A Travellerspoint blog

Aitab juba, palun lõpetage. Ei taha enam adrekat. Pliiiiiiis

saba räigelt valutab ja suunurgad on täitsa lõhki

sunny 25 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

Nüüdsest on lisandunud minu garderoobi oranz T-särk, millele kirjas, et olen "Death road survivor". Tõepoolest, eluvaim jäi täitsa sisse ning kondid jäid terveks. Isegi ühtegi "lubavat" olukorda vist ei tekkinud. Aga samas laksakas adrekat oli ikka ülivõimas, käed-jalad siiamaani surisevad. Täitsa hull lugu kohe.

Laskumistiim moodustus 6 gringost - mina, sell Amsterdamist, 2 tshikat Londonist ning üks Prantsuse paarike, kes väga ei seltsind meiega. Lisaks siis veel giid ja shafjor. Pühapäeva hommikul 8 paiku asusime siis vana Länkkariga teele, rattad katusel ja uni silmas. Paremat ilma ei oleks osanud enam tahta. Pärast kerget kruvimist mägedes, olimegi stardikohas 4700m kandis. Noja siis jagati rattad rahvale kätte, topiti kübarad pähe-kindad kätte ning lükatigi hoog sisse. Esimene ots oli asfalt. Ma kohe sebisin ennast muidugi esimeseks, kohe jaamakorraldaja kannule, et siis paremaid kiiruseid arendada - mõnevõrra suurem kaal rääkis ka minu kasuks. Ikka sigalahe oli tuisata mõnust huilates mööda teed alla, kurvitades vasakule ja paremale, tegemata ühtegi vändapööret seejuures. Vastupidi, päris tihti tuli hoopis pidurihoobasid muljuda. Tore nali oli muidugi see, et minu rattal oli keegi hea mehhaanik ära vahetanud piduritrossid nii, et vasaku käe all oli tagapidur ja parema all esipidur. Üldiselt nagu vastupidi. Hea et ma selle asfaldi osal selgeks sain, mitte kruusateel. Jaamakorraldaja kohkus ka selle peale üsna ära.

DSC06733.jpg

(enne starti)

DSC06724.jpg

Pärast umbes tunnist sõitu jõudsime siis lõpuks "surmateele". Surmatee on hetkel suuremalt jaolt ratturite päralt, kuigi üksikuid autosid liigub ikka ka. Nimelt valmis mõni aeg tagasi uus tee ja seega arusaadavatel põhjustel suunati liiklus ümber. Ma juba seletasin ju, et miks seda surmateeks kutsutakse. Ikka selle pärast, et seal nii turvaline sõita on. Kui tee veel laiemalt kasutuses oli, viskas seal umbes 200 selli aastas ketsid nurka. Peamiselt seeläbi, kui mõni bussijuht otsustas kurvi lõigata tiba ja seejärel gravitatsioonile vaba voli andis. Riste vedeleb igal pool tee ääres. Jalgrattureid on parematele jahimaadele läinud 7 aasta jooksul 13, viimane lasi "hüppesse" aprilli keskpaigas. Ja tee on tõepoolest üsna kõhe, kuigi rattaga ilmselt mitte nii kõhe kui mõne suurema loomaga. Üldiselt olen ammu lõpetanud muretsemise busside teemal ja äraharjunud mägedes kruvimistega, kuid sellel teel mingit öist ilma piduriteta ja mälus juhiga lass-bussi võtta vist siiski ei tahaks. Teekatteks kruus, mingeid ääriseid pole (ja mida need aitakski), aeg-ajalt kergelt soppa, koskesid ja vett kaela ning ohtralt kurve ja veel ohtramini kuristikku.

DSC06798.jpg

DSC06780.jpg

DSC06736.jpg

Kusagil poole distantsi pealt viskas vist jaamakorraldajal ka lühisesse ja sell ütles, et nüüd aitab õppimisest ja igaüks lasku sellise tempoga nagu soovib - sahfjor korjab aeglasemad üles. No ei olnud see öeldud kurtidele kõrvadele. Haakisime hollandlasega ennast sellile sappa ning võtsime käed piduritelt. Vot kus siis tuli alles mõnutunne. Auuuuuuuuuuuuuuuu. Ja sellest hetkest alates sain aru, kui hea ratas mul oli. Jummal küll, raputas ja logistas ikka sajaga, kuid kordagi ei olnud sellist tunnet, et kusagilt midagi järgi annaks. Ja lõuna peatuses oli lahe vaadata teise grupi kadedaid pilke meie rataste, ülipika käiguga esiamordi ning lõuakaitsega kiivrite suunal.

Kokku oli distants siiski 64 km (ennist vist valetasin tiba väiksemaks) ning kokku sai vast hea 4-5 tundi seda distantsi lastud koos pausidega. Ja sajaga seda hinda ning pikka valimist väärt. Kindlasti üks reisi parimaid ja meeldejäävamaid kogemusi. Ja pärast viidi meid veel Coroicosse, kus nuumati veel kõht ka head-paremat täis ning lasti basseini mulistama. Oioioioioi, no mida paremat veel ühelt pühapäevalt oodata. Nomaeitea.

DSC06803.jpg

DSC06807.jpg

DSC06822.jpg

Ahjaa, alguses oli jutt shafjoriga, et see klõpsab usinasti pilte. No klõpsis küll usinasti. Kuradi debiilik selline! Võiks ikka enne suunata ka kaamera objekti suunas, kui nuppu vajutad. Pilte on vast CD peal mingi 100, kuid normaalseid on sealt vast 5-6. Ülejäänud on täiesti fookusest väljas, täiesti suvalistest asjadest tehtud, ülevalgustatud, mitmekordselt jne. Ausalt öeldes jääbki nagu mulje nagu sell oleks meelega üritanud võimalikult kehvasti pilte teha, sest ka kõige saamatum pildistaja saaks vist parema tulemuse, kui see oinas. Kuradi laama selline, alpaaka raisk. Nojah, aga see ei varjuta tegelt saadud positiivset laksakat, mille najal ilmselt veel kaua purjetan.

Pühapäevale järgnes esmaspäev, millal seati sammud hommikul vara bussijaama, et tagasi Peruusse ennast kelgutada. Kokku 140 BOBi ja 13 tundi ning olin jällegi vanas heas Arequipas. Tuttav koht juba mulle. Arequipasse tagasi toimetasin ennast sellepärast, et siin ligivõtta järgmine sahmakas adrekat, otse veeni loomulikult. Tegelt oli hädasti vaja ligi võtta veel üks tsiklituur.

Juba tuttav turistiabistaja tädi müüski mulle 6 tunnise tuuri teisipäevaks. Kokku 65$ ja start kodanik Eddyga järgmisel päeval kl 10:00. Kl 10 ei juhtunud veel muidugi midagi, kuid umbes pool tundi hiljem leidsingi ennast kodanik Eddy 250 Honda XRi Baja pakikalt. Eddy ratas ei tundunud just eile ostetud, pigem kusagil 10-15 aastat tagasi, kuid mulle oli see ratas varasemast tuttav. Nimelt ükskord Jaaguga Kambodzas võtsime sama relva. Logiseb küll igalt poolt, kuid samas ära ei lagune selline relv kunagi. Väga hea aparaat ja omale valisin ka just sama.

DSCN9278.jpg

Eddy juures veeretasime minu ratta köögist kenasti läbi elutoa ja magamistoa välja (köögis oli veel 9 rohkemal või vähemal määral ühes tükis ratast) ning sõit võis alata. Esialgu oli tunne tiba kahtlev, sest ratas nägi suht logu välja, kiiver teibiga kinni tõmmatud ning kinnasteks pakuti suusakindaid. Asjaga käis kaasas muidugi tuttav jutt, et kõige olulisem on turvalisus. Turvalisus mai ääss.

