tundi siin passida. Seega VASTUVÖETAMATU. Löpuks leidsin mingi kolmanda vähetuntud tegija, millel buss läheb 04:30. Kehv aeg aga mis teha. Pilet vöeti ära pärast sekundilist analyysi, 15$ ja 9 tundi. Hea oli jälle olla.

Yle jäi veel mingi taksistiga yks suuremat sorti bisness kokku leppida. Nimelt vend siis tarvis lennujaama toimetada sydaööks, ma siis tagasi paariks tunniks pikutama ja siis neljaks öösel bussijaama. Bussijaam kyll ca 500 meetrit, kuid sealkandis ei saa isegi 10 meetrit öösel seljakotiga gringo teha. Trussikud varastatakse ka käigupealt jalast ära No töesti. Esimene taksist tahtis 30$ mille peale ta nägi minu keskmist sörme. Teise taksisti valisin hoolikalt bensujaamast välja. Justnagu tiiger oma saagi, hihiiiii. Vana päss lakkus just oma mädanenud Kiat lapiga. Lubasin 15 taala, kirjutasin kogu jutu ka igaks juhuks paberile (papil hakkas pea ringi käima nende marsruutide ja kellaaegade peale) ja saingi nöusoleku. Edasi sujus köik libedalt. Kuuldavasti ka vennal.

Söit Costasse ei olnud hullemate kirjast, sest ma öösel ei magand midagi ja seega siis lasin hommikul sliipi bussis. Buss täitsa täis. Selgus, et täna öhtul San Jose's esineb Iron Maiden, soojendavad Terminaator ja Koit Toome. Ilmselt olen kohal. Hetkel siis pesitsen Costa Rica pealinnas San Joses, majutusasutuses nimega "Costa Rica Backpackers". 3 meetrit minust on bassein, taustaks mängib St Germain, vörkkiiged jne. Jälle, krt. Aga ega ma siia kauaks ei jää. Homseks on juba pilet olemas Panamasse, Costa Rica vöetaksegi ainult puusalt lastes paraku. Panamasse vötan alternatiivruudi idarannikult, sest tahaks minna Bocas del Toro'sse esmalt.

Aga Nica kohta nii palju, et mulle see riik istus. Väga lahe. Kuigi yllatas turistide rohkusega vörreldes pöhjanaabriga. Nica peaks olema köige vaesem Kesk-Ameerika riik ja ma mötlesin, et siin turiste eriti pole. Ja eriti yllatav oli, et Nocasse on ennast sisse seadnud vägagi märkimisväärne arv ameeriklasi ja kanadalasi. Mitmel pool näha ka Eestile omast naf-nafi majakeste pystitamist pöldudele jne. Gringodele ikka. Ja gringod tulevad siia, sest ei taha USAs makse maksta vöi ei viitsi enam muul pöhjusel seal passida. Aga jah, päris palju neid ja pesitsemas alaliselt. Ja veel hakkas silma mönevörra suuremad käärid vaeste ja rikaste vahel. St siin ikka rikkad söna otseses möttes peedistavad ja kohtlevad vaeseid kui koeri. Mujal nagu nii hull pole olnud. Kahtlemata oli Nica reisi tipphetkedeks Maisisaared, eriti väike mais ja San Juan del Sur ning loomulikult venna kohalolek. Sinna soovitan teilgi oma kabjad seada.

Siinkohal tahaksin ylekande löpetyuseks anda ka väikesed soovitused ARKile ja PÖFFile möne kvaliteetfilmi osas, mida önnestus bussis näha. Näidati 3 filmi. Köik sarjast "motopoisid, kiired ja kurjad". No midagi sellist. Algus oli paljulubav. Näidati, kuidas kutid tsiklitega mööda kurvilisi mägiteid lasid. Lahe, hakkas endal ka käsi ja jalg sygelema. A siis läks ikka asi tösisemaks. Mingil hetkel söitis punt baigimehi körbes liiva sees, siis jälle metsas juurikate ja kändude vahel. Loomulikult baikidega ja nii, et kella seier vastu naela (umbes 260-280 km/h siis). Aga siis nägin ka 2 lahedat trikki, mida vöiks ARK lisada motoeskamile lisaks platsisöidu kaheksatele ja muudele viguritele. Et lased baigiga umbes 160-180 km/h liiva sees. Siis trambid esipidurit ja lased seega tagaotsa yles ning keerad ennast niiviisi kohapeal ringi. Oluline, et harjutus kindlasti liival tehtaks. Ja teine hea harjutus noortele motohuvilistele oleks nähtud rongiharjutus. Et kahekesi söidetakse kumbki erineval pool kihutavat rongi kaasa. Siis hypatakse koos tsiklitega rongi katusele ning kihutatakse seal edasi tagasi ringi, kusjuures rongi katusel tuleb ennast kohapeal mitu korda ringi keerata. Ja löpueksam seisneb siis selles, et nyyd hyppad koos tsikliga kahe vaguni vahelisele kinnitusele ning siis pörutad läbi 4-5 vaguni ja tamburite. Ja siis vöiks load kätte anda kyll minu arust, see peaks olema piisav. Et kaaluge seda kallid ametnikud. Uued harjutused toovad pönevust eksamile.

Yhesönaga, oodake pönevusega neid filme (krt nimesid ei mäleta kahjuks, kuid yhes mängis Ice Cube) tuleval PÖFFil! Äkki ETV ka millalgi näitab väärtfilmide sarjas.

Side löpp!

Posted by jakokruuse 14:22 Archived in Nicaragua Comments (0)

Sport, sport, sport - teate seda Ants Laidma superhitti ju

sunny 33 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Ahoi mu väike karvane sabaga söber! Kuidas sul läinud on? Ah, et ei saa väga kurta, kui igav ja nyristav töö, väike palk, sitt ilm ja pimedus, vastikud naabrid välja jätta. Rööm kuulda, ma ka väga nuriseda ei saa, kuigi hirmsasti tahaks.

Nunii, väike apdeit jällegi viimastest syndmustest. Pärast Leoni ja Managuat sebiti siis ennast Granadasse, mis on Nicaraguas selline "must" koht. Nojah, oli ilus linn kyll, kuid väga turiste täis. Ööbisime seekord k6ige luksimas kohas yldse reisi jooksul, 18$ öö. Aga hinnad selles linnas ongi kallimad ja seega polnd midagi teha. Päeval kakerdasime ringi, nagu ikka. Öhtud veetsime majutus/toitlustusasutuses nimega "habemega ahv", kus leiti jöllegi yles juba vana hea tuttav Joonas Soomest (olen teda kohtanud Guatemaalas, El Salvadoris 2 korda, Hondurases ning Nikaraaguas 2 korda). Ja siis igast karvaseid ja sulelisi veelgi. Aga linn ise siuke hästi korras ja klants ja ilus ja igasugu peeneid kohvikuid jne täis. No kohe nagu pakatab jöukusest. Ja seda on ka hindadest näga. Paar päeva seal veeta on täitsa ok, kauem ei viitsiks.

P2200819.jpg

Granadast siis tulistati bussiga edasi Ometepele. Ometepe siis on saar, millel 2 vulkaani lausa peale löödud. Ja saar asub mitte just köige pisemal järvel. .......jah Guido Vändramaalt...... Töepoolest, järvel nimeks Nicaragua. Tubli poiss.

Kuna tegemist päris saarega, siis saarele saamiseks loomulikult ainult bussist ei piisanud vaid pidi ka praamiteenuseid kasutama. 60 C per naase ja tunniga yle. Kusjuures see järv suudab vägagi pirakaid laineid tekitada. Saarel sisuliselt 2 linna - Moyogalpa ja Agragracia vms. Valisime esimese ööbimiseks. Mnjah, no seal saarel peale lindude vaatlemise, sipelgate suguelu uurimise ning vulkaanironimise midagi teha pole. Suurest igavusest rentisime omale rattad ja otsustasime saarele ringi peale teha. Ei saandki aru, palju see ring on - tundus et nagu 40 km aga tegelt, vist ca 2 korda sama palju. Önneks magasime öige teeotsa maha ja seega tuligi umbes pool saart ja ca 40 km. Paraku oli ka see ikka räige katsumus. Ilge palavus + ratta tip-top keskjooks, mis kolmandal kilomeetril pöhimötteliselt kuulidest pulbri jahvatas. Vennal umbes samad probleemid. 5 tunniga seiklus löppes ilma eriliste probleemideta siiski. Nujah, ja siis 2 päeva pärast saarelt minema. Seekordseks suunaks siis jällegi ookean ja San Juan del Sur.

P2210822.jpg

P2220828.jpg

San Juan del Sur oli lahe, mulle meeldis. Kuigi siga turistikas ja vesi oli tiba kylm. St lausa osaliselt ameeriklaste ja kanadalaste poolt yle vöetud linnake. Aga väga elav linnake - palju rahvast öhtuti väljas ja baarid/diskoteegid möllu täis. Taustaks nii palju, et enamus linnakestes löpeb elu sisuliselt täielikult peale 09:30. Yks kanadalannast automaaler/pleku Granadas andis ka hea ööbimiskoha kontaktid (10$ tuba, Don Wilfredo). Ookeani nägemine tuletas meelde, et ma juba ammu soigusin yhest tösisemast kalaretkest. Eestis saigi eelmisel aastal kirja vaid yks hädine katse ja see löppes ka katkise ridvaga ja ilm ayhegi kalata. Loomulikult.

Uurisime maad ja vötsime vastu meeldiva pakkumise veeta paadis 3 tundi, kl 7'st 10¨ni. Olemas, 105$ - kirves aga mis teha. Cooler koos ölledega kaasa (no ei suutnud kokkuvöttes yhtegi ölle siiski juua), 3 assistenti/kaptenit/madrust ja meie vennaga. Ma kujutasin seda asja muidugi tiba teisiti ette - et suur ilus paat ja puha jne. Oli siuke tavaline Kesk-Ameerika igapäevapaat, panga vöi lancha kuidas soovite. A ridvad anti kyll uhked kätte. Krt ritv ise nagu männipuu, rull nagu auto velg, tamiil jäme kui sörm ja lant sama suur kui keskmine Eesti haug. Hirm tuli peal, kui mötlesin, mis siis saab, kui möni elukas seda lanti töesti hammustama peaks. St selle eluka suu (elukas ise ka ilmselt siis) peaks ikka väga suur olema. Noja kohe välja söites nägingi mingi veeeluka vägagi hirmuäratavalt suurt uime ikka ja jälle pinnale kerkimas. Nojah, önneks läks nii nagu alati, ehk siis isegi korra ei haakind kusagile. Krt isegi salatit ega silo ei saand. Vennal kyll korra midagi haakis, mille peale jungad kohe appi töttasid, sest kala silmevahe oli kindlasti oma meeter-kaks. Aga no ära läks. Aga positiivselt vaadates, polnud jälle muret, et mis selle hirmsa kalakogusega peale hakata :-)

P2240851.jpg

P2240848.jpg

Et juba viimased päevad hirmsa sporditegemise ja aktiivelu tähe all möödusid, siis otsustati pärast suurt kalasaaki veel surfama minna. Lauarent kahepeale 10$ + särgirent 2$ (mäletad, rääkisin kui lahe oli ilma särgita surfata Salvadoris - nyydseks juba nahk tagasi kasvanud) + kokku 10$ transpordiraha ka surfiranda jöudmiseks. No ei olnud vale otsus. Krt, väga head lained, liivapöhi, hea laud, särk jne. Vend hullas ka ja mölemal önnestus täiesti ilma igasuguste vigastustega päev öhtusse veeretada. Kusjuures, hahaa - tegin oma esimese lauapeal seismise ja sellel lainel liikumise (söitmine see siiski polnud) ära. Tuli kyll ilmselt ainult möned meetrid aga tore tunne oli siiski. Krt hakkas jälle meeldima, tuleb veel kusagil ette vötta.

P2250869.jpg

P2240857.jpg

Nyyd aitab, ära väsisin toksimisest. Lähen kargan vette vahepeal.

Posted by jakokruuse 13:49 Archived in Nicaragua Comments (1)

NYC, Dallas, Miami, Managua, Manila, Pärnu, Tehran

ehk pass ja hambahari ehk 1 cordoba = vist 0,55 eeku

sunny 35 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nii, kuna olen hetkel Nica pealinnas tagasi üheks õhtuks, tõesti mitte kottigi muud pole teha ja pole ammu kirjutanud, siis otsustasin kerge kiirülevaate anda viimase 10 päeva tegemistest. Viimast 10t päeva iseloomustab igapäevane (viimasel ajal pole enam viitsind tegelt eriti) helistamine erinevatesse lennujaamadesse. Aga sellest lähemalt juba meie põhiuudistes kl 21.

kl 21 samal päeval, Põhiuudised (teksti loeb Luule Zhavornok).

Nojah, üle-eelmise laupäeva õhtu ei veninud siiski liiga pikaks, kuna vennas teatas, et mitte ei jõua ettenähtud ajal ja päeval Nicasse. Paha ilm jne. Et katsub kaks päeva hiljem tulla. Normaalne. Kaks päeva hiljem õnnestus ta siiski mingi imeläbi lennujaamast öösel kätte saada. Paraku ilma pagasita. Nojah, kuna ma olin juba piisavalt pealinnas passinud ja tahtsin hirmsasti edasi liikuda, laenasin oma püksid ja põrutasime järgmisel hommikul bussiga Leoni. Tegemist siis siukse kena koloniaalstiilis ehitisi täis (oh imet küll) linnaga. Päris kena. Turiste oli küll mõnevõrra rohkem märgata kui viimasel ajal tavaks. Pesitsesime seal 2 päeva ja võtsime ette ka vana Leoni ehk Leon Viejo külastuse (mingi paar tundi bussijanti). Tegemist oli siis kõige mannetuma ja kurvema turistiatraktsiooniga, mida ma eales näinud olen. A samas anti tasuta giid. Et näidati mingit maast 1 meetri kõrgust müürijuppi ja puistati juurde juttu, et kujutage ette kui võimas see linn kunagi oli. Nikaraagua esimene pealinn siiski. No minge muffi. Ühesõnaga soovitan soojalt kõigil külastada kindlasti.

P2130762.jpg
(mingi kirik Leonis)

Pealinna paari päeva pärast tagasi saabudes, veetsime aega shopates (vennal ikka riideid polnud) ja siis lennujaamas kotti taga ajades. See viimane tähendas 2 tunnist trampimist vähemalt 15 erineva ofisi ja putka vahel ning vähemalt 30 erineva inimesega vestlemist, kes kõik midagi asjatasid, kuid lõpuks ikka midagi ära teha ei suutnud. Jutt kokkuvõttes siis selline, et pagasit siin Nicas pole ja keegi kahjuks ei tea ka, kus see üldse olla võib. Mnjah. No ja siit polnud enam raske osta edasi-tagasi lennukipiletid (ca 1 tund ja 165$) Maisisaarele ehk Corn Islandile. Valge liiv, palmid, helesinine vesi, külmad Cubad ja õlled jne. Ühesõnaga väga halb ja kole koht, ei soovita.

(maisisaarel)
P2180806.jpg

P2160782.jpg

P2160788.jpg

Lennukis puhusime mingi Shveitsi rännumehega juttu (Marcel) ja seega sattusime kolmesesse tuppa majutusasutuses nimega "Sweet Dreams" (20$ tuba). Nujah, mingeid erilisi saavutusi ei oskagi välja tuua - vedeled rannas, limpsid õlut, kuulad musa, käid ujumas. Mis seal muud. Vana jutt juba. Marceliga võtsime ligi ka väikesed sukeldumised jällegi. Seekord oli samuti lahe, kuid mitte nii lahe, kui Hondurases. Ja asjaajamine oli ka kuidagi palju lõdvem sellest, mis mulle koolis õpetati - et ikka kontrollime varustuse üle ja siis kõik koos laskume jne. Siin oli nii, et kolm, neli - kõik üle parda ja kohe põhja. Aga toimis. Ja oli tore, kuigi ma ei saanud täiega nautida, sest üks lest oli katki, regulaator ei püsinud korralikult suus ja mask lekkis sajaga. Aga noh, hea investeering oli kindlasti. 60$ kaks dive. Ja igasugu põnevaid elukaid nägin ka.

Eile sebisime ennast pooleks päevaks ka väikesele maisile (Little Corn). Paadiga pool tundi ja 110 Cordobat. Ja ütleme nii, et see saar tundus palju lahedam olevat. Nojah, selles mõttes, et seal ainult võrkkiiged ja palmid ja liiv. Suurel saarel oli ikka mingi kalavabrik ka. Ja mõned poed jne. Kahjuks ei saanud seal just liiga kaua olla, kuigi ma oleks ilmselt vägagi ilusasti suutnud seal võrkkiiges mingi 4-5 päevakest veeta, hihiiiii.

P2170798.jpg
(väike mais)

Ei, midagi pole öelda. Eluke seal on kena. Ja õnneks suhteliselt mitte turistikas. Avastamata veel. Ja mereannid on ka nii nämmad. A kõige naljakam asi, mida kogesin oli see, et igal pool mängitakse 80ndate kantri muusikat segamini reggaega. WTF??? Selgus, et seal oli kunagi mingi USA sõjaväebaas ja kohalikud siis sealt kuulsid. Ja nüüd kõik kuulavad kantrit, ja just nimelt 80ndatest. Hihihiiiiii, naljakas ja üldse ei lähe selle rasta ja kariibi eluga kokku.

P2170792.jpg

P2170794.jpg

Hetkel siis imekombel tagasi Managuas, et homme edasi keevitada Granadasse. Imekombel, sest nibin-nabin lasti lennuki peale. Asi selles, et tagasilennule tuli kindlasti koht bronnida. Üritasin isegi eile sinna helistada, kuid keegi muidugi vastu ei võta toru (Rastafar noh). Ja eks mul ka ellusuhtumine lõdvemaks siin läinud ja seega jätsime asja sinnapaika. Täna siis selgus, et lennuk täis. 5 minti enne lendu tõsteti meid lihtsalt konkureeriva lennufirma aparaati õnneks. Peale mõningast nurumist muidugi. Asi käis nii, et meie lennufirma tädi tuli lenduritädi juurde ja nurus korra, et no võtke poisid peale. Nujah, võetigi õnneks.

Ja pärast maandumist tsekkasime muidugi kohe pagasi olukorda, sest enne saartele minekut öeldi, et kindlasti on kohal eelmise nädala lõpuks. No ei ole kohal ja öeldi, et tõenäoliselt ei jõuagi Nicaraguasse. Et mul vend mingu tagasiminnes ja noppigu NYCist oma kott ära :-D Aga tõsi on see, et siin tõesti eriti peale plätude, särgi, shortside ja päikesekreemi midagi muud tarvis pole. Nii, et oli üldse mõttetu kaasa võtta :-)

Managua ise on jällegi suht mõttetu linn, kuigi siiski parem minu arust, kui paljud konkurendid siinkandis. Öid veedan hospedajes nimega "Castillo" mille omanik George on väga muhe vennike. Kutt istub hommikul 9:30st alates kiiktoolis õues ja joob Cuba Libresid. Kuni umbes kella 23-ni. Normaalne. Aga hind ja koht on tore ja kutt ise ka jagab igasugu head infot. Räägib vabalt nii inglishit kui spanishit.

Nujah, olen siin seda linna rünnanud iga nurga alt juba. Üldiselt asi selline, et jällegi - päevavalges kannatab praktiliselt igal pool ringi liikuda, kuid pimedas tõmmatakse aedik ikka oluliselt koomale ja jäetakse trampimiseks mõned tänavad. Ja ikka kohe üldse ei soovita kohalikud siin minna gringol üksi õhtul ukerdama suvalistesse kohtadesse. Aga ma olen sellega juba suht harjunud ja enam vähem on mingi tunne olemas, kuidas nendes linnades liikuda ja ellu jääda.

Linna on siin ka mitmel korral maavärinatega õnnistatud. Ma siin millaski mainisin, et viimasel ajal on igasugu kirikud meeldima hakanud, arhitektuuriliselt noh. Ja oi kui lahe katedraal on siin Managuas. Maha jäetud, st maavärinas räsitud. Siuke nagu kummitus-katedraal või nii. Seal ka mingi valvurionu, kellele üritasin tiba bakshiishi anda, et ka sisse saaks, kuid onu ei võtnud. Et toogu ma mingist ministeeriumist propusk, siis saab sisse ka.

P2100750.jpg
(siin siis vana katedraal)

Nujah, mööda turge olen siin ka ukerdanud ja järve ääres (kohalik Malecon, suht dzõuk muidugi) jne. Inimeste koha nii palju, et nad on põhjapoolsetest riikidest haritumad ja ka üsna kõvasti parema kehaehituse ning väljanägemisega (El Salvadori jätame välja). Samas, kerjatakse ka saja kahe-kolmekümnega. Aga mõistuse piirides - 1 cordoba ehk 50 senti. Keegi ei küsi, et: "viska 5 taala" või midagi sarnast, nagu mõnelpool. Ei, rahulikult. Kops siit, teine sealt jne.

Aga nüüd, nämmima. Ja homme siis jälle shoppama, sest esialgu soetati aint hädavajalikud asjad, kuid nüüd tarvis ikka kogu limiit põhja lüüa - 400 baksi ikkagi. Mul oleks sigareid juurde tarvis, äkki õnnestub ka kuidagi sisse mätsida. Vaatame.

Vaadake, et karv ikka läigiks!

Posted by jakokruuse 16:29 Archived in Nicaragua Comments (0)

(Entries 16 - 30 of 53) « Page 1 [2] 3 4 »