A Travellerspoint blog

Jaa, kübarad on siinkandis hinnas

sunny 18 °C
View Ladina-Ameeria on jakokruuse's travel map.

".....nagu kärbsed pekitüki peal" või kuidas see laulujupp läkski? Ma nimelt kuulan hetkel plaati nimega "Hip-Hop en Espanjol" ja see viis mõtte selle "Limpa" põrssast gängsta peale, tead ju küll. Deem, hip-hopist on asi üsna kaugel, kuigi mingid sugemed ikka on. Täna ostsin, otsisin küll ühe konkreetset salsa plaati, kuid ei leidnud kahjuks.

Nii, kulli ja kirja viskamine viis selleni, et osteti omale pilet Punosse. Puno on väike linnake (no tegelt isegi mitte nii väga väike) Titicaca järve ääres. Jutujärgi peaks olema kõrgeim järv vist. Asub lomp tõepoolest ligi 4000 m peal. Ja see aklimattimine hakkab mõnes mõttes häirima. Et just harjud nagu ära kõrgusega ja enesetunne läheb normaalseks, siis lähed jälle rannikule. Ja siis jälle tarvis mäkke ronida, et ikka räige peavalu tuleks ja pea ringi käiks ning jalad nagu nuudlid all oleksid. Aga noh, uhkesti koka lehti ja mate teed ja poole päevaga on jälle normis. Peangi lehti juurde ostma, kott hakkab tühjaks saama.

Enne Limast lahkumist sai veel maha peetud ka suht OK õhuvõitlus AeroCondoriga. Mäletad, värdjad panid mu fotoka laadija pihta muuhulgas. No vot, pärast seda kui mina ja Kristjan olime pikalt tädi sõimanud ja seletanud, nõustusid nad võtma enesele ülesandes mulle Limast uus laadija leida. Tahtsid hüvitist maksta, kuid ma hakkasin lõugama. Mis ma teen selle 100 solise hüvitusega, kui kaamerat ikka kasutada ei saa. Kitu laenas seniks oma kaamerat, millega on õnnestunud päris häid pilte isegi võtta, arvestades, et tegemist on ilmselt maailma esimese digikaameraga (Nikon Coolpix). Eks siis näe, kas sebivad kusagilt selle laadija või olen nüüdseks hoopis ka kaamerast ilma :-)

Aga jah, Puno. Ormena buss tõi mind 24 tunniga vahemaandumisega Limast kohale. Olin seekord alumises salongis - royal clase (140 soli, kirves raisk). Vahtisin filme ja magasin isegi täisa hästi. Hommikul muidugi läks telekas tossama, kineskoop põles läbi ja terve salong oli kärsahaisu täis.

DSCN92411.jpg

Aga Puno kandist on võimalik külastada Titicaca peal hõljuvaid pilliroo taolisest jurakast tehtud saari. Kohalikud töllakad siis loobivad neid rooge üksteise otsa ja siis tekibki selline ujuv saareke. Pinnas on muidugi mõnusalt vetruv. Ainuke, millest ma aru ei saa on, et miks kuradi pärast nad seda vaeva peavad nägema ja seal vee peal elada tahavad? Nagu siin maad vähe oleks, kuhu oma 4 eterniitplaati ja soome papp kokku panna. A võib-olla lihtsalt inertsist panevadki, pole lihtsalt selle peale tulnud. Ei imestaks, ega nad kõige teravamad pliiatsid siin just ei ole alati.

Hoidusin igasugustest tuuridest ja läksin lihtsalt ise hommikul sadamasse. Peale tunnist ootamist saimegi liikuma. Kokku mingi 3 tundi vast. Aga sain häid pilte (loodetavasti) filmikaga vähemalt. Kusjuures seal saarekese peal saab isegi mingis hütis ööbida. Päris sheff, kuigi mul polnud aega enam.

DSCN9242.jpg

DSCN92511.jpg

DSCN92501.jpg

DSCN92471.jpg

DSCN9243.jpg

Linnarahvas ei saanud muidugi kaua nautida kalli külalise kohalolekut ja minust jäid nad sinna maha nutma ja halama. Reede hommikul võtsin bussi (25 soli) siis Boliivia suunal. Kuna siin all juba olin, siis tekkis mõte nädalavahetus Boliivias, La Paziz veeta. Koos piiriületusega (emotsioonitu) vist võttis kogu asjandus aega 6 tundi või midagi sellist. Käibel nüüd siis bolivianod (1 BOB = ca 1,4 EEKu).