Aga pärast 10 minutit hakkas vaikelt suu naerule kiskuma. Pärast esimest tundi olid suunurgad naeratusest juba täiesti valusad, saba loomulikult ka. Esialgu kurvitamine mägede vahel asfaltkattel. Seejärel keerasime mingile väiksemalte kruusa-liivakattega teele. Aeg-ajalt tegime pause, küll looduse imetlemiseks, küll Chicha joomisele pisikeses külas (maisist tehtud jook), küll suplemiseks looduslikus mineraalvee mülkas, küll lehma koonu söömiseks (toidu nime ei mäleta, ei olnud minu suur lemmik) jne.

DSCN9270.jpg

DSCN9269.jpg

(Chicha)

DSCN9271.jpg

Ma ei suuda seda tunnet siin mingit moodi kirja panna, mida tundsin. Ja lai naeratus on veel täna ning ilmselt ka järgnevatel nädalatel veel suul. Lihtsalt nii lahe oli see elamus, et sae või pekki. Kõige rohkem meeldiski mulle see, et olime Eddyga kahekesi. Ja Eddy oli väga muhe sell, kellele endale meeldis samuti lihtsalt krossikaga mööda mägesid ja kõrbesid ringi lasta, eriti kui gringo veel bensu maksab ja tiba ka taskusse jätab. Ühesõnaga asjaarmastaja, mitte mingi "lõunli plänet soovitab mind" jaamakorraldaja.

Ja need ted, augud ja urud, mida Eddy tundis, olid täiesti uskumatud. Ma arvan, et neid gringosid, kes sellistesse kohtadesse siin Arequipa kandis on jõudnud, ei ole palju. Ja ütleme nii, et sai ikka need rattad suhteliselt proovile pandud, sest teekatet nägime igasugust. Vahepeal "ronisime" ratastega üle kivide, siis sõitsime madalas jões, siis pikalt mööda liiva jne jne. Algul oli küll tiba kõhe, kuna ma pole eriti siuksel pinnasel sõitnud (eriti liiv), kuid üsna pea harjusin enam-vähem ära. No ja ei õnnestunud isegi ühtegi korda käna panna. Korra jäin küll paksu liiva kinni, kuid see oli ka kõik. Peab muidugi ütlema, et igakord koeri nähes võttis mind tiba valvsaks. Need värdjad ju tahavad hirmsasti ikka säärest kinni võtta. Läks õnneks seekord. Hotelli jõudsin 5 paiku õhtul nagu tolmuahv. Valvelaua vend vaatas küll sellise pilguga, et: "mis sinuga küll juhtus? vaata milline sa välja näed. ja ise veel naerad selle üle, jah?".

DSCN9266.jpg

(amigo, Eddy)

DSCN9267.jpg

DSCN9274.jpg

(koht, kus aastaid tagasi sadas alla üks lennuk. siiani vedeleb igal pool lennuki juppe)

DSCN9279.jpg

Kokkuvõttes on viimased päevad olnud täis niivõrd suuri positiivseid kogemusi, et ei jõuagi tegelikult ära ohhetada ja ahhetada. Lihtsalt SUPER!!! Rattaga Death-roadi läbimine oli super, kuid eilne krossikaga kimamine oli veelgi võimsam kogemus. Viimastel päevadel on kogu aeg muie suul olnud, rõõmupisarad silmanurgas ja mõte peas: "no kuidas nii küll saab rallit sõita?" Juhhuuuuuuuuu. Selle kurva sõnumiga siit lõpetangi.

Nüüd lähen minema, et midagi süüa ja siis ööbuss Lima suunal võtta (15 h ja 70 SOLi). Mul on praegu nii hea tuju, et ei suuda sind isegi seekord sõimata. No olgu sul ka hea päev. Aga jäägu see viimaseks korraks.

Posted by jakokruuse 15:07 Archived in Peru

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint