A Travellerspoint blog

Tööstress

ehk teie kanakoivad

sunny 23 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Jaa, karta on, et ka Eestit on tabanud ülisuur tööstressi laine, mis kestab ajavahemikul 07.06-29.06, eriti meestöötajate seas. Ja loomulikult on ju lisaks veel samal ajal käimas ka vuti EM nii, et kogu negatiivne efekt niigi põdurale Eesti majandusele on ikka vägagi suur. Seda tööstressi ikka esineb, kindlasti iga nelja aasta tagant suveti, kuid mõnevõrra väiksemal määral ka iga kahe aasta tagant. Jummal küll, nüüd pole muud kui Allahi kui kõigevägevama poole vaadata. Ehk saab tema veel kuidagi aidata.

Aga jalgpallist rääkides, siis olen kenasti laupäevast alates olnud suhteliselt naelutatud teleka ette. Krooniks oli muidugi tänane Holland-Itaalia mäng. SUPER!

Olen hetkel põhja-Peruus, Mancoras. Rannas ühesõnaga. Otsustasin lumised tipud jätta teistele ning suhteliselt rahulikult võtta. Nimelt mul käimas viimane nädal. Oehhhh. Tegelt ootan juba üsna kojusõitu. Mitte et ei tahaks veel reisida, kuid vahepeal oleks tore korra kodus ka käia ja mulle kalleid inimesi kohata :-)

Siia randa saamiseks tuli võtta 2 bussi Limast, kõigepealt Piurasse 15 tundi ja 70 SOLi (Tepsa seekord) ja siis minivänn 2,5 tundi ja 25 SOLi. Piuras olen juba korra olnud, siis kui Peruusse saabusin kuu tagasi. Paraku küll lennukist maha ei lastud tookord ja ega eriti ei kippund ka.

Terve sõidu jooksul toimus hirmus võidujooks ajaga, sest mul oli HÄDASTI tarvis näha Itaalia-Hollandi mängu. Vahepeal tuli nutuvõru jälle suuümber, kui Piurast teatati, et buss, mille peale saaksin, toimetaks mind heal juhul mängu lõpuks kohale. Viimasel hetkel leiti mulle mingi alternatiivkoht ja Kankkunenist bussijuht toimetas mind Mancorasse 13:52'ks mis hetkeks oli mäng käinud 4 minutit. Juhhuuuuuu.

No mida mängu oli, eh??? Holland! Holland! Holland! Poleks uskunud, et apelsinides nii palju särtsu sees on. Super luks ma ütleks. OK, las see vutt jääb nüüd homset ootama. Ah jaa, eile vaatasin ka bussijaamas 25 minti vutti. Peruu-Mehhiko. Peruu imes 25 minutiks 0:4. Hea töö, laamad!

OK, vutt vutiks. Tuttav televaataja küsib, et kas ma vahepeal midagi asjalikku ka teinud olen? No mis loll küsimus see on. Kuradi alpaaka selline. Aga noh, ega see tuttav televaataja ei ole ka kõige teravam pliiats, et mitte öelda, et ta ikka väga nüri kohe on. No muidugi olen kasulikku teinud. Päeva pikad, kõik päevad.

Kui buss mind oma tsiklisõidust lõhkiste suunurkade ning valutava sabaga kenasti Limasse toimetas, oli esimene visiit kohe Kiidose juurde jälle. Kõva remont käimas. Neljapäev ja reede möödusid möllates. Kiidos värvis peamiselt lage ja seinu ja mina kruvisin siis köögimööblit kokku. Ei suutnudki mingit erilist kahju (veel) tekitada Kiidose korterile :-)

DSCN9283.jpg

DSCN9288.jpg

DSCN9287.jpg

Mõnevõrra põnevamad seiklused leidsid aset aga minu vanas-heas hotellis. Kõigepealt, olin just neljapäeva öösel magama jäänud, kui mingi debiilik hakkas uksele koputama. Tõmbasin teki üle pea ja mõtlesin ignoreerida, kuid Peruulane ei anna alla. Kloppis ja kloppis. Kui ma lõpuks küsisin, et mis sa tahad, öeldi, et mu tellitud kanakoivad on kohal. Mähh??? Saatsid selli otse perse oma koibadega. Nati veel kloppis, kuid siis andis ka tema alla. Ilmselt sõi ise ära.

Aga ei saanudki kaua kenasti tudida, kui 4 paiku hakkas järgmine kloppimine. Seekord naabertoa uksele. Nimelt üks naisterahvas palus kedagi (ilmselt oma meest), et see ukse lahti teeks ja talle tema asjad annaks. Mees vist magas sügavasti või oli surnud, sest ust lahti ei tehtud. Nojah, ega tädi polnud ka sita pealt riisutud - kloppis hinnanguliselt 30 minutit ja röökis terve selle aja. Selle aja peale olid muidugi koridori lisandunud veel hotelli admin, mingi naabertoa naine + politsei. Ja otse loomulikult (latiinod noh) röökisid nad kõik korraga üksteise peale. Oehh. Tunniga oli asi lahendatud ja seega lasin jälle silma kinni.

Kolmas äratus tuli kl 8, kui admin teatas, et mind oodatakse all. Mähh, kes ootab? Kiidos? Kui täiesti magamata poolalasti alla jõudsin, seisis seal mingi täiesti suvaline jorss, kes vabandas ja ütles, et ilmselt eksis toaga. Kuradi koerakoonlane selline, ahjualune, raisk. Juhe oli ausalt öeldes selle ööga ikka väga kokku aetud, kuid ma olin liiga väsinud, et mingit trianglit ise veel looma hakata.

Reede möödus siis ka puurides ja meisterdades. Päris tore oli vahelduseks midagi teha :-) Pärast tööpäeva käisime korra ka veel Barrancos, kuid pärast paari õlut otsustasime siiski tuttu ära minna. Oli ilmselt hea otsus. Mõtlesin, et põõnan laupäeval pikalt, esimene vajalik asi oli alles kl 11 - vutt loomulikult. Paraku ei saanud ka see hommik eriti pikalt uriseda, sest kusagil 8 paiku hakkas voodi kenasti toas hüppama. Blääääääd, "terremoto - väristab kusagil koorikut" kerkis päris kiiresti pähe mõte. Sekundi jooksul käiks peast läbi hotelli esimese korruse plaan (mis ei olnud väga keeruline, st minu voodist õue vast 4 meetrit), et kiiremas korras ennast alasti tänavale toimetada. Paraku lõpetati mu voodi rapuramine paari sekundiga ja seega ei õnnestunud linnakodanikes furoori tekitada oma alasti tänavale ilmumisega.

Aga jah, Kiidos pärast rääkis, et oli 4,5 palline, kusagil 50 km Limast. Sellel aastal vist 78s. Ses mõttes jah, et eks ta siinkandis ikka väristab kogu aeg. Minu jaoks oli see teine kord vastav sündmus oma VHSile salvestada. Esimene kord oli Guatemaalas. Siis ei saanud muffigi aru. Unise peaga tuli toona esimene mõte pugeda voodi alla. Mõistlik, see on tõesti mõistlik mõte ja kogu maavärinaalane kirjandus toetab sellist käitumist täielikult. Hea oli, et asi kiiresti ja kahjudeta tookord üle läks ja voodi alla pugemata jäi. Krdi idiootsed mõtted võivad ikka mõnikord pähe tulla. Täitsa uskumatu kohe. Aga seekord olin enda üle uhke, sest nagu öeldud, valmis kibekärmelt peas üsnagi hea evakuatsiooniplaan.

Kokkuvõttes peab ütlema, et tegelikult on selle tunde tundmine ikka ääretult rõve, ei tahaks seda uuesti tunda (kuigi samas nagu öeldud, esimene kogemus õpetas). Ok 4-5 palli vast veel, kuid suuremaid kindlasti mitte. Kui juba kapid kukkuma hakkavad ja asjad lendama, siis oleks ikka väga närune tunne vist. Eriti pärast Pisco külastamist. See linn on ikka praktiliseslt poolenisti maapealt pühitud, kusjuures väristas seal aasta tagasi. Loodame et, et rohkem ei koge. Adrenaliini paisati kütusesüsteemi muidugi jällegi ohtrasti.

Oki siis praegu. Ma nüüd passin siin rannas mõned päevad, kavatsen mittemidagitegemises uuele levelile lausa pääseda. Ja otseloomulikult toituda ainult mereandidest. Nämmmmmma. Ja siis tagasi Limasse, tõmban seal otsad kokku ja siis juba järgmisel teisipäeval on mul aeg 32 pesupulbrikotikest alla neelata ning lendavasse hambapastatuubi ennast sebida. Ahjaa, vahepeal tarvis ka kaamera kätte saada. Pole nad suutnud 2 nädalaga mulle laadijat leida. Täna mingi sheff saatis jälle meili, et läheb isiklikult otsima - alluvad ei saa hakkama :-) irw

Heakene küll, mine nüüd puhka. Ega see tööstress ei ole mingi naljaasi. Ca 3 nädalat veel stressi ju ees ka. Ma arvan küll, et võid ühe õlle ka endale lubada.

Posted by jakokruuse 11:12 Archived in Peru

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint