Panama

Selleks korraks siis Panamaga ja Kesk-Ameerikaga ühel pool. Poole tunni pärast kõmbin bussipeatusesse, et Tocumeni lennujaama sõita. Sealt siis peaks mind avioon läbi Bogota viima Caracasse. Vahepeal hakkas juba kerge paanika tekkima Venezuelast Kolumbiasse liikumisega seoses, kuid tundub, et onu Huugo tõmbas vist nahad tagasi. Loodame parimat. Ahjaa, veel üks teadaanne. Et ma siin juba mainisin, et mul pole levi telefonil. No vot, nüüdsest alates pole mõtet mulle enam kindlasti smse saata, sest andsin ka telefoni ära. St unustasin hostelis voodi peale ja loomulikult ootas see mind järgmisel päeval seal täpselt samas kohas. Elik, levi pole ja levi ei tule. Ja andke nyyd kallid s6brad andeks, kui ma teie synnipàeva meeles ei pea. Mul nimelt oli seal k6ik kirjas kenasti, kuid nyyd siis enam mitte.

Pealkiri sai seekord selline just seetõttu, et siin hetkel shuuditakse uut Dzeims Bondi filmi. Õnnestus ka seal üks kõrvalosa saada ja tiba reisuraha teenida. Nimelt mängin seal kurja Kirgiisi arsti abilist, Droszchtukrambõõnkgeawkrst'i. Paraku, Dzeims tapab mu juba filmi alguses, juusturiiviga nimelt. Aga noh, hea algus vahemalt. Eks ma Venezuelas katsun ikka mingi t6sisema osa omale saada.

Panama City on kaugelt parim Kesk-Ameerika pealinn. Miks? Sest see on täielik metropol, tsirkus. Igasugu karvaseid ja sulelisi pesitseb siin, mistõttu kultuurid, toidud jne jne on segunenud (eriti toidud mulle meeldivad, sest palju Hiinlasi siin). Ja see mulle meeldib väga. Ja samuti on siis ka veri segunenud, mistõttu on siin liikumas suhteliselt, kohati isegi väga kenasid inimesi. Väga broo. Ja linn ise on ka täis kontraste. Kohati on tunne nagu oleks NYCis või mõnes muus USA linnas ilmeselt (nt Las Vegas, Miami, kuigi pole omasilmaga näinud), siis jälle nagu kusagil Vahemere ääres, siis jälle nagu Kuala Lumpuris jne. Väga lahe. Üks osa linnast täis pilvelõhkujaid, samas on taastamisel ja osaliselt juba taastatud väga kena vanalinna osa.

Ja muidugi Panama kanal. Üks olulisimaid vaatamisväärsusi minu reisi jooksul. Uhh, täiesti minu mõistuse vastane on, kuidas ikka siuke asjandus suudeti valmis ehitada. Nojah, eks tiba ehitusmehi pani saba ka (vist 22 000), kuid sellest pole hullu. Ja asi töötab nagu kellavärk. Mingi ilge jurakas laev vaikselt-vaikselt veetakse "muulade" abil ühest lüüsist teise, lastakse jälle vesi sisse ja purjetatakse aga edasi. Päeva esimesel poolel lastakse suured laevad Vaikse Ookeani poolt Kariibi poole, keskpäeval on jahid, vesijalgrattad, kalapaadid, skuutrid, kummipiilud jne ja pärastlõunal lastakse jälle "suured poisid" teiselt poolt Vaiksesse lompi. Krt, tunne sinna minnes oli võrdväärne, kui poisikesena mindi uut jalakäikudega Delta't poest tooma või kui onu Jaan Vahemere äärest seitsme musaga elektronkella tõi. Ühesõnaga tunne oli ärev, põnev ja super. Võtsin pileti "kirssidega" - 8 taala ja sisaldab muuseumi, õppefilmi ning vaatlusplatformi külastust.

Pesitsesin kohas nimega "Balboa Bay" mis asub Bella Vista rajoonis ja on kaunis kena kohakene. Tiba kallis küll - dorm on 11$, kuid tasuta nett (ja skype töötab ka), hommikukohv ja 2 röstsaia jne. Siiani oli väga hea, kuni viimase öönid. Nimelt kusagil 3 paiku saabus 4 USA noorukit. Ja mulle tundus, et see kes minu kõrval voodis magas oli ikka väga usinasti seenepoisse krõbistanud. Nimelt kutt rääkis terve öö (ei saand küll aru, et millest täpselt), puges kahe madratsi vahele ja üritas omale madratsit nagu tekki peale tõmmata (see väga hästi ei õnnestund, sest madrats on ca 20 cm paks), siis jalutas ringi mööda tuba ja pildus patju ja tekke kõikjale, vahepeal ronis põrandale voodi alla magama jne. Ühesõnaga sürr! Et seega viimane öö väga palju ei maganud.

Reede õhtul kohtusin vanade UK, Saksa ja Rootsi sõpradega (sealt ka hüüdnimi Lasse Kongo, mõned vast teavad sellist karakterit), sõime ja võtsime mõned napsud. Ma kobistasin 1 paiku koju, sest oli tarvis juba pool neli ennast üles ajada. Nimelt, pärast pikka kaalumist otsustasin ligi võtta paketi Kuna Yala piirkonda. Kaalusin, sest mul oli sisuliselt selleks vaid 1,5 päeva ja asi maksis kokku ca 100$.

Nujah, kl 4 am korjati mindi dziibi kasti ning sõit koos 10 Kunalasega võis alata. Kuna Yala (San Blas) on siis Panama Kariibi äärne piirkond. Sisuliselt dzungel, sinna saab vaid tõelise 4x4 dziibiga. Ma ei mõtle siin igasugu dziipi meenutavaid liikumisvahendeid, mida Eestis armastatakse dziipideks kutsuda, vaid ikka tõelisi vanakooli aparaate nagu Land Cruiser ja vana Patrol jne. Ja seal elavad Kunad. Neid on ka pealinnas näha, naised kannavad väga lahedaid ja värvilisi rahvariideid. A samas neile ei meeldi, kui neist pilti tehakse, seega mul ainult piilukaameraga tehtud.

Kuna mul oli kaasas vaid see mis seljas - maika ja shortsid, siis hakkas kastis sõites ka tiba külmavõitu. Öö ju ikkagi ja tuul. Õnneks tehti mingi peatus ja suutsin omale poest osta ühe rannarätiku ümber. Palju parem. Ja tee sinna oli tõesti seikluslik. Ikka ja jälle vaatasin, et siit mäest me küll üles ei saa või siis lõpetame jälle kusagil võsas. Kastis oli ka väike poiss ja plika, kes siis pidevalt peaga lakke lendasid - pole suutnud veel omale korralikku akut taha süüa ja seega kaalu vähe.

Saareke, kuhu mind paigutati on ilmatu lahmakas. Yhest otsast teise k6ndimine v6ttis tapselt 19 sekundit. Elatakse 6lgonnides ja yhte sellisesse paihutati ka mind. Magamine v6rkkiigedes. Vaga tore. Meie "kylas" oli veel 5 gringot. 1 leedukas, 1 itaallane, 1 tsehh ja 2 sakslast. Ja paevad naevad siis valja sellised, et 3 korda antakse syya (mereannid -kaheksajalg, praetud kala jn e - mmmm) ja siis keskpaeval viiakse paadiga yhele saarekesele, antakse kaasa kylmutuskast 6lledega ja 6htul tuuakse jalle tagasi. Neid saarekesi nimelt on sealkandis ca 400. Paljudel peal ainult 1 palm. Sellel kuhu meid toimetati, kasvas ikka oma paarkymmend palmi ja ymber saare jalutamine v6ttis ka aega ca 3-4 minutit. Super lahe koht, taiesti uskumatu.

Pyhapaeval siis tuli tagasi linna s6ita, sest mul esmaspaevaks olemas lend Caracasesse.

Kui ma yritan kokku v6tta 4.5 kuud Kesk-Ameerikas veedetud aega, siis peab ytlema, et ei ole eluke halb olnud. Otsevastupidi. KA riikidest jai kylastamata Belice ja sisuliselt Costa Rica. Aga need riigid, mida enda kohalolekuga 6nnistasin, olid k6ige meeldejaavamad vast El Salvador ja Panama. Aga seda vast just eelk6ige inimeste m6istes, kuigi Panamal on tegelikult pakkuda sisuliselt k6ike - magesid, randu, metsi jne. K6ige vahem meeldis vast Honduras. Guatemalaga on mul eraldi teema, sest seal ma sisuliselt ikkagi elasin ja seet6ttu on see riik mulle vaga eriline. Guate on super looduse poolest, igasugu trekkimiste ja matkade osas raudselt parim. Nicaragua oli ka lahe, kuigi kohati tiba turistilik.

Nojah, eks siis vaatame millega L6una-Ameerika meid yllatab.

... ja sabad ikka r6ngasse!

Kallid naised! Kuna mul juba 10 päeva levi pole ja samuti ei oma ma kõigi teie e-posti aadresse, siis valin raskema variandi ning esinen sellel veebilehel väikese sõnavõtuga. Nimelt, soovin teile kõigile ILUSAT NAISTEPÄEVA!!! .... ja veel, lihtsalt teadmiseks. Paljud neist vähestest rännumeeestest, kes peale minult vastuse saamist "I'm from Estonia/Estland" veel teavad, kust selline spordiklubi pärit on, ütlevad: "I've heard that you have very beautiful women in Estonia, is that true?" No muidugi on see tõsi!!! Ja kui mult küsitakse, et mille poolest Eesti hea on, siis vastangi viimasel ajal, et naiste poolest. Sest nii see ju on.
Kallid naised, ilusat naistepäeva veelkord!

Soovib,
Lasse Kongo

Joujoujou rahvas, kütke ennast üles ja tehke mõni kiirem tantsusamm träänssi saatel.

Heh, raske on olnud viimasel ajal. Jube palju tegemist ikka ja jälle, ei ole lõppu näha.

Pesitsen nüüd juba nädalakese Panamas. Siin ei ole halb olla, täitsa hea on. Hetkel siis pealinnas esimest õhtut. Enne seda veetsin 2 ööd Boquetes. Põgenesin sinna üleeile. Nimelt veetsin 5 päeva Bocas del Toros. Seni oldust vaieldamatult ilusaim paik, ma mõtlen ookeani mõttes jättes mäed välja. Samas peab tõdema, et ega ikka ilus asi kaua ei vedele ilma tähelepanuta. St väga paljud põhja ameeriklased on omale siia kodu soetanud ja pesitsevad siin. Aga noh, randu on Bocases palju nii, et ruumi veel on. Kuigi jah, gringosid on ikka liiga palju.

San Jose'st, Costa Ricast põrutasin siis bussiga Panamasse. Kokku vist mingi 6 tundi piirile, nimeks Sixaola. Kuna piirile jõuti kl 4 ja Panamas aeg tunni võrra ees, läks järsku jällegi hirmsaks rabistamiseks, et viimasele paadile jõuda ja Bocasse kihutada. Kleepusin kahe tüübi külge (Saksast ja Austraaliast), kellel samad mõtted ja kes olid ilusasti kenasti Lonely Planetit lugend ja teadsid täpselt millal ja kust mingi paat või buss läheb ja palju maksab. Ma nimelt ise viimasel ajal ei viitsi neid raamatuid eriti sageli kätte võtta. Lähen lihtsamat teed ja küsin või haagin mõnele usinale LP jüngrile sappa.

(piirisild)

Piiriületus läks suht valutult ja oli senini kindlasti kõige romantilisem piiripunkt. Ilus rauast sild, ümberringi dzungel jne. Lahe, ja me kolmekesi ainukesed piiriületajad. Minu Panamasse sisselogimine võttis küll mõnevõrra rohkem aega, kuna oli tarvis ikka veenduda, et siuke riik ka olemas on, kui Eesti. No leiti üles riik või väsiti otsimast - löödi tempel sisse.

Jõudsime täpselt viimasele bussile ja jooksuga ka viimasele paadile. Brooo. No ja edasi oli juba Ameerika mäed. Ühesõnaga, hostel Heike (paar ööd olin ka mingis rahulikumas kohas), kus dormi koha eest nõutakse 8$ ja kus kogu aeg mingi ilge rokkimine käib. Selle eest siis lõpuks sinna mägede vahele, Boquetesse põgenesingi. Aga samas mõnda aega väga lahe, no kogu aeg mingi möll ja jauramine käib.

Kuna Saksa kutt ja Aussi tundsid sealt juba mingit kampa, siis oligi naksti moodustunud ca 10 pealine seltskond, kellega randades ujusime ja lesisime, rannavutti tagusime ja maitsvat toitu/õllekest õhtuti libistasime. Karvaseid ja sulelisi igalt poolt maamunalt.

Ühel õhtul otsustati ühe Hollandi kuti eestvedamisel korraldada jalgpallimats täismõõtmetel väljakul ja murul, et aitab küll liivas siblimisest. Vot siukest vutti pole veel näind ega mängind. Jällegi, kõige eriskummalisem ja meeldejäävaim jalgpallimats, raudselt. Nimelt, väljak siis ei asunud kusagil mujal kui lennuväljal, täpselt maandumisraja ühes otsas. No ja nii me seal siis mängisime, päike loojumas meie peade kohal, vahepeal maandub või tõuseb õhku mõni väike turbopro lennuk (tead selline, millega hollivuudi filmides kokat veetakse) - super luks ma ütlen.

Mäng "all stars" tiimi ja kohaliku klubi vahel kestis kokku isegi peaaegu ühe täis poolaja. Mängiti ühe kollini, sest lisaks meile oli veel üks kohalik tiim, mis mängida soovis. Paraku imesime muidugi meie, mitte kohalikud. Kuna meid oli 10, kauplesime endale ka ühe musta kohaliku. Mingi hetke oli neid juba 2 ja tekkis väike segadus. No ja segadus lõppes meile värava löömisega, kuna "vahetusest tulnud meie mustanahaline kaitsja" osutus vastaste ründajaks hoopis, hihiii. Aga oli ääretult lahe. Ja jällegi tekkis hunnik väga lahedaid tuttavaid/sõpru.

Mägilinnakeses Boquetes olles ei saanud küll aru, et tegemist oleks mingi paigaga Kesk-Ameerikas. Pigem näeb koht välja nagu oleks Alpides. Ka hindade poolest. Ühesõnaga, täiesti gringostunud linnake. USA pensionäride poolt üle võetud linn. Aga mõneks päevaks lahe peatumispaik. Miskit erilist matka ei viitsindki ette võtta, kuna jube kallis ja aeg hakkas ka otsa saama. Seega jalutasin niisama linna lähiümbruses ja nautisin loodust. Eile tegime pundiga peale pikka vaidlust ja filmide välistamist klassika õhtu - Pulp Fiction. Damn, polnd ammu seda meistriteost vaadanud. On ikka hea küll. Ja tipp-topp Argentiina Merlot maksis aint 4 taala. Nicas/Salvadoris/Hondurases näiteks sama vein ca 10-12 taala. Sellest piss-õllest on kerge kopp ette tekkimas. Citys peabki otsima ühe korraliku pubi ja jooma ühe korraliku draft õlle. Mmmmmmm.

Täna siis sisustati päev 8 tunnise bussisõiduga pealinna. 14 $ vist kokku. Homme plaanin kanali ära vaadata kindlasti - see on olnud üks asju, mida kindlasti, kindlasti tahan näha. Ikkagi ilmselt suurim insenertehniline lahendus inimkonna ajaloos. No vähemalt minu jaoks vist.

Ja ongi asi sinnamaale jõudnud, et käsil viimased päevad Kesk-Ameerikas. Esmaspäeval nimelt on mul lend Caracasse, Venetsueelas. Tahtsin hirmsasti minna jahiga Kolumbiasse ja sealt maadmööda Venetsueelasse, kuid kahjuks ei tulnud see plaan hästi välja. St uurisin ja puurisin igalt poolt ja vastuseks tuli, et hetkel meri väga tormine ja väga üksikud jahid ainult väljuvad. Ja millal, seda ei tea keegi. Nujah, "õnneks" kohtusin just päev pärast lennupileti ostmist (442$) ühe Aussi plikaga, kes just eile sarnase paadireisi ette võttis. Selgus siis, et polnd asi nii lootusetu miskit ja paadid ikka väljuvad. Pähh ma ütlen. A mis seal ikka, teine kord siis.

Panamas veedetud nädal on mulle väga meeldinud. Samas, väga palju on valgeid aga eks see ka loomulik. Panama on ka suht edukas olnud igasugu investmentide ligimeelitamisega ja samuti pensionipõlve veetmist valgetele promonud. Igasugu villasid ning ka Eestile sarnaseid naf-nafi pappmajakestest koosnevaid külakesi on kõik kohad täis.

Hinnad on imelikud. St mõni asi on siga kallis (nt üritati Boquetes küsida ATV rendi eest 40$/tund, mis on lihtsalt ajuvaba hind). Samas, poed on igasugu kraami täis ja paljud asjad jälle oluliselt odavamad, kui naaberriikides. Eks ta ole kokkuvõttes ikka kallim tiba, kui põhjanaabrid.

Nüüd üritan ennast tuttu sebida. Toanaabriks Brass, loodame, et ei norska eriti.