DSCN92551.jpg

DSCN92531.jpg

La Paz on siis jutu järgi maailma kõige kõrgemal asuv pealinn maailmas (3700 m vist). Võib-olla tõesti. Eks see kõrgus annab endast igal sammul ka siin märku. Kui rahulikult liigutad ja ringi sebid, siis pole hullu, kuid iga kiirem liigutus võtab päris kenasti ventileerima (uus lahe sõna mille Siirilt õppisin).

Tegelikult kogu minu Boliiviasse ja La Pazi tuleku põhjuseks oli see, et siinkandis on võimalik normaalselt omal konte murda. Heheheee, siin on nimelt võimalik jalgrattaga laskuda 4700 m pealt alla 1200 m peale. Distants vist mingi 40 km ja kogu atraktsioon võtab terve kena päeva. Olen selle asja kohta palju head kuulnud ja seega ma ennast ka siia vedasin. Distantsi tuntakse nime all "Death road" ja "World's most dangerous road". Otseloomulikult mitte selle pärast, et sealt võiks mingi Saljuudi või Minskiga muretult alla tuisata, sefiirtort ühes ja lillekimp teises käes ning sõber pakiraamil, vaid pigem ikka selle pärast, et seal uhkelt konte murtakse ja rattaid lõhutakse. ... aga samas ohtrasti adrenaliini ammutatakse.

Pool reedet ja osa laupäevast veetsin erinevaid butiike mööda tuuseldades, et leida omale sobivat asutust, millelt teenust tellida. Hinnad varieeruvad ca 2 korda, kuigi sisu on suht sama. Erinevused on loomulikult varustuses. Kuna mul reisi lõpp lähenemas ja eriti ahvatlev ei tundu kipsis tagasi koju sõita, otsustasin asja põhjalikult käsile võtta ja mitte hinna järgi lähtuda. Lõpuks leidsin omale ühe asutuse, kes väga shefi ratta selga mind (loodetavasti) topib (70 $). Kanadas käsitsi tehtud mägirattad "Rocky Mountain Bike". Eks näe (koputab kolm korda vastu lauda), pühapäeval 7:45 läheb asi lahti. Ärevus on igal juhul suuuuuuur.

Teine osa laupäevast konverteeriti turupäevaks. Jummal küll kui lahe turg siin La Paziz on. St sisuliselt pool kesklinna on turgu täis. Müüakse muidugi jälle sisuliselt kõike, pajalappidest kuivatatud beibi alpaakadeni. Ei saagi aru, et mis nad nendega peale hakkavad. Igal tänavanurgal ripub neid, välja näeb nagu päikese käes kuivatatud loomaraibe ikka. Mul oli tarvis osta mingid shortsid (pärast rattasõitu ootab bassein), äratuskell, päikeseprillid ning sääsetõrje. Kõik olemas, kusjuures kõik aitemid maksid 12 BOBi, kummaline.

DSCN92571.jpg

DSCN9260.jpg

Üldiselt tundub La Paz muhe linn olevat. Nagu mõne Kesk-Ameerika linna moodi. Kerge kaos käimas kogu aeg, ilge diisli suits, piibutamine ja sebimine kogu raha eest. Kahjuks vist jääbki ainult nädalavahetuse reisiks, sest esmaspäeval plaanin tagasi Peruusse minna. Tarvis seal üks tsiklimatk veel ligi võtta ja siis tagasi Limasse kimada, et Kituga köögimööblit kokku panna ja üks lumine tipp veel enne kojusõitu vallutada :-)

OK, mine anna koerale nüüd süüa, kraabib ju ust ja kiunub juba ammu. Ma tõmban uttu, tarvis midagi tänavalt koonu vahele leida. Jäägem jällegi kuradiga, nagu Nõgelihärra tavatseb öelda. Onu Evo M. (lisatöö tal, internetipunkti admin, pappi on tarvis ju) soovib ka rahu ja võrdsust maailmas ning viipab, et lõpetagu ma juba.

Posted by jakokruuse 15:56 Archived in Bolivia

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint